Ärkan kohe pärast pooletunnist sissemagamist rõõmsalt ja üldse mitte puhanuna.
Astun trepikojast hommikusesse oktoobrisse ja tunnen, kuidas kevadetunne peale tuleb. Nojah, võibolla need hallid puurootsud ja pooleldi kollased kased ütlevad, et olen napakaks läinud, aga teiste arvamus huvitab mind üsna vähe. Linnud siristavad rõõmsalt põõsas ja meeleolukas vihmasabin aitab mu tundmusele olulisel määral kaasa.
Kõnnin reipal sammul trollipeatuse poole ja saan ühe sarvedega metallikäraka poolt poriga kaetud. Ei morjenda - mu mantel on tehtud vetthülgavast ja tuldsülgavast materjalist... Vahepeal jään veel korra peaaegu auto alla ja seejärel juba olengi astunud järjekordsesse nr 6 trolli, mis haisevad igakord erinevalt ja mille sõidugraafikust mul tegelikult aimugi pole.
Tiksun trollis oma tavapärased kakskümmend minutit ja jõuan vahepeal mõttes humooritseda peatuseteadustaja üle, kes on trollist kolme peatuse jagu ees. Tädi minu kõrval loeb Selecti kataloogi, lehtlehelt ja tõsiselt süvenenuna...
Astun taas vihmasesse hommikusse ja mu mantel pannakse möödakihutava auto poolt veelkord proovile.
Kuna hommikune töötahe on üleva meeleolu tõttu häiritud, lähen kööginurka ja teen endale ühe tee. Kõrvalmajade vahel jookseb koiott, kes lähemal uurimisel siiski poolkarvutuks ja (halbu) päevi näinud koeraks osutub, ülekäigurajal keksib üks valges mantlis naine ja püüab mitte sarnaselt minuga trussikuteni vihmaveeseks saada, üks takso ukerdab ristmikul ja tekitab enda taha tuututava ummiku...
Võtan oma lammastega teetassi, milles aurab mõnus rohelise tee ja piparmundi segu ning alustan oma igapäevaste toimetustega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar