Lubadused-lubadused ehk palju õnne, PÖFF!

Pimedate Ööde Filmifestival tähistas sel aastal 20. sünnipäeva ja kunagi ammu sai iseendale lubatud, et selle tähtsa sündmuse puhul sean ka mina oma sammud kinosaali poole.

Sellel aastal oli ju muidugi tore, et PÖFF oli laienenud ka Mustamäe keskuse kinno ja polnud muret, et tuleb hea filmi nimel pool linna läbi sõita. Kuigi jah, hea filmi nimel olen ma muidugi valmis kõigeks...

Igatahes filme valisin puhtalt enda maitsest lähtudes, ei järginud ühtki soovitust ega nõuannet. Välja arvatud enda sisetunde oma muidugi. Nii siis jäigi ca 15 väljavalitud filmist lõpuks sõelale 3+1 filmi, mis kokkuvõttes igaüks omal moel kõnetasid ja mõtlema ärgitasid. Mida see valik minu sisemaailma kohta öelda võiks? Süvapsühholoogia jätan seekord kellelegi teisele...

Esimene - "Meie lahe elu"

Filmi keskmes on kolmest paarist koosnev sõpruskond, kes on koos läbi elanud oma kahekümnendad, mida iseloomustaks lause “homset ei eksisteeri, on ainult täna ja praegu”, ning on nüüd liikumas uude eluetappi.

Nad on lahedad ja teadlikud tarbijad, kes armastavad kõike, mis on seotud ökoga; nende jaoks pole võõrad sõnad "gluteen", "orgaaniline" ja "käsitsi valmistatud", kuid samas ei näe neid ka kunagi instagrammimas ilma õunalogota telefoniga. Näiliselt on neil kõik paigas: hea töö, hea suhe ja miks mitte lisada sellesse võrrandisse ka üks laps. Nii saavadki kõik kolm paari lapsed, kuid selle varjus nende igapäevaelu muutub. Illusioonid pereideaalidest nihkuvad ning paljudest varem pähetambitud tõekspidamistest tuleb lahti lasta.

Film nö Kalamaja hipsteritest, mis paljuski ajas vaikselt itsitama, aga pani ka sügavalt mõtlema, mis on see, mis inimesi tänapäeval ühtse perena koos hoiab ja mis juhtub siis, kui lastega inimesed paarisuhtes enam õnnelikud ei ole. Esimesed sekundid filmist panid mind muuhulgas ootamatu valiku ette, kas lugeda ingiskeelseid subtiitreid või vaadata filmi saksa keeles. Pole just tihti sellist olukorda ette tulnud...

Film ise oli armas ja humoorikas ja enda ning lähedaste tuttavate elu nii paljuski kajastav, et kohati hakkas veidi kõhegi.

Väärt meeles pidada: sul võib olla ükskõik kui kõva kraadiga hariduspaber taskus, aga kui su hing ihkab ikkagi midagi muud, siis võid sa ka lihtsa remondiluksepana oma kutsumuse leida...

Teine - "Pista see küsimus...: Frank Zappa tema enda sõnadega"

1940. aastal sündinud Frank Zappa (helilooja, muusik, bändijuht ja iseõppinud produtsent, aga ennekõike vabamõtleja) pani juba 14-aastaselt paberile oma esimesed avangardistlikud, Varèse loomingust mõjutatud helitööd, kuid alles kahekümnendates hakkas ta kirjutama laulusõnu. Tema debüütalbum "Freak Out", mis avaldati 1966. a, tõi aga kaasa tema kiire tõusu popmuusika üheks kõige enam tsiteeritud ja vastuolulisemaks häälekandjaks.

Filmi õrn ja oskuslik montaaž, mis põhineb üksnes ajaloolisel videomaterjalil, on ere kummardus sellele ekstsentrilisele maestrole. Zappa suri vähki kaugelt liiga noorena juba 1993. aastal. Seetõttu on eriti märkimisväärne, et režissöör Thorsten Schütte on kogunud maailma telejaamade hämaratest keldritest kokku tema unustamatud intervjuud ja esinemised läbi kolme aastakümne ning loonud sel moel ainulaadse 90-minutilise dokumentaalfilmi.

Dokumentaalfilm muusikust, kelle kohta seni teadsin üksnes nime.

Film inimesest, kes on avalikkuse ja meedia poolt veidrikuks ja napakaks kuulutatud, kelle muusika oli niivõrd ühiskonnakriitiline ja sarkastiline, et seda ei olnud pikka aega võimalik raadiotes mängida. Aga ennekõike oli see film suurest meelelahutajast, kellega käisid terve tema elu kaasas jutud narkootikumidest (arvati, et selge peaga ei ole ju võimalik sellist muusikat kirjutada!) ja kellele meeldis olla šokeeriv ning üllatav, kuid kes tegelikult oli väga lihtne ja sirgjooneline inimene.

Suured kunstnikud on alati oma ajast ees olnud.
Tundub, et nii läks ka Frankiga.

Pani mõtlema: hetk, kui Frank rääkis oma ühest populaarseimast loost "Bobby Brown", mis oli Skandinaavia maades tol ajal diskode populaarseim lembelugu. Aga guugeldage loo sõnu! Võeh. Inimesed ikka üldse ei viitsi loo sõnumit kuulata, või mis...

Kolmas - "Meistrimehed Pat ja Mat - suur film" Just Film lastefilmide programmist

Pat ja Mat on vahvad meistrimehed, kes oskavad parandada kõike, mis vaja ning leiutada ka uusi ja veel toredamaid asju. Teinekord juhtub ka nii, et kõik Pati ja Mati leiutised ei taha hästi töötada, aga sellest hoolimata ei heida kaks vahvat selli mitte kunagi meelt.

Meestepäeva puhul saatsin oma pere mehed kahekesi kinno meistrimeestest filmi vaatama ja nad jäid väga rahule. Palju naljakaid seiklusi ja juhtumisi, üllatavaid sisupöördeid ja geniaalseid probleemilahendusi. Filmimuljed ja lõbusad meenutused ei tahtnud tol päeval kuidagi otsa lõppeda. 

Muide, juhtusin hiljaaegu ka ise ETV2 pealt Pati ja Mati lühimultikat nägema. Tegemist oli ühe episoodiga sellestsamast pikast filmist ja mulle endalegi meeldis väga. 

Lõbus ja lustakas ehk just selline, nagu üks multikas olema peaks:)

Hea meeles pidada - ei ole lahendamatuid probleeme, on lihtsalt liiga vähe fantaasiat :D

Neljas - "Olla miss" moekino eriprogrammist

Usutavasti seostub paljudel Venezuelaga just selle riigi naiste meeletu edu Miss Universumi võistlusel. See seos on igati põhjendatud, sest Venezuelal on rahvusvahelistelt missivõistlustelt kogutud tiitleid rohkem kui ühelgi teisel riigil ning nagu filmist selgub, kujundabki riik nende võistluste abil oma rahvusvahelist imagot. Missielu pole aga sugugi nii lihtne, nagu näib, sest nn ideaalse välimusega naiste „tootmisest“ on Venezuelas saanud terve äri. Ühiskondlikud ja paljuski ebareaalsed iluideaalid, püüd raskest slummielust välja murda ning kallis, kuid ebaturvaline ilukirurgia on Lõuna-Ameerika missi­hakatiste igapäevaelu, mille nimel loovutatakse kooliharidus, n-ö normaalne lapsepõlv ja paraku vahel ka oma elu.

Üsna kurb ja natuke võigas film missihakatistest, kes endale aru andmata "ülla" eesmärgi nimel on valmis oma keha müüma, lõikama, dieetide ja üliinimlike treeningkavadega piitsutama jne. Film maailmast, kus puberteedieas tüdrukud käivad ilulõikustel, kus pisikesi plikasid treenitakse olema seksikad ja kus kogu ühiskond sellele üksnes hoogu juurde annab.

