Seiklusterohke reis

Kui lubad elul end üllatada, siis võib sinuga juhtuda imelisi asju.

Noh näiteks nagu see, et lennujaamas istud rongi ja viimaks kohale jõudes selgub, et oled vales riigis (?!) ja sarnase nimega, kuid siiski totaalselt teises linnas...
Kohalik, kes meie juttu kuuleb, naerab kõht kõveras ja üritab viimast viisakusenatukest kokku võttes meid ikkagi õigesse riiki ja õigesse linna juhatada. Õnnestus :)
Paari tunnine reis muutus sujuvalt poolepäevaseks rännakuks.
Aga kui seltskond on hea ja talub hästi pingelisi olukordi, siis on võimalik selle kõige peale vaid vaadata läbi huumori ja naeru :) Teisiti ei oleks olnud lihtsalt võimalik.

Tänu oma juhtumistele olime päevasel seminaril igatahes superstaarid ja kõigil jagus juttu kauemaks. Korraldajad ei väsinud muidugi seda kõigile ka iga natukese aja tagant meelde tuletamast :)

Tuju ja emotsioonid muudkui kruvisid ja järgmise päeva Vahemere stiilis hommikusöök, imeline sügisene jalutuskäik järve kaldal ja hiline lõuna Lantkafes koos imeliste inimestega oli kogu reisi lagi - see oli just see hetk ja see koht ja need inimesed, kus ja kellega olla. See tunne, et oled hetkel just täpselt õiges kohas, oli ebatavaliselt võimas ja samas nii rahustav.

Tagasitee kulges muljetades ja uusi plaane tehes.
Igatahes on, mida meenutada...

:)

Kiire vahepala

Viimase nelja kuuga on minu ellu tulnud nii palju uusi inimesi, uusi olukordi ja uut infot, et ma isegi vahel mõtlen, kuidas selle kõigega hakkama saada. Aga ega ma vahel saagi.
Laps käib rõõmsalt lasteaias ja kui mina olen vastuvõtvas meeleolus, siis ka kindla peale haarab aegajalt minu jaoks sealt paar toredat pisikut kaasa. Aga sellest pole hullu - saabki korraks jälle meelde tuletada, et ei maksa liigselt ringi tormata ja et ei tasu ümbritseval maailmal end liigselt mõjutada lasta.

Viimasel ajal olen peamiselt tegelenud äri ehitamise ja iseenda tegemiste tasakaalustamisega. Kui mõistus jõuab punkti, kus mõlemad vastasuunas liikuvad teed tunduvad õiged, siis on muidugi raske. Tuleb korraks maha istuda ja eesmärgid jälle läbi mõelda. Ma arvan, et olen sellega viimasel ajal päris edukalt toime tulnud.

Kui mingil eluperioodil tundus, et tahaks tegeleda nii paljude asjadega, siis nüüdseks hakkab tõde vaikselt välja kooruma.

Ja see on hea.

Keskendumine on oluline.
Ja oma töö armastamine on veel olulisem.

Tehtud

Pühapäev oli just täpselt nii kuum, nagu kõik eelnevadki päevad.
Sellest hoolimata pakkisime lapse ja iseendid autosse ning kihutasime Nurmsi lennuvälja poole.
Eelmisel ööl pähe tuubitud hüppeteooria oli kenasti meeles ja terve sõidu vatrasin sellest Aivarile. Kohale jõudsime täpselt õigel ajal, istusin lauda ning hakkasin teooriaeksamit kirjutama. Kuna selle tulemusega oli kõik korras, siis järgnes varuvarju harjutus, lennukist väljahüppe treening ning kukkumise treening. Kolm tundi müttamist sai lõpuks aga ideaalse lõpu - lennukist väljahüpe oli vaieldamatult kõige ägedam asi. Pooled asjad jäid küll suurest eufooriast tegemata, aga maandusin turvaliselt lennuväljal ja esimese korra kohta läks kõik superhästi.

Kui ma esialgu arvasin, et hüppest saadud adrenaliin püsib veel mitu-mitu tundi, siis maapinnale jõudes valdas mind hoopis kummaline rahu. Tehtud sai suur eneseületus, kogemus oli kogu seda vaeva väärt.

