Reede õhtul tegime Keskmikutega väikese olengu. Nagu ikka Ühispanga hoone kaheksandal korrusel. Õhtu kulges tavapäraselt hea seltskonna, naeru, tantsu ja alkoholi saatel. Peale koristustoimkonna kiiret tööd (kui Kaspari piparkookide laialiloopimine välja arvata) jõudsime koju pool viis.
... et siis kell 9 jälle üles tõusta, sättida valmis oma rahvariided ja valmistuda reisiks Riiga. Sõprusansambel Vektors tähistas oma viiekümnendat juubelit. Sellest, kuidas Hansabuss arvas, et 33 inimest mahuvad vabalt 26kohalisse bussi ma ei räägi. Sellest, kuidas Riias väliskülaliste vastuvõtt korraldatud oli ja kui palju me neile tegelikult korda läksime, ma ka parem ei räägi. Igatahes kontsert läks korda, süüa saime, tantsida saime, juua saime ka (peale üle mõistuse pikka ootamist) ja peale selle veel pikalt-pikalt bussiga sõita saime.
Ühele kitsele pihta saime, umbes kaheksale kitsele peaaegu pihta saime ja üht rebast ka veel nägime. Peale seda loomaaia paraadi jõudsime linna ja pärast pesu magama sättides oli kell kuus hommikul...
Ja ka see veel ei olnud kõik. Umbes kell üks jälle ärgates aknast välja vaadates tõmbus nägu laiale naerule. Sellist tormi ma ei mäletagi. Egas midagi, panime suusapüksid jalga, talvejope selga, suur hulk sooje pudinaid lisaks ja nii me õue astusime. Kõigepealt oli meie sihtmärgiks A. auto, mis Tondil mingis kõrvaltänavas päästmist ootas. Peale sumpamist ja aegluubis bussidega sõitmist ja pisut kaevamist saime auto kätte, seejärel vurasime, õigemini uisutasime jälle Õismäe poole, et käia kiirelt poes ja sõita Väänasse sünnipäevale. Sealt edasi oli meie sihtmärgiks Kumna, et viia suverehvid talvekorterisse. Peale seda, kui suure hurraaga tuisuvaalu sisse sõitsime ja enam edasi ei liikunud, kaevasime auto ümber ja ette tunneleid, lükkasime ja tõukasime ja tegime veel sada imet. Umbes tunni aja pärast saime siis uuesti liikuma ja peale lühikest kraaviskäiku (hea oli, et tagant tuli üks jeep, kes meid kiirelt jälle teele tõmbas) ootas meid juba aurav teetass A. vanemate juures.
Päeva lõpetuseks võtsime suuna jälle linna poole ja valges vatis kobades jõudsime õnnelikult Mari-Kuuno juurde õhtusöögilegi.
Lõpuks õnnelikult koju jõudes murdis väsimus nagu kloroformiga taskurätik.
Hommik saabus taas peale sügavat und pisut liiga vara, kuid siiski piisavalt puhanud tundega, et õigel ajal uksest väljuda. Muska muidugi kiirustas enne mind välja, et hommikuse liiklusega võideldes mitte tööle hiljaks jääda. Lõppkokkuvõttes ei sõitnud ta muidugi kolme meetritki, enne kui ta jälle lumevalli kinni jäi. Mina pesin niikaua üleval toas rahulikult hambaid ja kammisin juukseid, kui tema autot välja kaevas. Panin jope selga ja jõudsin juba bussipeatusessegi, kui tema viimaks minust mööda sõitis. No ja mina läksin siis ka bussi ja sõitsin töökoha poole. Kuna mul oli vaja poest läbi minna (mis polnud sugugi lihtne ülesanne), jäin selle võrra hiljaks. Palju rohkem jäin aga hiljaks just sellepärast, et olin nii rumal ja otsustasin Selverist jala tulla. Lahtilükkamata kõnniteedel rada leida on päris raske ma ütlen.
Peale põlvini lumes sumpamist ja keset teerada seitvate murdjakoertega võitlemist jõudsin lõpuks õnnelikult tööle.
Ja sugugi mitte viimasena:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar