Hingelt ära

Just siis, kui ma üldse enam ei jaksa olla - kui kõik asjad mu elus on kuhjunud üheks meeletuks Marsini küündivaks töödehunnikuks, kui kõik tahavad minult midagi, ootavad mingit võimast ja müstilist suutlikkust ja ma ise kaasaarvatud, kui kõik päevad mu nädalas on reserveeritud alates seitsmest hommikul kuni poole kaheteistkümneni õhtul - saabub mu ellu tema.

Uuesti ja võimsamana kui eales varem.

Olles mu jaoks ainsana olemas 24 h ööpäevas, kuulates ära ka kõige totramad ja tühisemad mured, süstides minusse sellist positiivsust ja õnnetunnet, et aegajalt teeb lausa haiget (näiteks reede õhtul naeruteraapias hakkas lõpuks valus. Naermisest), tunnen, et keerulisest eluperioodist hoolimata on mu kõrval keegi, kelle peale saab loota.

Kelle abi on alati olemas.

Kelle naeratav ja rõõmus ellusuhtumine ka mind puudutab.

***

Põrgusse kõik! Tähtis on vaid see, et teineteisel olemas oleme :)

Ammustest asjadest

Ma hakkasin ükspäev ammu kirjutama, kuidas me ühel pühapäeval (15.11.) Solarises näitust käisime vaatamas. "Bodies revealed". Kõigepealt seisime järjekorras, et osta endale piletit. Siis selgus, et kui me tahame audiogiidi, siis peame ülemisel korrusel veekord sabas seisma ja siis me seisime veelkord sabas, et sisse saada ja ootasime otseloomulikult taas järjekorras, et mantlid riidehoidu anda. Oeh. Ja siis ligi 2 h ringimarssimist näitusealal. Näitus ise oli muidugi vahva - ma olin hinges vist valmistunud šokeerivamaks ja jõledamaks väljapanekuks. Eks oma osa mängis selles ka asjaolu, et tuttav, kes mõni päev varem oli seda vaatamas käinud, oli nõrgema närvikavaga kui me ja maalis siis eksponaatidest tõeliselt hirmutava ja jäleda pildi. Aga see selleks. Meile meeldis - infot oli rohkem kui rubla eest ja kui jätta välja need issid-emmed, kes ei suutnud oma võsukesi kuidagi taltsutada ja need siltidest hoolimata kõike näppisid, siis võis kogu elamusega vägagi rahule jääda:)

Siis mul tuli ükspäev meelde, et üles kirjutamata on jäänud ka fakt, et nägin elus esimest korda, kuidas trollile Restarti tehti:) Ka need masinad võivad aeg-ajalt hanguda. Müstika.

Novembri lõpust veel kiiresti üle libisedes meenub külaskäik Liina juurde, kus sai üle mitme aasta pikalt lobiseda ja vanu häid aegu meenutada.

Seejärel meenuvad hirmuspikad koosolekud ja veel pikemad koosistumised peale neid ning sujuvalt olemegi jõudnud muska sünnipäevani.

Sinna vahele sekka ka mõni mõrum uudis, mis tükiks ajast rivist välja lõi, kuid õnneks on kõik jälle korda minema hakanud.

Aga siis musi sünnipäev. Reedeõhtune esinemine TTÜ Vilistaste ballil kõigepealt (27.11), seejärel juba sõbranjedega restos mõnusalt juttu puhumas ja vägijooke manustamas. Kõik kibelesid küll hirmsasti edasi, ainult meie, pidurid, otsustasime varakult kodu poole minna. Sel ajal, kui teised laupäeva hommikul oma klubipohmakat põdesid, olime meie juba trennis ning seejärel proovisime pool Selverit külmikusse panemiseks ära osta. Õnnestus. Siis juba ots Kumna poole, kust veel hunniku nodi saime ja tagasi linna. Kõikvõimalikud suupisted ja koogid ja juurikate koorimine võttis aega öösel kella kolmeni.

Ja seejärel juba taas varakult üles, et valmistuda pikaks sünnipäevaks, mis kokkuvõttes kestis kaheksa korralikku töötundi :) Ühesõnaga paljulubav nädalalõpp, sest terve järgnev nädal oli samasugune hullumaja - igale poole oli vaja jõuda, kodus sai veedetud pikki õhtutunde tähtsaid dokumente ja aruandeid vormistades, siis neljapäeval jõudsime veel Ave juurde pisipoega vaatama ja töönädal kulmineerus reedel kõigepealt Vene Kultuurikeskuses ja seejärel Solarises esinedes. Reede õhtul võtsime hoo pisut maha ja nautisime Solarise mängupoes võimalust, et ei pea ostma põrast kotis, vaid saab mänge eelnevalt proovida. Selle tulemusena reisis meie riiulile uus humoorikas ja teemakohane mäng MASU :) Algul küll keeruline, kuid tegelikult väga vahva ja krutskeid täis mäng.

Siis juba taas kodu poole, et teist nädalat järjest öist vaaritamist harrastada. Laupäeva hommik leidis meid juba asjalike nägudega Rahvusraamatukogu juurest, kus ootas ees järjekordne tähtis koosolek.

Ja peale seda saabus juba puhas fun:) Selle aasta esimene jõulupidu kohustuslike küünalde, jõulumuusika, prae ja hõõgveiniga koos kõige parema seltskonnaga tekitas laupäeva õhtul tõelise jõulutunde. Mul ei ole öelda muud, kui aitäh, sõbrad, selle toreda hetke eest:) Sellist mõnusalt hubast õhtut pole mul ammu olnud...

Terve pühapäev nautisin seda mõnusat tunnet, et nüüd on jälle pisut aega hingata ja aastalõpule kohaselt otsi kokku tõmmata.

Jõulud ja aastavahetus lähenevad meeletu kiirusega. Hea, kui on aega korraks seisatada ja neid nautida. Sest tavaliselt kipuvad need inimestest lihtsalt üle sõitma, ilma et jõuaks kasvõi korraks naeratada ja mõttes tänada armastatud peret ja hoolivaid sõpru.

Kui enne ei näe, siis varsti kindlasti:)

Ehk veel sellel aastal, mine tea!

Aga jõul ja aasta lõpp tulgu ilus ja sädelev:)

Täna hommikul

See tädi, kes täna selle trolli rooli keeras, kihutas küll nagu pidalitõbine...

Mul tekkis vahepeal kahtlus, et äkki ta tahab seal psühhiaatriakliiniku juures maha minna. Tegelikult ka. Need kaks mutikest, kes loomaaia juures üle tee tahtsid minna, said küll südari, kui troll peaagu üle nende varvaste kihutas...

Oeh. Ma nüüd hingan ka:)

Nädalavahetuse raamat...

.. oli Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev".

Ropp. Ajastutruu. Ja huvitav.

Ma olin sisimas valmistunud vist veel ropumaks sõnakasutuseks.

Küll aga ei olnud ma valmistunud selleks tõetruuks ajalookäsitluseks, mis mind isiklikult pehmelt öeldes pahviks lõi. Seda enam, et epiloogi kirjutaja sõnade kohaselt oli ju kirjaniku nooruse tõttu tema teadmistepagas selle ajalooperioodi kohta pehmelt öeldes ehk pisut enam kui puudulik.

Ma siinkohal ei viitsi rääkida meediakärast, mida see raamat aegade jooksul on põhjustanud ja ma kindlasti ei taha hakata sisukokkuvõtet tegema.

Lihtsalt - see raamat pani mind tõsiselt imestama. Imestama selle üle, kas tolleaegne elu tõepoolest oligi selline. Paratamatult tekkis tunne, et võrreldes kirjanikuga on minu teadmised veel kesisemad - olen küll saanud õrna aimduse Vene sõjaväest vanemate ja sugulaste juttude põhjal ja nii mõndagi on viimastel aastatel kajastatud ka kinos, kuid nii reaalselt pole need teemad veel kunagi mu teadvusesse tunginud.

See lihtsalt tundub nii uskumatuna. Võibolla praeguse aja inimesed on siiamaani tegelenud tõsise eitamisega ja olnu eemaletõrjumisega, kuid faktid jäävad faktideks - selline meie minevik ongi.

Ja epiloogi kirjutajal oli õigus öeldes, et "Iseseisvuspäeva" mõistmiseks peab lugeja olema kursis meie lähiajaloo sündmustega, vastasel juhul tundub see väga brutaalselt kirjutatud fiktsioonina.

Hea, et me sellest välja rabelesime.

Napilt läks:)

Mis kurat...

... on skandinaavia keel?

Aru ma ei või, mis uudissõnu ikka kuulutustest leida on võimalik...

Heino-leino...

Millal see siis oligi, kui viimati siia kirjutasin...

Häbi mulle:)

Tegelikult pole ju häbeneda midagi. Kalender lihtsalt lippab ja ma isegi ei räägi enam tundide lippamisest. Ma nüüd aste kõrgemal juba:) Siit edasi tuleb juba teadmata põhjustel käestlibisenud kuud ja sealt edasi juba tuleb jutt aastatest, aga nii kaugele ma pole veel jõudnud. Mu isiklik kriminalistikaosakond peas otsib paaniliselt taga kadumaläinud päevi...

Reisieelsed poolteist nädalat (14.- 23. sept) möödus suures osas Kuljus60 tähe all - vaja oli sada asja teha enne, kui saime soojale maale puhkama minna. Plakatid ja kutsed ja muu selline jura, teate küll.

24. september saatsime kõik selle kuradile ja istusime autodesse, et Riia lennujaama vurada, kus ootas lennuk, mis meid Milanosse viia lubas. Täitsa ilma pommiähvarduse ja kaaperdamiseta ta seda ka tegi ning Pergamo lennujaamas lennukist väljudes tervitas meid kõiki soe õhupahvak. Kiired riidevahetused lennujaama tualettruumis ja ees ootasid suvised kaheksa päeva täis tantsu, klatšimist, veinide degusteerimist, päikest ja randa (ja kingade hõõrutud ville kõikvõimalikes kohtades jalalaba ulatuses, mis ei takistanud mind aga sugugi kogu seda reisi nautimast) Ja muidugi tassitäied head kohvi. Mmm.

Lisaks jäävad seda reisi meenutama kõiksugused paljastused a la pirn šokolaadis (ärge parem küsige...), granaatõunavargil käimine, San Marinos kaljuronimise algkursus (läbitud omal käel, ilma instruktorita), kõiksugune susserdamine postkaartidega, Carla Bruni salapäevik (viimane kuu jäigi läbi lugemata!), päikselised pärastlõunad rannas siestat pidamas, Milano Duomo katuselkäik, need hiiglasuured pitsad sealt Moskva tänavalt ...

Ohh, taaskord jäi üks tükike südant Itaaliasse.