Noored tütarlapsed, kes enamik ajast tulevad täielikust vaesusest, peavad olema valmis kõigeks, et läbi lüüa. Ja ma mõtlen absoluutselt kõigeks. Modellikoolid, kus isehakanud "õpetajad" suunavad sind, kuidas istuda, astuda, kuidas ennast motiveerida ja kuidas eesmärke seada. Mõni neist õpetajatest on ehk ise kunagi kõrgele jõudnud, enamik neist nöörivad lihtsalt raha ja parseldavad tüdrukuid sponsorlepingute raames mingitele suvalistele vanameestele. Tõeline brainwash ikka...

Vaatasin kinosaalis ringi ja lootsin siiralt, et ükski nendest noortest ja blondidest piigadest ei tulnud seda filmi motivatsiooni-eesmärgil vaatama. Päriselt. See oht on ju väga suur ka siinpool maakera.

Mõte filmist? Unusta ära, mida ühiskond sulle sinu kohta üritab väita. Sa OLED ILUS just sellisena, nagu oled. Armasta ennast ja enda keha.

Taas siinmail...

Sünnipäevakingituseks saadud teatripiletite realiseerimise aeg saabus viimaks ometi kätte. Shakespeare`i"Suveöö unenägu" oli üle tüki aja parim kultuurielamus. Siinkohal tasub ära märkida, et see õhtu koos kallite sõpradega tõi veel ühe toreda üllatuse, millest hakkas hargnema üks teine muinaslugu, aga sellest juba jooksvalt (vihje: sõrmus) ;) Igatahes oli Linnateatri suvelavastus oma eheduses äärmiselt nauditav ja humoorikas. Mäletan, et esimesed riimis read tekitasid ajus väikse lühise, kuid juba üsna pea oli luulevormis dialoog täiesti loomulik osa etendusest. Aga no Shakespeare`i tekst ja ideaalne tõlge sellest andsid etendusele väga palju juurde. Pärast läbi vanalinna auto poole jalutades oli meeleolu helge ja hea. Oleks nagu viibinud oma isiklikus suveöö unenäos...

Ja kui eelmine sissekanne lõppes Võimlemispeo mälestustega, siis sealt edasi tuli mitu kuud tihedat tööd ja toimetusi. Laps oli suvepuhkusel Vändras ja mul oli aega suvise tipphooajaga rinda pista. Tihti juhtus nii, et pärast pikka ja pingsat tööpäeva jõudsin koju täiesti oimetuna. Oli hea, et kallis kaasa suutis olla mõistev ning vajalikul hetkel veini või šokolaadi, jalutuskäigu või vihmashullamisega mind taas üles turgutada :)

Juuli ja august lendasid käest. Teha jõudsin küll palju, kuid mitte sellist, mis siin meenutamist vääriks :) Olgem ausad, kedagi ju ei huvita, mitusada kirja ma jõudsin vastuseks saata või mitukümmend korda arhitekti mängida või mitu korda oma rahulikkusega mõne inimese plahvatamast päästsin. Olin lihtsalt mina ja tegin oma asja.

Lugeda jõudsin. Palju. Mõnda peatükki mitukümmend korda ja mõnda väga olulist lauset paarsada korda, aga lugesin. Igal hommikul bussiga tööle sõites ja õhtul taas koju minnes. Vanematekodus nädalavahetust veetes ja rannas päevitades.

Üle pika aja jõudsin jälle kinno. Nägin häid filme ja mitte nii häid filme, nägin mõtlemapanevaid filme ja lihtsalt ajuvabasid filme. Mehega ja sõbrannadega, üksi ja töökaaslastega. Kõige meeldejäävam vast oli "Taskunoamees", pärast mille lõppu vahtisin veel pikka aega ammuli sui kinolina. Oli üks ütlemata veider film, mille sees oli peidus ütlemata sügav mõte. Terve õhtu jagus kohe mõtlemisainet. No ja sõbrantsidega käisime vaatamas filmi "Täitsa hullud". Kui oled näinud Patsy ja Edina komöödiasarja, siis mõistad ka selle filmi võimalikku süžeed. Oli lihtne, pisut labane ja kohati piinlik film, aga ka sellest filmist võis leida ühe sügava mõtte - tõeline sõprus püsib terve igaviku, olgu see siis alkoholimälukatest kuitahes auklik ja kanepisuitsust kuitahes läbi imbunud...