Võime iseennast ületada üllatas tegelikult mind ennast aga kõige enam.
Ei mingit hirmu ja kahtlusi.

Oli lihtsalt usk ja teadmine, et kõik läheb hästi.

Nädalavahetus täis emotsioone ja imelisi hetki

Reedel oli meil võimalus minna vaatama tantsupeo peaproov-etendust.
Ühistransport viis kenasti üsna lähedale kohale, jõudsime õigeaegselt oma istumispaika ja saime rahulikult peomeeleolu nautima hakata.
Sõber pidas end väga viisakalt üleval. Noh eks ta oli pisut väsinud ka, seepärast vaataski ta kontserti umbes 20 minutit ja pani siis mõnuga silma kinni :) Puhkas siis tema ja ise nautisin sajaga tantse. Aah, siiamaani tuleb klomp kurku, kui "Lilled juustes" peale mõtlen :)

Aga emotsionaalne päev ei olnud ju veel läbi. Koos perepeaga sai peetud üks vahva autopiknik ja täitsa juhuslikult sattusime tagasi tantsuväljaku äärde järgmist kontserti nautima. Nagu tuttavatele ütlesin, lavatagune emotsioon oli ju veel kätte saamata ja koos tantsijatega aja parajaks tegemine andis just selle õige fiilingu. Pärast veelkord läänetribüüni poolt kontserti lõppu vaadata, päikese paitust seljal tunda ja ennastunustavalt plaksutada - kõik see andiski kokku selle aasta tantsupeo tunde.

Laupäevase päeva plaanisime tegelikult täielikult kodus puhata. Aga elu tahtis teisiti :)
Rongkäigu ülekanne hakkas juba telerist lõppema, kui muska helistas ja pakkus välja ikkagi õhtul lauluväljakule minemist. Laps sai viidud vanavanemate juurde, ise kiirustasime ruttu riietuma ja ette valmistuma. Plaanisime minna trolliga, aga jäime õigest täpselt maha. Ootasime siis uut trolli, kui mööda sõitsid tuttavad kahe autoga. Juhuse tahtel selgus, et üks auto on just lauluväljakule minemas ja meile pakuti lahkelt küüti. Tee pealt korjasime peale veel ühe sõbra, leidsime lauluväljakul parkimiskoha, saime kiirelt väravatest sisse ja leidsime isegi üsna hea vaatamiskoha täpselt enne laulupeo algust. Ideaalne.
Kõik oli ideaalne. Repertuaar oli vaimustav - algul õpetlik, hiljem südamlik. Viimase ploki ajaks jõudsime kenasti "loomaaiast" tagasi ja leidsime kohad pinkidel.
"Koit" tõi pisarad, külmavärinad ja eht-eestlasliku ühtsustunde.
Oeh. Isegi sõnu ei jätku nende tunnete kirjeldamiseks.

Õhtule panime punkti Kochi aidas Kukerpillide saatel tantsides. Rahvast oli muidugi meeletult, terve saal tantsis kahel korrusel ja õueski. Aga see ei seganud. Tantsusettide vahel õues lillepoti ümber tsillimine ja lobisemine ja naermine...

Ma nautisin igat hetke sellest päevast.
Ja olen südamest tänulik, et kõik see just nii juhtus ning just koos nende inimestega.

Istun ja mõtlen

Avastasin, et mul on kombeks suuremate seminaride ja esitluste järel paariks päevaks nohusse jääda. Naljakas. Ilmselt siis annan iga kord endast nii palju.

Nohu on mu organismi vahendiks stressijärgselt taastuda ja öelda, et tõmba korraks hinge. :)

Ma tean, et see kõlab äärmiselt jaburalt.

Aga kui sa oled harjunud oma keha kuulama ja oskad tagajärgi eelnevate situatsioonidega siduda, siis see ilmselt polegi nii jabur. Selleks on vaja aga õppida kuulama ja usaldama neid signaale,märke ning vihjeid, mida keha meile iga päev saadab, kuid mis igapäevatoimetuste virrvarris lihtsalt tähelepanuta jäävad. On olemas nii lihtsamaid kui keerukamaid võtteid, kuidas iseennast päriselt kuulda. Võib näiteks mediteerida või siis lihtsa inimese kombel korraks maha istuda ja oma elu üle mõtiskleda. Ma juba kuulen vastuargumente, et mul on miljon asja vaja teha, millal mul niisama aega istuda on?

Budismi üks vahvamatest õpetussõnadest kõlab nii - "Kui sul on aega, siis sa peaksid iga päev mediteerima vähemalt pool tundi ja kui sul ei ole aega, siis isegi kauem..."  :)

Aga kuhu sa teel oled?

Kuhu sa nii ennastunustavalt kihutad ja tormad?

Parema ja helgema tuleviku suunas?

Meil on kasutada vaid väike osa ajast - tänane hetk. Kõik ülejäänu on kättesaamatu.

Ära kuluta oma päevi millegi suurema ja helgema tagaajamisele, õpi viimaks ometi elama siin ja praegu.

Hinga ja naudi ja tunneta.

Peace. Love.

Vanad harjumused ja mõned uued ka :)

www.dyemewhite.tumblr.com

Noh näiteks vana harjumus on see, et mina istun rõõmsalt kell kaks öösel arvuti taga, üürgan koos Santanaga ja teen tööd :)

Pisut uuemad (või siis pigem taaselustatud vanad) harjumused on aga need, et loen iga päev raamatuid, kuulan inspireerivaid ja motiveerivaid cd-sid, naudin teadlikult igat päeva ja naeratan.
Jajaa, see viimane peaks ju elementaarne olema. Eriti nüüd, kui talv on möödas ja õues sirab päike. Kes see ikka viitsib koguaeg morn olla, eks. Aga no ma käin iga päev õues jalutamas ja näen ikka neid mossis nägusid. Võeh. Ja no see ka, et kui külma ilma üle ei saa viriseda, siis viriseme selle päikese ja kuuma ilma üle. Tänamatud, ma ütlen.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kell kaks öösel rääkida.

Tahtsin endale mälestuseks üles märkida nädalavahetuse sündmused, kus sai palju naerda ja tantsida ja elust rõõmu tunda. Kuljuse 65. juubel ja sellele järgnenud pidu olid emotsionaalsed ja meeldejäävad. Kontsert pakkus naeru, tantsulusti, äratundmisrõõmu, üllatusi uutest tantsudest ja loomulikult ei puudunud ka pisarakiskujad. Järelpidu aga tuletas meelde, kui tore ja lõbus kogu see seltskond oli, on ja jääb :)

Mul on suur au kogu sellesse kampa kuuluda!

Selle emotsiooni pealt on mõnus selle nädala toimetusi jätkata. Ja toimetusi on palju, oioi kui palju.
Ja ps, kui homme kõik hästi läheb, siis nädalavahetusel hüppesse ;)

Emakeel

Allikas: www.romancemeetslife.com

Ohh, millised pärlid ikka pudenevad lapsesuust, kui väike tegelane õpib kaunist emakeelt. Ma tõesti
pingutan, et mitte ogaraks naerda :)

- Poja, mis sul tassis on?
- Viin! (ehk siis piim)

- Mis maitsev puuvili on pildil punase tomati kõrval?
- Punanenene tiss! (punane kirss)

- Mis sa võisaia peale soovid?
- Sitt! (Sink) :)

- Mis issi poekotis on?
- Libud! (sibul)

Ja muidugi niisama läheb ka hästi :) Päevad on täis kõikvõimalikke toimetusi, lapse päevauinaku aeg on õnneks enda päralt, siis jõuab lugeda ja mediteerida ja õppida ja õpetada. Ja kõik see, mis päeval enda toimetustest pooleli jäi, saab ära teha õhtul, kui peategelane on taas oma voodisse läinud.

Aga mulle meeldib, ma naudin hetkel oma elu täiega.
Ma tean, kuhu olen teel, mida selleks tegema pean ja olen südamest tänulik selle kõige eest, mis mu elus hetkel olemas on.