Esmaspäeval (05. okt) uuesti tööle minnes lajatas reaalsus lahtise käega otse näkku - tegemata tööde hunnik polnud vahepeal väiksemaks jäänud, vastupidi. Külm ilm aga lajatas veel valusamalt - vaja oli jälle üles otsida oma paks jope ja sall-müts-kindad, saapad ja muu tore varustus, mis aitaks keha soojas hoida.

Nädalavahetusel (9.-11. okt) otsustasime vanematele üllatuse teha. Tegelikult ei olnud meil üldse plaanis sel korral maale minna. Aga reedeõhtused plaanid muutusid ja kiire kalkuleerimise tulemusena leidsime end Pargi tänava kodu esiuksest sisse hiilimas, et korralikul kombel üllatust valmistada. Õnnestus - kutsa Baruto oleks peaaegu tagurpidi saltot teinud suurest rõõmust ja ega Andralgi sellest palju puudu ei jäänud. Pika eemaloleku eest lepituseks kommikoti saamine oli muidugi samuti üks põhjustest, aga see selleks.

Laupäeva hommikul olime aga taas teel - imeilus päikseline hommik jätkus Marge-Maidu-Miia juures mõnusasti juteldes ja vanu aegu meenutades. Tõepoolest üks tore päeva algus, seda enam, et ammu nägemata sõbranna polnudki väga võõraks jäänud. Jõudu ja jaksu tirtsule ja vanemate:) Hoiame sidet!

Ja sealt juba edasi Väänasse, kus ootas üks tore aasta vanune poisiklutt sünnipäevalisi. Ja kinke:) Pikalt istumiseks polnud aga seekord taas mahti, sest Eesti jalkakoondis vajas samuti tuge ning peale jalkamängu juba ootas soe saun ja hubane seltskond koos oma lauamängude ning huvitavate jututeemadega:)

Päevatoimetused said otsa alles pühapäevahommikuste külmakraadidega ja unnemattunud linnas ringisõitmisega, et taas pühapäeva hommikul vara ärgata ja asjalikuks hakata.

Energiajoogi ja kohvitasside toel alustas Kuljus60 kaunistustiim oma järjekordset vahespurti dekoratsioonide ja väljanäituse vallas. Spurt kestis 10 tundi ja tipnes meeletu peavaluga koju jõudes, peale mida vajusin unehõngulisse musta auku...

Et taas esmaspäeva hommikul ärgata ja askeldama hakata. Oeh...

Haigused on minust siiani õnneks kaarega mööda läinud, isegi siis, kui suure tuulega A le Coq Arena kõige ülemises pingireas jalalt jalale keksides Eesti jalkakoonisele valjuhäälselt kaasa karjusin. Ei midagi. Õnneks.

Kiirelt ja lühidalt kokku võetud tohuvapohu minu viimastest tegemistest siis. Tehtud on palju, suurem hunnik alles ootab ees.

Aga ma tegelikult ju ei kurda. Sest mind pole loodud rahulikuks inimeseks teadupärast:)

Uued ettekanded/ülevaated/aruanded juba tulevikus!

Olge tublid!

PS! Kellel on aega ja huvi, siis:

Kuljuse 60. juubelihooaja galakontsert toimub 31. oktoobril kell 17:00 Nokia kontserdimajas Solaris keskuses. Ootan Teid kõiki sinna!

Maeivõi, mul oleks vist ööpäevale paaritunnist lisa vaja. Päevad lihtsalt libisevad käest selles meeletus saginas ja askeldamises.

Ma juba ootan huviga, mis elu mulle järgmiseks ette veeretab, et aja maha suudaksin võtta.
Nagu Kats näiteks, kes nüüd paariks kuuks tantsust eemale tiriti, et ta ikka ilusti oma lõputöö saaks ära teha...
Või nagu kursavend U., kes töölt koondati ja saab nüüd rahulikult magistriõppele keskenduda. Enam ei pea kahe koha vahel jooksma ja uneaja arvelt projekte tegema...

Ma aga jätkan samas vaimus. Sama kiirelt ja tegusalt.
Veel.

Kauaks? Kuni mind päris maha murtakse, aga sedagi peab elu ikka täitsa kapitaalselt tegema, et ma asjast aru saaksin:)
Jõudu oravatele rattas!

Reede

Kohe, kui ma olen endale tööl laisklemise eest jalaga tagumikku löönud, kaob see paganama motivatsioon jälle ära...
Reede, ma ütlen:)

Koolilastel juba nädal pinki nühitud, nädala keskel lubatud soe ilm tulemata jäänud, mitu hommikut enne kukke ja koitu juba tööl oldud, Kuljuse hooaja avaüritus ära olnud - selline oli siis minu lõppev nädal.
Elamine ja selle kallal rabelemine on viimaks taas karmi reaalsusena mu teadvusesse jõudnud. Ühe päevaga suutsin kahe nädala õhtud ära broneerida?! Ja ikka on veel sellest vähe! Ikka veel on vaja kedagi, kes üht või teist või kolmandat korraldab...
Daah.
Aga noh, elu ju ongi selline. Ja mina ju olengi selline:)
Alati tegevuses ja alati valmis käsi külge lööma, kui abi vaja peaks minema.

Hakkan vennale maja projekteerima. Ma küll ei tea veel millist, aga lubadus on antud:)
Eks näis, mis sellest välja ükskord tuleb...

Aga olge siis tublid jälle. Ma jälle ei tea, millal on aega endast märku anda, aga ma vähemalt üritan ;)

Sõbrad

Möödunud reedel käisime Kaja uut kodu vaatamas. Kalamajas:) Siuke nunnu ja heleroheline ühetoaline üürikas heleroosas puumajas. Mis kõige tähtsam, vanu häid kursakaid oli tõesti ülitore üle maeitea kui pika aja jälle näha. Seltskond oli äärmiselt mehine, mis aga ei takistanud meid rääkimast lastest ja kodudest ja kolimisest ja peresuhetest. Sellepärast nad mulle meeldivadki - mehed näevad nii vaeva oma macholiku poole pärast, kuid hinges muretsevad nad täpselt samade asjade pärast kui naised:) Samas saime väga vabalt räägitud ka autodest ja päris pika aja veetsime ka meditsiinivaldkonnas (kuna seltskonnas viibis geenitehnoloog). Igatahes koos tegime jälle maailma natuke ilusamaks - Gin toonikuga oli ka selle seltskonna lemmikjook:) Oijah. Igatahes ma soovin, et poleks pärast pubis seda Henry`t joonud... Kolemaitsev, aga kolekange siider pani ühesõnaga toreda punkti minu reedeõhtule. Kuidas ma öösel taksosse istusin ja sealt väljusin, seda ma mäletan, aga kuidas ma viis korrust kõrgemale koju jõudsin, on juba likvideeritud mälestuste hulgas...

Ja laupäeva hommik oli tõeliselt ebatore, ma ütlen. Kõik värises ja kummardada ei saanud, sest pea hakkas kohe hirmsasti ringi käima. Aga pool kümme oli vaja tõusta ja asjalikuks hakata. Ja enne veel, kui saime võtta suuna itta, oli vaja ära käia Pärnamäel. Järjekordselt. Njah.

Igatahes, pohmakas sai hiljem kõva löögi glükoositablettide, pitsa, šokolaadi ja keefiriga. Ja kuigi me eriti normaalsemaks ei muutunud, ootas meid ees pikk sõit ida poole, Kohtla-Järvele. Seltskonnaparemik Kuljusest on alati hea valik õhtu veetmiseks:) Enivei, suur potitäis booli kadus ka seekord nõiaväel inimeste sisse ja pani neid toredaid asju tegema. Õnneks anti meile korralikult süüa ja mis eriti hea, kohvitassi sai ise täita ja ei pidanud koguaeg sünnipäevalast kiusama:) Seekordki sai öösel käidud Sinivoorel, vahtida öist taevast ja kuulata Tättet. Paparatsodena välgutavad sõbrad suutsid nii mõnelgi korral silmanägemise viia - hea, et ka seekord keegi mäelt alla ei kukkunud:) Hiljem lõkke ümber jaurates sai maad ja ilmad jälle kokku räägitud. Ja kuigi me tahtsime tol öösel ära proovida oma uued magamiskotid ja lebod, saime seda siiski vaid pooleldi teha - mingi kell hakkas vihma sadama ja kuna me magasime lageda taeva all (pigem küll õunapuu all, kes aegajalt meid õuntega pildus), kolisime lõpuks ikkagi tuppa.

Hommik algas koos valjuhäälse kohvimasinaga, mis suutis kõik laiskvorstid äratada:) Armastuse ja unega pooleks tehtud hommikupuder maitses samuti hästi. Seejärel veetsime pikad hetked tantsupeopiltide seltsis ja enne kodupoole minekut põikasime veel ka Ontikalt läbi ja käisime ujumas. Aasta esimene ujumine meres mul. Hahaa. Augustis. Normaalne.

Kodutee kulges suht uniselt. Ja kuigi ma nii tahtsin juba koju saada, sõitsime ikkagi kohusetundlikult Kumnasse ning veetsime seal mõnusa õhtupooliku jalkat vaadates. Koju jõudes oli lõpuks rihm nii maas, et jäin kell pool kümme juba magama. Muska jäi minust veel pokkerit mängima.

Esmapäeva hommikul tõusin üles, vaatasin kella, et viimane aeg oleks liigutama hakata. Olin veel kuri, et muska ei viitsind varvastki vibutada, pudrutegemisest rääkimata. Panin siis riided selga ja trenniasjad ka juba kokku, vaatasin uuesti kella ja sain alles siis aru, et olin tund aega varem tõusnud. Normaalne. Kobisin voodisse tagasi.

Eile õhtul käisime geenitehnoloogidega istumas. Äärmiselt tore ja huvitav seltskond ikka. Juttu jagus töötusest kuni neeruvähini välja. Ja ma isegi ei tea, mis neetud analüüsidest nad vahepeal nii suure entusiasmiga rääkisid:) Aga tore oli. Nalja sai palju.

Ja neljapäeval ootab mind ees klatšimooridega koosistumine:) Äärmiselt seltskondlik nädal on olnud ja jätkub ka edasi. Enivei, muska läheb täna õhtul lõunasse ühe ministeeriumi suvepäevi korraldama ja mul on kuni reede õhtuni vabad käed. Ja siis ta tuleb ka koju selleks, et välja magada ja laupäeval juba järgmist üritust korraldama minna. Ehk võtab mind ka kaasa;) Mine tea...

Suvi on lahe. Koos sõpradega veel eriti.

Sama kapriisne kui naine...

Meie autol oli kõht vist õige tühi, et otsustas Queeni plaadi alla neelata ja enam mitte kätte anda. Pärast korduvaid ähvardusi ja nuppudega klõbistamist oli seis sama. Kõikvõimalikud morsesignaalid said antud, koputamised armatuurile, mudimised. Ma isegi korra mõtlesin pea peal seista, sest mine sa tea, mis sellele pirtsakale masinale meeldib. Aga ikka ei midagi.