Ja oligi aeg suvine ajagraafik sügisese vastu vahetada, kella seitsmesest ärkamisest sai kuuene ärkamine, et ma ise ja ka teised pereliikmed hommikuste toimetustega valmis jõuaksid, enne kui kõik koos uksest välja astume ja igaüks isesuunas päevatoimetusi tegema tõttame.

Septembrikuu alguses üllatasid meheõde ja tema pikaaegne elukaaslane meid kõiki suure ja tähtsa teatega - keset vilgast tööpäeva käisid nemad perekonnaseisuametis oma abielu registreerimas. Kõik olid pehmelt öeldes sõnatud, sest see uudis tuli tõesti kui selgest taevast.

Septembrikuu jooksul sai koos lapsega käia mitmel lasteaiakaaslase sünnipäeval ja ise sai võõrustatud sõpru, keda ammu polnud näinud. Aga sai ka jälle tantsuhooajaga alustatud ning lapsega metsas sügist nauditud. Sai selili samblal päikselaigus pikutatud ja pooluniste sipelgate tegemisi jälgitud, sai taskutesse kastanimune ja tammetõrusid topitud ning pool päeva kodus teki all multikaid vahitud. Oma väikse sõbraga sai oldud totakad, kurvad, tõsised, uudishimulikud, veidrad, valjud jne. Koos meil juba igav ei hakanud.

Oktoobrikuu märksõnaks oli sõbrad. Kahel järjestikusel nädalavahetusel sai nendega koos pisarateni naerdud, parimaid toite ja jooke nauditud, tundide viisi jutustatud ja kallistatud ja pildistatud. Kahe kalli sõbra pulm ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu olid mälestuste- ja emotsiooniderohked. Kestku nendegi liit veel kaua ja kaunilt ning olgu nad meile parimaks eeskujuks ;)

Oktoobri lõpus oli koolilastel vaheaeg ja vaheaja viimasel reedel sõitis tädi juurde külla minu õetütar. Reede veetsime kodus tagantjärgi tema sünnipäeva tähistades, kartulisalatit ja kooki mugides ning kinoõhtut nautides. Kiirvormis jõudsin käia ka Kuljuse sünipäevapeol, hüppasin rühmapildile ja tantsuplatsile paari tantsupoognat tegema ja lippasin jälle :) Lapsed nautisid korraks omapead olemist ja hetkelist iseseisvust.
Laupäeval käisime tervishoiumuuseumis, kus tundus kõigil väga huvitav olevat. Meie 4-aastane suutsis ka veel kolmandal korrusel tõsise näoga seksuaalkasvatuse saalis telefonist orgasmi olemuse kohta loengut kuulata... ;) Igatahes inimese sisemaailm pakkus palju avastamisrõõmu ja ka külalisnäitus surma ja suremise kohta oli huvitav.
Seejärel saatsime oma külalise bussi peale ja maandusime ise kodus diivanil, kust tõusime kõik ainult söömiseks või tualetiskäiguks. Perekondlik laisklemine ja puhkamine kulus kõigile marjaks ära ning oli tõeliselt meeldiv vaheldus toimekatele tööpäevadele ja veel toimekamatele nädalavahetustele.

Ja ongi kõik.
November on käes, paks lumi on maha sadanud ja iga päev on saanud kümneid kilomeetreid kelku vedada. Kapi peal ootavad PÖFFi piletid ja ooperipiletid oma aega. Jõulupidude kuupäevadestki juba kõneldakse ja laps ootab kannatamatult päkapikke. Eile sõime verivorste, eelmise nädala reedel olid laual piparkoogid ja chai, raamatupoest sai soetatud uus raamat süvapsühholoogiast ja -filosoofiast. On pime ja külm aeg, samas ka parim aeg iseendaga olemiseks.
Aeg lihtsalt olemiseks.
Aeg mõelda möödunud aasta peale.
Aeg lasta lahti. Kõigest üleliigsest ja koormavast.

