Idülliline hommik

Ärkan kohe pärast pooletunnist sissemagamist rõõmsalt ja üldse mitte puhanuna.

Astun trepikojast hommikusesse oktoobrisse ja tunnen, kuidas kevadetunne peale tuleb. Nojah, võibolla need hallid puurootsud ja pooleldi kollased kased ütlevad, et olen napakaks läinud, aga teiste arvamus huvitab mind üsna vähe. Linnud siristavad rõõmsalt põõsas ja meeleolukas vihmasabin aitab mu tundmusele olulisel määral kaasa.

Kõnnin reipal sammul trollipeatuse poole ja saan ühe sarvedega metallikäraka poolt poriga kaetud. Ei morjenda - mu mantel on tehtud vetthülgavast ja tuldsülgavast materjalist... Vahepeal jään veel korra peaaegu auto alla ja seejärel juba olengi astunud järjekordsesse nr 6 trolli, mis haisevad igakord erinevalt ja mille sõidugraafikust mul tegelikult aimugi pole.

Tiksun trollis oma tavapärased kakskümmend minutit ja jõuan vahepeal mõttes humooritseda peatuseteadustaja üle, kes on trollist kolme peatuse jagu ees. Tädi minu kõrval loeb Selecti kataloogi, lehtlehelt ja tõsiselt süvenenuna...

Astun taas vihmasesse hommikusse ja mu mantel pannakse möödakihutava auto poolt veelkord proovile.

Kuna hommikune töötahe on üleva meeleolu tõttu häiritud, lähen kööginurka ja teen endale ühe tee. Kõrvalmajade vahel jookseb koiott, kes lähemal uurimisel siiski poolkarvutuks ja (halbu) päevi näinud koeraks osutub, ülekäigurajal keksib üks valges mantlis naine ja püüab mitte sarnaselt minuga trussikuteni vihmaveeseks saada, üks takso ukerdab ristmikul ja tekitab enda taha tuututava ummiku...

Võtan oma lammastega teetassi, milles aurab mõnus rohelise tee ja piparmundi segu ning alustan oma igapäevaste toimetustega...

Vihmaussihooaeg

Ma kohe ei salli seda aega, mil need mullasöödikud vihmaste ilmade saabudes asfaltile ronivad
ja siis nagu kokkulepitult kõik korraga ära otsustavad surra.
Yakkk...

Teisipäevane vaimupimedus

ja üleüldine väsimus.

Aga kellele siin ikka kurta - tuleb varem magama minna. Või üldse mitte magada.
Selleks vist ei ole tegelikult enam jõudu. Ja tahtmist.

Mis ma tegelikult kirjutada tahtsin?
Hmm.

Ei tea.

Minu väikesed sõbrad

Käisime vaatamas hetkel veel nimeta poisipõnni, kelle elutee algas kümnendal oktoobril. Pisut udusireeni meenutav helitekitaja tegi muskast kolmandat korda onu. Palju õnne:)

Nädalavahetusel ootab mind ees pisut vanem õetütar Andra, kellel juhtumisi 21 oktoober sünnipäev on ja kes tädile keerulise kingikoorma õlule on pannud. Samal peol ootab mind ka 19. veebruaril sündinud Mattias, seekord venna oma. Neid pole vist mitu kuud enam näinud. Kõigil koguaeg nii kiire.

Ja sellega seoses huvitab kangesti, kuidas elab-kasvab Anete? Ja palju õnne homseks ette - neli kuud saab juba täis:)

Hea, kui on palju väikesi sõpru, kelle tähtpäevi meeles pidada ja keda vahel ikka näha ka saab:)
Olete nii kallid mulle!

Emmedele-issidele kannatust ja jaksu ning titadele jõudu kasvamiseks.

"Minu elu" hooaeg 23, episood 283

Kuna pidin pool tundi varem tööl olema, oli mul peale tõusmist täpselt 12 ja pool minutit aega end valmis sättida. Ühesõnaga magasin sisse. Umbes pool tundi.
Seejärel jäin õigest trollist maha. Nojah, ootasin siis järgmist, mis tuligi minu rõõmustamiseks täpselt kümme minutit hiljem. Väike-Õismäe peatusest väljudes teatas meelas naisehääl rõõmsalt: "Järgmine peatus - Vabaduse väljak."
Njaa. Ülehelikiirusel liikuvad trollid on mulle alati meeldinud.

Tõustes otsustasin puhtspontaanselt, et läheks õhtul trenni. Asjad sai kaasa võetud ja pisut enne tööpäeva lõppu ka vastavas suunas minema sätitud.
Peale väikest manööverdamist olin jõudnud juba trolli nr 9 ja sõitsin rahulikult muusikat nautides Mustamäe poole. Kusagil Lepistiku kandis tulid peale umbes 13aastased neiud, kes otsustasid, et jube popp on trolli põrandale sülitada. Umbes kuus korda järjest. Ma ei tea, kas oli nüüd minu isiklik error või see tunduski imelik.
Tõeliselt öäkk kogemus.

No ja siis läksin ma Ehitajate tee peatuses trollist maha, minuga kõrvuti liikusid üle tee ka kaks ümbes 9aastast poisinaga ja üks hüppas täpselt minu nina ees kahe jalaga täiest jõust poriloiku...
Normaalne.

Ah jaa, õhtul kalakonservi süüa soovides suutsin avajaga tülli minna:)
Juba ma tagusin teda vastu lauda ja lubasin verist kätt vaadates, et homme ostan uue.
Ei aidand see ähvardamine - konservikaant ikka pooleldi lahti ei saand. Aga nälg oli suurem kui viha. Tagumist lõppu oli veidi raske välja koukida, aga sain hakkama.

Vot selline tore päev siis.

Vihmane

Ära ütle mulle enam midagi.
Ma lähen muidu katki.
Päriselt.

Puntratants sooloesituses

Suutsin täiesti iseseisvalt juhtme keerdu mõelda. Nagu ikka juhtub.

Ma ei tea. Olin täna hommikul kuidagi segaduses - nagu poleks päris mina ise olnud. Mõtteid oli küll nii meeletult/segaselt palju nagu tavaliselt, aga ma ei saanud neist aru. Ma mõtlesin hoolega, aga konkreetsusest jäi puudu - nagu oleks sogase jõe ääres istunud ja õngitsenud; head mõtted hakkavad tavaliselt konksu otsa, geniaalsed mõtted hüppavad ise välja...
Ühesõnaga - hommikul ei jäänud mulle midagi konksu otsa, isegi mitte kõige väiksemat mõttepojukest.

Ja nii ma siis olingi selline õnnetu ja eemal. Eemal iseendastki, püüdes aru saada, mis viga.

Nüüdseks olen pool päeva eemale peletanud mõtet, mis hommikul trollis istudes kusagilt põhjast pinnale ujus.
Mind tegelikult häirisid need eileõhtused jututeemad, mida jälle arutama pidime.
Jah, selles oligi asi.
Mind pani mõtlema see, miks me peame "nendest asjadest" ikkagi seltskonnas rääkima. Juhul, kui see sinu meelest lihtsalt huumor on, teeks see vist veel rohkem haiget.
Palun, ära tee mulle nii... See pole üldse naljakas.
Ma ei taha nende asjade peale mõelda. Mitte veel. Mitte praegu.
Päriselt.

Jah. Selles vist oligi asi.

Loodan nüüd, et leian selles sasipuntras iseenda jälle üles ja olen valmis...
Rääkima kõigepealt.