On vaid kahte sorti hetki ja kogemusi - häid ja õpetlikke :)

Kevad (p)õues

Allikas: www.3rdbillion.net

Õues on lihtsalt nii vaimustavad ilmad, koos põnniga saab viimaks tunde ja tunde mänguväljakul möllata, järve ääres liiva kaldal kulli mängida ja kriuksuval kiigel mõtlikult vee loksumist jälgida, busside ja trollidega lihtsalt niisama ringi sõita, kodulähedastel tänavatel jõlkuda, kõiki koeri ja linde tähelepanelikult uurida, kõik käbid kuusepuu all üle lugeda, lumikellukeste ja märtsikellukeste nimesid õppida ja erinevate kivide suurusi võrrelda. Tõeline idüll.

Pisikese elusolendi pisikesed rõõmud on ka minu rõõmud :)

Aitäh, et mul olemas oled!

Edusammud

Kolm nädalat trenni nüüdseks selja taga ja neljandaga edukalt algust tehtud. Uus nädal tõi uued treeningud ja uued põnevad lihased :) Ettevalmistus järgmiseks lihasekasvatamise etapiks on ühesõnaga alanud, ootan põnevusega, mis edasi juhtuma hakkab.

Seniks aga kaunist naistepäeva kõigile kaunitaridele, ärge koogiga liiale minge :)
Näeme taas!

Aeg

thelazy.info

Jah.
Elu, see kiirelt möödalendav ja tagasipöördumatu, see kord ülehinnatud, kord alahinnatud kingitus, mis meile kõigile antud on. Ja ometi, oleme oma eludes pidevalt midagi saavutamas, tõestamas, millegi poole püüdlemas ja millegi parema ootuses. Unustame alatihti, et mitte sihtpunkt pole tähtis, vaid teekond ise - see päevade rida, mida iga päev millegi suure ja parema ootuses lihtsalt mööda laseme libiseda...

Hinga.
Hinga sügavalt.
Vaata enda ümber ringi ja koge just seda hetke. Vaigista korraks see mõtetetulv ja lakkamatu sisemonoloog oma peas ning tunneta. Proovi tabada ümbritsevaid helisid, lõhnu ja iseennast kõigepealt detailselt ning seejärelt juba üldplaanis, kõrvaltvaatajana...

Elu on just selline, nagu selle enda jaoks lood - ja ainult sina saad otsustada, kas õnn asub selles hetkes, mis sul hetkel käes on või on see midagi käegakatsumatut, tulevast ja igaveseks kaugel eemal.

On aeg.
Aeg.
On.

Patsutus õlale - trennisõltuvus süveneb :)

(www.fitsugar.com) Üks mu lemmikharjutustest :)

Ma pole enam ammu üle kahe tunni järjest trenni teinud.
Täna tuli aga kuidagi tuhin peale. Kui kuidagi kodust välja tantsusaalidesse minna ei saa, siis tuleb leida uusi võimalusi - olen edukalt lõpetanud treeningkava teise nädala ja juba ka kolmanda nädalaga alustanud ja täna tundsin esimest korda, et võhma hakkab üle jääma, seepärast otsustasingi kuskilt lisa noolima minna. Nagu ikka, youtube aitab alati hädast välja ja pärast lühikest otsimist on võimalik endale üsna tantsuline ja paraja raskusega aeroobne tantsukava leida.

Selleks, et suveks vormi saada, ei pea trennisaalides rassima ja spordiklubidesse suurel hulgal raha maha jätma, tuleb lihtsalt omada piisavalt tahtejõudu.

Omast kogemusest tean öelda ka, et ei ole vaja ka hirmkallist kodust treeningvarustust - lapse tähematt sobib väga hästi joogamatiks, kaheliitrine vett täis pudel sobib hantliks, poest oleme soetanud ainult piisava tugevusega kummilindi käte-, õla- ja seljalihaste treeninguks ning elukaaslane soetas endale ka lõuatõmbamiskangi. Mina sellega hetkel veel midagi teha ei jaksa, ripun nagu märg kalts, aga selga venitada saab hästi ja jalgu tõstes kõhulihaseid treenida juba suudan samuti :)

Seega - hüplema, karglema!