Aeg on armastada.
Armastada oma sõpru ja lähedasi, aeg iseennast armastada.
Jah, selleks on tõepoolest parim aeg...

Soojust ja armastust teiegi päevadesse, mu kallid! :)

Kvartal II

... ehk siis aprill, mai, juuni.
Kuidagi sattus nii, et oma sünnipäeva hommikul avastasin end õige ootamatust olukorrast - istusin pastakas peos ja allkirjastasin töölepingut.
Igapäevaselt tööl käinud polnud ma juba aastaid. Algul keha streikis kõvasti, kui nädalate kaupa kell 6 hommikul üles tõusin, aga teatavasti inimene harjub ju kõigega. Töö iseenesest oleks natuke nagu erialane, aga samas nagu müügitöö ka. Ehk siis minu eelnevate töökogemuste summa. Kontori õhkkond on superhea, igapäevaselt rõõmsal tujul tööleminek on elementaarne. Ja kui mu mõistus peakski kogemata pingelistes olukordades kappama minema, siis kontoritäis mehi saavad minu maharahustamisega siiani kenasti hakkama :)

Kui nüüd töö kõrvale jätta, siis mahtus sellesse kvartalisse aga veel muudki:
Aprilli alguses pidasin mitmel nädalavahetusel enda sünnipäeva, nagu ikka. Sõbrannalt kingituseks saadud teatripiletid lähevad realiseerimisele täna õhtul, kolm kuud hiljem. Aga Linnateatri suvelavastused on ka need, mida tasub oodata.
Ka näputöö oli endiselt teemaks, kuigi aega ja jaksu jäi nokitsemiseks töö kõrvalt väga vähe alles. Sellest hoolimata on kvartali jooksul valminud 4 uut ilusat vööd, nende hulgas ka senistest vöödest kõige laiem ja nõudlikem Ambla. Selle vöö kallal sai ikka kurja vaeva nähtud ja oli õhtuid, kus vöökudumine tekitas lausa vastumeelsust, aga sellise emotsiooniga ei tohi vööd kududa - pärast on vöö kandjal väga paha olla. Seepärast tegin paarinädalase pausi (nii mõistliku tellijaga on see võimalik) ja hakkasin tööga pihta jälle siis, kui emotsioon oli paigas.
Aprillikuu lõppu jääb ka poja haiglakülastus, mille tulemusel ilmusid tema õhtustesse vestlustesse küsimused inimese anatoomiast ja funktsioneerimisest ja lõppesid tihti sellega, et olin sunnitud raamatud ja interneti appi võtma. Aga selles mõttes on ju väga tore, et saab kooliaegset tarkust jälle üle korrata ja lapse jaoks arusaadavale tasemele lihtsustada :)

Maikuu keskel nautisime ilusat ilma, toitu ja meeleolu Kalamaja päevadel, kahel järgjestikusel nädalavahetusel väisasime rahvatantsuansamblite juubelikontserte ning igapäevaselt üritasin ennast positsioneerida töö ja kodu ja hobide vahel. Peaaegu et õnnestus.