Ja siis viimaks, kui olime mõlemad käega löönud ja profülaktika mõttes veel korra nupule vajutasin, tuli plaat rahulikult välja, nagu poleks sellega mingeid probleeme olnud...

Meeldiv õhtu.

Kuidas ma kirsipuu otsast alla kukkusin ja peaaegu üldse haiget ei saanud...

Noh, tegelt veidi ju sain. Nüüd ongi põhjus olemas, miks ma ei peaks lühikest seelikut kandma:) Kui te näeks praegu neid sinikaid - mmm, sellised tumesinised ja paistes. Ootan juba põnevusega, millal need värvi vahetama hakkavad:) Sinakas-pruunist rõvekollaseni... Lahe.

Aga üldiselt kui ma ütlen, et samal ajal ei ole vaja redelit kohendada, kui mina seal peal seisan, siis ma tavaliselt mõtlen seda tõsiselt...

"Pea meeles, et ei tasu unistustesse pidama jääda ja elamist unustada"

Ma poleks kunagi arvanud, et Harry Potteri filmides nii palju elutarkust see võib olla. Uut filmi veel vaatama pole läinud, kuna otsustasime, et tuletame kõigepealt vanad meelde ja siis alles läheme uue kallale. Nagu eile õhtul ilmekalt selgus, polnud me kumbki "HP ja Tulepeekrit" näinudki:)
Nojah, ilmselt on Fööniksi Orduga sama...

Igatahes - olgugi, et lastele mõeldud ja eriefektidest lausa kubisev film, ikkagi oli hea ja huvitav. Seda enam, et vanematele on seal peidus nii mõnigi tarkusetera, mis niheleval noorukil võibolla sootuks märkamata jääb...

Ja olgugi, et ma suure meediakära saatel ülesupitatud raamatuid tavaliselt keeldun lugemast, pakuvad need mulle ometi huvi. Mõelda, millised tarkused nendes veel võivad peituda!
Põnev.

Eile oli Ädala tn Verekeskuses poole viie paiku väga vaikne. Meie ees täitis pabereid uus doonor, kellel läks igal pool palju aega. Meie, juba kordi käinud, tuiskasime ustest sisse-välja ja kõige rohkem aega vist võttiski pärast vereandmist istumine ja mahlajoomine:)
Uus küsimustiku täitmissüsteem on nüüd elektrooniliseks tehtud. Kuigi jah, kasu temast ei ole, sest läbivaatuskabinetis trükitakse see ikkagi välja, et seda allkirjastada saaks. Ja kokkuhoid ja point üleüldiselt peitub siis kus?
Peale mahlatopsi ja Kalevi küpsiseruutu juba oligi võimalus jälle head tegema minna. Ja kuigi tavaliselt soovitatakse peale seda puhata ja raskeid asju mitte teha ega tõsta, siis mul oli vaja ju ikkagi küpsisetainast õhtul segama hakata:)
Aga küpsised tulid siis seekord paremakäelised;)
Panin neisse kogu oma hoole ja jõuvaru...

Vastutasuks väike sinikas veeni juures pole ju väga hull! Peaasi, et küpsised maitsevad...

Kui pruudikimbu viskamise ajal seista käed risti rinnal ja samal ajal tegeleda kingakontsa päästmisega üüratust kivipraost, kas siis võib järeldada, et teema mind ei huvita?

Tol õhtul oli seal palju meeleheitlikumaid koduperenaisi, kes välismaa filmide stiilis kingi jalast heitsid ja hüäänkoerte moodi hüppeid tegid, kui samamoodi hollivuudilikult pruudikimpu üle õla heideti.
Bänd oli hea - Hea meelega, kelle repertuaari juba sel suvel katsetanud olen ja kelle järgi vähemalt tantsida saab. Kuigi jah, tantsuplats oli pulmalauast nii kaugel, et isegi teele kaasa võetud kohvitass sai vahepeal tühjaks :) Olgu-olgu, ma poole loksutasin lihtsalt maha ja teise poole jõin peaaegu sõõmuga ära, et veidigi sooja saada... Aga ikkagi oleks võind kompaktsuse mõttes tantsuplats olla pisut lähemal, sest rahvas kippus lõppkokkuvõttes laiali valguma.
Jälle üks asi, mida peaks pulmade korraldamisel jälgima.
Pulmaisa oli tasemel, tulles toime isegi kõige tõrksamate ja ka kõige ebakainemate pulmakülalistega.

Venna pulm sel kevadel pani paika väga kõrged kriteeriumid. Armas ja südamlik ja hingelähedane oli. Kõik oli paigas, midagi polnud liiast. Koht ja ilm olid super ja mis peamine, seltskond oli mõnusalt väike ja lähedane. KUI teha, siis just nii:)
Kunagi.
Ehk.

Maailma parim.

See lihtsalt oli midagi sellist, mis jääb hinge veel kauaks-kauaks. Need lood ja tantsud. Need inimesed ja seiklused. See oli pidu, millesse oli vaja süveneda. Mõelda koos tantsijatega ja lasta sel endale südamesse pugeda. Igaüks võis endale välja mõelda oma fantaasia. Isikliku muinasjutu, millel polnud ette öeldud ei algust ega lõppu...
Ja mul on siiralt kahju neist inimestest, neist pealiskaudsetest virisevatest inimestest, kellele on tähtsad vaid hirmkeerulised joonised või toitlustamisele kulunud rahasumma või tõsiasi, et majanduslikult raskel ajal ikkagi selline suuremastaapne pidu korraldati (süvenemata sellesse, kui palju inimesed tegelikult ohverdama pidid) või ameerikapäraselt lihtsaks tehtud ja läbinämmutatud süžee, et ise palju pingutama ei peaks. See on nii jälk.

Pingutama ei saa kedagi sundida. Aga meie pingutasime. Me kõik. Terve väljak. Ja kui ei tulnudki kõik päris õigesti välja, siis polnudki ju tegelikult hullu. Nagu Ülo ise alati kinnitab: "Oma tehnilised vajakajäämised korvati entusiasmiga!"

Ja nii peabki. Sest emotsioon on see, mis jääb meelde...

Rahandusministeerium on kuulutanud välja konkursi spetsalisti ametikohale. Mhmh. Täpselt nii see oligi kirjutatud. Ja mitte üks kord, vaid ikka põhjapanevalt mitu korda valesti veel.
Lahe ju:)

Kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube;
minu kodu on mu urgas,
hallitus ja hais on nurgas,
tulles ära tuld küll süüta,
ära uuri, ära tüüta
manitsustega mu kõrvu,
igatsen vaid sinu õrnu
unistusi uuest ajast,
puhtast valgest vangimajast.
-H. Runnel-


Aitäh, Hando! Ma lähengi varsti koju. Koristama.
Ja enne seda lähen poodi suhkrut ja kurki ostma. Sest Hispaaniast tuli raha. Lubasid suve ka saata, aga toll vist võttis selle rajalt maha. Või võttis pank selle juba tagatisena endale.
Elu, ma ütlen...

Kui autojuht sõidab teisele autole tagant sisse selle tõttu, et jäi kõnniteel jalutavat mind vaatama, siis kas avarii süüdlane olen mina või on autojuht?

Juhtub igatahes.

Täna hommikul nägin trollis meest, kes oli nii pikk, et pidi terve sõidu küürus seisma.
Ja troll ei ole mitte just väga madal sõiduk.
Ebamaine.

Kuidas ma aegajalt neid venelasi ei salli! (vabandan poliitiliselt ebakorrektse pöördumise pärast...)
Eile toimus korteriühistu koosolek siis. Eelmisel korral kaks nädalat tagasi ei tulnud foorumit kokku ja ühistu polnud hääleõiguslik. Seekord oli.
Korteriomanike hääletuse teel valiti kiirelt koosoleku juhataja ja protokollija. Ja enne, kui läbiviija esimese lause öelda suutis, oli üks vene mammi (vabandust veelkord) juba püsti ja kukkus kriiskama. Einoh, et ta on revisjonikomisjoni liige ja et komisjoni aruannet ei saa esitada, kuna seal on mingi numbriviga see ja et saadame ikka koosoleku laiali ja et nii ei saa asju ajada ja et tuleb ikka aastaaruanded uuesti üle vaadata ja ikka viie aasta lõikes, et kuhu meie raha ikka läheb, blablablaa, blablablaa... Kõik vene keeles. Koosoleku läbiviija teeb märkuse, et tõlkida on vaja ka eesti keelde. Muti (veelkord vabandan) tõlgib siis väga kangelt paar sõna, mille ühendamine ka parema tahtmise juures väga keeruline on ja eestlastele jääb mure arusaamatuks. Need, kes aru saavad, vastavad talle eesti keeles, et pole vaja koosolekut laiali saata. Et kuulaks ikka enne aruanded ära ja siis saab otsustada, kas aktsepteerida seda või mitte. Palutakse teistpidi tõlkida. Sama krõhva (andke mulle andeks), kes enne eesti keeles väga kidakeelne on, tõlgib vene kuulasjaskonnale nüüd väga mahlakalt, et vastasleer teeb neile ikka liiga ja et ei olda nõus aruandeid uurida laskma ja et ju siis on midagi varjata.
Siis pannakse hääletusele, et kes on poolt, et koosolek katkestada. Tõusevad käed, mis enamikus ongi nende vene kaagutajate (mhmh, vabandust) küljes. Siis hüppab püsti veel üks väga koleda soengu ja veel koledama meigiga daame, kellel on 13 kuni 15 (?!) volitust venkudelt (andke andeks!), kes ise kohale ei julgenud/tahtnud/saanud tulla. No selge. Tädi lehvitas nendega veidi ja keeldus nende protokolli lisadeks jätmast.
Juhatus otsustas seepeale, et koosolek on kehtetu ja määras uue aja. Vene mamuljad (taaskord vabandan...) moodustasid seepeale mingi initsiatiivgrupi, kes siis aruanded läbi töötavad ja kes otsustava, kas raha on kadunud, kuhu raha on kadunud ja keda põhiliselt süüdistada. Kuna meie juhatus suures osas raharöövimisega tegeleb ja peaasjalikult vene elanikkonna suhtes vaenulikult meelestatud on, siis see kõige esimesena rääkinud baba võttis koosoleku kokku lausega, et jumal tänatud, et me sel aastal valime uue juhatuse ja revisjonikomisjoni. Oleks me siis selle päevakorrateemani jõudnud! Me ei jõudnud esimese punktinigi, mis oli juhatuse esimehe aruanne, mis oleks kõiki asju seletanud lihtsate arusaadavate lausetega. Selle asemel hakati kohe karjuma, et kõik on valesti ja halvasti ja meile tehakse liiga...
Ja siis ära minnes koridoris nimetasid need samad mammid (enam ei viitsi vabandada...) meid fašistideks.
No pagan! Kui see sama muti juba esimesel koosolekul vingub, et miks aruannet vene keelde tõlgitud pole, kui sa terve koosoleku karjud vene keeles, et me oleme rumalad, et juhatust pimesi usaldame ja teed kihutuskõnet ka noorte vene elanike hulgas, kes asjast üldse veel aru ei saa ja siis rahuldava tulemuseni jõudes võidukalt käsi plaksutad ja "vaenuliku" seltskonna peale põlastavalt irvitad.
Olen jah fašist, mis siis?