Trenn

Kui ma eelmisel aastal treeningkavaga alustasin, oli kalendris umbes sarnane kuupäev kui sellel aastal. Veider kokkusattumus iseenesest, sest tegemist ei olnud mingi uusaastalubaduse moodi asjaga, vaid lihtsalt otsusega oma kehale ja hingele väheke kosutust pakkuda.

Eelmisel korral suutsin vastu pidada täpselt nädala, enne kui külmetushaiguse külge sain ja paariks päevaks siruli maha heitsin. Sel korral alustades oli sarnane olukord peaaegu käeulatuses, õnneks möödus haigusepuhang vaid valutava põlve ja päevase väsimusega. Nüüd kõik jälle korras ja saab oma püstitatud eesmärgi poole edasi püüelda.

Aga jah, trenni pole ikka kauakaua teinud ja paaril esimesel päeval oli suhteliselt aeroobsete kavade peale keel ikka korralikult vesti peal, nüüd seitsmepäevast tsüklit uuesti alustades oli juba terake parem enesetunne :) Vaatame, mis järgmisel nädalal ees ootab...

Tujus

Vahel ma mõtlen, miks inimesed enda elu ikka niivõrd keeruliseks tahavad elada.
Võetakse endale miljon olulist ja ebaolulist kohustust, õpitakse tuhandeid asju, veedetakse tunde seltskondades ja kohtades ja suhetes, mis juba ammu mitte midagi vastu ei anna. Milleks?

"Kui mina seda ei tee, siis ei tee seda ju mitte keegi"
Täpselt nii! Ja uskuge, maailm ei jää sellest seisma, kui need kaks taldrikut sinu poolt sel õhtul pesemata jäävad, elu läheb edasi, kui ennastsalgava rabelemise ja range juhtimise asemel mõnikord asjadel omasoodu minna lased. Päriselt.

"Selleks, et elus läbi lüüa, peab mul olema haridus /nimeta suvaliselt 5 üksteisega seostumatut eriala/"
Päriselt? Ainuke asi, mida inimesed üldse õppima peaks, on enesekindlus. Kui sa oled tahtejõuetu ja iseendas kahtlev selgrootu, siis ei aita sind ka kogu maailma haridus. Punkt.

"Mul ei ole teisi sõpru"
Ja neid ei saagi tekkida, kui päevast päeva ja aastast aastasse vaid ühtede inimestega suhtled. Vaata enda ümber ringi, leia üles vanad tuttavad, kellega aastaid suhelnud pole, ütle vahelduseks võhivõõrale tere :) Lase elul endal uusi inimesi ja olukordi tekitada. Have fun!

"Mulle ei meeldi üksi olla"
Kui sa iseenda seltskonda ei armasta, siis miks peaks seda teised armastama?
Ei ole vaja meest/naist ja lapsi ja sõpru, et end turvaliselt ja armastatuna tunda, armasta kõigepealt iseennast. Vahel ma mõtlen, et mille kuramuse pärast kirjutatakse tuhandeid raamatuid ja artikleid teemal, et kõik algab sinust enesest. Aga just sellepärast, et inimesed küll teavad seda tõde, kuid ei usu seda! Alles siis, kui elu keerdkäigud selle tõe inimesele väga karmide võtetega selgeks on teinud, jäädakse viimaks uskuma. Halleluuja :)

Märka, et see, mis sind iga päev ümbritseb, ongi elu!
Kõik on kaduv, muutuv ja liikumises, aga see ongi ju hea. Liigu ise koos eluga, võta aega nautimiseks ja muretse vähem.
Elu on niimoodi väga palju lihtsam! :)

Meie "raskekujulise kuulmiskahjustusega" naaber, kes sa skype ja fb teadete märguandeid maksimumheliga päevast päeva lakkamatult tiliseda lased, osta endale kuulmisaparaat. Aitäh :)