Kui pigem töine maikuu oli seljataha jäänud, tervitas meid juuni koos suve suurima muusikasündmusega - Lauluväljakul andis võimsa kontserdi Queen!! Pärast seda, kui ma keskmiselt tuimemast inimeste pundist viimaks välja sain trügitud, nautisin kontserti täiel rinnal ja lemmikuimad laulud saatsid mind veel terve järgneva nädala. Küll see võis teiste jaoks vast tüütu olla :P
Seejärel sattusime terve oma fahmiiliga ühiselt vanematekoju, üks vendadest nimelt pidas sünnipäeva.
Siis algas ka lapsel suvevaheaeg vanaema juures ja minule kukkusid sülle kaks nädalavahetust täiesti iseendale. Jaanipäeva eel sai käidud heade sõprade pulmas, jaanipäeval võtsime elu rahulikult ja esimest korda elus veetsime pikad pühad linnas - käisime sushit sööma ja Gustavi kohvikus magustoidu jahil, seejärel sattusime hetkeemotsiooni ajel kinno pulmateemalist komöödiat ("Klassikaaslased") vaatama. Aga filmidest ei saanud veel küllalt, ära sai vaadatud ka "Warcraft" ja "Panda 3" :D
Oimetuna viimaks kodus diivanil lesides panime tööle kingituseks saadud väikese biokamina ehk oma isikliku minijaanitule ja nautisime sääskede puudust ning kõikide mugavuste lähedust.
Ja siis saabus kätte nädal täis tormamist, tantsu, uusi tuttavaid, kükitamist, naeru ja päikest - algasid ettevalmistused võimlemispeoks. Nauditud sai iga hetke, mis sellest, et vahepeal tuli proovid ohverdada töö nimel ja töö ohverdada proovide nimel. Aga kui sul on nii mõistvad tööandjad, siis ei tee sa sellest eriti suurt numbrit. Peo laulud olid juba eelnevalt mulle väga südamelähedaseks saanud, seetõttu oli see pidu kuidagi eriti ilus ja armas. Ja kuigi suurtel tantsupidudel on see ühtekuuluvuse ja ühtehoidmise tunne ehk veel suurem, oli ikkagi lõpetuseks väsimuse asemel eufooria.

Suvi toob veel nii mõndagi huvitavat ja põnevat.
Kindlasti tahaks kirjutada suvelavastusest, mida juba loetud tundide pärast vaatama saab minna ja pajust muust, aga eks näis...

Vähem plaane, rohkem tegusid!
:)

Spectacula grandiooso /soft&hard/ :)

Märtsikuu kultuurisündmustest tasub ära märkida esmalt Nuku lavastus "Metsakülad" oma hüperaktiivse jänese ja piima limpsiva siilipoisiga. Ma polnud ammu lapsega teaatris käinud ja konstantselt ringisebivad, kilkavad, lobisevad ja hirmunult välisukse poole tormavad lapsed ajasid pea pisut segamini. Keskenduda oli kohati raske, kuid etendus ise oli armas. Lapsele meeldis. Mulle ka. Julgen soovitada.

Võtsin ühel päeval ekstra aega ja kuulasin-vaatasin ära Arvo Pärdi "Aadama passiooni". Tabasin end mingi hetk mõttelt, et selle muusika sisu tabamiseks peab ikka mitu-mitu aastat enne maailmas elama. Peab olema sisemiselt suureks kasvanud ja mõtisklenud teemadel, millest kümnekond aastat tagasi isegi aimata ei osanud. Vahepeal lülitasin visuali välja ja lasin muusikal lihtsalt toimida. Toimis küll. Mingi hetk hakkasid üleval kapi otsas pudelid klirisema, peale seda keerasin helitugevust igaks juhuks pisut vähemaks. Elamus igatahes võimas. Industriaalne õhkkond kontserdisaalina sobis üldpilti täiesti geniaalselt...

Ja no uskumatult palju tsirkust toimub ikka igapäevaselt, polnud märtsikuugi selles suhtes mitte mingi erand - vahel ajas naerma, vahel nutma, pani sügavalt mõtlema ja enda soovidele silma vaatama, pani teetassi taga filosofeerima, sundis palavikuga voodisse, aga sundis ka mugavustsoonist välja astuma.

Tõeline kunstiteos see elu, ma ütlen...