Eile oli tore päev. Tore selles mõttes, et ma isegi suutsin töö juures midagi ära teha ja ära lõpetada. Vahelduseks...

Viimase aja põhiteemaks on jalgpall. Neljapäeval käisime vaatamas U-19 liiga mängu. Eesti vs Saksa. Tulemus oli katastroofiline, samuti ka laupäevase mängu tulemus Hispaania noorte vastu. Ja täna on neil mäng Tšehhiga. Ootame huviga ka Eesti koondise poolt löödud väravat. Kasvõi ühte:) Ja nagu sellest veel vähe oleks, laupäeva pealelõunal käisin kaasa elamas ka veidi väiksema mastaabiga mängul, kus jõudu katsusid Kumna ja Lehola noored, mille seekord võitis koduväljaku toetusel Kumna:) Ja peale lõunasööki käisime veel palliväljakul hullamas. Polnud üldse imestada, et järgmine päev venituses sügavalt järele mõtlesin, miks pagan mu parema jala lihased nii veidralt kanged on...
Ah jaa, homme on ju Meistrite Liiga finaalmäng. Legendaarne. Jalkateemat jagub ikka kuhjaga kohe.

Tänane tööpäev pole aga üldse nii produktiivne. Üks põhjus kindlasti ka selles, et tööandja täna kodus kõhtu valutamas ja pole kedagi, kes pidevalt urgitsemas käiks... Aga noh, ta oskab ka Skype`i kaudu äärmiselt tüütu olla. Kohati isegi tüütum kui tavaliselt:)

Kuljuse suvepäevade teema on jõudnud mingil määral vahefinišisse. Sajandite suurkujud on nüüd oma koha inimeste südametes leidnud ja tuleb hakata ümberkehastumise peale mõtlema... Ees on veel kõva orgunn võistluste ja korralduslike küsimuste poole peal ja kahe nädala pärast peaks suvepäevade avapauk olema. Enne seda mahub Kuljuse-teemasse veel umbes miljon esinemist ja sahmimist ja siis peaks tulema paariks nädalaks rahu. Ja siis tantsupidu, mis pole niiväga rahu, kuivõrd rohkem suur füüsiline pingutus ühe meeldejääva ürituse nimel.

Aga üldiselt kõik ikka hästi.

Olen enda jaoks avastanud söögitegemise. (Mis mind tundes võibolla polegi nii hästi. Minu gulinaarsed katsetused õnneks väga eluohtlikud pole) Ja mis sest, et muska aegajalt mõne komponendi peale nina kirtsutab. (Eile kartulivormi sisse pandud sinihallitusjuust kujutas endast reaalset ohtu meie kodurahule, mis toidu valmis saades siiski stabiliseerus...) Ju siis oli kõht ikka väga tühi, et ei viitsind rohkem vinguda...
Ja rabarberikooki tegin laupäeva õhtul. Tuli nii hea, et pühapäevaks oli otsas. Ja kisellid. Rabarberi ja mustika ja jälle rabarberi:)
Ma arvan, et varsti on kopp ees muidugi rabarberist, aga niikaua tahaks temast kõiksugu huvitavaid asju teha. Saaks ma nüüd oma koogivormi ka tagasi. Mul uus retsept juba välja valitud:)

Egas muud. Sel nädalal arhitektuuriteaduskonnas lõputööde kaitsmised. Ei tea, kas on veel motivatsiooni kuulama minna. Mõnda tuttavat tahaks kuulata. Aga minna ei taha sinna. Mõni asi teeb ikka veel veidi haiget. Eks näis.

Olge siis tublid edasi!
Kuuleb-näeb jälle
:)

Olnud ja tulemas

Viimasel ajal kohe käsi ei tõuse trükkima. Olnud on ju nii palju sündmusi, ainult kajastada ei jaksa. Ei taha. Ei suuda.

Eks igaüks meist tunneb juba, et ilusate ilmadega tahaks töölaua juurest kohe hästi kaugel olla - maal või metsas või heinamaal või kurat teab kus... No ja ega mina ju sugugi teistest ei erine. Üritan siin küll eimillestki motivatsiooni tekitada, aga mida pole, seda pole.

Helgetel hetkedel, siis kui ei peagi kuhugi tormama ja millegi pärast muretsema, on hea istuda kodus rõdul ja ajakirja lugeda. Ja teed juua ja jalga kõigutada:) Vot see mulle meeldib. Ja ma olen superõnnelik, et mul on koht ja võimalus seda ka teha.
Ühesõnaga eile avasime muskaga oma rõduhooaja - viisime laua ja toolid kohale ning veetsime mõnusa päikselise õhtu õhtusöögi ja huvitava lugemise seltsis. Saaks selliseid hetki ainult tihemini olema...

Nädalavahetus oli äärmiselt kreisi - neljapäeva õhtul toimus meie juures väike Cashflow-mängimine, poole pealt sadas sisse mingi meeletu hulk inimesi ja peale lauamängu läks pidu suure hooga käima. Reedel... oot, ma veidi mõtlen. Ahjaa, käisime Kumna noorte jalkamängu vaatamas. Kumnakad said pähe - suurelt ja valusalt, aga see selleks. Õhtul leidsime end täiesti üllatuslikult Gerli-Aivari ja Mele-Jürka seltsist Irus. Tegime grilli, tsilli ja vaatasime filme. Peale seda juba autorattad taas linna poole, et minna külla Priidule-Evelile. Väike ja vaikselt viisakas lauamänguõhtu taaskord:) Hahaa.
Laupäeval oli tantsupeo ülevaatus, mis võttis oma ettevalmistuse ja läbimisega aega terve päeva. Tolle päeva emotsioonid ja energia kõik tantsudesse ära pandud, käisime kiirelt kodus pesemas, et seejärel jälle lahkuda. (Uskumatu, ma ütlen...) Õhtusöök Pirosmanis ja seejärel juba ühikapeole... Kuna mina end ikkagi pisut halvasti ja väsinult tundsin (siit ka põhjus, miks ma musiga tüli norisin...), otsustasime mingi hetk lahkuda. Kodus tuvastati mul palavik, mis pühapäeva hommikuks õnneks kadunud oli. Sest pühapäeval käisime ju Märdi uut kodu vaatamas... Sealt tulles veelkord kiirelt Kumnast läbi ja siis jõudsime viimaks ka koju. Rohkemaks kui pooleks tunniks.

Ja uskuge mind, sellised nädalavahetused on täiesti normaalsed. Ja täiesti normaalne on laupäeval igatseda juba esmaspäevast tööpäeva, et saaks veidikenegi rahulikumalt hingata:) Seekord siis nädalavahetuseks maale. Juhuslikult õnnestus emadepäeva peale rihtida. Noh, tubli on. Pühapäeval saab ka teise ema juurest läbi käia. Ja nagu eile juhuslikult selgus, peab kuhugi veel üks sünnipäev ära mahtuma. Mõistlik ju iseenesest:)

Järgmisel nädalavahetusel võib meid näha Kuressaare kultuurikeskuse laval järjekordset juubelikonserti esitamas. Sealt edasi suhteliselt tume maa. Proovin mitte pikalt ette planeerida, sest nagunii see välja ei tule ju. Olukorrad ja pakkumised muutuvad nii kiirelt, et lausa uskumatu.

Aga pika perspektiivi plaanidest veel 5. - 7. juuni Võrtsjärve ääres Kuljuse suvepäevadel ja juuli alguses tantsupeol. Ja septembrilõpus ootab ees reis armastatud Itaaliasse. Mmm...

Lisaks tööle ja Kuljusele leiab ehk mõned korrad aega ka maal käimiseks, kuhugi mahuvad veel mõned sünnipäevad jne:)

Elu on kiire, keeruline ja samas nii nauditav ning minulik!
Edu!

Mäletan

Hahaa. Mäletad, kuidas me esimest korda üldse kohtusime?

Tulime teaduskonna infopäevalt kolmekesi ühika poole - mina, sina ja Liisi. Terve see piinav pooltund suutis meie ühine tuttav Liisi nii palju vadrata, et meie vist ainult noogutasime ja mõhh´itasime:) Ja kui me olime ühika juurde jõudnud ning neiu suu polnud ikka veel sulgunud, vaatasime ahastuses üksteise otsa ja sel hetkel oli loodud skarkastiline koalitsoon kõigi sõnalahtisuse all kannatavate inimeste vastu. Aeg-ajalt sattusime koos kooli minema, kogemata sattusime ühte saksa keele loengusse, mat.analüüsis ja lineaaralgebras sattusid mu pinginaabriks, 429-s sattusime kõrvuti istuma. Need jäid meie kohtadeks neljaks aastaks muide:)

Ja mäletad, kuidas me ühika administraatoritädidega sahkeradsime, et ühte tuppa saaks?

No Karis ja Co olid mind lõpuks täielikult üle visanud. Esmakursuslane ja lõpetaja ei saa ühes toas elada, vähemalt arhitektuuriüliõpilased mitte. Kuidas me küll imestasime, et mis veider elurütm neil on - une ja päevaaeg olid koguaeg vastupidised minu omadega. (Kui ise viimasele kursusele jõudsime, saime aru küll...) Ja siis ükskord, kui ma öösel pool neli ärgates avastasin, et minu toas viibib lisaks minule veel viis inimest, kes teevad maketti ja praevad pelmeene, sai mõõt täitsa täis. Teisel poolaastal võtsime ühendust ühika adminniga ja võlusime temalt ühist tuba. Algul tädi mõtles veidi ja juhatas meid siis kolmanda korruse ainsasse euroboksi, mis jäi minu koduks ülikooli lõpuni ja sinu koduks selle aasta märtsini. Igatahes Urmas käis aitas voodeid vedada, keegi oli vist veel, aga enam ei mäleta. Ja kuidas me kaifisime, et meil on köök ja korralik vannituba, koristusgraafik ja telekas. Hiljem veel vaip ja kapid, kummalgi oma laualamp ja voodialune täis jalanõusid:)

Ja kuidas me esimesel kursusel kujutava geomeetria öid korraldasime?

