Selle asemel

Selle asemel, et vinguda, kui väsinud ma olen ja kuidas midagi valmis ei saa, peaksin mõtlema neile tublidele inimestele, kes praegu elu eest sessilõpu projekte vohmivad nii, et pole aega süüagi.
See läheb ikka kuradima ruttu meelest - see aeg, kui istusin 56h järjest arvuti taga ja kell 5 öösel pelkusid tegin või kui kell kaheksa hommikul saabus korraks see hetk, kui tund aega magamist oleks ka meeletu ajaraiskamisena tundunud...
Ma kiidan teid ja kummardan teie ees maani - sest uskuge mind, peale neid pingutusi tuleb lõpuks ka rahu. Kui suutsin mina, suudate ka teie:)

Ma isegi ei tea, keda ma peaksin tänama nii toreda töökoha ja kollektiivi eest.
Minu tänane tööpäev:
Hommikul kell üheksa, selle asemel, et kontoris tähtsa näoga tööd teha, läksin hoopis juuksurisse. Kontorisse jõudsin umbes pool 12. Tööandja käis üleval kontoriruumis mu soengut kiitmas ja muuseas jagas kätte 2 tööülesannet. Seejärel, kuna meie ridades viibis täna juubilar, otsisin sünnipäeva salmi ja tegelesin kaardi kirjutamisega kuni kella poole üheni. Seejärel otsustas tööandja, et võiks tähtsa päeva puhul ikka šampat ka juua - lahti tehti kaks pudelit ja trühvlite karp. Mmmm. Seejärel saatsime tööasjad üleüldse põrgusse ja sünnipäeva lõuna sõime Tabasalu Grillis. Siis mõned tunnid hiljem tööle tagasi ja siin ma nüüd siis istun ja "teen tööd". :)

Ja lõppude lõpuks polegi nagu põhjust viriseda.
Oma aastakokkuvõtet tehes võib pea kõigega rahule jääda:
*kevadised ponnistused lõputööga röövisid küll minult suure hulga närvirakke, kuid asi oli ilmselgelt seda väärt. Juunis kätte jagatud diplom oli iga keharakuga välja teenitud. Võibolla jäi alguses kripeldama see, et oleks ju tegelikult suutnud enamgi, kuid tagasi vaadates oli vist kõik viimse piirini välja pandud. Just täpselt nii palju pingul, et kuskilt mujalt ka ei rebenenud.
Võibolla see õppetund on selle aasta tähtsaim - jagada ennast kõigi oma kohustuste vahel nii, et miski ega keegi teine ei kannataks. Oluliselt rikkam ühe kogemuse võrra olen nagunii ja tagant tulevate saatusekaaslaste mõistmine ei valmista raskusi:)
*Ma arvan, et oleks õiglane ka see kirja panna, kuigi asi väga isiklik on: nimelt viimased neli aastat on kaal kasvanud võrdeliselt kogemustega. Jah. Ja viimaks, kui läksin endale lõpukleiti valima, olin valmis tõdema, et aeg oleks söömis- ja elamisharjumusi muuta. Viimaste aastate ühtlane tõus kaalu osas on jätnud endast maha nii mõnegi valusa haava ja eelkõige rahulolematuse iseendaga. Sügise algus oli selles mõttes läbimurre - ma võtsin kätte ja läksin Fittest`i. Ja ma ütlen ausalt, et seal spordiklubis veedetud aeg on üks parimaid sellel aastal. Ma lähen sinna alati rõõmsa meelega ja olen alati valmis proovima midagi uut - need treenerid lihtsalt süstivad inimestesse energiat, tahtejõudu ja positiivsust.
Uskuge või ei, aga kaotanud olen 14 kilo...
* Mul on oma kodu! Ilusa punase magamistoa, kahe rõdu, suurte esikukappide, kohvimasina ja tolmuimejaga veel lisaks. Laupäeval siis võite kõik külla tulla:)
*Olen iseendale võlgu suure pai Kuljuse osas. Olen suutnud ära teha kõik selle aastaga seotud toimetamised, kaunistamised, kujundamised. Juubelihooaja algus lendas sügisel suure hoolega peale, aga tänase seisuga on valmis kõik. Isegi jõulukaardid.
Mis veel?
Järgmise aasta plaane ette mõelda ei taha - kindel on vaid see, et Kuljus ei kao kuhugi, nagu ei kao ka Fittest, kodu ja remont, perekond ja muska...

Ei tea, kas enne uut aastat siia veel trehvan. Loodame parimat.
Igaks petteks soovin aga head soovid ette ära:)
Igaks juhuks, teate küll.

Edited:
* Njah, läheb ikka väga ruttu meelest, et veel mõned kuud tagasi täitsa pime inimene olin:)
Silmaoperatsioon augustilõpus on teinud minu elu selliseks, nagu ta oleks alati olema pidanud. Aegajalt ikka tuleb meelde ja tekitab imestust, kui näiteks Rocca Prismas ringi patseerin ja ühest poe otsast teise näen. Niinu kingitud prillitoos on ka alles - päikeseprille on ju ka vaja kaasas kanda:)

Puhata ja mängida...

jõudsin nädalavahetusel kohe mitme korra eest. Reedel peale tööd oli kange tahtmine minna trenni, aga koju jõudes trenniasju võttes tundus diivan nii mõnusalt pehme ja kui tekk ka veel peale toodi, oli selge, et trenn seekord ära jääb. Keha ja vaim on viimasel ajal suht piinatud seisus olnud, seega paaritunnine uni tundus tõelise taevamannana. Seejärel käisime läbi Tormi juurest, ajasime törts tööjuttu, kiirelt Staabist päeva esimene eine ja siis juba kimasime Mustamäe poole. 405b toimus suurem koduõlle degusteerimine. Pärast kogu seda mõnusat õhtut/ööd/hommikut, mis sisaldas ma-ei-tea-kui-pikka pokkerimängu, siseaudiitori tööülesannete täitmist ja mini-Auschwitzi, saime õnnelikult magama kell seitse hommikul. Et siis kell pool 12 jälle üles tõusta ja nii end kui muskat trenni minema sundida:) Sinna me igatahes jõudsime, teha midagi ei jõudnud, igapäevased raskused olid vahepeal kolm korda kaalukamaks läinud. Ja siis veel 55 min venitusi. Mmm...
Pärast oli selline õunapüree tunne.
Kiirelt poodi ja siis koju süüa tegema, sest märkamatult oli väljas pimedaks läinud ja kell näitas jälle õhtut. Üle tüki aja suutsime köögi ka nõudehunniku alt välja kaevata ja peale seda kõhu head-paremat täis pugida. Plaanis oli veel pesu pesemine ja tööd remondivaldkonnas, aga siis saabus silmapiirile jälle see vastikult mugav ja mõnus diivan. Tukkusime rahulikult kaheteistkümneni, seejärel läks uni ära ja tõsiseid asju tehes veetsime aega kella viieni. Pühapäeva hommik saabus uuesti juba kell 10, et nautida imeilusat ilma ja teha väljasõit maale. Ema-isa juures lõunaks seapraad ja pannkoogid. Polnud üldse paha valik:)
Seejärel juba ninaotsad linna poole , väike peatus Marianni juures ja muska vanemate juures ja juba me olimegi taas linnas. Siis muuseas mu venna juurde trelli järgi, kus tegime väikese peatuse, et punast veini degusteerida ja edasi jälle koju. Kus me mitte midagi korda saata ei suutnud.
Poole üheksast poole kaheni jälle diivani vangistuses, edasi juba voodis ja und jagus vabalt kuni hommikuni. Järele magada oli tõeliselt palju vist.
Aga hommikul vähemalt ei läinud vaja ärkamiseks sõjaväeorkestrit, trollis ei olnud vaja laugude vahele tikke ja tööl pole veel vajanud tassi kanget kohvi.
Ehk nüüd jaksab kuni aasta lõpuni rahmeldada:)

Oksendamiseni

No kurat.
Mul saab ka lõpuks villand.

Ma ei ole ju ometi nii keeruline.
Või olen?

Lilled morsikannus

Kui ma poleks eile õhtul vannitoas hambaid pestes oma alusseelikut silmanud, poleks ilmselt kuni täna lõunani meenunud, et õhtul tuleb jälle esinema minna...
Jäkk, täiesti viljand on.
Aga mis seal ikka - pakkisin siis oma rahvariided jälle kokku. Kusjuures ainult üht komplekti oli seekord vaja ( = tugeva iroonilise alatooniga).
Kuna viimasel ajal unega pisut kitsas käes on olnud, siis telekaprogrammi süvenemata ja meilboksis käimata vajusin üsna varsti unemaale. Ma ei tea, kas asi on magamistoas, voodi asukohas või madratsis või veel milleski muus, aga uni on viimasel ajal väga sügav. Ja unenägudeta. Ja magus.
Mõneks ajaks vist sai tumesinistest varjudest silmade all jälle lahti, saab uuesti pikalt ülevalolemisega end väsitama hakata:) Aga no nädalavahetus ju tulemas, võtame ülesande kohe käsile.

Täna on meeldiv reedepäev ilma tööandjata. Saab rahulikult töönädala lõpule venitada. Motivatsioonitase on peale rabelemist mitmel rindel mõneks ajaks maas, aga küll see ka uuesti tuleb. No eile näiteks toodi mulle lõunasöögi kõrvale lilli. Roose. Daamikesed mul siin ahhetasid pool päeva, et ikka miks ja oh kui ilusad ja sa vaata, milline noormees:)

Mis veel? Meile võib nüüd teinekord ööseks täitsa külla jääda. Kahele inimesele on garanteeritud magamiskoht, tekk ja padjad:) Hakkame elutuba välja rentima - ise me ju nagunii käime kodus ainult magamas, oleks kasulik, kui keegi teist tuba ka aegajalt kasutaks.

Njahh, küll nüüd. Lobisemise eest palka ei maksta ( tööandjale muigi pole vaja öelda, et tegelikult sellega suurem osa tegeledki...)
Lugemiseni siis!

Ka sina, Brutus...

Terve nädal rebisime Kuljusega tantsu nii, et vere maitse suus. Trennid (keskmiselt kolme ja poole tunni pikkused) esmaspäeval, kolmapäeval, neljapäeval. Hetkel üritasin tuvastada, millega tegelelesin teisipäeval... ahjaa, neljasaja viies toimus ajurünnak teemal "Kava ja kujundus ja sissejuhatus". Ühesõnaga Kuljus.
Ja kui ma siis reedel mõtlesin, et vahelduseks võiks Kuljuse üheks õhtuks pikalt saata, siis mõned hetked peale mõtte mõtlemist helistati. Teemaks oli Kuljus...
Nojah, probleemid veeretasin igatahes selleks õhtuks enda õlult maha ja muretsemise asemel läksime sünnipäevale. Arhitektide punt oli tõeliseks vahelduseks:) Sai arendada erialast kretinismi, kuulda tublide õppurite käekäigust ja meenutada hiljutimöödunud lõbusaid aegu kõrgkoolis. Mäletada on igatahes palju, nii head kui halba.
Koju jõudsime umbes südaööseks ja järnevad kolm tundi uneaja arvelt kulusid rahvariiete kordasättimisele. Vahepeal oli kätte jõudnud muska sünnipäev ja vahelduseks rutiinsele tööle tegime mõned maitsvad dringid:)
(Kaks alkohoolikut...)
Uni saabus poolelt jalalt. Varavaravarahommik nagu ikka möödus kiirustades (vahepeal möödaminnes jõudsin veel hapukurki ka lõigata näiteks ja terve aja ärkamisest väljasõiduni mõelda, kas kõik on ikka kaasas), et õigeks ajaks startivale bussile jõuda.
Teekond Sillamäele algas pool kaheksa koos Vana Tallinna ja hapukurgiviiludega.
Edasi läks kõik veidi keerulisemaks ja tantsulisemaks. Ja peale kõike seda tralli meie juubehooaja esimeste kontsertite ümber Sillamäel ja Haljalas jõudsime lõpuks südaöö paiku jälle Tallinnasse. Terve tagasitee kahe lõbusa seltskonna vahel kapates ja aegajalt ennastunustavalt laulu jorisedes küpses plaan, et koju ometi veel ei saa minna. Bussilt maha, asjad autosse ja edasi Buldogisse, kus õlut jagati meetritega ja hõrgutisi jagus tervele meie kambale. Ma ei tea, mis kell me sealt lahkusime, aga noormeestel tuli kange tahtmine veel poolpurjus pokkerit mängida ja nii me Kaspari juurde jõudsimegi. Kuues, viies ja neljas koht välja mängitud, läksin mina Une-Matiga diivanile ja meie "vestlus" katkestati kell kuus hommikul. Taksoga koju ja juba 24h peale ärkamist õnnestus jälle oma head ja uut madratsit testida.
Terve pühapäevase päeva (kui see lõpuks kätte jõudis meie jaoks) loivasime ringi nagu kaks talvist karu. Viitsi oli täitsa läinud. Korter oli aga kahe viimase nädalaga täielikult seapesastunud ja end aegajalt kokku võttes üritasime taastada meie igapäevaselt loomulikku elukeskkonda. Peaaegu see ka õnnestus ja öösel veel boonuseks Sin City´t vaadates oli hea tunne - korda läksid nii Kuljuse kontserdid, muska sünnipäeva tähistamine (vol1) kui üks (peaaegu)täiesti kodune pühapäev. Magama küll väga hilja, aga rahulolu õnnestunud sündmustest aitasid hommikul jälle üles. Üks hull periood viimaks läbi saanud...

(pealkiri jääb edaspidiseks meenutama seda, et me kõik oleme eksimuslikud - ka mina. Oma suurima lavakala jätsin Sillamäele - juhtus see täieliku mõttelageduse mõjul Otsapandjatse muusika saatel... Lahe.)

Puhkepäevad?! Hahahaa...