Vitamiinilaks või midagi :)

Neljapäeval läksin lapsele lasteaeda järgi.
Topime üheskoos parajasti riideid selga, kui põnn kurdab järsku põlvevalu - ikka üks põlv ja siis teine põlv, siis rändab valu juba parema käe küünarnuki sisse jne. Kavatsen juba hakata naljatlema, et mis ishias teda küll vaevab, kui tajun alateadlikult, et see pole hetkel nalja koht. Vaatan lapsele otsa - silmad hallid. Selge - palavik.

Jalutame otsemat teed koju, kõik lumepallid jäävad seekord tee äärde vedelema, poriloigud läbi katsumata  ja veenired pulgakestega torkimata. Hakkan juba pisut muretsema, sest lapse käitumisest jääb mulje, et tal on tõesti kõrge palavik (onju). Koju jõudes seletan rahulikult, miks tal nii kehv olla on ja ütlen rahulikult, et kui ta tahab nutta, siis võib seda südamerahuga teha. Mäletan ju veel endagi lapsepõlvest, kuidas suure palavikuga meel kurvaks läks ja nutmine pinget leevendas. 

Laps võtab sõnasabast kinni ja kõiki meie järgnevaid tegevusi saadab ohjeldamatu nutt, mitte vihane ega kuri, vaid kurbusest nõretav. Kaastundest tema vastu aitan uneriided selga ja pistan ta teki alla, kraadida ei jõuagi, sest viis minutit hiljem ta juba magab.
Umbes kümne ajal õhtul ärkab ta esimesest unest, käib vetsus ja küsib juua. Otsustan siis kraadida ja vaimselt valmistun noh nii umbes 39-kraadiseks palavikuks, näiduks tuli... 37,5. Ee, ok.
See oli nii uskumatult väike palavik, et kraadisin kohe uuesti. Ikka sama. Kergendustundega söödan lapsel kõhu täis ja saadan ta magama tagasi.
Järgmisel hommikul on tal ilmselgelt hea olla, sest kella kuuest on tal tahtmine juba multikaid vaatama minna. Keelitan teda veel pisut pikutama ja venitame kaheksani välja, siis on unenorm lõplikult täis. Sooja mannaputru mahub lapsele sisse kaks kausitäis, lisaks veel pasteedivõileivad ja mitu tassi morssi, kõige lõpuks veel kohuke ja banaan. Ja kui pärast multikate maratoni päevaunest ärkame ning uuesti kraadida otsustame, on laps terve mis terve. Selge - oligi multikavitamiini puudujääk :)
Nädalavahetusel saab ta oma puudujääki veel mitmel korral likvideerida ning nüüd on ta taas terve, rõõmus ja toimekas.

Minul aga on nüüd ühe teatava vitamiini üleküllastus.
Soovib keegi? :)

Võta aega veidi ringi vaadata... Ja nautida. Ja elada. Ehk siis REISIKIRI

Malaga 25.11. -01.12. ehk lugu sellest, kuidas reisida perega nii, et närvirakud alles jääks ja puhata ka saaks

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ikka algusest. Igatahes, pere ühiseks sünnipäevakingiks lendas meie postkasti tilluke Airbus koos rahast pungil ümbrikuga, mis määras üheselt raha kasutamise sihtotstarbe - reis. Sai antud ka pühalik tõotus, et tuleb reisikiri (õnneks ei olnud väljastamisaja kohta ühtegi märget...)

Võtsime oma eesmärgiks vähemalt alustada oma reisi selliselt, et sünnipäevaaegne vanuste kombinatsioon 3.30.33 veel püsiks ja seetõttu sai reisi alguseks valitud 25. november. Kuna pere pisim liige polnud elus veel kordagi lennukiga lennanud, siis valisime südamerahuga ümberistumisega variandi, et ikka oksendamiseni turvakontrollides sehkendada ja mitu korda õhku tõusta ning maanduda saaks.

Art attack :)

Eelmise nädala teemaks oli vaieldamatult kunst.

Esmalt nautisin mõnuga ETV2 esmaspäevast dokfilmi Picassost. Tõeline kunstnik ikka. Ja kui palju suurteoseid - lausa majatäied! Jeerum...