Täpitamine tuli vist aasta hiljem ja võttis veel rohkem aega. Igatahes kujutav geomeetria oli katsumus omaette- üks väike käevääratus ja tervet tööd tuli otsast peale tegema hakata. Alles pool aastat hiljem muidugi seletati, miks žilett on joonestaja parim sõber. Ei-ei, nii tappev see värk ei olnud. Meile õpetati korralikku" lõikamistehnikat", pärast seda oli juba lihtne vigu korrigeerida. Aga aega läks ikka terve öö, sest tööd muutusid järjest mahukamateks. Ja ropendamise saime nende õhtutega selgeks, lendas ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi, perspektiivikaid reisivõimalusi kitsastesse kohtadesse ja muud säärast. Vastu hommikut võis väsimuse viimases astmes ka nii juhtuda, et Mirjam tantsis laua peal ja mõlemad ruigasid naerda .Ja kõht läks tavaliselt tühjaks nendel öödel:) Ja siis tuli täpitamine, varjuteooria ja perspektiiv - arh. graafika. Tipp ja Täpp öö läbi ja muuhulgas ei tohtinud komasid tekkida - ajatud mälestused:)

Aga mäletad, me olime Urmasega aasta otsa tülis.

Minu pärast. Ja mina rikkusin ära selle õrna miski, mis oli teie vahel tekkimas... Igatahes kui me pool aastat olime suhelnud väga aktiivselt, käinud üksteisel ühikas külas ja igasugu pulli korraldanud, läks asi metsa ja Urmas ei rääkind meiega peaaegu aasta. Siis taipasid sa, et olid esimest korda ämbrisse astunud eks siis "pange kolistanud" nagu me ise seda nimetasime. Ja seda rohkem oli meil rääkida ja arutada ja oletada. Teema näis lõputu.

Aga siis ükskord, võttis Urmas kätte ja ütles ühel hommikul jälle tere:) Ja sealtmaalt alates on see kallis kursavend alatiseks meie parimaks sõbraks jäänud, kannatanud ära kõik meie sarkastilised märkused, jaganud muresid ja rõõme, mässanud kooliga ja ühisprojektidega. See sõprus jääb alatiseks väga eriliseks.

Või mäletad, kuidas me mõõdistamispraksi tegime?

Meie ülesandeks oli üles mõõdistada üks uks kuskil tehnika tänava alguses. Võtsime siis ükspäev mõõdulindi, joonlauad ja fotoka kätte ja läksime tähtsat nägu tehes kooliülesannet täitma. Olgem ausad, kumbki meist poleks osanud arvat, et võib tekkida olukord, kus üks kange vene aktsendiga majaelanikust vuhva tuleb kodu poole, annab meile oma käekotiga peaaegu peksa ja lubab politsei kutsuda. Nagu selle ukse mõõtmed oleks riiklik saladus olnud... Täiesti mõttetu oli, laguneva varikatuse ja graffitit täis soditud paneelidega veel pealegi. Aga meil muud üle jäänd, kui läksime teisele poole teed ja tegime mõned pildid. Hiljem asja paberile kandes võtsime mõõdud arvutikuvarilt ja mis jäi puudu, mõtlesime ise välja. Selline loominguline lähenemine või nii:) Kui teistel oli rääkida lugusid, kus majaomanik tuli tudengile taburetti tooma, et paremini mõõta saaks ja mõnel oli keerukamast detailist isegi šabloon ette näidata, et siis lõpuks töö eest ikkagi halb hinne saada, siis meie oma viie üle ainult itsitasime:)

Ja kuidas me ükskord maalipraksi ajal Tõstamaal grillkanadeks muutusime?

Päev otsa imeilusat Tõstamaa järve maalides võib kõikvõimalikke päevitusrante saada. Ja kui seda teha kolm päeva ja iga kord erineva riietusega, on tulemus veel põnevam:) Nädal aega kestma pidanud maalipraktika kestis kokku umbes kolm päeva, sest keegi ei viitsinud seal rohkem olla. Sonn oli tol aastal kohavalikuga alt läind ja meie olime esimese kahe päevaga parimad vaated juba paberile suutnud panna. Igatahes seda praktikat jäävad meenutama teadmine, et sipelgapesas rahulikult maalida ei ole võimalik, siis Sonni lapselaps, kes oli tüütus kuubis ja see, et me oleme fotolt maalijate koolkond:) Aga pildid tulid ilusad...

Üks suvi käisime Eesti tripil ka. Mäletad?

Võtsime lihtsalt kätte, ajasime su Sirtsule hääled sisse ja põrutasime lõunasse. Viljandi lossimägedesse ja Karksi-Nuia vägevatele teedele sattusime. Sa olid päev otsa roolis meil ja mina kaardilugeja. Oi meil oli vahva:) Tartu ja Viljandi vahel oli teeremont ja auto liikus seal sama kiiresti kui kihutav tigu. A me laulsime "Kaelakee häält" ja viskasime kõikidele vastutulevatele autodele käppa:)

Ja Vändras käisid Smilersi kontserti ka kuulamas:)

Vändra päevad. Aastat ei mäleta ja ega see tähtis polnudki. Õhtul oli pargis igatahes kontsert ja sinu tassisime ka kaasa. Tantsu, laulu ja möllu:) Ja kui sa mingi pool öösel lõpuks üle tee kihutavate rebaste, kitsede ja Une-Mati kiuste ikkagi koju sõitma hakkasid, oli mure suur. Koju sa vähemalt jõudsid, pärast pikka ja aeglast autosõitu.

Hahaa. Mäletan seda ka, et esimese kahe aasta jooksul ei teinud me ühikas peaaegu kordagi mingit hakkliha sisaldavat toitu. Mäletad?

See oli selline tore error meil:) Kuna sa terve gümnaasiumi aja jooksul olid sunnitud kodus ülepäeviti tädi tehtud hakkliharoogasid sööma, siis sul oli ilmselgelt nende vastu kerge allergia tekkinud. Eriti allergiline olid sa pikkpoisi suhtes:) Sest tädi sul ju läks alati köögis hoogu ja tegi näiteks kolm suurt pätsi. Kahele inimesele...

Aga kummalgi polnud kunagi oma toidumoona, ikka jagasime kõike sõbralikult. Nädalavahetusel kodust linna minnes pani ema ju alati ikka mõlema jaoks toitu kaasa:) Ja need igapühapäevased koogisöömised. Emal oli traditsioon pühapäeviti küpsetada ligi kümme aastat järjest vist:) Nüüd ta juba kurdab muidugi, et oskused hakkavad rooste minema...

Jajahh, mis vahe on muide sõbralikul ja vennalikul jagamisel? Sõbraliku jagamise korral saavad mõlemad võrdse osa, vennaliku jagamise korral saab vanem rohkem kui noorem:)

Me üritasime paar korda seda mu vendade õpetatud teooriat ka rakendada, et kui mingit toitu täpselt kahe peale ei jagu (näiteks kolm kartulit), siis jagamatu osa tuleb aknast välja visata, aga meil hakkas ju alati toidust kahju ja kajakaid ka ei tahtnud suuremaks sööta, kui nad meil akna taga juba olid:)

Kõik need õhtud veini ja teleka selsis...

Punast veini ja valget veini ja roosat veini ja hõõgveini ja sinist veini... Ok, paljuks läks. Aga pea iga nädal jõime küll pudeli ära. Jutuajamise kõrvale, joonestamise kõrvale, telekat vaadates või mida iganes tehes. Alati oli laua juures tooli all üks pudel:) Meie prügikast sisaldaski tavaliselt suures osas vee- ja veinipudeleid. Ja siis ülejäänud olid vatipadjakesed ja taskurätikud. Ja siis juuksehooldusvahendite pudelid:)

Ja apelsinid:)

Jah, ja meie olmeprügi, veel ammu enne sorteerimise algust, sisaldas tavaliselt ka apelsinikoori:) See oli samasugune error nagu veinigagi. Pidevalt ja alaliselt seisis kapi peal võrgutäis apelsine. Meie prügi läbi tuhlates olid prügikastiostlejad alati väga masenduses vist:) No kaua sa ikka neid apelsiniikoori närid ju...

Ja meil olid allüürilised ju - prussakad...

...keda kumbki meist õnneks ei kartnud, erinevalt kõrvatoa Liisist, kes alati kiljudes köögirätikuga vehkima hakkas, kui mõnda neist nägi. Ja neid mitte tappes otseloomulikult, vaid lihtsalt hirmutades. Nagu see neile ju meeletult mõjuks. Kraanikausist veega alla laskmine oli ka mõttetu, oleks võind neile seebitüki ka järgi visata, oleks nad end ehk paremini puhtaks saand loputada. Palju mõjusamad vahendid olid näiteks sinu plätu, mis nende vastikute putukatega päris mitu korda kohtus, paar korda ka teraviljahelveste karp, vetsupoti kõrval olev puhastusvahendi pudel ja muu raskerelvastus. Aga köögilaua peal oli alati üks Raid`i aerosoolipudeli kork - Raid ise ei mõjund tuhkagi, aga vähemalt pudelikorgist oli sajaprotsendiliselt kasu.

Oo ja ma mäletan, et käsin koos su vennaga sind lennujaamas saatmas, kui Austriasse sõitsid.

See oli see hetk, kui ma tundsin, et olen elus esimest korda üksi jäetud ja samas vaba tegema kõike seda, mida hing vaid ihaldab. Blondist sai brünett, vaiksest ja tagasihoidlikust kihlatust sai mässaja ja vabameelne vallaline. Küll mitte kauaks, kuid siiski. Ei olnud mingit tahtmist üksi ühikas passida ja nii ma Kuljuse seltsiellu sukeldusingi. Avastasin enda jaoks nii mõnegi uue sõbra ja sõbranna, tegin nii mõndagi pöörast ja tundsin elust rõõmu. Ja nagu ma tean, ei jäänud ka sina seal kaugel maal just müürilillekeseks. Need sulle nii omases sarkastilises stiilis kirjutatud kirjad sinu rongiseiklustest ja peojärgsetest pusletamistest on siiamaani hotmaili postkastis alles. Ja täitsa käsipostiga saadud kirjad ja jõulupakid panid alati muhelema. Sul oli seal superlahe. Aga ellkõige - su süda jäi sinna:) Või vähemalt see osa, mis oli ühest teisest noormehest veel puutumata jäänud. Ja tagasi tulid sa targemana, õnnelikumana ja mis peamine, rahulolevana.

Mäletad, kuidas me ükskord öökinost tulles otsustasime jalgsi ühikasse minna ja meid poole tee peal üks veider harjaga tüüp jälitama hakkas?

Legendaarne. Olime just mingit õudukat vaadanud ja kõigi meeltega äärmiselt vastuvõtlikud kõikvõimalike hirmufaktorite suhtes. Ime, et me keset Liivalaia ristmikku hirmust kiljuma ei pistnud, kui onku meist mööda kappas ja veidi veidra pilguga keset teed seisvaid neiusid vaatas:) Aga üksteisest kramplikult kinni hoidmist ja selja taha kõõritamist oli veel tükk aega hiljem väga naljakas meenutada.