Reede õhtul tegime Keskmikutega väikese olengu. Nagu ikka Ühispanga hoone kaheksandal korrusel. Õhtu kulges tavapäraselt hea seltskonna, naeru, tantsu ja alkoholi saatel. Peale koristustoimkonna kiiret tööd (kui Kaspari piparkookide laialiloopimine välja arvata) jõudsime koju pool viis.
... et siis kell 9 jälle üles tõusta, sättida valmis oma rahvariided ja valmistuda reisiks Riiga. Sõprusansambel Vektors tähistas oma viiekümnendat juubelit. Sellest, kuidas Hansabuss arvas, et 33 inimest mahuvad vabalt 26kohalisse bussi ma ei räägi. Sellest, kuidas Riias väliskülaliste vastuvõtt korraldatud oli ja kui palju me neile tegelikult korda läksime, ma ka parem ei räägi. Igatahes kontsert läks korda, süüa saime, tantsida saime, juua saime ka (peale üle mõistuse pikka ootamist) ja peale selle veel pikalt-pikalt bussiga sõita saime.
Ühele kitsele pihta saime, umbes kaheksale kitsele peaaegu pihta saime ja üht rebast ka veel nägime. Peale seda loomaaia paraadi jõudsime linna ja pärast pesu magama sättides oli kell kuus hommikul...
Ja ka see veel ei olnud kõik. Umbes kell üks jälle ärgates aknast välja vaadates tõmbus nägu laiale naerule. Sellist tormi ma ei mäletagi. Egas midagi, panime suusapüksid jalga, talvejope selga, suur hulk sooje pudinaid lisaks ja nii me õue astusime. Kõigepealt oli meie sihtmärgiks A. auto, mis Tondil mingis kõrvaltänavas päästmist ootas. Peale sumpamist ja aegluubis bussidega sõitmist ja pisut kaevamist saime auto kätte, seejärel vurasime, õigemini uisutasime jälle Õismäe poole, et käia kiirelt poes ja sõita Väänasse sünnipäevale. Sealt edasi oli meie sihtmärgiks Kumna, et viia suverehvid talvekorterisse. Peale seda, kui suure hurraaga tuisuvaalu sisse sõitsime ja enam edasi ei liikunud, kaevasime auto ümber ja ette tunneleid, lükkasime ja tõukasime ja tegime veel sada imet. Umbes tunni aja pärast saime siis uuesti liikuma ja peale lühikest kraaviskäiku (hea oli, et tagant tuli üks jeep, kes meid kiirelt jälle teele tõmbas) ootas meid juba aurav teetass A. vanemate juures.
Päeva lõpetuseks võtsime suuna jälle linna poole ja valges vatis kobades jõudsime õnnelikult Mari-Kuuno juurde õhtusöögilegi.
Lõpuks õnnelikult koju jõudes murdis väsimus nagu kloroformiga taskurätik.
Hommik saabus taas peale sügavat und pisut liiga vara, kuid siiski piisavalt puhanud tundega, et õigel ajal uksest väljuda. Muska muidugi kiirustas enne mind välja, et hommikuse liiklusega võideldes mitte tööle hiljaks jääda. Lõppkokkuvõttes ei sõitnud ta muidugi kolme meetritki, enne kui ta jälle lumevalli kinni jäi. Mina pesin niikaua üleval toas rahulikult hambaid ja kammisin juukseid, kui tema autot välja kaevas. Panin jope selga ja jõudsin juba bussipeatusessegi, kui tema viimaks minust mööda sõitis. No ja mina läksin siis ka bussi ja sõitsin töökoha poole. Kuna mul oli vaja poest läbi minna (mis polnud sugugi lihtne ülesanne), jäin selle võrra hiljaks. Palju rohkem jäin aga hiljaks just sellepärast, et olin nii rumal ja otsustasin Selverist jala tulla. Lahtilükkamata kõnniteedel rada leida on päris raske ma ütlen.
Peale põlvini lumes sumpamist ja keset teerada seitvate murdjakoertega võitlemist jõudsin lõpuks õnnelikult tööle.
Ja sugugi mitte viimasena:)

Vägisi tulevad talvelood peale:)

Lumiii....

Lausa totter, kuidas see valge asjandus tekitab head enesetunnet ja rõõmsat meelt:)

Paar päeva varem, kui korraks katsetati mingi lumeseguse asja sadu, läksin parasjagu kodu poole ja ümisesin rõõmsalt jõululaulukest:)
Piparkoogid on meil juba pikemat aega laua peal õhtuti nosimiseks ja poodidesse on jõudnud ka mandariinid.
Ja glögi.
Jõulutunne? Pole ja ega ma seda enda juures kunagi tuvastanud polegi. Lihtsalt sellel ajal saavad oluliseks mingid kindlad tegevused ja käitumisnormid - saadakse kokku perega ja istutakse laua taha ühiselt sööma ja vestlema. Jõulutunnet ei tekitagi niivõrd need kohutavad kassikullaläikelised kulinad ja jõulutuledemeri kuivõrd need inimesed, kellega selle pimeda aja koos veedad.
Minu meeleseisundite varasalve kuulub vist pigem talvetunne. Ja selle jaoks pole olemas universaalset kalendripäeva - kaks talve tagasi tuli see täpselt 18.detsembril, eelmise talve arvestuses (väga laias laastus) jäi see hoopis naistepäeva paiku Ylläsele (koos minu tervisega jäi sinna), selle aasta talveunistus täitub kindlasti veebruari alguses, aga ilmselt juba varemgi. Ma ei taha nüüd kindlasti öelda, et talvetunde tekitamiseks tuleb kindlasti põhja reisida, lihtsalt eelmine aasta jäi siinsest valgest kihist pisut väheks. Sest ka esimene ärasulav lumi võib tekitada selle õige tunde - meeleolu, keskkond ja inimesed peavad vaid õiged olema.

Mis ma siis veel tahtsin öeldagi...
Jaa, eile õhtul jäin teleka ette magama, pool filmigi jäi nägemata. Igatahes ärkasin ma hommikul oma suurepärases voodis, mis lausa õhkab häid unenägusid ja sügavat und.
Te kujutage siis ette, kui mõnus oli ärgata seal sooja teki all ja silmi lahti tegemata tunda seda talve lõhna (mul viimasel ajal on üldse mingi lõhnade-error).
Kohutavalt mõnus:)
Siis soojad riided ja talvejope selga, madalad papud jalga ja hea muusika kõrva paitama - kui oleks olnud aega, oleks vist terve tee täna jala tööle tulnud.
Aah, see päev meeldib mulle kohe väga:)

Ilusat reedet!

"Minu elu" hooaeg 23, episood 325

Tuumakas. Täielik.
Kohutav peavalu ja lõhnamaailma täiesti jabur elavnemine.
Seoses viimasega tahtsin hommikul korduvalt trollis virutada inimestele, kes tulid mu kõrvale seisma ja täiesti süüdimatult haigutasid laia suuga oma küüslauguhaigutust. No tõesti. Jajaa, ma saan aru ju, et profülaktika ja edasi, aga see on ikka tõeliselt jäle, kui tõused hommikusöögilauast ja veel trollis nokitsed hamba vahelt küüslaugutükikesi. Ma ei tea, ma olen ilmselt imelik, aga mina nii ei suudaks - juba austusest teiste inimeste vastu või nii...
Siis ajasid mind veel närvi vene mamuuljad, kes otseses mõttes napilt-napilt oma lõhnaõlipudelisse uppumisest pääsenud olid. Ja olgu see lõhn kasvõi Chanel No 5 (mis minu lõhnaeelistuste hulka üldse ei kuulu), kui seda on pool pudelit peale pandud ja siis igaks juhuks pisut veel, et "ikka lõhnaks ka", no siis andke andeks, aga seda on ilmselgelt pisut palju...
Ja ma üldse ei räägigi inimestest, kes lõhnasid hommikul tuhatoosidena või inimestest, kelle juures tuvastasin, et ta oli hommikul juukseid pesnud mingi vaniljeteemalise šampooniga, mis tekitas tunde, et tahaks kaugemale. Trolli katusele näiteks.

Aga hommikus oli head ka:)
Need kolm tükki šokolaadi, mis ma pohmakaraviks külmkapist pätsasin, lõhnasid lausa imeliselt. Ja see apelsin, mis ootab lõuna saabumist... Mmm.

Ja ma olin juba unustanud, kui imeliselt lõhnab lumi:)

Kuidas ma tean

Kuidas ma tean kella peale vaatamata, et olen hommikul sisse maganud?

Lihtne. Voodis silmi lahti tehes ja pisut pikutades hakkavad kummitama need meloodiad, mida just minuteid tagasi äratuseks kuulsin ja mille täiesti müstilisel kombel kinni vajutasin (ilma mõistuse koostööta). Kuidas see mul õnnestub, pole veel täiesti selge, aga fakt jääb faktiks. Kroonilise sissemagajana vajan äratuseks tõenäoliselt kahuripauku või sümfooniaorkestrit.
Või siis tassi kohvi (milleni jõuan tavaliselt alles tööle jõudes).

Tegelikult pole selle sissemagamisega asjad ikka nii hullud. Või noh, natukene ehk.
Aga no eks sa katsu sealt voodist välja saada, kui sind kaissu võetakse ja magusalt kõrva sisse nohisetakse.
Urr...

Plära

Eilne päev ja nädalavahetus üldse solgutasid mu nii läbi, et täna hommikul jõudsin ära kuulata kõikvõimalikud äratused kõikvõimalikel kellaaegadel ja mitte üles tõusta. Et siis avastada, et juba umbes tund aega pressib end vabaduse poole eile õhtul peale ränka trenni joodud vesi...
Oeh, eriliselt uimase päeva uimane hommik sai lõpuks kiire alguse. Voodist välja tulles leidsin harjumuspäraselt mõned kanged ja mõned väga kanged lihased ning üleüldine nõrkus kehas ütles, et magamise peale peaks ikka veidi rohkem aega kulutama. Olen sellega täiesti nõus muide:)
Enam ei meenunudki, millal viimati nädalavahetusel täielikult puhkamisele keskendusime. Ikka on vaja kuhugi minna, midagi teha, kellegagi kokku saada, koristada või niisama tormelda.
Mis pole ju ka iseenesest halb.
Aga mõnikord võib niisama ka oleskleda. Ja sellest meil ongi puudus.
Oleksin juba peaaegu täna "haigeks" jäänud:) aga see neetud kohusetunne, ma ütlen:)
Nii ma siis uiman siin töö juures ja tiksun järjekordset esmaspäeva õhtule, et saaks minna tantsima ja seejärel koju magama.
Mm, on, mida oodata.
Igas mõttes.

Talvekuu esimestel päevadel

Kuigi reedel peale tööd Kristiinesse minnes esimese asjana üks maksaplekkidega tädi oma Prisma käruga minust peaaegu üle sõitis ja kuigi ma ülemise korruse noortekamba, kes väga tüütul moel mingisse panka uusi liikmeid värbavad (nad ei saanud ka kuuendal korral aru, et ma siiski ei soovi nende panka üle tulla ja nende arvates olen ma vähemalt neli aastat noorem), vältimise pärast kaks korda rohkem edasi-tagasi liikumist harrastasin, teadsin ma siiski, et nädalavahetus tuleb tore.
Ja tuligi.

Reede õhtul oli Kuljuse 59. sünnipäev. Tants, trall, nali ja väikesed äpardusedki kuuluvad lahutamatult selle õhtu juurde. Üle tüki aja nägin kaht venda korraga ja üle veeeel pikema aja sain ühega neist ka tantsida:)
Tõeliselt mõnus õhtu kallite sõprade seltsis.
Peale päkkasid tulitamapanevat tantsumaratoni, suhteliselt kiiret koristustööd ja omaalgatuslikku laulupidu jõudsime lõpuks rampväsinuna koju. Lühiühendus mingi kell 4?

Laupäeval ei suutnud kuidagi loobuda hommikusest trennist, kuhu läksin veel üsna lapiku ja väsinuna. Sealt sain kätte oma päevase energialaengu ja sellest jätkus päris kauaks.
Ühe soojaga tuiskasime hiljem läbi poest ja ostsime külmkappi veidi toitu, nagu normaalsetel inimestel kombeks. Seejärel ootasid meid magamistoa põrandaliistud, millega me täielikult ei suutnudki lõpuni jõuda. Kuna mul vahepeal midagi teha ei olnud, võtsin ette meie 52 ruutu korterit ja otsustasin selle täies hiilguses ära koristada.
Neli ruutu esikut ühes suure hunniku remonditarvikutega jätsin muskale koristada, ülejäänuga lõpetasin ma öösel kell 4:)

Õhtu jooksul suutsime end lõpuks magamistuppa organiseerida, mööbeldasime kummutite ja kappidega, leidsime nende alt eelmiste omanike huvitavaid asju ja sahkerdasime mitme mehe eest.

Pühapäeva hommikul plaanisin pannkooke teha, aga hommik ei tahtnud kuidagi saabuda. Kui kell lõuna lõpuks silmad lahti tegin, köök juba lõhnas nende järgi. Kibuvitsa tee ja mustsõstramoos veel pealekauba - päikseliselt hommikult polnud enam midagi tahta:)

Pärastlõunal käisime veel Kumnas ja õhtul trennis ja ülejäänud aja nautlesime niisama - hingedepäeva küünla valgel.
Meeldivalt töine nädalavahetus ja kosutav uni teevad ikka imesid:)

Oleks vaid sellisteks hetkedeks rohkem aega...

Idülliline hommik

Ärkan kohe pärast pooletunnist sissemagamist rõõmsalt ja üldse mitte puhanuna.

Astun trepikojast hommikusesse oktoobrisse ja tunnen, kuidas kevadetunne peale tuleb. Nojah, võibolla need hallid puurootsud ja pooleldi kollased kased ütlevad, et olen napakaks läinud, aga teiste arvamus huvitab mind üsna vähe. Linnud siristavad rõõmsalt põõsas ja meeleolukas vihmasabin aitab mu tundmusele olulisel määral kaasa.

Kõnnin reipal sammul trollipeatuse poole ja saan ühe sarvedega metallikäraka poolt poriga kaetud. Ei morjenda - mu mantel on tehtud vetthülgavast ja tuldsülgavast materjalist... Vahepeal jään veel korra peaaegu auto alla ja seejärel juba olengi astunud järjekordsesse nr 6 trolli, mis haisevad igakord erinevalt ja mille sõidugraafikust mul tegelikult aimugi pole.

Tiksun trollis oma tavapärased kakskümmend minutit ja jõuan vahepeal mõttes humooritseda peatuseteadustaja üle, kes on trollist kolme peatuse jagu ees. Tädi minu kõrval loeb Selecti kataloogi, lehtlehelt ja tõsiselt süvenenuna...

Astun taas vihmasesse hommikusse ja mu mantel pannakse möödakihutava auto poolt veelkord proovile.

Kuna hommikune töötahe on üleva meeleolu tõttu häiritud, lähen kööginurka ja teen endale ühe tee. Kõrvalmajade vahel jookseb koiott, kes lähemal uurimisel siiski poolkarvutuks ja (halbu) päevi näinud koeraks osutub, ülekäigurajal keksib üks valges mantlis naine ja püüab mitte sarnaselt minuga trussikuteni vihmaveeseks saada, üks takso ukerdab ristmikul ja tekitab enda taha tuututava ummiku...

Võtan oma lammastega teetassi, milles aurab mõnus rohelise tee ja piparmundi segu ning alustan oma igapäevaste toimetustega...

Vihmaussihooaeg

Ma kohe ei salli seda aega, mil need mullasöödikud vihmaste ilmade saabudes asfaltile ronivad
ja siis nagu kokkulepitult kõik korraga ära otsustavad surra.
Yakkk...

Teisipäevane vaimupimedus

ja üleüldine väsimus.

Aga kellele siin ikka kurta - tuleb varem magama minna. Või üldse mitte magada.
Selleks vist ei ole tegelikult enam jõudu. Ja tahtmist.

Mis ma tegelikult kirjutada tahtsin?
Hmm.

Ei tea.

Minu väikesed sõbrad

Käisime vaatamas hetkel veel nimeta poisipõnni, kelle elutee algas kümnendal oktoobril. Pisut udusireeni meenutav helitekitaja tegi muskast kolmandat korda onu. Palju õnne:)

Nädalavahetusel ootab mind ees pisut vanem õetütar Andra, kellel juhtumisi 21 oktoober sünnipäev on ja kes tädile keerulise kingikoorma õlule on pannud. Samal peol ootab mind ka 19. veebruaril sündinud Mattias, seekord venna oma. Neid pole vist mitu kuud enam näinud. Kõigil koguaeg nii kiire.

