Spectacula grandiooso /soft&hard/ :)

Märtsikuu kultuurisündmustest tasub ära märkida esmalt Nuku lavastus "Metsakülad" oma hüperaktiivse jänese ja piima limpsiva siilipoisiga. Ma polnud ammu lapsega teaatris käinud ja konstantselt ringisebivad, kilkavad, lobisevad ja hirmunult välisukse poole tormavad lapsed ajasid pea pisut segamini. Keskenduda oli kohati raske, kuid etendus ise oli armas. Lapsele meeldis. Mulle ka. Julgen soovitada.

Võtsin ühel päeval ekstra aega ja kuulasin-vaatasin ära Arvo Pärdi "Aadama passiooni". Tabasin end mingi hetk mõttelt, et selle muusika sisu tabamiseks peab ikka mitu-mitu aastat enne maailmas elama. Peab olema sisemiselt suureks kasvanud ja mõtisklenud teemadel, millest kümnekond aastat tagasi isegi aimata ei osanud. Vahepeal lülitasin visuali välja ja lasin muusikal lihtsalt toimida. Toimis küll. Mingi hetk hakkasid üleval kapi otsas pudelid klirisema, peale seda keerasin helitugevust igaks juhuks pisut vähemaks. Elamus igatahes võimas. Industriaalne õhkkond kontserdisaalina sobis üldpilti täiesti geniaalselt...

Ja no uskumatult palju tsirkust toimub ikka igapäevaselt, polnud märtsikuugi selles suhtes mitte mingi erand - vahel ajas naerma, vahel nutma, pani sügavalt mõtlema ja enda soovidele silma vaatama, pani teetassi taga filosofeerima, sundis palavikuga voodisse, aga sundis ka mugavustsoonist välja astuma.

Tõeline kunstiteos see elu, ma ütlen...

Vitamiinilaks või midagi :)

Neljapäeval läksin lapsele lasteaeda järgi.
Topime üheskoos parajasti riideid selga, kui põnn kurdab järsku põlvevalu - ikka üks põlv ja siis teine põlv, siis rändab valu juba parema käe küünarnuki sisse jne. Kavatsen juba hakata naljatlema, et mis ishias teda küll vaevab, kui tajun alateadlikult, et see pole hetkel nalja koht. Vaatan lapsele otsa - silmad hallid. Selge - palavik.

Jalutame otsemat teed koju, kõik lumepallid jäävad seekord tee äärde vedelema, poriloigud läbi katsumata  ja veenired pulgakestega torkimata. Hakkan juba pisut muretsema, sest lapse käitumisest jääb mulje, et tal on tõesti kõrge palavik (onju). Koju jõudes seletan rahulikult, miks tal nii kehv olla on ja ütlen rahulikult, et kui ta tahab nutta, siis võib seda südamerahuga teha. Mäletan ju veel endagi lapsepõlvest, kuidas suure palavikuga meel kurvaks läks ja nutmine pinget leevendas. 

Laps võtab sõnasabast kinni ja kõiki meie järgnevaid tegevusi saadab ohjeldamatu nutt, mitte vihane ega kuri, vaid kurbusest nõretav. Kaastundest tema vastu aitan uneriided selga ja pistan ta teki alla, kraadida ei jõuagi, sest viis minutit hiljem ta juba magab.
Umbes kümne ajal õhtul ärkab ta esimesest unest, käib vetsus ja küsib juua. Otsustan siis kraadida ja vaimselt valmistun noh nii umbes 39-kraadiseks palavikuks, näiduks tuli... 37,5. Ee, ok.
See oli nii uskumatult väike palavik, et kraadisin kohe uuesti. Ikka sama. Kergendustundega söödan lapsel kõhu täis ja saadan ta magama tagasi.
Järgmisel hommikul on tal ilmselgelt hea olla, sest kella kuuest on tal tahtmine juba multikaid vaatama minna. Keelitan teda veel pisut pikutama ja venitame kaheksani välja, siis on unenorm lõplikult täis. Sooja mannaputru mahub lapsele sisse kaks kausitäis, lisaks veel pasteedivõileivad ja mitu tassi morssi, kõige lõpuks veel kohuke ja banaan. Ja kui pärast multikate maratoni päevaunest ärkame ning uuesti kraadida otsustame, on laps terve mis terve. Selge - oligi multikavitamiini puudujääk :)
Nädalavahetusel saab ta oma puudujääki veel mitmel korral likvideerida ning nüüd on ta taas terve, rõõmus ja toimekas.

Minul aga on nüüd ühe teatava vitamiini üleküllastus.
Soovib keegi? :)

Võta aega veidi ringi vaadata... Ja nautida. Ja elada. Ehk siis REISIKIRI

Malaga 25.11. -01.12. ehk lugu sellest, kuidas reisida perega nii, et närvirakud alles jääks ja puhata ka saaks

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ikka algusest. Igatahes, pere ühiseks sünnipäevakingiks lendas meie postkasti tilluke Airbus koos rahast pungil ümbrikuga, mis määras üheselt raha kasutamise sihtotstarbe - reis. Sai antud ka pühalik tõotus, et tuleb reisikiri (õnneks ei olnud väljastamisaja kohta ühtegi märget...)

Võtsime oma eesmärgiks vähemalt alustada oma reisi selliselt, et sünnipäevaaegne vanuste kombinatsioon 3.30.33 veel püsiks ja seetõttu sai reisi alguseks valitud 25. november. Kuna pere pisim liige polnud elus veel kordagi lennukiga lennanud, siis valisime südamerahuga ümberistumisega variandi, et ikka oksendamiseni turvakontrollides sehkendada ja mitu korda õhku tõusta ning maanduda saaks.