Ja kuidas me mõned joonestamisest tihedad ööd Staabis huvitavamaks muutsime:)

Nagu ma ütlesin, pikkadel öödel läks ju kõht alati tühjaks ja tihti ei sisaldanud meie külmkapp muud kui saia ja vett:) Sellest burgerit ei saa, ma ütlen. Aga Staabist sai ja veel millist! Mmm. See kaste ja salat. Maitsev. Kolme saia ja kahe pihviga Duubelburger ja kahe saia ning kahe pihviga Maxiburger on siiani mu lemmikud. Ja selliseid lahmakaid asju ei ole ma kuskilt mujalt saanud. Vahel sai muidugi Staabis ka šokolaadi ostmas käidud ja eriti põnevatel õhtutel ka pealekat...

No see džinnimaiguline valentinipäev oli ikka kordumatu ju:)

Sellest rääkida võiks ju nii mõndagi:) Kui vaid teaks üksikasju. Nähtavad tagajärjed olid sellest teatud noormehega veedetud õhtust vaid tühi džinnipudel ja kõrvuni naeratusega sina:) Aga mis sest enam, päris tükk aega oli sul igatahes allergia selle kadakamaitselise joogi suhtes, mis viimase aastaga imekombel kuhugi kadus. Ja tögada sai sind selle vahva õhtu pärast ju ikka ja jälle.

Ja mäletad, kuidas me ükskord Aivarit Kumnasse viisime ja seejärel enam õiget teeotsa üles ei leidnud?

Tublid neiud nagu ikka, võtsid noormehe auto peale mõtlesid suure žestina ta koju viia:) Mõeldud-tehtud. Pärast seda pidime aga Keilast läbi sõtma ja Raplasse minema. Oh üllatust-üllatust, kaks neiut kaotasid õige teeotsa ära ja panid ikka täiesti võssa:) Ei jäänudki muud üle, kui ots uuesti ringi keerata ja tuldud teedpidi tagasi sõita. Olime juba peaaegu Tallinnas tagasi... See oli see ehe näide, kuidas elavalt vesteldes ei ole naine võimeline samaaegselt autojuhtimise peale mõtlema:)

Ja 2008. aasta sünnipäev Sõpruse pst korteris.

See oli see tore kord, kui arhitektid said lõputööd tehes üle tüki aja taas kokku ja rääkida oli nii palju, et Mirjam unustas külalistele tortigi pakkuda:) Hahaa. Nalja sai ikka kõvasti. Kõik naersid kõveras maas, kui Raks oma rasket tööinimese elu kirjeldas ja kuidas ta algul tööle minnes maketiehitaja kibedat elu tunda sai. Humorist ikka küll, ma ütlen:) Pärast läks pidu suisa nii ägedaks, et Raks jäi ööseks meile ... Jajaa, meie punt on ikka täis veidrikke. Kõik omamoodi napakad, aga südamelähedased ja siirad. Naer ja huumor on vähemalt alati garanteeritud, seda tean ma kindlalt...

Ja hästi on mul meeles sinu eelmise aastalõpu külaskäik,

kus üle tüki aja sai pikalt-pikalt rääkida, kakaod juua ja viineripirukaid süüa. Käisid esmakordselt meie korterit kaemas ja kiitsid meie vastvalminud magamistuba. Tulin just trennist ja mul polnud veel midagi valmis tehtud. Ma ei mäleta, millepärast see kakao meil nii hinge peal koguaeg oli. Ma vist mäletan õigesti, kui sa ükskord meil kodus maal mu ema tehtud kakaod said ja sellest ajast peale see kiiks vist jäigi külge:) Igatahes kiiresti valmisid ka lehttaigna-viineri pirukad ja õhtu oli meeldivalt sisustatud. Istusime köögilaua ääres ja lobisesime. Perest ja tööst ja koolist ja tervisest.

Ja siis juba sellesse aastasse jääv meie jaoks järjekordne ja ühtlasi viimane soolaleivapidu.

Suur tort ja tordivaagen, maasikavahuvein, Melena küpsetatud soolane pirukas, kuum küüslaugusai ja hea huumor. Mäletan küll, vaagen siiamaani kasutamata, kuna pole väga põhjust olnud. See oli see kord, kui Urmas-Anni-Anete ja venna-Melena esimest korda meil külas käisid. Kohvi asemel pakkusin taaskord kakaod ja seekord pakkusin kooki ka:)

Märtsi lõpus tegime su uues korteris väikest eelluuret.

Pidime Kullerkupus küll kokku saama, aga kuna sul läks oma esimese eelkaitsmisega nii palju aega, siis jõudsin kodus just süüa tegema hakata, kui mulle helistasid. Egas muud, tulid enne hoopis minu juurde ja sõid kõhu ilusti täis, kuna külmkapp oli kodus nagunii ainult hommikujogurti hoidmiseks. Vanade aegade meenutuseks jälle üks veiniõhtu kulus kõigile ära.

Ja siis juba minu sünnipäevapidu aka Eesti jalkakoondise võidu tähistamine taaskord džinni ja toreda seltskonnaga.

Meie alkoholivarud joodi igatahes tilgatumaks:) Kõige kõvemad tüübid lõpetasid õhtu viina ja morsiga. Ja ma isegi ei kavatse enam meenutada, mis kõik sellele eelnes. Aga mõnus ja vahva istumine heade sõprade ringis, mis kõik organiseeriti spontaanselt ja plaanivabalt. Ja kuna mina ikkagi keeldusin vanemaks saamast, siis tähistasime lihtsalt jalkakoondise võitu. Ja meie pikad arutelud köögis elust ja sinu kõputööst ...

Ja soolaleiva pidu enne munadepühi

Oota, mitu pudelit džinni me siis ostsimegi? Kolm? Neli? Viis? Issand, ma ei mäleta:) Tean ainult seda, et neid oli ikka täie raha eest ja et viimasest pudelist jäi järgi umbes kaheksa sentimeetrit. (vot seda ma mäletan...)Aga see mäng oli küll ariti lahe:) Pärast sellist joogimängu oli täiesti normaalne, et kõik olid juba põrandale kolinud ja valmis isegi pudelimängu proovima:D Lahe oli ka see, kui kaks sopsus peaga neiut otsustavad pool öösel mingite tähtsate paberitega majandama hakata. Sellised ideed on ikka vahvad. Järgmine päev pidi tõsiselt kontrollima, mis me sinna lõpuks kokku kirjutasime:) Aga näod olid vähemalt targad... Hea, et kodu nii lähedal oli. Kergelt taarudes kojujõudmine ei käinud vähemalt üle jõu (seda ma hästi ei mäleta...).

Ja minu telefonikõne kolmapäeval, 15. aprillil.

Pidin sinuga täpsustama paari asja, sest ilmselgelt tol neljapäevasel õhtul alkoholiga pooleks tehtud kirjatükk oli pisut vigane:) Arutasime veel, et oli vast pidu ja et kuidas te järgmine päev maale saite. Kuupäev su paberiasjade kordaajamiseks, milles kokku leppisime, oli esmaspäev...

Ja see, et ma mõtlesin su peale veel pühapäeva õhtul, sest esmapäeval plaanisime ju su paberiasjad korda ajada...

Esmaspäeva hommikul unustasin paberid Aivarile muidugi kaasa anda ja veel bussiga tööle sõites mõtlesin, et õhtul peale trenni teeme parandused ära ja teisipäeval siis saab asjad korda. Pidin sulle peale tööd helistama, et asjaajamine nihkub päeva võrra edasi. Ja siis kell 10 hommikul helistas su isa...

Mäletan seda, kui vahva meil koos oli. Kuidas me tõestasime kõigile, et sarkastilised ja teravkeelsed jäär ja skorpion sobivad kokku, saavad hästi läbi ja tunnevad teineteise seltskonnast rõõmu. Hea, et me taasleidsime teineteist veel sellel aastal. Meil oli lõbus. Ma tahan sind alati mäletada. Need neli ja pool aastat oled sa olnud osa mu elust, oled mind toetanud ja abistanud, inspireerinud ja tagant utsitanud.

Aitäh sulle nende mälestuste eest!

Kohtume.

Veel viimast korda.

Hommik

Täna hommikul tööle sõites juhtusin nägema, kuidas üks ema trollist väljudes oma poega vastu pead taguma hakkas. Terve trollitäie rahva ees. Ja sellepärast, et too oli trollis istudes mõttesse vajunud ja ei märganud peatust. Et nagu mis mõttes?
Mu meelest väga alatu võte noore inimese suhtes, kes ootab oma vanematelt tuge ja toetust ja õpetust.

Selle peale läks kohe päike ka pilve taha...

Vahuvein

Täna vist on lõpuks see reede:)
See õhtu, kui saab lahti teha Katsi kingitud vahuveini, mis ootas nädalavahetust, kui meil pole vaja kuhugi kiirustada...
Jeerum, kui kaua seda ootama pidi? Ma isegi ei mäleta enam - oli see jaanuaris?

Üht tõelist nädalavahetust ongi vaja.
Aega puhkamiseks ja teineteise jaoks...

Munade pühad

Nüüd ma pean ainult välja mõtlema, millega oma reedet sisustada. Mune ei saa värvida - need lähevad kodust ära Karmo poissmeeste õhtule, mis algab kell 14 (!)

Ebanormaalne.

Kuidas ma sain riielda tegemata töö eest, mis polnud üldsegi minu teha

Huvitab?
Mind küll mitte. See on nii tavaline, et isegi vihastada ei viitsi. Põhimõtteliselt võiks ma ju häält tõsta ja tehtud ülekohtu tõttu solvunut mängida. Kui ma vaid viitsiks.
Pohhuism lokkab nagu vaglad roiskund liha sees...

Sest et põhimõtteliselt on suva, kuna ma nagunii ei ole võimeline laskuma sellisele suhtlustasandile kui mu üks töökaaslastest, kes pidevalt tööandja käest verbaalselt peksa saab. Ma saan bossist aru - ta üritab lihtsalt rumalast inimesest maksimumi välja pigistada, suurte raskuste kiuste.

Aga hommikul olin hea naine tegin süüa. Hiljaks jäime ikkagi, aga mehe kõht oli vähemalt täis:)
Eile sain ka kiita, kui meelde tuletasin, et võiks jalkat pubisse vaatama minna. Mees polnud jõudnud selle peale veel mõeldagi:)

Eks ma ikka proovin tubli olla. Aegajalt tulevad küll kõvad tükid sisse, aga sellised me kord juba oleme.