Ja sellega seoses huvitab kangesti, kuidas elab-kasvab Anete? Ja palju õnne homseks ette - neli kuud saab juba täis:)

Hea, kui on palju väikesi sõpru, kelle tähtpäevi meeles pidada ja keda vahel ikka näha ka saab:)
Olete nii kallid mulle!

Emmedele-issidele kannatust ja jaksu ning titadele jõudu kasvamiseks.

"Minu elu" hooaeg 23, episood 283

Kuna pidin pool tundi varem tööl olema, oli mul peale tõusmist täpselt 12 ja pool minutit aega end valmis sättida. Ühesõnaga magasin sisse. Umbes pool tundi.
Seejärel jäin õigest trollist maha. Nojah, ootasin siis järgmist, mis tuligi minu rõõmustamiseks täpselt kümme minutit hiljem. Väike-Õismäe peatusest väljudes teatas meelas naisehääl rõõmsalt: "Järgmine peatus - Vabaduse väljak."
Njaa. Ülehelikiirusel liikuvad trollid on mulle alati meeldinud.

Tõustes otsustasin puhtspontaanselt, et läheks õhtul trenni. Asjad sai kaasa võetud ja pisut enne tööpäeva lõppu ka vastavas suunas minema sätitud.
Peale väikest manööverdamist olin jõudnud juba trolli nr 9 ja sõitsin rahulikult muusikat nautides Mustamäe poole. Kusagil Lepistiku kandis tulid peale umbes 13aastased neiud, kes otsustasid, et jube popp on trolli põrandale sülitada. Umbes kuus korda järjest. Ma ei tea, kas oli nüüd minu isiklik error või see tunduski imelik.
Tõeliselt öäkk kogemus.

No ja siis läksin ma Ehitajate tee peatuses trollist maha, minuga kõrvuti liikusid üle tee ka kaks ümbes 9aastast poisinaga ja üks hüppas täpselt minu nina ees kahe jalaga täiest jõust poriloiku...
Normaalne.

Ah jaa, õhtul kalakonservi süüa soovides suutsin avajaga tülli minna:)
Juba ma tagusin teda vastu lauda ja lubasin verist kätt vaadates, et homme ostan uue.
Ei aidand see ähvardamine - konservikaant ikka pooleldi lahti ei saand. Aga nälg oli suurem kui viha. Tagumist lõppu oli veidi raske välja koukida, aga sain hakkama.

Vot selline tore päev siis.

Vihmane

Ära ütle mulle enam midagi.
Ma lähen muidu katki.
Päriselt.

Puntratants sooloesituses

Suutsin täiesti iseseisvalt juhtme keerdu mõelda. Nagu ikka juhtub.

Ma ei tea. Olin täna hommikul kuidagi segaduses - nagu poleks päris mina ise olnud. Mõtteid oli küll nii meeletult/segaselt palju nagu tavaliselt, aga ma ei saanud neist aru. Ma mõtlesin hoolega, aga konkreetsusest jäi puudu - nagu oleks sogase jõe ääres istunud ja õngitsenud; head mõtted hakkavad tavaliselt konksu otsa, geniaalsed mõtted hüppavad ise välja...
Ühesõnaga - hommikul ei jäänud mulle midagi konksu otsa, isegi mitte kõige väiksemat mõttepojukest.

Ja nii ma siis olingi selline õnnetu ja eemal. Eemal iseendastki, püüdes aru saada, mis viga.

Nüüdseks olen pool päeva eemale peletanud mõtet, mis hommikul trollis istudes kusagilt põhjast pinnale ujus.
Mind tegelikult häirisid need eileõhtused jututeemad, mida jälle arutama pidime.
Jah, selles oligi asi.
Mind pani mõtlema see, miks me peame "nendest asjadest" ikkagi seltskonnas rääkima. Juhul, kui see sinu meelest lihtsalt huumor on, teeks see vist veel rohkem haiget.
Palun, ära tee mulle nii... See pole üldse naljakas.
Ma ei taha nende asjade peale mõelda. Mitte veel. Mitte praegu.
Päriselt.

Jah. Selles vist oligi asi.

Loodan nüüd, et leian selles sasipuntras iseenda jälle üles ja olen valmis...
Rääkima kõigepealt.

"Minu elu" hooaeg 23, episoodid 270-272

Reedeõhtusest tujukusest olen sedakorda jälle üle saanud. Nädalavahetus polnud aga üldse selline, nagu entusiastlikult plaanisime.

Laupäeva hommikul pidi muska minema konverentsile ja mina otsustasin hommikut meeldivalt trenniga alustada. Ja kuna oli lausa super ilm, siis osa tagasiteest tulin jalgsi. Siis istusin bussi peale ja seadsin nina Õika poole. Ja kusagil poolel teel sinna tundsin, et enesetunne hakkab tasapisi endast soovida jätma. Pidin veel poodi minema, ühe hooletu neiu pangakaardi päästma ja napakast peast istusin valel pool teed trolli peale...
Njah, see on minu jaoks ikka veel liiga keeruline:)...
Ühesõnaga juhtuski nii, et pidin veel ühe pika otsa koju jalutama ja sellesse jalutuskäiku kogu mu trennist saadud jõud jäigi. Kodus prantsatasin diivanile ja üldiselt keeldusin püsti tõusmast. Aga muska tahtis kangesti K-Rautasse tapeediliimi ostma minna ja mina pidin tingimata kaasa minema. Hea, et muska mul käest kinni hoidis, oleksin vist päris mitmel korral külili kukkunud. Kartsin kangesti, et haigus hakkab tulema ja läksime apteegist ka läbi, et osta nohurohtu ja muuhulgas mu rubiinsilmade tarbeks tilku...

Kodus mässiti mind mõnusalt teki sisse ja selleks korraks oligi remont tehtud:)
Mõnulesin seal tükk aega ja vaikselt tundsin end jälle paremini, muska tegi chai´d ja süüa ja poputas mind, kuidas jaksas.
Oleks ju võinud terve õhtu seda ümmardamist nautida? Oleks. Aga kas siis süütundest või niisama sportlikust hasardist otsustasin siiski end kokku võtta ja lubatud värvimistööd lõpetada. Igatahes hakkama ma sain ja jälle olime ühe sammu võrra eesmärgile lähemal.

No ja pühapäeva hommikul tegin korraliku perenaise kombel pannkooke... Seejärel kiirelt poodi põrandat valima. Oijah. Nendesse ehituspoodidesse jätsime ettemaksuks ikka kuradima palju väärtuslikku tööaega ja kulunud närviosakesi. Ja kõige põnevam oli veel see, et tegelikult oli meil põrand enne juba välja valitud, aga mulle enam ei meeldinud. Lõpuks leidsime peaaegu ideaalse variandi ja pikalt mõtlemata tassisime selle koju. Kodus hakkasime aga hoopis tapeetima...
Ajee, kliister igal pool, mustri kokkusobitamine ja lõpuks väsimusest juba täielik mõistuse kaotamine - selline oli meie pühapäeva pärastlõuna.

Õnneliku ja rahulolevana "Robotite" vaatamine oli üks boonustest, sellele järgnes muidugi tõsine mõttetöö teemal Kuljuse juubel, aga kes see seda ikka lugeda viitsiks...

Magama ikka liiga hilja. Deem.

Side lõpp.

Tülgastus

Ega pole ju vajagi helistada peale lõunat, nagu suure suuga lubasid. (Asjaolu, et sellest infost, mis sa pidid andma, sõltus minu ülejäänud töökorraldus, ei ole märkimisväärne...)
Ja pole vaja ka süveneda asjaollu, et mu tuju halvaks tegid.
Pole vaja reede õhtut minuga koos veeta.
Tegelikult pole mind üldse vaja.

Tagandasin (mõtteliselt) ennast mõttekaasluse, hingesuguluse, elukaasluse ametikohalt.
Ajutiselt.
Suudaks ma ainult rahulikuks jääda.
Sügis mõjub depressiivselt.

Tööpäev üheksast kaheksani

Nädal aega tagasi sai ehitusloa minu esimene projekt siin Casa´s. Enesetunne - ei midagi jalustrabavalt erilist, varsti tuleb lihtsalt kohustuslikus korras jälle torti süüa ja veini või sampust juua. Oeh. Ega arhitekti töö pole üldse kerge, seda enam, et suvi nüüd läbi ja riigiasutused saavad ka end jälle töö peale häälestada ja seoses sellega sellist kohustuslikus korras tordisöömist rohkem hakkab tulema...

Eile õhtul olin üksi kodus. Tööl läks nagunii koosolekuga peaaegu poole kaheksani, siis läksin poodi. (Mul on ikka nii kahju, et Mariga trenni ei saand minna.) Muska mängis kusagil kesklinnas KuljusPokerit ja mul polnud eriti jaksu temaga kaasa minna.(Tõenäoliselt oleks mind kohe kaineks autojuhiks delegeeritud). Ja nii ma siis läksingi peale poetuuri koju ja tegelesin uue hobiga, nii et silmad pulkas peas. Siis, kui kõik juba toas ringi vaadates virvendama hakkas, kobisin teki alla ja üle tüki aja puhkasin end jälle välja.

Mingi kell saabus muska ja võttis mu kaissu, sosistas kõrva midagi head ja siis võisin rahulolevalt sügavasse unne vajuda.

Hommikul mõnulesime aga ikka liiga kaua voodis ja hiljaksjäämine tuli juba peaaegu päevakorda. Hommikust sõin kontoris:)

Sellised pikad päevad tõmbavad ikka täiega rihmaks. Viimased nädalad üldse eriti jõudu ei ole, pidevalt kimbutab väsimus ja isegi asjaolu, et päike juba neljandat päeva järjest paistab, ei muuda mu enesetunnet paremaks. Koguaeg tahaks magada. Pikalt. Ja sügavalt. Sellepärast oligi eilne õhtu kohe eriliselt hea, mis sest, et üksi pidin olema.

Toimekas toimetamine ehk remont edeneb

Nii-nii! Kaks nädalat hullust on nüüdseks läbi saanud. Tiheda Kuljuse trennigraafiku vahele suutsid end edukalt suruda nii mõnedki vanad head sõbrad, kes hoolimata asjaoludest ei jätnud jonni ja mind rutiinist välja tirisid küll kohvi jooma, küll niisama lobisema. Reede õhtugi ei olnud erand. Pika planeerimise peale saime lõpuks kokku Katsi-Priidu juures, kes meid lahkesti kostitasid ja meeldiva ajaviitega varustasid. Ülivägamõnus on niimoodi lobiseda ja chai´d juua, lauamänge mängida ja fotosessioone korraldada. Koju hilja ja magama veel hiljem, kuna enne tuli veel üks jutuhoog peale:)
Laupäeval magasime mõnuga pisut kauem kui plaanisime. Peale kerget hommikusööki käisin trennis ja siis ootas juba remont. Aga enne seda tuiasime kõikvõimalikes poodides, ostsime ära tapeedi ja seinavärvi ja valisime välja parketi, mina sain lõpuks oma juba kinnisideeks kujunenud köögitoolide katted, veel mõned pudipadi detailid ja kell kuus jõudsime koju. Algas pahteldamine ja lae värvimine. Õnneks pidi pahtel kuivama ja seintega eriti midagi teha ei olnud, lae värvimine läks ka suhteliselt valutult. Õhtul käisime sõpradega bowlingus, Pätrikus ja Nimegas, koju jõudsime pühapäeva mõistes varakult - umbes viie paiku. Pühapäeva hommik saabus umbes lõuna paiku ja peale kiiret hommikueinet läksime end lumivalgekesteks maskeerima - seinu lihvima siis. Umbes kella neljaks saime selle tööga ühele poole, siis muundusime hallipäistest vanakestest jälle normaalseteks ja läksime hoopis trenni. Ja õhtul värvisime seinad ka esimest korda üle:) Mmm...
Ja täna algavad tudengite sügispäevad:)

Kes teeb, see jõuab.

Kiired ajad

Eile õhtul, kui järjekordselt esinemiselt lõpuks tulema saime, oli selline tunne, nagu poleks kolm kuud korralikult magada saanud. Vahet ei ole, kas ma käin või ei käi koolis, alates septembrist tekivad silmade ümber ikka sinkjas-mustad rõngad. Kes teab, võõrutusnähud võibolla:)

Aga jah, esinemisi sajab viimasel ajal küll kaela nagu valmis ploome puu otsast. Alates pühapäevast muud ei teegi, kui aga triigin pluusi ja rätikut. Ja peaaegu iga päev on vaja ette valmistada erinevad riided... Oeh, täna veel ja siis ehk saab mõneks ajaks jälle rahu. Aga ei, siis tuleb päevakorda selline teema nagu juubelihooaeg ja siis me alles hakkame vatti saama. Palun üks turbolaeng. Ei, sisse pole vaja pakkida, hakkan kohe kasutama...

No ja remonti tahaks teha, aga kuidas sa teed, kui pole aega koduski olla:) Hommikul kasutad viimaseid minuteid enne hiljaksjäämist magamiseks ja õhtul enne südaööd tuled ka koju, et uuesti magama minna. Mõistlik.
Muska käis ükspäev teist tuba südaöösel pahteldamas, et asi pisutki liiguks... Aga nädalavahetusel saab vist töödega lõpuks korralikult pihta hakata. Ehk.

Ja mis siis ikka.
Paistaks vaid päike - saaks selle pahuruse ja väsimuse kotti toppida, et rõõmsameelsusele ruumi teha. Aga ei.
Kiuslik ja tohletand ilmataat selline.

Hetked

Elu üle järele mõtlemise hetk: kaherealist ühesuunalist teed ületades minupoolsel real sõitev auto märkab mind ja pidurdab, kõrvalreal paistab kihutav auto. Mina teda näen, tema mind mitte. Kui mina ka ei oleks näinud, oleks ma tõenäoliselt väga haiget saanud...
Järgmisel hetkel auto pidurid suitsevad ja huultelt lugemise meistrina võin juhilt teada saada nii mõndagi - eelkõige muidugi, et ma ei peaks minema tööle, vaid kuhugi pimedamasse...
Roolis oli... naine.

Aga kes käskis kihutada?
Mitte mina.

Hetked

Parim hetk päevas:
täies pikkuses topeltvikerkaar.

Aitäh

Ma tean, et kõik selle, mis mulle tehakse, olen ma ära teeninud.
Aitäh, et jätkuvalt nii haiget teed...

Kõik.

Tõdemused

Murphy rääkiski eile tõtt - muska oli ainult kuus korda helistanud, kuna üllatuslikult polnud tal koduvõtmeid kaasas ja varsti pidi juba trenni lippama. Ja Triin oli helistanud, õhtul selgus ka helistamise professionaalselt erialane põhjus - kuidas seletada lahti mõõtkava 1:2000...
Ja siis otsustas telefon mind narritada ja 29nda augusti kuupäevaga sõnumi ka uuesti aktiivseks teha...