Seejärel sattusin teisipäevases Terevisoonis peale uudisele, et 17.02. on KUMU sünnipäev. Noh, ma polnud kunstimuuseumisse sattunud umbestäpselt kümme aastat, seega oli just paras hetk juubilarile oma juubeli raames õnne soovima minna ja silmailu nautida.
Kolmanda korruse põhiekspositsioon oli oma vanas headuses mulle tuttav ja tegi südame soojaks. Midagi sellest ülikooliaegsest kunstiajaloo loengust oli ikka meeles ka. Laikmaa näitus "Vigala ja Capri" oli samuti meeldiv - kodumaa loodus tema täies hiilguses kõrvutatuna kaugete maade eluoluga mõjus oma lihtsuses nii armsalt ja koduselt. Küll on ikka maailmas kauneid kohti...
Neljandal korrusel oli siis värskelt avatud näitus nõukogudeaegsest kunstist, mis oma propagandistlike plakatite ja naiivsete loosungite saatel mõjus meeldivalt sarkastiliselt ja humoorikalt. Nii mõnigi väljapandud teos kutsus esile naeruturtsatuse, audio- ja videofailid andsid tolleaegsest maailmast ja seal elavatest inimestest väga hea ülevaate. Veel enne, kui järgmisele korrusele minema hakkasin, tabasingi end mõttelt, kui keeruline võis tegelikult olla tolleaegses poliitilises olukorras kunstnikel, aga ka täiesti tavalistel inimestel väljendada seda, mida nad tegelikult mõtlesid. Ja kui palju head kunsti jäi loomata ainuüksi hirmu pärast põlu alla sattuda...
Selles mõttes mõjus järgmisel korrusel esindatud nüüdiskunst virgutava kõrvakiiluna - kaunis fotokunstnik ja fotod tema kauniltpresenteeritud aluspesust, performance mererannas, ühiskonna- ja poliitmaastikukriitilised loosungid ja kujud, kass kuubikus jne. Oleks tahtnud rohkem selgitavat infot ja tagatausta. Selleks hetkeks minu aju enam kunstnike mõtete tasemele ei küündinud. Ma ei ütle, et viimane korrus oli igav, ma lihtsalt olin selleks hetkeks kunsti juba nii täis saanud, et aju ei suutnud sügavama mõtte otsingule minna.
Kõige "raputavam" kogemus oli aga ilmselt Suures saalis presenteeritud "Supersümmeetria".
Tekst KUMU kodulehelt:
Jaapanlase Ryoji Ikeda (snd 1966) ruumiinstallatsioon „supersümmeetria“ on kunstniku käsitlus maailma füüsikalisest olemusest. See põhineb osakestefüüsikast pärit supersümmeetria teoorial, mis üritab elementaarosakeste – bosonite ja fermionide – abil selgitada, miks on osakestel mass. Supersümmeetriliste osakeste otsimisega tegeleb Genfi lähedal asuv maailma suurim osakestefüüsika labor CERN, kus suures hadronite ehk liitosakeste põrgutis läbiviidavate kokkupõrgete käigus üritataksegi uusi osakesi avastada.

Ma tundsin ennast nagu Penny populaarsest sarjast "Suure paugu teooria".

Vali heli, valgusefektid ja ägedad suured ekraanid olid kõik, mis ma kokku kolm tundi kunstinautimise lõpetuseks suutsin sellest saalist endaga kaasa võtta.

Kõik kokku oli nagu üks suur ja võimas visuaalne sümfoonia, mis algas tasa ja malbelt, lõppakord põrutas aga nii, et kõrvus vilises ja aju tahtis välja lennata. Aga oli hea. Lõpetuseks/lohutuseks tükk kooki ja tass kohvi kauba peale. Paremat ajastamist oma kunstiekspeditsiooni teostamiseks annab ikka otsida...

Päiksepaistel koju jalutades oli igatahes tükiks ajaks kunstinorm täis ja tuju hea. Aga see kõik oli seda väärt.
Mida sa, vaba hing, elult veel oskad tahta...