Tavaline ju

Tee, mis tahad, aga kui sünnipäeval poolalasti linna peal ringi joosta, siis külmetushaigus HAKKAB külge. Elav tõestus (või siis pigem poolsurnud) olen muidugi ma ise.
Kevad on tore küll. Oleks ainult mõistust nii palju, et riideid selga panna ei unustaks ja kui ununebki, siis vähemalt külma õlut ei ole mõtet juua:)

Aga mis sest. Mul on juba väga hea. Pole sellel aastal veel jõudnudki sellesse tervisestaadiumisse, aga olgem ausad, eks ma ikka pingutasin ka hoolega.
Mis siis ikka, vähemalt on kehal põhjust jälle teada anda, et puhata nagu võiks. Oleks aeg jälle hoog maha võtta.

Lootust vähemalt on. Ehk selleks aastaks sai nüüd läbi see aasta-alguse sünnipäevaterror, Kuljusega ülevaatus ka alles mai algul ja kahte trenni ei pea kah vist kah õhtu jooksul tegema.

Aga suvi läheneb meeletu kiirusega. Juba praeguseks viimase võimaluseni ära planeeritud, jaanipäeva sündmused vast veel lahtised. Ja muidugi august. Aga ma ei muretse - need mõtted ja ideed tulevad lausa reaktiivlennuki kiirusel pähe ju...

Lähen siis mõtlema. Et kuidas näiteks peavalust lahti saada ilma, et peaks vastu seina taguma hakkama. Võibolla tabletti? Kellelgi?

Elutarkusi

K: Kuidas aru saada, et trollis su kõrval seisev inimene on just pikalt telefoniga rääkinud?
V: Parema põse peale on pitserina telefoni jälg vajutatud...

K: Millal trollijuht aru saab, et troll on ikka päriselt katki läinud?
V: Siis, kui kaks trolli on temast mööda läinud(!)...

K: Kuidas aru saada, et linn on ikka tõepoolest tolmune?
V: Kui koju jõudes taskurätikusse muda nuuskad...

Jah, nii see elu käib:)

Kibe!

Laupäeval, 7. märtsil, oli mul au viibida oma kõige kallima venna pulmas.
Parim vend ja hästi kalliks saanud pruut olid hommikul kella kuuest saadik juba asjatanud, käinud juuksuris, maniküüris, kleidi selgasikutamisel, vahepeal veel vanalinnas ja Pirital ilupilte tegemas, kui meie neid viimaks kell pool neli Õnnepalee ees kohtasime. Registreerimine läks ladusalt, mõlemad vastasid ikka kindlasõnaliselt jah, kiired pildid väljas trepil ja ninaotsaga Saue poole, kus toimus siis pulmapidu. Vahepeal veel peatus Türisalu pangal, kuhu Melena jättis oma vana nime ja ekspromptpeatus Keila Betoonitehase ees, kus tehti tolle õhtu kõige ilusamad pildid päikeseloojangust ja kohal me olimegi. Väga kaval mõte oli inimeste paigutamiseks kasutada nimekaarte:) Lõpuks juhtus nii, et meie kaheksases lauas istusid pulma kell (Peeter), toostimeister (Aivar), hõbekõri (mina) ja lipuvalvurid (Marko ja Marko). Oli hea laudkond;) Sai mänge ja sai pulmatorti ja sai palju tantsida.

Pühapäeva õhtul värskete abikaasadega laua ääres veini tinistades leidsime, et see kõige tähtsam päev saab ikka ruttu otsa. Ja selleks üheks päevaks kulutad sa oma aega ja energiat umbes kaheksa kuud. Aga õnneks on selleks fotograafid ja kõiksugu filmijad, et saaks seda üht päeva veel terve edasise elu meenutada:)

Pruut ja peigmees jäid sajaprotsendiliselt rahule. Kuna kumbki polnud suutnud välja mõelda, milline peaks üks ideaalne pulm olema, siis polnud ju ka milleski pettuda. Ja nii see peakski tegelikult olema. Milleks meenutada asju, mis läksid valesti või mis oleks pidanud teisiti olema, kui lõppude lõpuks on ju tähtis ainult idee - kaks inimest abiellusid ja otsustasid seda sündmust ka teistega jagada. Lihtne.

Ja järelpidu pühapäeval kujunes ka tõenäoliselt mälestusväärseks. Eriti need hetked, kui naistekamp otsustas kogu allesjäänud valge veini hävitada ja mis alles pool kaksteist pähe hakkas (kui ma juba kodus olin ja magama hakkasime minema. Mõned kohad on täitsa hägused ma ütlen...), kuidas me neljakesi peo traditsiooniliselt Staabis lõpetasime ja millest kõigest sai tol päeval räägitud:)

Oh kurat! Oli vast nädalavahetus:)
Ja palju õnne siis veelkord Jürile ja Melenale!
Kallid olete:)

Pärast viimast postitust

7. -13. veebruarini veetsime oma väljateenitud puhkust kaugel põhjas polaarjoone taga lumehangedes ja ei muretsenud millegi pärast. Esialgu plaanitud aktiivsest puhkusest sai passiivne tänu intsidendile Tallinna tänavatel, kuid see ei seganud mul reisi nautimast.
-Jõudsin läbi loetud "Anna Karenina", mis vene kirjandusele ebatraditsiooniliselt polnud sugugi piinav ja sunnitud kogemus. Ainult lõpp ei meeldinud (raamat ei lõpe tegelikult Anna ja rongi duelliga, nagu ma siiani arvasin. Edasi tuleb veel 30 lehekülge midagi - tolleaegse usu, poliitilise seisu ja ühe tegelase sisemaailma põhjalikku lahangut...), muidu vägagi nauditav kogemus.
-Käisin viimasel päeval ikka mäe otsas ka ära. Pildid jõuavad ehk ka mingil ajal kuhugi üles, aga läheb veel aega. Avastasin juhuslikult ka, et veel eelmisegi aasta pildid on fotokas. Jajaa.

Sõbrapäeva veetsime muskaga väga ebatraditsiooniliselt Fittesti treeningkava järgi:) Pärast jõutrenni ja lihaste venitust käisime poes ja otsustasime, et läheks õige kinno. Valisime filmi ka juba välja, aga pärast meeldivat õhtusööki ja klaasi veini otsutasime hoopis kahekesi koju mõnulema jääda. Kuna reisiväsimus polnud veel välja magatud, magasime meie poole sõbrapäevast lihtsalt südamerahuga maha:) Ja tegime kodus kino;)
-Vahepeal oleme ikka igast filme ära jõudnud vaadata - tagantjärele vanu ja ette uusi. Viimane oli näiteks Underworld. Kuna kinno jõudis just kolmas osa, vaatasime kõigepealt kaks esimest ära, seejärel kolmanda ja veelkord esimese, kuna selgus, et mõlemal meist oli asi ikka väga segaseks jäänud... Nüüd siis enamvähem arusaadav ja spekulatsioonidki tehtud, millest võiks teha järgmise osa:)
-Paari viimase kuuga olen taastanud ühe vana traditsiooni, mis mulle kodus juba põhikooli aegadest külge jäi - pühapäeva õhtune etv krimisari. Mäletan aega, mil isaga sai koos vaadatud Poirot`d, miss Marple`t (suur osa Christie`t on ka raamatutena läbitud), inspektor DeCock`i ja praegugi jooksvate Midsomeri mõrvade vanu osi. Laupäeva päeval eetris olevad Nero Wolfi osadki suures osas nähtud ja muidugi legendaarne Sherlock Holmes. Jajaa. Ühesõnaga meeldiv harjumus võtta enne algavat nädalat aeg maha ja nautida head sarja.

Vahepeal oli aega ka Marianni külastada ja üle tüki aja jälle lobiseda. Paljud mured said jälle jagatud ja rõõmud kahekordistatud. Eks varsti jälle...

21.veebruar - ma oleks pidanud päeval jõudma Lihaselõdvestusele, kuid tervis vedas alt ja targem oli koju põdema jääda. Kuni õhtuni. Sest õhtul oli Melena tüdrukute õhtu:) Alustasime Mere pst Kuulsaalis, mis oli meeldivalt humoorikas algus meie õhtule, seejärel tegime peale õhupalle ja Melena meenutusi Tammsaare pargis "leinaseisaku". Ees ootas salsatund noormees Andre juhendamisel, mille käigus tulevane pruut tõestas, et ta tegelikult ikka ei ole nii halb tantsija, kui laskis välja paista. Paistab, et pulmavalss ikkagi tuleb:) Pärast seda, kui Andre oli ta uuesti kaineks keerutanud ja Mele juba uuesti aru hakkas saama, seadsime sammud vanalinna poole. Asjalik sekspoe külastus tulevikus tekkiva voodirutiini lõhkumiseks ja ees ootas meeldiv õhtu Clazz`is. Palju naeru, niisama lobisemist ja uusi tuttavaid oli selles õhtus. Korralikus koguses alkoholi, tekiilast nõrgenenud sõbrannasid ja kiilakas ning habemega meesteenindaja Annika oli ka:) Pruut jäi igatpidi rahule ja meie ka.

Esmaspäev (23.veebr) oli minul vaba päev, seetõttu veetsin aega mõnusalt ja võtsin kätte järjekordse raamatu. Kasparilt laenatu oli nii põnev, et isegi trenni polnud aega minna:) Õhtul aga Kersti sünnipäevale, mis sujuvalt läks üle Eesti sünnipäevaks. Öö läbi naermist ja joomist, hommikused traditsioonilised Ado tehtud pelmeenid, Eleriniga küpsisetordi tegemine... Meenutada on taaskord palju. Seejärel enne päikesetõusu trolliga linna, sealt juba Toompeale teiste eestlaste juurde vabariigi lippu heiskama. Hääleharjutused jätkusid Beerhausis, korra sai isegi jalga keerutatud:) Koju jõudes paaritunnine iluuni, millest jäi otseloomulikult väheks ja edasi juba venna sünnipäevale. Pärastlõunane äraolemine pere seltsis tekitas mõnusa pühapäevase tunde. Kodus saabus uni ikka liiga hilja ja kolmapäev koos oma pika-pika Kuljuse trenniga kujunes äärmiselt raskeks katsumuseks.

Ja nüüd reedel veetsime juubelikontserdi-eelse õhtu meeldivalt lauamängu seltsis. Adogi jõudis viimaks meile soolaleivale:) Laupäeva hommik peale kiiret einet liikus veel kiiremalt esinemisasju kokku otsides ja riideid triikides, meeletute riidekottidega poes ja apteegis trügides ja bussi peale tormates. Teekond Võrru läks nagu ikka - pokker ja patsid:) Seitsmest kontsert, pool kümme juba bussi tagasi, seejärel ehmatasime kohalikke Maxima poes ja tekitasime uhkeid järjekordi ja oi üllatust, päev oligi läbi saanud:)
Ema-isa tulid Mäo ristile meile vastu ja viisid Vändrasse õe sünnipäevale.