Ja õhtul käisid külalised, päris esimesed ja kõige kallimad. Veini(de), kalasaiade, juustu, tortillade ja "kreemipurgikeste" õhtu oli. Ajaa, torti seekord pakkuda ei unustanud:)
Vana mõttetu teadetetahvli saame igatahes asendada nüüd uuega, mis on tuunitud ja igatpidi palju ägedam:)

Nädalavahetusel hakkame remondiga pihta. (Ei-ei, pidu nii suureks ei paisunud. Meil on lihtsalt vaja magamistuba korda teha:))

Täna hommikul tundus muskale, et toa põrand on viltu.
Täna hommikul tundus minule, et diivan on ka viltu.
Uurimine jätkub.

Kui Murphy tõtt rääkis...

... siis peaks täna olema see päev, kui inimesed mulle paaniliselt helistavad ja minu viisakuses pettuma peavad, kuna ma ei võta telefoni.
Põhjus on lihtne - telefon nimelt jäi hommikul koju kapi peale laisklema ja keeldus käekotti hüppamast. No mis seal siis ikka...

Kellel väike paanika juba on, see helistagu töötelefonile.

Njah. Kana.

Märkus

Ma ei jõua seda teed niipalju ära juua, et mul rohkem kui kümme minutit järjest soe oleks...

Keeldun siiani uskumast, et varsti on vaja kapitäite kaupa riideid selga laduda:)

Sügiskollektsioon

Vettpidavad jalanõud.
Müts.
Kindad.
Üleskeeratud kraega mantel.
Peavalu.
Poole sääreni märjad teksad.
Nohu.

Pean endale meelde tuletama, et käsivarresoojendused ostaksin - töölaud on nii külm, et ma saan niimoodi reuma varsti.

Tahaks olla kodus sooja teki all, juua kuuma teed ja lugeda head raamatut...

Une defitsiit

-Kui Mirru muska kõrvale lõpuks magama jõudis, oli laupäev juba alanud.-

Reedel peale tööd pakkisime siis oma seitse asja ja panime Vändra poole ajama. Kodus ootasid saun ja pere suuremad/väiksemad ja rahu linnakärast.

Täiesti üllatuslikult läks aga peale sauna kõvemaks andmiseks - õde ja õemees olid tulnud vanemate uut kööki kaema ja liikusid tegema. Kuna aga brändi ei ole just mu lemmikjook, sain mina asja rahulikult võtta ja loota, et ka järgmine päev tuleb meeldiv. Pidu nagu väga pikk ei olnudki, palju pikemaks venitas õhtu aga vestlus ema-isaga, mille lõpuks kolme paiku sunniviisiliselt lõpetasime. Üle tüki aja jälle vanemaid kuulata on hea.
Igatahes sai palju targemaks ja mõtlemist on kohe tükiks ajaks...

Laupäev algas nagu ikka pannkookide ja pika hommikusöögiga. Ja siis arvas ema, et vennal ja muskal on paras võimalus õues vana alõtša- ja kuusekänd välja urgitseda. Tegevust jätkus kohe väga kauaks, kuna viljapuu osutas oluliselt tugevamat vastupanu kui esialgu arvati. Meie Melena ja papsiga seisime muidugi väljakaevamiste kõrval ja targutasime nagu vähegi jaksasime:)
Õues asjatamise lõpetasime täpselt enne vihma.
Mina jõudsin veel peale õhtusööki ja meeldivat logelemist pühapäeva hommikuks tordi valmis meisterdada, samal ajal ku ema koristas vannitoa põrandalt makaronitükke, mis suupilli kurkulükkamise tagajärjel kogemata Andrast väljusid...

Ja pühapäeval peale hommikusööki kappasime juba seda väikest tegelast vaatama, kuna ta otsustas öö jooksul haigeks jääda. Õnneks tõdesime varsti, et tal pole viga eriti midagi - keksis ta ikka samamoodi ringi ja tegi pahandust, ainult silmad olid sellised veidi hallikad, teate küll seda palaviku-pilku...

Ja minipuhkus oligi vaikselt läbi saanud. Türi kaudu Tallinnasse ja kodus me olimegi. Paigalviibimine kestis küll vaid ligi pool tundi, aga asi seegi:) Trenni läksime. Kujuteldavat vastast taguma.

Peale seda sõitsime Kristiinesse, et osta hommikusöögiks jogurtit, juustu ja diivanijalgade alla vilti, et parkett terveks jääks. Kokkuvõtteks ostsime kilo eest kõikvõimalikke vajalikke asju ja juustu unustasime. Mõistlik iseenesest.

Mis ma veel tahtsin öelda, et kased mu tööakna taga juba kolletuvad. Hirmus. Kerge köha paistab olevat samasugune paratamatus. Ja unepuudus on - hommikul oli voodi nii soe ja muska kaisus nii mõnus...

Üks unine porilane tiirleb kontoris ringi. (Mitte mina.) Vahepeal sai veidi kiirema hoo ka sisse - siis kui kõhtupidi kaktuseokka otsa lendas. Taas mõistlik iseenesest-

Mõtteid sügavikust

Mina olen mina.
On tarbetu nõuda minult asju ja käitumisviise, mis ei ole mulle üldse omased. Ma tean, et mõned meie konfliktid tulevad sellest, et sina oled Ambur ja mina Jäär. Aga enamik konflikte tuleb sellest, et mina olen Naine ja sina Mees.

Aga kuskil peab ju asuma see tasakaalupunkt, kus me mõlemad oleme rahul ja samas säilitanud oma isiksuse ning suhtumise.

(Sina esitad nüüd oma nõudmise või küsimuse ja mina vastan. Ausalt.)

-Ole kannatlik.-
Eks ma ikka püüan olla. Aegajalt, kui meelde tuleb:) Paar päeva tagasi meenus vana nipp, kuidas rahu säilitada - enne seda, kui kavatsed välja plahvatada kogu oma pahameele, loe enne kümneni. Ei mäleta enam, miks ma vahepeal selle meetodi kasutamise lõpetasin- tõenäoliselt hakkasin liiga tihti matemaatilisi unenägusid nägema. Üldiselt ei kuulu kannatlikkus just mu vooruste hulka. Targem oleks soovida, et oleksin kannatlikum, kui et kannatlik.

-Usalda mind.-
Hinges ju usaldangi(vahel lausa pimesi), aga valjusti väljendan ikka oma kahtlusi. Sest kui nad välja öelda, siis nad ei ole enam nii hirmutavad. Ja kui nad mind enam ei hirmuta, siis pole ka probleemi. Seega - rääkigem, rääkigem, rääkigem. Ma ei näe ju su mõtteid.

-Ära mossita ja virise.-
Temperamentselt inimeselt on seda sama hea nõuda, kui et ära enam kunagi pilguta. See on viis tunnete väljendamiseks. Kui ma virisen või mossitan, siis ma järelikult ei ole olukorraga rahul ja selle asemel, et sellest endale tuure sisse puhuda, võiks lihtsalt korraks rääkida, kas annab midagi parandada. Olukordade parandamine on kahepoolne - sammu teineteisele lähemale peavad astuma mõlemad.

-Kas sa pead koguaeg kõigele vastu vaidlema?-
Hmm. Jah. Kahjuks. Mul on samuti oma arvamus, mille ma igal juhul välja pean ütlema. Vahel on mul õigus, vahel mitte. Vahel pole kummalgi õigus ja vahel on mõlemal. Nagu sa ise alati ütled - need ei ole vaidluspunktid, need on argumendid:) Ja nii ongi. Aga kergestisüttivate inimloomustena peaksime hoolikalt jälgima, et argumenteerimistest draamasid ei teeks. Kuula-mõtle-räägi.

-Anna mulle vabadust ja aega oma asjadega tegeleda.-
Seda olen sulle tõesti ääretult vähe jätnud. Ja ega sa kurda ka eriti. Aga ma usun, et see parananeb. Nüüdsest. Sest nüüd on mul koht ja võimalus oma asjadega tegeleda ja sind rahulikult oodata. Ja samas on mul aega ja tahtmist (seda oli mul ka enne, aga aega ei olnud) sinuga kaasa tulla. Valik on sinu.

-Armukadedus.-
Üldiselt ma ei ole üldse armukade. Üldiselt. Kui mulle on selgeks tehtud, mida üks või teine neiu aegade jooksul sinu jaoks on tähendanud. Lihtsalt sõbranna, enam kui sõbranna, üheöö romantika, alkoholist põhjustatud ... Seda kõike ei taha ma teada enesepiinamiseks, vaid et oskaksin õigesti mõelda ja käituda. Et ma oskaksin õigesti reageerida mingitele pilkudele ja lausetele teemadel a la "Mäletad (misiganes) pidu, kui ma kuskil rannas nutsin ja siis sulle helistasin..."
Ma ei ütle, et sa oma seiklustega kelkima peaksid. Ei. Meil mõlemal on olnud tormiline minevik. Aga võtmeisikute kohalolust seltskonnas võib märku anda, see on nagu aus ja viisakas praeguse kaaslase suhtes.
Mis puutub pilkudesse, mis on suunatud tänaval või seltskonnas väljapaistvalt kenadele neiudele, siis reageerimine nendele sõltub suuresti tujust. Naised vaatavad ju samamoodi võõraid mehi.
Ja muidugi, vaatamisel ja jõllitamisel on ka vahe:) Kui sul just sülge lausa tilkuma ei hakka, siis küllap ma saan mõtetes kadedusetorgetest jagu...

-Kui sul on paha tuju, siis alati ei ole mina süüdi.-
Ei olegi, see on õige. Aga sina oled see, kes tavaliselt mu kõrval juhtub olema. Kui ma oleks üksi, siis ma kurjustaks enda peale ja lõhuks asju ja näriks vihaselt kapinurki. Aga seda me ju ei taha;)
Vahel huvi pärast võid proovida, äkki üks põhjalik lohutamine aitab. Kui ei, siis aitab aeg...

-Räägi oma probleemidest.-
Lihtne öelda, raske teostada. Probleemid ja mured on sellised kavalad asjad, et valjusti väljaöeldult on neil kombeks ääretult tobedalt kõlada. Mu mõtetes võib see probleem olla üüratult suur, aga väljaöeldult kõlab see teisele nii tühise ja mõttetuna, et on lausa koomiline. Ja selle ees ongi hirm - kõlada naeruväärsena.
Kui ma mõnel päeval suudangi sellest üle saada, oled sina kaotanud juba tahtmise kuulata ja soovi lahendus leida...
Kinnine ring.

-Ära jää vaidlemise ajal lihtsalt demonstratiivselt vait.-
Mõjub kõige ärritavamalt, eks. Tean-tean. Ja ometi kasutan seda aegajalt. Ma isegi ei oska seda põhjendada - nagu koguks uusi mõtteid, nagu tahaks vastast verest välja lüüa, nagu prooviks vaidlust kuhugi mujale suunata.
Pigem peaks õppima ühiselt lahendusi leidma, kui et pidevalt teist ära kuulamata tarbetult vaidlema.

-Ole paindlikum ajafaktori suhtes:)-
No hilinemine on tõepoolest asi, mida ma kohe üldse ei salli. See näitab oskamatust oma aega planeerida. Ja see on ääretult ebameeldiv komme. Hea meel on tõdeda, et viimasel ajal selliseid asju üsna vähe ette on tulnud. Aga vahel ajab ikka närvi küll, kui ma sind oodates kuskile hilinema või arutult kiirustama pean.
Ma ei ole loomu poolest lahmija - mul on kõik täpselt läbi mõeldud ja ajaliselt lisavaru jäetud. Ja kui minust sõltumatult see asi muutub, muutun ma närviliseks ja vastikuks.
Võib öelda, et kellaajast kinnipidamine on kasvatuslik eripära...

-Lepi paratamatusega.-
Ehk siis sellega, millised me kumbki oleme. Koos funktsioneerime me paremini - see tuleb meelde jätta. Ja selle nimel tulebki tööd teha.
Tasakaal on seisund, mille püsimajäämiseks on vaja kõvasti pingutada, lihtsalt ei tule siin ilmas midagi.

-Naerata rohkem.-
Elu ei ole mu jaoks lihtne olnud. Nüüd, kus mul on kodu, kus ma ei pea enam muretsema kooli pärast ja rahaline seis hakkab stabiliseeruma, saab ehk ka elust rohkem rõõmu tunda.
Samas, ei saa öelda, et meil koos lõbus ei oleks - meenuta kasvõi reede õhtut, kui me koos asju pakkisime ja nätsunärimise võistluse korraldasime või kui me Oggyt ja prussakaid vaatasime ja naerust kõveras maas olime...
Lihtsalt täiskasvanu staatusega käivad kaasas ka suuremad mured ja tõsisem ellusuhtumine.

-Teeme aegajalt koos lapsikusi.-
Teeme!

Nostalgia

Eile õhtul tulime trennist ja jäime TTÜ juures bussi ootama, et koju sõita. Pool üheksa õhtul käis sealkandis tõeline melu - noored tulid koolist, kõigil silmad alles säramas ja suud muigel; peatuses rääkis üks neiu teisele midagi matemaatilise analüüsi (paari nädala pärast saab sellest tõenäoliselt mat-anaal või anaal-mat) harjutustunnist; noormehed jalutasid värskete tutvuste sõlmimise valmiduses maiaste nägudega ringi. Elevus oli selle asja nimi:)

Ennastki võttis naeratama, kui meenus oma esimene koolinädal TTKs. Ja kõik ülejäänud neli aastat.

Olen selle asja veel liiga värskelt lõpetanud, et tagasi igatseda. Kuigi ma juba praeguseks tean ka, et ma kunagi hakkan sellest elust puudust tundma - nendest inimestest ja sellest öisest õppimisest, mille käigus üksteisele näiteks füüsika termineid ja valemeid püüti seletada ning joonestusmaratonidest, mis tavaliselt tipnesid rämeda sõimu, kriiskamise ja laua peal tallumisega ning projektinädalatest, mil pidevalt oli teha kolm projekti korraga ja lisaks veel keha üldiste funktsioonide tööshoidmine ja silmaaluste mustade rõngaste peitmine:)
Aga kõikidest raskustest hoolimata oli ju lõbus. Kohutavalt lõbus:)
Oma sarkastilise huumoriga võisime üksteist lõputult naerma ajada ja rasketel hetkedel toeks olla. Ja just see oligi kõige tähtsam - et oli, kellele toetuda. Oli, kellele muret kurta ja kes teemast ka aru sai, oli keegi, kes pidi hommikul sama vara tõusma ja kellel oli loengus sama raske üleval püsida, kes samamoodi asjadest aru ei saanud ja kes samamoodi projektikuhila all vaevles. Minul oli Niinu. On praegugi. Loodan tema tegemistel ka edaspidi silma peal hoida. Usu, ma olen su jaoks olemas:)

Ei, ma ei taha üldse praegu tagasi. Hetkel ma veel ei suuda jälle öid ja öid üleval olla ja endale kinnitada, et see tuleb mu haridusele ainult kasuks. Ma ei suudaks taas lõputöö jaoks kogu muud elu kõrvale heita. Ei. Mulle meeldib praegune hetk, kus ma saan minna magama peale mõne meeldiva raamatu lugemist ja ei pea muretsema, et mõni aine jäi ette valmistamata, et ma pean valmistuma eksamiteks, et mul on mõni projekt lõpetamata. Hetke elukorraldus sobib mulle suurepäraselt:) Kodu, töö ja Kuljus. Seda on niigi piisavalt.