Pühapäev kujunes toredaks - hommikupoole mängisime Mattiasega ja pealelõunal Andraga:) Tädi on vahva olla:)
Seejärel juba taas linna poole, et õhtut vaikselt kodus veeta.
-Kuigi naabrid vist kutsuvad varsti meile hulluarsti:) Meie korterist kostev rõkkav naer võib praeguse depressiivse aja kohta üsna traumeerivalt kõlada. Aga meil savi:) (või siis plastiliin)

Ei tea, millal on aega hoogu maha võtta. Hetkel on seis pisut nohune, aga ega pole tervist hellitatud ka. Olgem õnnelikud, et hullemat olukorda ei valitse:)
Juba sel laupäeval ootab meid ees venna pulm Õnnepalees ja seejärel Saue mõisas. Pühapäevane aftekas ilmselt Irus. Järgmine esmaspäev on tõenäoliselt üsna helesinine:)
Ja järgmine nädalavahetus on ema juubel, sellest järgmine(21.03.) muska ema juubel ja 28.03. jälle juubelikontsert. Seekord Karksis. Ja millalgi tahaks oma sünnipäeva ka pidada. Ja isa oma. Oijah.

Kohtume taas.

Einoh

Kõik õnnetused ja halvad asjad käivad ikka käsikäes, eksole.
Mu eelmine lugu kodukootud iluoperatsioonist pole veel mahagi jahtunud, kui juba olen sunnitud uue põneva peatüki oma elust kirja panema.

Pealkiri võiks kõlada umbes nii:
"Kuidas ma hommikul trolli peale minnes ninali maandusin, põlve vigaseks kukkusin ja peapõrustusest pildi tasku pistsin..."

Jah, üsna täpne tuli teine:)
Igatahes esmaspa hommikul otsustasid mu pea ja parem põlv intensiivselt arendada läbirääkimisi asfaldiga. Sel hetkel, kui mina kuskil mustas augus viibisin ja kioskitädi mulle kiirabi kutsus, rahukõnelused ilmselgelt ebaõnnestusid ja minu põlv otsustas muunduda arbuusiks. (õnneks mitte lillaks ega siniseks sordiks...) Pärast sellist poliitilist fiaskot suutsin pildilevi siiski taastada. Veidi aega peale maas istumist ja elu üle järele mõtlemist saabus kiirabi, kes mu hoolitsevalt autosse tõstis ja koju minna ei lasknud.
Imesalviga muudeti arbuus põlveks tagasi ja minu adekvaatsus tõestati ka umbes miljonil korral.

Ega rohkem midagi polegi. Kiirabiauto sõidutas mu koduukse ette, mina jalutasin totralt naerdes viis korrust trepist üles, istusin diivanile ja ülejäänud aja mõtlesin, kuidas see küll juhtus.
Tänaseks ei ole alles ei paistetust ega sinist plekki, pole isegi muhku peas. On ainult parem jalg, mis hetkel põlvest painduma keeldub.

Ei tea.
Ju siis oli vaja:)

Doonorite päev (Kodune versioon)

No ma ei tea ausalt öeldes, kui paljud inimesed on kääridega ninna lõiganud...
(Ära parem küsi, kuidas) Igatahes kuulun mina nüüd eilsest nende hulka:) Mõtetes sai tänatud loodust, kes mind pildi taskupistmisest säästnud on ja ka helepunase veresupi kiirelt hüübima on pannud.
Ajee.

Igatahes kraanikauss vannitoas nägi enamvähem välja nagu mõne keskmise tapamaja oma. (Kuigi jah, seal ei ole ju keraamilised kraanikausid lubatud. Ikka terasest. Euronõue, teate küll.)

Eile õhtul oli veel pisut ohtlik naeratada, täna pole enam väga vigagi;)
Jah, mul oli eile väga lõbus ja loominguline õhtu.

Üks Bloody Mary, palun!

Hetkeseis

"Aga AaarhiCäädigaaa saab seda teha..."
Issand, kui tüütu võib ikka mõni inimene olla. Päevas umbes kuuskümmend korda üht ja sama asja öeldes võib inimene üsna kindlalt teistele ärritavaks muutuda.

Ja siis ta rääkis täna hommikul tund aega mobiiltelefoniga, kuidas kõik teised inimesed liikluses on ikka rumalad ja hoolimatud ja miks talle ikkagi külje pealt sisse sõideti. Ma ei ole üldiselt väga halb inimene, aga sel hetkel tahtsin küll talle soki kurku toppida, kuna ta terve kõne jooksul keset tuba seisis ja häirivalt valjul häälel omi asju ajas.
Viisakus?
Meil on olemas selline ruum, kus saab segamatult oma erakõnesid teha, terve maailm ei pea neid kuulma.

Ma ei saa midagi teha, esimene hea mulje temast on haihtunud nagu bensiiniving õhku. Alles jäi vaid tüütu punapea, kes ei suuda suud kinni hoida.

Vabandust.

Aga mitte temast ei tahaks ma rääkida. Maailmas on nii mõndagi põnevamat kui see indiviid.

Näiteks olen ma viimased kolm päeva tööd teinud. Ärge naerge!
Paar kuud on olnud motivatsiooni tõeline madalseis ja tööl olen ainult laiselnud, venitanud ja viilinud. Esmaspäeval sain end jälle liikuma ja üle tüki aja oli hea. Hea oli jälle lahendada kõikvõimalikke keerulisi ja lihtsaid ülesandeid, helistada ja uurida, meilida ja printida, kopeerida ja augustada, tormata ringi, teha nägu (ja ka tunda nii), et ma tegelt ka saan asjast aru.
Ajee.

Muus valdkonnas on hetkel tavaline - kodus eriti ei viibi, tegevuses hoiavad Kuljus, Fittest ja äri.

Pühapäeval käis järjekordne sats soolaleivalisi. Eraldi rääkida muidugi ei olnud väga aega, aga tore oli näha sellegipoolest. Anete on juba suureks tirtsuks kasvanud - selline tõsine ja eneseteadlik:) Seltskonnahing, nagu kõik tema eas lapsed. Urmas on vanemaks jäänud:) Mitte vanaks, vaid vanemaks. Teisi näeb tihemini ja nende muutused võibolla ei paista nii silma, aga Urmase puhul küll. Elutarkust on vist lisandunud suures koguses:)
Vennat ja Melenat näen muidugi tihti, väga tihti. Ja nii hea on teada, et keegi omadest siin linnas nii kättesaadav on.
Triinu oli endine:) Ikka lõbus ja sarkastiline. Pärast koogitüki juures lobisedes oli hea ja kodune tunne - sai kiruda ja naerda, rääkida tööst ja koolist. Oh ühikaajad, poleks uskunud, et neid tagasi igatsen.
Mariann. No tema käis juba ei-tea-mitmendat korda soolaleival:) Oli tore, et oma hinnalist aega õppimise vahepeal just meie peale raisata otsustas. Sai muuseas ka itsitatud tema entusiastliku katse üle tulla paar tundi varem kohale. Tore, et me kõik aegajalt kella valesti suudame vaadata - saab vähemalt nalja.
Ja Kats-Priit, kes tõid meile maasikavahuveini(!). Hahaa, nüüd tuleb mõnda tähtsalt hetke oodata, et seda maitsta saaks;) Kats küll üritas seletada, et ka ilusa kolmapäeva puhul võiks näiteks juua, aga siis me joome tavaliselt midagi muud. Vahuveini jaoks läheb ikka vaja rohkemat kui lihtsalt kolmapäev:) Hahaa. Ma arvan, et järgmine kord, kui musuga koos koju satume ja meil ei ole vaja kuhugi minna ja kummalgi ei ole vaja tööd teha ega muid tähtsaid näiteks Kuljusega seotud asju ajada ja kui järgmine päev on puhkepäev, vot siis me joome vahuveini. Ootame siis hetke.
Ja siis oli veel Leivi. Minu ja musu ühine korterinaaber, kellega omal ajal viibisime kodus vahetustega. Sest teadupärast oleme me väga aktiivsed inimesed juba pikemat aega. Ka vanas korteris käisime rohkem nagu söömas ja magamas ja kui meie õhtul hilja koju jõudsime, siis tema just läks. Leiviga oli veel see tore traditsioon, et laupäeva hommikuti vaatasime kolmekesi ühiselt ära kõik nädala seebikate kordused:) Meie muskakga muidugi enamiku ajast magasime, kuna reedeti oli tavaliselt mõni üritus.

Nüüd me laupäeviti enam ei veni poole lõunani. Nüüd me käime trennis:) Vahelduseks päris hea. Kuigi vahel on ka laiskusehetki, mis seal salata.

Aga üldiselt?
Ma tunnen, et aasta algus on olnud väga raske. 2009 on kõikvõimalikel viisidel mulle kaikaid kodaratesse loopinud ja lahtise käega näkku löönud. Olen tahtnud kõigele käega lüüa, olen tahtnud vastu teisi inimesi käega lüüa, olen igasuguseid asju tahtnud teha, eelkõige aga põgeneda. Aga kuhu sa omaenda elu eest ikka põgened. Seega olen muska abiga selja jälle sirgu lükanud ja teise põse löögi tarvis ette keeranud ning edasi punninud.
Sest ma ei lepi allaandmisega.

See pole meie peres lihtsalt kombeks...

Tujutu või tujukas?

Mõlemat.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Aasta algus pole sugugi tulnud selline, nagu lootsin. Hetkel on peas mõte, et tuleks vist korraks kuhugi peitu pugeda ja mõelda.

Selle aasta esimesed tähelepanekud:
*Teiste inimeste käest kokkulepitust rohkem raha välja nõuda tekitab süümekaid. Tõsiseid.
*Kui ei mäleta kontori uksekoodi, siis pole mõtet ehku peale proovima minna:)
*Nagu eelmiseski kirjutises - ära kunagi usalda inimesi pimesi.
*Erkrohelise ja päikesekollase tutimütsiga mitu tundi toas istumine on in
*Tühja kõhuga teise inimese supisöömise vaatamine tekitab imelikke (kergelt sadistlikke) mõtteid...
*Tööd tuleks teha ka esmaspäeval ja teisipäeval, siis pole vaja neljapäev-reede end pooleks rebida...

Hetkel siis nii.
Ega muud polegi, tahaks lihtsalt jälle korralikult magada. Süümekate ja veidrate unenägudeta.

Ilusat reedet!

Ebanormaalne

Uus töötaja. Et leida teda Skype`i kaudu üles, uurisin eelnevalt Orkutit.
Nimi ja pilt läks ilusti kokku.

Täna hommikul Orkutisse minnes selgus, et tal on täna sünnipäev.
Ja kui suure sahmimise peale tööandja lilled ja kommikarbi sebis, selgus, et tegelikult ikkagi ei ole.

Valed andmed.
Sõprade kontrollimiseks.
Ebanormaalne.

Tarkusetera: Siiralt ja sügavalt teiste inimeste aususesse uskumine maksab kätte...
Palju õnne sulle.