Eks ma magan end kõigepealt välja ja järgmine aasta mõtlen kõik uuesti läbi. Võibolla siis arvan asjast juba teisiti:)

Kes teab.

Sportlik eluviis

Mulle meeldivad päevalõpud.
Sest siis saab minna trolli peale iidvanade mutikestega eksisteerimise, seismise ja sisenemise pärast võitlema. Ja kui oleks trennivaba päev, läheksin ma tõenäoliselt poodi algajate kassiiride, kaalumata tomatite, udusireenidest beebide ja kurjast vaimust vaevatud inimeste vahele ostlema.
Aga täna lähen hoopis trenni tükkideks keksima ja vaimseid saltosid tegema.
Ja kui veab, jooksen pärast bussi peale ja sõidan koju, et lõpetuseks veel ühe hingetõmbega viis korrust võtta.


Tegelikult pole häda midagi.

Natuke

Pere:
Eile kohtasin üle tüki aja oma vendi. Mõlemaid korraga. Tuleb välja, et seda hakkab nüüd iga teisipäev juhtuma. TTÜ spordihoone on ikka üks maagiline paik...
Nädalavahetusel lähme maale hingekosutust saama ja närve rahustama. Lihtsalt. Väga hea on niimoodi lihtsalt minna. Veel parem on etteteatamata sisse sadada - siis ei ole ema valmistunud meie nuumamiseks (kuigi ka siis suudab ta igaks juhuks külmkappi ostetud asjadest sellise kõhutäie valmis meiterdada) ja kõik on lihtsalt õnnelikud, et saavad silmast silma vestelda ja puhata.

Kuljus:
Esmaspäeva õhtul siis sadas Kuljus kaela. Kahesajaga.
Esinemiste graafik läks korraga nii tihedaks ja kõik hakkasid midagi tahtma. Ja trennid. Ja lisatrennid. Hooaeg on olnud avatud nüüdseks kolm päeva, aga mul on juba sellest kõigest villand. Lubasin endale see aasta, et katsun kogu kupatusest kergelt läbi libiseda. Paistab, et varsti hakkan oma sõnu sööma...
Mul on kõrini ülemõtlemisest ja pidevast arutelust teemadel Kuljus ja M. Õnneks suvi möödus suht rahulikult, enamik ajast ma lihtsalt keeldusin antud teemat puudutamast või sellest pikalt rääkimast. Ainult ühe korra Kaspariga rääkisime väga põhjalikult...

Töö:
Njaa. Töö ei edene kuidagi. Kuhi muudkui kasvab ja kasvab, aga tahtmine muudkui väheneb ja väheneb... Olen juba mitu päeva lulli löönud, ükskord ju pean nagunii asja käsile võtma. Aga praegu on nii palju teha ja mõelda, et keskendumisega on raskusi. Ja kõik muudkui helistavad - küll ema, küll vend, küll õde, küll muska...
Ja siis peab koguaeg igast asju meeles pidama ja kirju kirjutama ja raha üle kandma ja sõnumitele vastama.
Võtaks oma töövälisest elust paariks kuuks puhkuse...

Kodu:
Vaikselt edeneb. Kastide kuhi aegamisi kahaneb, asjad salamisi kaovad. Eile raamatuid välja ladudes leidsin Anna Karenina vahelt paar tähtsat dokumenti...
Meie külmkapp teeb endiselt põnevaid hääli ja muuseas avastasin, et pesumasinat on juba hädasti vaja. Tahaks kõik järjest ära teha, magamistoas juba remondiga alustada ja kasutada oma teadmisi kodukujunduses, aga ei. Kardan, et sügisesse plaanitud nädalake puhkust on selleks kõigeks vähe. Ääretult vähe.
Ah jaa, tegin hommikul putru.

Side lõpp.

Päevanali: I'm on a whisky diet. I've lost three days already!

Tehnoloogia ime(b)

Kas ma olen juba rääkinud, et meil on ääretult musikaalne ja õppimisvõimeline külmkapp?

Vanas korteris oli ta alles Algaja - ta kasutas heli, mis sarnases veetilkade kukkumisele plekkämbrisse.
Laupäeval ühest korterist teise transportimise käigus kuulis ta üldises liiklusmüras ilmselt midagi põnevat ja jättis selle meelde.
Tänaseks võin öelda, et ta on edukalt üle läinud Edasijõudnute klassi - tema soolo koosneb umbes kolmest kuni kuuest helikatkest ja see kõik kokku kõlab nii, nagu keegi koputaks ja sooviks tungivalt välja saada. Vahel intensiivsemalt vahel pisut väsinumalt.

Ootame põnevusega hetke, kui talle omistatakse Professionaali kraad...

Astrite ja politseinike päev

Täna hommikul sain aru, kui hea on ärgata oma kodus. Olles mõnuga kakskümmend minutit kauem maganud, tõusin ja tegin voodi ning köögiuksest möödudes avastasin, et keegi ääretult hea inimene on hommikukohvi ja võikud mulle valmis teinud. Kümme punkti selle eest:) Suhkrut meil muidugi ei olnud, aga täiskohaga kohvihoolikuna ei heidutanud see mind sugugi.
Saatsin muska suudluse ja prügikotiga tööle ja ise läksin kööki hommikusööki nautima. Nüüd ma mõtlen, et ma pean hakkama varem tõusma, sest nüüd on võimalus päeva esimesi hetki nautida - hommikukohv rõdul kõlab ju ahvatlevalt. Talvel läheb muidugi keeruliseks:) Aga niikaua, kui päike veel normaalsel ajal tõuseb ja vähegi soojendab, kavatsen ma seda ära kasutada.
Ja siis ma avastasin veel, et kui mul on võimalust, siis ma võin vannitoas väga palju aega kulutada:) No juukseid oli vaja ju pesta ja kindlasti föönitada, siis hambad pesta ja nägu meikida ja lõhnastada ja kammida ja keha kreemitada ja ...
Ja suurest kastidekuhjast oli vaja riided ka üles leida.
Igatahes tööle jäin ma hiljaks:)

Ja mul läks tükk aega taipamaks, miks terve linn politseinikke täis on:)
Hommikud on lahedad!
Eriti tänane:)

Head 1. septembrit neile, kes täna jälle/alles kooli läksid!

27.08.08

Einoh, august siis ka varsti läbi...

Kirjutada pole eriti jõudnud. Pole tahtmistki tegelt olnud. Õhtuti pole mingit isu oma arvutit kodus lahti teha ja tööl ei leia mahti. Aga täna kohe kibeles...

Eelmine teisipäev sai siis rahvuslikku meelsust üles näidatud ja ka lauluväljakul ära käidud. Iseenesest oli ju lahe ja tore - eestlust pritsis lausa igal sammul. Põnevaid hetki - kuulutati välja M. Lüdigi "Koit" ja mees meie selja taga hakkas valjul häälel laulma T. Mägi "Koitu" (andke andeks, et ma neil vahet oskan teha); Mai-Liis oli tulnud kohale ratastoolis; otsites kuljuslasi, juhatas Kristjan meid neljast postist tagumise parempoolse juurde, kokku oli kuus (!) posti...
Ja järgmine päev oli vaba, mille me suures osas maha magasime:) Tõeliselt mõnus oli korraks niimoodi puhata.

Eelmine nädal mingi aeg käisime kinos Wall-E`t vaatamas. Oli nummikas küll:) Selline korralik perevärk, emmedele-issidele nalja ja väiksematele põngerjatele ka. Lõpus meenus mulle vägisi "Robotite film", mida kunagi Vändra kinos vaatamas sai käidud - film, kus suured ja väiksed naersid hoopis erinevatel aegadel. Pisut kurb, palju lõbus ja kohutavalt õpetlik.

Avastasime üllatuseks, et Nõmme ujula on reede õhtuti peaaegu tühi. Peab kontrollima, kas asi on suvekuudes või reede lihtsalt ongi nii hea päev. Selle päeva error muidugi pärineb duširuumist, kus üks tädi rahumeeli lõpetuseks hambaid hakkas pesema. Kell oli seitse õhtul...
Ja peale seda läksime Ado juurde pokkerit mängima. Pärast raha peale mängu võtsin ka laua ääres koha sisse ja tuletasin endale uuesti meelde, miks ma selliseid mänge ei mängi...

Nädalavahetusel sai sünnipäeval käidud - kahel suisa. Üks oli muska vanaema ja teine Kaupo. Ühesõnaga kodukandis olin, üle tüki aja nägin selliseid häid inimesi nagu Vallo, Mikk, Sander, Krista ja Priit. Teine osa publikust oli Kuljus, nagu ikka. A mis seal ikka, saunas sai käidud, jões ujumas sai käidud, naerdud ja noritud sai ka, juua ka sai pisut. Hommikul sai mannaputru ja kohvi:) Selline mõnus äraolemine, keegi ei liialdanud ega norinud tüli...

Meie igipõline võitlus parkimiskohtade pärast on viimastel päevadel omandanud sootuks uue mõõtme. Kui me pühapäeval maalt tulles oma tavapärasele kohale parkisime (Mitte oma maja ette, vaid maja kõrvale, kuna meie maja parkla on tõkkepuuga ja majaesine kõnnitee kuulub koeri kakatavatele mutikestele), astus järsku meie juurde üks härrasmees ja kukkus lõugama, miks me nende maja parklasse pargime (?). Uurisime siis, et kas kellelgi on parkimisega probleeme või et kas me jääme kellelegi ette. Vastused oli eitavad. Error saabus sellega, kui too härra teatas, et laseb meie auto teisaldada. Et kui me ette ei jää ja parkimiskohti on, siis võiks nagu ikka teisaldada. Noh nii profülaktika mõttes...
Inimesed on täiesti normaalsed.
Eriti kui pärast katastriplaani uurides selgus, et me ikkagi pargime oma maja maa peal ja et ka kõrvalolev parkla on tegelikult riigimaa peal...

Palun ärgem olgem nii väiklased...

Romaaniklassika

Kuigi vahepeal olin sunnitud oma suurt raamatupatakat ainult eemalt vahtima, siis nüüd on võimalus jälle täies pikkuses sinna sisse ronida ja lasta ajal kvaliteetselt mööduda.

Mõned head päevad kulusid Thomas Harrise "Voonakeste vaikimine" seltsis. Hannibali tetraloogia teine raamat (romaan ilmus 1988. aastal) ja selle põhjal vändatud film on olnud üleilmselt väga populaarsed. Arvan, et sisukokkuvõtte tegemine oleks siin äärmiselt tarbetu. Olles filmi juba peaagu oksendamiseni näinud, mõtlesin, et seekord vahelduseks hoopis loeks.
Idee oli hea, aga lõppkokkuvõtteks oli ikka selline tunne, nagu oleks vaadanud. Kõigil tegelaskujudel juba olid näod, fantaasia lihtsalt takerdus nendesse; kuigi täpsed detailid võibolla päris meeles ei olnud, oli tegevus siiski etteaimatav. Lõpp tuli kiirelt ja valudeta (erinevalt mõnest romaanist, mis vahel ei paistagi lõppevat).
Sellest hoolimata oli lugemine nauditav ja ütlemata mahlane - vähemalt see oli pisut teisiti kui filmis. Kokkuvõttes siiski mitte raisatud aeg.

Järgmisena võtsin riiulist sellise huvitava raamatu nagu "Portnoy tõbi" (Philip Roth).
Peategelane ja minajutustaja Alexander Portnoy on raskes vastuseisus ja ägedas võitluses oma juudi- ja seksuaalprobleemidega, mõlemate tekkepõhjuseks on muidugi vanemad ja nende kujundatud reegliterohke lapsepõlv. Väga freudilik, eks ole. Aga minajutustaja kogu romaani vältel just psühhoanalüütiku kušetil istubki. Ning päästab oma alateadvuse valla ja sealt voogab paineid lakkamatult! Portnoy ei taha elada juudi tavade kohaselt, kuid ka mittejuudid äratavad temas kriitikameele. Ta üritab oma ohjeldamatut seksihimu ühendada tõsiseltvõetava armastusega, kuid ei suuda seda.
Raamat oli oma ropust sisust hoolimata paeluv ja põnev. Lugeda oli peaaegu lihtne, algul tundus kuidagi tüütu tagant juudikeelsete sõnade tõlget lapata, aga peagi jäid sõnad meelde. Täielikult üllatas mind aga raamatu lõpp, mis tuli kohe väga ootamatult ja humoorikalt, mõnes mõttes. Head ja mõtlemapanevad leheküljed igatahes.

Ja nädalavahetuse raamatuks osutus ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (Arkadi ja Boriss Strugatski).
Kultusfilmi aluseks olnud 1970. a ilmunud raamat jutustab äreva atmosfääriga detektiiviloo inspektor Glebskyst, kes sõbra soovitusel sõidab puhkama mägihotelli, mis on saanud nime orus surma saanud alpinisti järgi. Inspektorit ootab ees ebamaine õhkkond ja hulk kõhedust tekitavaid tegelasi: kohtlane teenija Kaisa, härra Simonet, kes nimetab end küberneetikavägede ülemleitnandiks ja armastab oma numbritoas lae all rippuda, mustkunstnik du Barnstocre vennatütrega, kellest ei saa aru, kas ta on tüdruk või poiss. Hotellis leiavad aset veidrad sündmused ja seal tundub elavat keegi, keda pole kunagi näha. Ühel tormisel ööl lahutab lumelaviin hotelli muust maailmast ning üks külaline leitakse oma toast, kael kahekorra käänatud...
Ootasin tõelist detektiivilugu, sain hoopis selle. Ei saaks öelda, et lõppseletusega rahule oleks jäänud, tänapäeva inimesed on selle teema suhtes liiga immuunseks tehtud. Aga ei saa ka öelda, et lugemist sugugi ei nautinud, otse vastupidi - leheküljed lausa lendasid käes.
Soovitan soojalt, üldsegi mitte halb valik.

Kala tagumikus

Adam Sandleri järjekordset ülima sisutihedusega komöödiat "You Don't Mess with the Zohan" käisime vaatamas selle esilinastuspäeval (1.aug).

Zohan (Adam Sandler) on Iisraeli armee parim eriväelane, kes on tüdinud oma ametist ning tahaks kasutada muid tööriistu peale tulirelvade ja granaatide. Mees lavastab enda surma ning lendab salaja New Yorki, et viia seal ellu oma salajane unistus: hakata juuksuriks!
Juuksuriks, kes pakub oma naisklientidele midagi ka lisaks soengule… Midagi, mis toob daamide näole naeratuse ning tagab selle, et järjekord salongi ukse taga ei kao...
Bla-bla-blaa, nagu ikka.

Kui sulle meeldivad naljad allapoole vööd, lapsik kõneviis, häbenemapanev situatsioonikoomika ja sa kindla peale tahad arendada oma siivutut mõtlemisviisi, siis see film on täpselt sulle. Olen üldjuhul siiski paadunud inglise huumori fänn (inglise huumor ei võrdu Benny Hilliga) ja samal ajal hr Sandlerile kaasatundja, kuid sellest hoolimata ajas film ka mind naerma. Sellise ajuvabaduse juures on lihtsalt patt tõsiseks jääda.

Lihtne ja reibas reedeõhtu sisustaja.
Rahast kahju ei olnud:)

Keset puhkust

Puhkusest on nüüd pool möödas ja mõtlesin, et võtan aega ja kirjutan pisut.

Esiteks - ilmadega on seekord jälle vedanud. Päikesest igatahes puudus pole olnud. Mõned korrad olen Stroomis rannamõnusidki nautimas käinud, lisaks veel tuhamäe otsas päevitamine ja kanuus põlemine takkaotsa (Nendest hiljem pisut pikemalt)

Teiseks - võtsin kätte ja läksin üle tüki aja jälle Niinule külla. Tõeliselt mõnus oli - nagu vanadel headel aegadel veiniklaasi ja koogiga. Ikka seesama vana hea sarkasm ja huumor, pikad jutud tööst ja erialast, veel pikemad jutud meestest ja poisikestest, perest, vanematest... Ah, nagu vanasti. Aitäh, kallike! Aitäh, et kõigest hoolimata võõraks pole jäänud:)

Kolmandaks - meie tagasihoidlikku elu raputab hetkel tõsine trennipalavik. Tänaseks olen saanud lihastesse meeldiva valu, kuid see ei takista absoluutselt õhtul jälle minemast. Igatahes on hea, et kallis muska seda koos minuga teeb. Koos on ikka lõbusam ja kindlam. Ja vähemalt on keegi, kes sind tagant utsitab, isegi kui endal motivatsioon just laes ei ole. Kahjuks on tänane trenn enne lühikest pausi viimane, homsest alates olen sunnitud pisut hoogu maha võtma. (Kes teab, see teab)

Neljandaks - nädalavahetused on olnud tõsiselt üleorganiseeritud nagu ikka. Möödunud laupäeval (26. aug) olime nimelt Kiviõlis - Hillclimb ja Downhill üritusel - keset musta lendlevat tuhka ja leitsakut. Seejärel, pärast kõike seda päikest ja huumorit ja katkisi mände oodati meid Valgejõe kandis, et ühineksime kanuutajate seltskonnaga. Selle asemel maandusime täiesti spontaanselt Taneli juures Rutjal, nautisime saunamõnusid ja veetsime kvaliteetõhtu Tannu toreda perekonnaga viina visates(!), et siis pühapäeva hommikul kell 9 Valgejõe poole startida. Edasi siis juba kanuudega.

Ahjaa, sellest eelmine nädalavahetus oli muidugi ka märkimisväärne. Kolmapäeval käisime muska kursaõdedega Tabasalu grillis tšillimas:) Ja reedel pidime selle sama seltskonnaga ka klubisse minema. Juhtus nii, et grupp jagunes kaheks ja meie osa maandus pärast huvitavat taksosõitu "360 kraadis". Olete käinud? Noh, meie keegi ei olnud ja ausalt öeldes ei ole ma veel kunagi niiii tühjas klubis käinud. Kõigest hoolimata oli muusika tol õhtul hea ja meil oli väga lõbus, isegi teatud isikuid koju talutades (ajalugu vaikib igaveseks). Võib vaid öelda, et meil oli laupäeva hommikul väga hea ärgata, erinevalt mõnest; meie olime päev läbi kalal, tema öökis vetsupoti kohal ja imestas, kuidas ta koju jõudis; meie sõime õhtul värsket kartulit ja munavõid, tema otsustas pärast pikka vaidlust endale pisut suppi keeta, et pisutki toitaineid saada, isegi kui toit sees ei püsi.

Viiendaks - pühapäeval jõudsime ära käia ka kolmiksünnipäeval ja viimaks oma silmaga imetleda üht pisikest neiut. Tean, et see võttis mul ikka väga kaua aega. Aga tänutäheks nägin ma õnnelikku perekonda, kes naeratas ja imetles oma pisikest, kes tundis end kindlalt ja rahulikult. Palju õnne teile veelkord ja loodame teid varsti jälle näha.

Kuuendaks - noh, ma arvan, et olen jälle mõnda aega kadunud. Laupäeval kavatsesin ühikas oma elamise kastidesse pakkida ja kolimishetkeks ooteseisundisse jätta. Pühapäeval ootab 4+1 seltskonnal ees reis Võrru ja järgmise nädala alguses olen maal. Kolmapäeva õhtuks plaanin linnas tagasi olla, sest juttude järgi ootab ees pubitrip. Eks näis. Puhkuse lõpp möödub Soome elamumessil ja ongi nagu kõik. Järgmisel korral nendest asjadest ehk pikemalt.

Näeb siis!

Vahel juhtub palju...

Eelmine neljapäev käisime Keila-Joal. Raketibaasis. Paintballi mängimas. Õnneks ei osanud ma oma rumalusest midagi karta, olin vaid häguselt kuulnud, kui kergesti seal valusaid sinikaid pidi saama. Tagantjärele võin öelda, et otseloomulikult saab seal sinikaid ja liiga lähedalt tabatult veel väga valusaid, aga kogu selle jama korvas minu jaoks adrenaliin ja põnevus. Ja meeskonnatöö sujumine. Ühesõnaga soovitan ka siledanahksetel, meigitud, kreemitatud ja ideaalse maniküüriga neiukestel võimaluse korral pisut metsas roomata ja kasutada oma tarkust, mis peaks teid valusamatest mälestustest säästma.
PS! Kontsakingad võib rahus koju jätta. Vingutuju samuti.

Reedel rallitasime peale tööd rõõmsalt maale, kus juba ootas saun ja õlled ja hea seltskond.

Laupäeva hommik algas igatahes vara ja ühes vihmaga. Emapoolsel suguharul oli suguvõsa kokkutulek Piistaojal. Sinna siis meie pere täiskoosseis ka rõõmsal meelel suundus - ei seganud meid vihm ega tuul. Poest sai soojenduseks üks Vanakas soetatud, seega hea tuju mootor oli olemas.
Õnneks peale lõunat jäi vihm järgi ja nii me siis soojas päikselõõsas nautisimegi päeva - pakuti süüa ja räägiti suguvõsa ajaloost, kohaliku külakese harrastastusteater esitas meile mingi toreda tüki (mille võlu takerdus oluliselt näitlejaoskuste taha), mängud lastele, ujumisvõimalus (mõni hull isegi kasutas seda) ja otseloomulikult tantsida sai:)
Siis hakkasid tulema kärsitud telefonikõned. Järgmine koht juba ootas meid - Martini residents.
Rooli istus igatahes muska (tagantjärele mõeldes oli see isegi positiivne, sest vastasel juhul oleks me Kergu ja P-Jaagupi vahel lihtsalt tee kõrval põllul lõpetanud või siis oluliselt hiljem kohale jõudnud), kes umbes Pärnu-Jaagupisse jõudes ka kaineks suutis saada. Keeruliste kommunikatsioonitõrgete tulemusel meil igatahes kaarti kingituse juurde panna ei olnud. Juhtub vahel.
Igatahes õhtuülesanne sai ruttu täidetud - kuna meie Kaspari auto kinni parkisime, ei saanud ta enam ära minna. Janno tühjendas igaks juhuks Mitsu tagumist vasakpoolset rehvi ka, et asi ikka kindel oleks:)
Oh, vaene Kaspar. Ei jäänudki tal muud üle, kui meiega koos jooma hakata. Olgu öeldud, et ta võttis seda tegevust igatahes väga põhjalikult:)
Oli, mitu rummi oli, aga pidu sai kõige viimaste jaoks läbi pühapäeva hommikul pool 9. See on fakt. Enne keskpäeva juba koju jõudes oli meeldivalt õunabüree tunne ja kohati kassiahastuse meeleolu. Terveks raviti meid korraliku töö ja sooja toiduga. Õhtusse kuulus ka tund aega täistempos rattasõitu, seejärel saabus uni juba poolel teel padjale.

Esmaspäeval lasin töölt lulli. Olime alles Vändras ja muska ajas ümbruskonnas tööasju. Mina tšillisin lihtsalt kaasas. Käisime Pärnus ja kuskil Häädemeeste kandis ja uuesti Pärnus ja siis Saugas. Ja kell 5 jõudsime lõpuks pealinna ka.
Päev ei olnud aga veel sugugi läbi. Nimelt oli muska endale paari päeva eest soetanud spinningu ja Pärnus olles ostis ta ka muu pahna ära. Detailidesse ma ei lasku, ainult et meil sai tamiiliga ikka kõvasti nalja:) Kohe mitu korda:)

Eile oli peaaegu tavaline ja rahulik päev. Õhtul käisime tuttavatel külas köögis olevat rõdu nautimas ja maailmaasju arutamas. Ja vesistamas...
Aga sellest teemast juba kunagi hiljem.

Teist päeva sissemagatud hommik ei taha kuidagi töölainele minna. Eks ma siis sunnin end veidi. Varsti jälle!

Kohe varsti saab keegi peksa

Mingi tüüp reguleerib kontori akna all juba kolmandat tundi järjest auto signalisatsiooni. Meeldivalt ühtlase tempoga - no nii mõned minutid on vait ja seejärel tuututab signalisatsioon rõõmsalt kaks korda nii kaua, kui ta vait oli.
Aga olgem ausad, pisut käib juba närvidele. Mõtetes olen tegevuses oleva härra ja ka auto saatnud juba väga kaugetesse ja koledatesse kohtadesse, kahjuks tulevad nad sealt ruttu tagasi...
Ja pikemat aega olen juurelnud selle üle, kui hästi võiks näiteks suur rauast riidenagi lennata. Uurimine jätkub.
Ja tööpäeva on veel mõni tund jäänud. Andke armu. Reede ju!

Filmitreileritest on kasu...

Mul ei tule hetkel meelde ühtegi situatsiooni, kus ma olen telekast näinud filmi treilerit ja tunni aja pärast seda sama filmi juba kinos vaatan.

Kui eilne õhtu välja jätta.

Muska tuli eile trennist ja olime juba telekavast välja valinud saated, mida kindlasti näha tahaks ja siis tuli reklaam - "Hancock". Film käpardlikust superkangelasest, kellel on probleeme viha taltsutamise ja alkoholiga.


Ideel polnud iseenesest midagi viga, teostus ka normaalne, selline keskmine ühesõnaga. Ei midagi jalustrabavat, parasjagu huumorit ja parasjagu lühike. Palju jäi küsimusi, lahtisi otsi ja suur võimalus järje kirjutamiseks. Loodame, et seda ei juhtu. (Kui just spinoff´i ei juhtu.)

Hilisele seansile vaatamata und peale ei ajanud.

Ja kuskile eelmise ja eilse kinokülastuse vahele jääb ka Indy viimane üllitis. Esimesed kolm kuuluvad minu lapsepõlve juurde. Kahju ainult, et see osa lapsepõlvest on talletatud VHS-dele. Eriti sellepärast, et mul pole neid nagunii kuskil vaadata(vanematekodu välja arvatud). Ja eriti veel selle pärast, et mul pole enam neid kassettegi...

Ahjaa. Ja oma isiklikele traditsioonidele truuks jäädes soetasime mõni aeg tagasi "Oggy" uuemate osade DVD. Selle vaatamise õhtu kuulub igaveseks kategooriasse KuidasMeNaersimeJaEnamPidamaEiSaanud:)

Ja aina uuesti...

Möödas on terve igavik. Kirjutada oleks vast palju - lõpetasin kooli, jaanipäeva veetsin kodukandis, sain palgatõusu, paari nädala pärast algab puhkus, ühikast on vaja välja kolida, üks imekena pisike neiu on endale nime saanud, nädalavahetusel on Õllesummer...
Ainult kirjutada ei viitsi eriti. Selline sunniviisiline pressimine ei anna just erilist tulemust, kes see ikka seda tüütut raportit lugeda viitsib...

Viimasel ajal eriti erroreid pole esinenud. Mõned sellised pisemad imestamapanevad asjad ehk.
Näiteks paar aega tagasi tehti Siili-maja ees heakorrastustöid - pandi uus kõnnitee, uued äärekivid ja muru kaeti kõik mullaga (ma ei tea, miks). Ühesõnaga - vägev. Ja siis istutati äärekivi juurde metsviinapuu. Vägev. Siiamaani pole ainult aru saanud, kuhupoole ta ennast väänama peab hakkama, kas kaks meetrit üle kõnnitee maja seina äärde ja siis üles või mööda betoonplokki, mööda parkla äärt ja kaskede otsa?

Ja siis tahaks nii väga rääkida liiklushuligaanidest, aga pole vist mõtet. Hoidgem lihtsalt endiselt hammastega uksepolstrist kinni ja lootkem, et kõrvalolev auto sind ikka nägi ja liigseid äkilisi manöövreid sooritama ei hakka. Sest mis teha, sinu mõeldud mõtted teistesse autodesse ei kommunikeeru (küll aga teevad seda kõikvõimalikud karvased ja rahvusvahelises viipekeeles öeldud sõnad...) ja siinses liikluskultuuris tuleb loota ainult iseenda peale.

Hetkel kõik.

Ja jätkuvad...

Tundsin eile juuksuris, et ka minus on üks killuke Monki peidus.
Kui ma kell 3 toolile istusin, avastasin täiesti üllatuslikult, et keset peeglit on mingi kriips tekkinud.
Ja nii ma siis veetsingi kaks tundi sedasama kriipsu oma peegelpildile kord ninna, kord silma, kord suhu paigutades.
Ja ma ei saanud midagi teha, et see häiris.


Jajaa, aitab küll.

Errorid jätkuvad

Msn-st Skype üle minna on sama, mis rate.ee-st Orkutisse... (Ragnar)
Naised on nagu ämblikuvõrgud - vaatad, et ilus asi ja poed sisse, aga välja enam ei saa... (Urmas)

Sellised ja paljud muud põnevad mõttekillud saatsid meie eilse õhtu vestlust. Sõprusring "Seitse arhitekti ja geenitehnoloog" (väikeste modifikatsioonidega numbri suuruses ja isikkoosseisus)kohtusid seekord Kaia uues kodus.
Vestlusi tööst ja koolist, sõjaväest ja jalgpallist, rahvuseripäradest ja kõikvõimalikest muudest maailmaasjadest on võimatu täies mahus meenutada, küll aga jäi meelde, et lõbus oli. Järjekordselt.

Ja üks error ka- viimases trollis nr 3... Noh, esiteks olime meie Niinu ja A. ja trollijuhiga vist ainukesed kained olevused, seal haises kohutavalt nende teiste indiviidide järele, kes lõhna järgi otsustades polnud ilmselt nädalaid kainet hetke, vanni ega tualetti kohanud ja et ühistransporti veel ebameeldivam kasutada oleks, siis igaks juhuks oli keegi põrandale ka oksendanud.
Suurelt ja punaselt.

Täna hommikul sõitsin nr 9-ga, et halvad kogemused mälestustest kustutada...

www.kaubanduserror.com

Kõik ajab närvi. Isiklikust seisukohast globaalse sfäärini. Üleüldiselt ja detailides.

Kaubanduslikust valdkonnast näiteid tuues - hommikul poodi minnes avastasin, et keegi tarkpea unustas rahakoti kaasa võtta. No ajab ju närvi. Eriti veel siis, kui trollipeatuses hetk enne kodupoole sõitmist avastad lisaks, et ega sul võtit ju ka pole... See jäi nimelt A. kätte. Ja seda ära ta ka tuua ei saa, sest ta viis samal hommikul auto parandusse... Põrgusse kõik, mõtlesin siis ja vihmas ligunedes sammusin kontori poole. Parim viis päeva alustamiseks:)

Ja mõni päev, kui ma juhuslikult olen rahakoti kaasa haaranud ja naudin konsumeerimisrõõme, võib poes juhtuda kõikvõimalikke asju, mis aegajalt tõsiselt keema ajavad. Ja ma isegi ei räägi tigurlikest kassiiridest, ei räägi ka kõrgsageduslikke helisid väljastavatest põngerjatest, ei räägi ka nendest muldvanadest tädidest, kes paluvad sul terve kommiriiuli läbi otsida, et leida just need õiged glasuuritud rosinad ja kindlasti ei räägi ma ka nendest vedamistest, kui sokiriiulilt on võimalik kaasa haarata näiteks Kinder Bueno või potike lehtsalatiga.
Nendest asjadest palju rohkem ajab närvi see, et ma ei leia poes midagi üles. Ma tean, mille alusel on poes kaup tavaliselt asetatud, aga ma kahtlen vahel, kas šokolaadileti ja kommileti vahel peaks ikka mähkmepakkide virn kõrguma või üht teist marketit meenutades - naiste hügieenisidemed on osakonnas Sinu lemmikule, kohe peale kaelarihmasid ja närimiskonte...

Otseloomulikult võikski siia ironiseerima jääda. Aga seda te kindlasti ei soovi.

Lähen ja olen parem asjalik veidi. Ja vait.

Elu läheb edasi

...aga nüüdseks ilma õppimiseta.
Eelmine neljapäev siis sain hakkama kõrgharidusliku kooliga. Lihtne? Noh, siis te pole järelikult rakendusarhitektuuri eriala näinud.

Aga mis seal ikka - enam siis ei pea kaks korda aastas kaks nädalat järjest üleval olema; enam ei peagi superaeglaseks muutunud arvutiga võitlema; enam ei saa ka unest väriseva käega graafikat täpitada ega toanaabriga koos jalgupidi laua peal seistes joonestada ja ropendada, kui millimeeter valesti on läinud; pole vaja enam poolteist tundi enne hindamist maketti meisterdada; enam ei teki võimalust imestada, miks mu Cad-programm keeldub ühte konkreetset kraanikaussi aktsepteerimast; enam pole vaja kooliasjade pärast segaseks mõelda ja muretseda; enam ei kulu terve stipp üüri ja maketimaterjalide ja täiesti tavalise valge paberi peale.

Aga enam ei saa ka selle totaka seltskonnaga ühiselt loengus magada, ei saa enam liiklusspetsialisti loengus tema totraid lauseid kommenteerida, pole enam seda Britti, kes pool päeva su ees istudes kõikvõimalikke komme ja küpsiseid krõbistaks, pole enam Raksi ja Gerti, kes koguaeg lobisesid ja kunagi ühtki olulist lauset ei kuulnud, enam ei saa itsitada, kui Tõlk uksest sisse astub ja õppejõule muuseas "Jou-jou!" ütleb, pole enam ka Urmast, kelle peal alati oma sarkasmist nõretavaid lauseid sai harjutada.
Õigemini on nad kõik endiselt olemas - mitte küll enam koolis, vaid mõne kõne ja meili kaugusel.

Ja nagu Farrokh Bulsara ( mr F. Mercury isiklikult) kenasti teatab - The show must go on...

Hea stressitaluvusega?

Vabalt!

Ma suudan täiesti normaalselt (oki, peaaegu normaalselt) oma arvuti kapriisitsemist välja kannatada. Umbes nädal enne lõputöö esitamist. Olles pool ööd-päeva magamata.
Sellistel hetkedel on alati hea mõelda, kuidas oleks järgmine aasta lõpetada või et kas selle kastiga on võimalik näiteks naelu seina taguda, kui vaja peaks olema.

Ma jään täiesti rahulikuks, kui ülekäigurajal isiklikuks surmaingliks moondunud veoauto mul profiilvaate kõhupoolse osa peaaegu lamedaks sõidab.
Tavaliselt hääldan siis rahvusvahelises viipekeeles perfektselt ühe roppuse ja jätkan oma teekonda. Kui veoki juht just peksa ei kavatse andma tulla...

Lõputöö stressiga seotult suudan rahulikuks jääda isegi siis, kui terve pühapäev tantsu kepsutada tuleb.
Siis on ikka hea mõelda, et kodus ootab sind hunnikus tööd, mis peaks kahe päeva pärast esitatud olema. Samas ootab sind järgmine õhtu ees umbes samasugune trennipidu ja enese pooleksmurdmine. Ja trenn muudkui venib ja venib...

Täiesti stressivabad hetked aga saabuvad kodus - kui ma olen umbes kolmekümne neljandat tundi järjest üleval, olen vahepeal kuulanud ära aasta esimese ööbiku, päeva esimese trolli ja nädala esimese venekeelse räuskamise, mis visalt akna alt mööduda suvatseb. Olen suutnud algatada ka taevas-teab-mitmenda sõnalahingu ja sama arv kordi tuju muutnud.
Ja vot siis saabub mõte - mida perset ma teen?

Lõpp läheneb

Njaa. Nii see on.
Üle tüki aja oli aega hetkeks päikesetõusu vaatama jääda. Ja esimene troll vuras akna tagant mööda...

Valgusest sai pimedus ja jälle valgus.

Kell on mingi varahommik.
Umbes kaks tundi tagasi olin peaaegu magama minemas, aga kui silmad sulgesin, ujusid teadvusesse kõik need lõputööd puudutavad asjad, mis peaks kolme päeva pärast valmis olema ja päris ausalt, uni läks pealt ära.
Hirm on. Nagu ikka iga eluetapi lõppemise ees. Kartus selle uue ja tundmatu ees, mis pärast seda peaks saabuma.
Ja teadmatus. Kas ma olen andnud endast kõik mõeldava?

Filosoofilised hetked aknast kevadesse vaadates.

Emotsionaalne tühjus hakkab endast vaikselt märku andma. Minule. Teiste arvates olen ma lihtsalt harukordselt rahulik.

Kardan. Aga teile ei näita:)

Spontaansus ja planeerimine

Täiesti planeeritult tegelesin täna lõputööga. Ei edene enam hästi. Või noh, tegelt edeneb ka, aga viimaste detailide viimistlemise ajal tundub, et kohe üldse ei lähe enam. Aga ainult makett ja 3D ja seletuskiri ja tugiplaan ja põhijoonis ja haljastuse joonis ja linnaehituslikud lõiked ju ongi vaja teha...

Täiesti spontaanselt valisime õhtu sisustamiseks kinokülastuse ja filmi nimega (või siis numbriga) "21". Täitsa vaadatav teine. Kuigi ma umbes pool filmi suutsin aimata süžee arenguid, oli lõpp siiski nauditavalt üllatuslik.
Soovitan.

Ja peaaegu spontaanselt jõudsime jälle tuppa 405b, kus toimus väikestviisi pokkeriturniir, muuhulgas tähistasime Kersti esimese töönadala möödumist ja jätkame nüüd õhtut Riskiga.
Kuna mina olen üleüldiselt selliste mängude mitte just kõige suurem pooldaja, on minu ülesandeks rummi hävitamine.
Teadupärast on alkohol meie suurim vaenlane ja seega kuulub rünnakuobjektide hulka. Lasen end sel hetkel meeldivalt käsutada ja kuulutan vaenlasele sõja.

Side lõpp.

Üks korralikult mööda päev...

Kohe üldse polnud minu päev.
Eilse seisuga oli lõputöö esitamiseni aega 8 päeva ja äärepealt oleksin saanud endale uue eseme, millega vajaduse korral naelu seina taguda.

Mu kallis arvuti!
Kui sa seda veelkord peaks katsetama, siis, ausõna, teen oma ähvardused teoks ja sa lähed rõduuksest alates koos kajakapoegadega lendamist õppima.
Või siis saab mõni ilma koduta prügikasti-poodleja endale pooluue läpaka, mida ööseks pargipingi peal magades pea alla asetada.
Ja kui sa veel vihjetest aru ei saanud, siis isal on muide kuuris viiekilone kuvalda...

Niisiis, pärast üllaid jõupingutusi suutis kallis venna mu arvuti siiski naiselikest kapriisidest vabastada ja koostööle sundida. Nüüd töötab jälle.
Loodan, et püsivalt ja tõrgeteta.

PS! Et päev ikka asja ette läheks, siis koolis trepi peal kukkusin ka. Nii igaks juhuks. Profülaktika mõttes või nii.

Side lõpp.

Kasutu oskus nr 1043

Kui ma lähen poodi midagi kindlat ostma, siis tõenäoliselt kulutan kaks korda rohkem raha asjadele, mida ma ei plaaninud osta. Ja see on iga kord nii.
Ma läksin tänase vastuvõtu tarbeks ostma jakki - kogemata sattus minu kotti ka käekell, ämblikukujuline pross ja uus pluus.

Õnneks (tõesti suurte jõupingutustega) suutsin mööduda kingapoest rahalisi ohvreid toomata, isegi raamatupoest suutsin mööduda ja ka kohvipoest läksin külma näoga mööda...

Aga tõeliselt mõnus oli end jälle kenaks teha ja ilusti riidesse panna, kingad läikima lüüa ja lemmiklõhnaga lõhnastada - ja siis oma kaaslasele (Katsile) järgi sõita.

Ma ei ole surnud...

...kirjutan hoopis lõputööd(olgem ausad, sellist väljendit kasutan ma küll puhtast formaalsusest! Tegelt ma lõikan ja kleebin, joonestan, otsin vanadest koolitöödest ja töökoha uuematest-vanematest materjalidest toetuspunkti, leiutasin vahepeal isegi jalgratast ja siis kui kõik mõeldavad tegevused on jooniste ja maketiga tehtud - vot siis ma veidi kirjutan ka. Seletuskirja...).
Päeval. Ja öösel ka, nagu eile näiteks juhtus.
Nüüd siis oluliselt keskendunumalt ja tihedama graafikuga.

Aga teie kirjutage oma tegemistest sellest hoolimata edasi - et mul oleks, mida lugeda, kui majadel ja minul juba katused sõitma hakkavad...

Niipalju siis plaanitud nädalavahetusest

Kell 00:10 võib helistada ainult Kaspar.

Ja helistaski. Teatas, et nädalavahetusel laagrit ei toimu ja et kogu kupatus on lükatud 24. ja 25. mai peale. Tore. Sellest kaks päeva edasi on mul lõputöö kaitsmine.
Ja selle asemel, et koduse inimese kombel edasi magada või et üliaktiivse inimese kombel edasi pidutseda, mõtlesime meie KuuMar´i ja Aivariga ristsõnamängu edasi. Ja kella poole kolmeni, nii et aju tossas.
Igaks juhuks mõned ringid miljonimängu küsimusi ka, lihtsalt et olla kindel, et päeva lõpuks pliiats ikka väga nüri välja näeks.
Andestagem pisut nõrgematele ka nende väsimusehetked:)

Vaimse ja füüsilise väsimuse ja veerandpurjus noormehega võideldes, argumenteerides, vaieldes, leppides, naerdes ja nuttes jõudsin lõpuks magama ka. Kell pool viis või nii.
Laupäeva hommik tuli koos päikese ja pika unega. Päev ei läinud aga sugugi raisku. Kuna kodus eriti süüa polnud, siis kolisime mõnikümmend kilomeetrit linnast väljapoole A. vanemate juurde.
Seal pisteti mulle kätte pintsel ja kästi kunsti teha (loe: läksin kasvuhoonet kapsaroheliseks värvima). Õhtuks olid põsed mõnusalt tulised päikesest ja tuulest ning tuju üleütlemata mõnus.
Nädalavahetusse jäi ka hetk, kus A. lambalaadsest koerast sai lühikarvaline vorst:)
Ja oligi aeg taas linna vurada, et kulutada õhtu ühe vist enamvähem staari laulmise ja mitme pisut halvema staarihakatise laulmise peale, peale seda aga kulus aeg uue sõltuvusttekitava mänguga tutvumiseks.

Kell oli märkamatult neli saanud, kui me lõpuks selle totra itsitamise ja kasvueas laste kombel teineteise kiusamise lõpetasime.

Ja ma isegi ei taha mõelda sellele, et plaanikohaselt oleks laupäeval pidanud 8 tundi tantsu vihtuma...

Päevateema

... meie ringkonnas oli eile titetegemise, titesaamise, saamisvõimaluste olemasolu, võimaluste parandamise, soo jätkamise, lapse soo määramise ja määramatuse üle mõtlemise ja arutamise päev. Teema ei tahtnud lõppeda ka kell pool üks öösel, kuna kamp kergelt nokastanud noormehi purukaine neiu seltskonnas teda sellega lihtsalt tüütasid.

Kellelgi oli mitu päeva süda paha olnud,keegi teatas trennikaaslastele peatsest "puhkusele" minekust, keegi oleks pidanud seda ehk veel tegema, kuid mitte seekord.
Seejärel kuulsin vennalt, kuidas ta kahe kuu vanusel pojal läheb, kuulsin ka küsimust, kas mu teine vend ehk ei hakka juba sellele mõtlema.
Arutasime võimalust, kui endiga selline asi juhtub...

Teema on aktuaalne.
Aga ka oluliselt tüütum, kui ma arvasin. Kõik nagu olnuks eile kokku leppinud, et ühes korralikus vestluses peab olema sees ka lapseteema. Isegi jalgpalli ei lastud rahus vaadata:) Mingi mõttetu pläku-pläku. Ja oleks siis, et oleks naisteseltskond olnud. Ei! Kõik puha mehed(kui nüüd minu tagasihoidlik olemasolu hetkel välja jätta, sest ma tõesti tahtsin jalkat vaadata)!


Siinkohal tahan tervitada kõiki tulevasi lapsevanemaid oma tutvusringkonnast:)
Jõudu ja jaksu ja julgust teile!

Kui ma telefonile ei vasta...

... siis ma

*tantsin
*teen tööd ja mu telefon on paberikuhilasse ära kadunud
*kuulan firmajuhti ja proovin üles märkida kõik need miljon asja, mis peavad homseks valmis olema
*jooksen trolli peale või seisan keset Endla tänavat ja proovin elusalt teisele poole teed jõuda, et autosse istuda
*proovin pesupoe kabiinis uut riidetükki
*olen just jõudnud Prisma kassasse ja teisel pool letti istuv minust viis aastat noorem neiu küsib mu käest dokumenti, kuna uitmõtte ajel olin õhtuks pudeli veini korvi asetanud
*väljun ühest kahetähelisest ruumist just hetkel, kui teil on kutsumistoonist villand saanud
*sobran oma käekotis, et telefoni leida ja tõenäoliselt leian selle ikkagi lõpuks mantli taskust
*räägin teise telefoni teel emaga (mis võib vahel väga pikaks tegevuseks kujuneda)
*olen hõivatud Asjadega - siia loetellu kuuluvad käärid, paberinuga, kork, liim, paber, vahtplast, liivapaber, saag, puitpilpad jne
*unustasin telefoni laadida ja vastamisnuppu vajutades paneb telefon pildi taskusse
*magan

Seega ei saa mu peale ju kuri olla.

Juba jälle...

Mis kuradi komme see on mind pidevalt ajudeta olendiks pidada?!
Ah?

Ja siis, kolm minutit hiljem on kõik jälle korras?
No ei ole. Ma ka aegajalt solvun selliste lausete peale. Eriti, kui lauses kübetki huumorit enam alles ei ole.

Lihtsalt vaadatakse sulle tõsiselt otsa ja öeldakse, et oled rumal.
Normaalne.
Not.

Aga pole hullu, päev oli niisamagi niivõrd p****kukkunud, et õhtul kell 10 polnud enam tõesti vahet, kelleks sind kutsutakse - ajudega või ajudeta kahepaikseks, ainurakseks või lihasööjakärbseks.

Ainult haiget tegi pisut või nii.

Neljas

Nädal aega korralikult välja magamata.
Olukord jätkub endistviisi, ilma et üleüldse mingit lõppu paistaks:)

Ja kõht on tühi.

Teine

Kui kuidagi on võimalik tööst ja kohustustest kõrvale hiilida, siis seda ma ka teen.

Eilne õhtu oli nii harukordselt hea ja naerurohke. Juba pikemat aega pole olnud võimalust oma kõige kallimate kursakaaslastega lihtsalt istuda ja lobiseda. Teemad olid küll vaieldamatult arhitektuursed ja diplomitöö-hõngulised, et ma vahepeal suisa kartsin, et kaks muust maailmast pärit inimest täiesti igavusse surevad. Aga ei surnud, naersid hoopis südamest kaasa, eriti siis, kui Rax oma piinarikast päeva kirjeldas või kui üksteise kallal vana rahuga nokkisime.

Klaasid täitusid pidevalt ja sumin nii ruumis kui peas oli märgatav.

Ja ongi vaja ainult nauditavat ja mahlast vestlust parimatega, et unustaks sünnipäevatorti pakkuda:)

Ja nüüd ma imetlen oma uhiuut mõõtejoonlauda ja roosade notsudega uut prillikarpi ning muigan mõnuga, sest eilne päev läks sajaprotsendiliselt korda - mu kapipealne on täis lilli ja uusi häid raamatuid.

Aitäh kullakesed!

Teadusuudis

Esimene

Eile õhtul käis tihe rebimine koha pärast, kes esimesena mulle õnne jõuab soovida. Otse loomulikult oli muska paremal positsioonil (loe: kohe minu kõrval ja ei pidanud sõnumitega mässama) ja võitis ülekaaluka veerandtunniga võistluse.

Enamik õhtust aga kulus õppimisele - diplomitöö seisis peaaegu kaks nädalat lihtsalt paigal, kuna mul ei jätkunud õhtuti jõudu ja tahtmist temaga tegeleda.
Õnneks oli muska aga kannatlikkus ise.

Hilisöine maitseelamus kõigi meeltega...

Ja hommikul! Hommikul serveeriti mulle kohvi (kuigi Ta ise üldse kohvi ei joo, tuleb see Tal ikkagi super-hästi välja) :) ja toodi hommikusöök voodisse. Ma ei oskaks paremat hommikut tahtagi.
Ja ka sellest oli veel vähe. Tööle jõudes avastasin kotist pisikese karbi. Näuu...

Mehed oskavad vahel ikka tõelised hellitajad olla.
Aga ärgem neile seda ütle - see rikub nende mehelikkuse teiste meeste silmis:)

(Ja nii hea on mõelda, et Ta vahel ikkagi ka selline tahab olla. Olgu siis kui harva tahes.)

Väljas oli juba valge...

...ärkasin umbes 20 minutit enne kuut hommikul selle peale, et Reeno läks uksest välja. Peale seda üritasin tuvastada noormehe nägu, kes mu kõrval lamas. Algul ei julgenud väga pikalt vaadata, veidi hiljem tekitas see juba sportlikku huvi. Mihkel?! Oligi nii. Rõõmsalt naeratas ta mulle vastu ja soovis kena hommikut. Kaspari voodis magas Kajaka-Liina ja Kaspar ise põrandal. Käes oli pühapäeva hommik.
Panin pea padjale ja üritasin kõike järgemööda meenutada.

Reede õhtu möödus rummikokse manustades. Meeldiva suminaga peas käisime veel öösel pool 3 väljas jalutamas ja maailmaasju arutamas. Oli täitsa meeldiv vahelduseks minevikust ja tulevikust lobiseda. Laupäeva hommik oli peaaegu lilleline, kuigi saabus pisut liiga vara ja tuli kontserdi pärast tõmblema hakata. See tähendas siis poekülastust, mille käigus suutsin end korduvalt siniseks vihastada (kõigepealt mingid tobedad soovid ja seejärel olid saaliteenindajad ühekordsed nõud nii osavalt ära peitnud, et mul kulus asukoha tuvastamiseks hulga närve ja aega), seejärel käisime TTÜs saali korda sättimas, mis hiljem küll osaliselt ümber tehti(aga see selleks), seejärel aga taas koju, et riietuda ümber ja kimada juba ühika-rahva juurde puuvilju tükeldama. See oli umbes see koht, kus ma avastasin, et kõht on tühi ja kus oleks pidanud sellele signaalile põhjalikumalt reageerima.

"Kus Aivar on?" küsisin ma Mihklilt. Pidavat olema oma tavapärasel positsioonil - köögilaua taga, pea kätele toetatud ja letargilisse unne vajunud. Tõeline väljakutse on teda sealt püsti saada. Langetasin pea uuesti padjale ja meenutasin edasi.

Ühesõnaga söömisest ei tulnud midagi välja. Manustasin paar ampsu burgerit ja pool tükki rullbiskviiti. Ja juba oligi tarvis jälle lennata. Enne kontserti suutsime jamada vee ja sidrunitega, muuhulgas mingite rahadega ja siis, kõigele käega lüües, alustasin kontserdi vaatamist ja ei viitsinud enam muretseda.
Vektors oli igatahes sigavinge. Sai ahhetada, pisut naerda ja imestada, nautida head muusikat ja suurepärast joondumist.

Kaspar hakkas norskama.

Ühesõnaga, lõpuks sai see meeldiv etendus läbi ja taas oli vaja askeldama hakata. Puuviljavaagnad leidsid lõpuks laua, sampusepudelid ja -klaasid samuti.
Veidi ootamist ja juba leidsid sampuseklaasid tühja käe ja algas tobe klaasidekolistamine (kõigiga), veidra naeratuse saatel õnnitlemine ja muu taoline tobe värk. Õnneks sai see ruttu läbi.
Sampuseklaas muudkui täitus ja täitus... Vahepeal väike tants ehk siis rahvaste segunemine seltskonnatantsude toel, varsti sai ka see läbi ja algas niisama oleng. Kell oli aga halastamatu kiusaja ja üsna ruttu jõudis kätte aeg, kui oli vaja jälle ühiskondlikult kasulik olla. Seekord aga ei läinud asi nii hõlpsalt, kuigi lõbusam oli küll - kaks neiut ja üks noormees suutsid päris mitu pudelit sampust ära tarvitada...
Seda lõbusam aga kõik tundus, kui meenus tõsiasi, et pidu jätkub hiljem Mihkli-Kaspari juures ja et targad noormehed käisid vahepeal alkoholivarusid täiendamas:)

Kaspari norskamine muutus juba häirivaks, seepärast vedasin enda aeglaselt Mihkli kõrvalt üles ja otsustasin resoluutselt, et aeg on Uinuv Kaunitar äratada ja koju minna. Ülesanne tundus üllatavalt lihtsaks kujunevat, kui kööki jõudes mu küsimuste peale peaaegu adekvaatselt vastati. Hurraa, kõlas mõttes. Kas tõesti on asi nii lihtne? Samas, mul polnud vähimatki aimu, kaua ta nõndaviisi olnud oli. Ju siis piisavalt, et kainemaks saada. Aivar tõusis ja enamvähem sirge sammuga astudes teatas, et vaja veel vetsu minna. Olgu. Hakkasin juba peaaegu oma otsust kahetsema, kui ta kahtlaselt kaua ära oli.

Enne TTÜst äraminekut sain veel mehelt noomida, et olin liialt palju sampust joonud, kuigi oli vahepeal jutuks, et vajadusel võin ka kaine rool olla. Aga kuna tol hetkel kindlat kokkulepet ei teinud, siis ma kohe pidin võimalust kasutama.
Ja peale väikest sõitu jõudsime ühikasse. Saabus teine hetk õhtu jooksul, kui linnunokatäis toitu anti - Vektorsist oli alles jäänud kolm karpi toitu, ühe sõid Martin ja Tanel, teise Kaspar ja Kersti ja kolmanda mina, Aivar ja Kajaka-Liina. Meie sõime põhiliselt muidugi aed- ja juurvilju, ühesõnaga energiat mitteandva osa kogu karbi sisust.
Ja siis ma mäletan veel, et jõin ära mingi arv purke õlut, siis ma käisin vahepeal väljas, siis me jõime Liinaga veini...
Ma mäletan, et Liina jäi üsna purju ja Aivar jootis talle vett, mina itsitasin vaikselt ja peaaegu samas olukorras tema kõrval, siis Liina jäi Kaspari voodisse magama ja mina läksin istusin köögi põrandale maha...
Ee, ja mingil hetkel läksin vabatahtlikult magama.

Jõudsin just rusika tõsta, et vetsu uksele prõmmima hakata, kui Aivar tollest ruumist väljus. Lubamata tal istuda (teist korda poleks ma vist suutnud teda toolilt enam püsti saada), jopestasime ja kingastasime endid ning (peaaegu) käratult lahkusime lahinguväljalt. Takso saime õnneks üsna kiirelt ja pool seitse (suisa!) olime juba kodus.

Mis juhtus peale seda, kui ma olin magama läinud? Ei tea. Millal lahkusid lahingukaaslased? Pole aimugi. Mis kell ma üldse magama läksin? Ah jäta, Mirjam.

Ärkasin kell kolm päeval. Ja et masendus päeva raiskuminemise pärast ikka täielik oleks, meenus, et kella on vaja keerata. Oijah!
"Kuule, miks sa just Mihklit enda kõrvale nõudsid?"
"Ah?"
Ma polevat ise köögi põrandalt tõusnud ja magama läinud - Mihkel olla aidanud ja mina seepeale nõudnud, et ta minu kõrvale tuleks. Nii lihtne see kõik oligi...

Kellaaegadest ei tea ma endiselt midagi, ei tea ka seda, kes ja millal lahkus, tean nüüd kindlalt ainult seda, et mina kustusin esimese Naelapudeli algul, joomata sellest tilkagi (olgu märgitud, et ära suudeti juua poolteist pudelit).

Juhtub ikka imesid, kui Kuljusega pidutseda...

Märkimisväärne teos

«Vähktõvekorpus oli ühtaegu kolmeteistkümnes. Pavel Nikolajevits Russanov polnud kunagi ebausklik olnud ega saanudki seda olla, kuid nüüd, mil saatekirja märgiti sõnad «kolmeteistkümnes korpus», tundis ta endas midagi kokku varisevat. Ilmselt oli kellelgi mõistusenatukesest puudu tulnud, sest kolmeteistkümnendat numbrit võinuks ka proteesimis- või soolteosakond kanda. Aga kogu vabariigis oli see siin ainuke paik, kus ta võis abi loota. «Ega mul ometi vähk ole, doktor? Mul ei ole ju vähktõbi?» küsis Pavel Nikolajevits lootusrikkalt, puudutades kaela paremale poolele tekkinud halvaloomulist kasvajat, mis näis lausa iga päevaga laienevat, olles sellegipoolest pealtnäha süütu valge nahaga kaetud.»

Aleksandr Solženitsõn - "Vähktõvekorpus"

Viimase aja üks parimaid raamatuid, mida olen suutnud lugeda. Mulle meeldis autori sarkastiline ja süvakriitiline suhtumine kõigesse - inimestesse, riiki, ühiskonda. Oma tabavate märkuste ja mõttekäikudega suutis see raamat aga mind nii palju kordi naerma ajada, mida ma lugemist alustades sugugi loota ei osanud.
Raamat täis üllatusi, põnevaid isiksusi, mõtteid, tolleaegseid ühiskondlikke valupunkte, armastust... ja vähktõve. Vähihaigust selle kõige karmimas mõistes. Ausalt öeldes ma polnud kunagi suutnud mõelda, et sellel haigusel võib olla kehas nii palju kohti, kuhu peituda - kõri, magu, jalg, keel, rinnad, kael. Ja ma polnud kunagi päriselt mõelnud sellele, kuidas seda ravitakse. Kuni selle raamatuni.
Masendavalt reaalne ja siiralt südamlik.
Soovitan.

Fakt

Ma olen jätnud unarusse kaks oma kõige kallimat sõbrannat.

Te andke mulle andeks.

Kinokülastus

Kuigi tõenäoliselt on viimasest kinokülastusest möödas palju aega, pole sugugi ilma filmideta hakkama saanud. Nädalavahetusel suutsime ära vaadata kaks nii uut filmi, et need pole veel kinodesse jõudnudki. Üks oli "The Eye" ja teine "The Bucket List". Soovitan vaadata mõlemat, kui kerget meelelahutust soovite. Mingit tõsisemat sügavust filmides polnud, aga täitsa nauditavad diivani pealt vaadates ja head seltskonda nautides.

Pühapäevane kinokülastus oli märkimisväärne selle poolest, et esiteks ei olnud mul mingit ettekujutust, millest film kõneleb. Teiseks tärkasid minus taas ulmeliste teooriate alged, millest kunagi juba lugenud olin.
Eelajaloo hämarustesse viiv film «10 000 B.C.»
Filmi peategelaseks on mägihõimus elav noor kütt D'Leh (Steven Strait), kes on leidnud endale unistuste tüdruku, kelleks on kaunis Evolet (Camilla Belle). Nende küla aga ründavad salapärased sõdalased, kes tüdruku röövivad. D'Leh alustab teekonda maailma otsa, et armastatu päästa. Koos vaprate kaaslastega peab noor kütt võitlema mõõkhambuliste tiigrite ja muude eelajalooliste kiskjatega, liikudes üha lähemale oma retke üllatavale sihtpunktile. Blablablaa. Filmi kirjeldus oli nii imal ja lääge, et naerma ajas. Aga film ise - täitsa vaadatav. Ja sisemine kiljatus Orioni tähemärgi koha peal - teema, mis mind on aastaid paelunud ja tähtkuju, mille eksimatult taevas ära tunnen.
Eestisse jõudis film 21. märtsil.

Ja peale kinoskäiku ei suutnud poes PIXAR`i lühifilmide kogumikust ükskõikse näoga mööduda.

Palju head ühe nädalavahetusega.