Nädalavahetusel oli meil au viibida Stantstedis Radisson Blu hotellis toimuval Mannatechi Euroopa Konventsioonil. Ausalt öeldes olen ma antud korporatsiooniga olnud seotud juba tervelt kolm aastat ja ma pole kunagi tundnud vajadust sellest siin kirjutada. Aga nädalavahetusest kaasa saadud energialaeng ei taha kuidagi üle minna (ja ega ma tegelikult tahagi, et see mööduks) ja mõtlesin seepärast sellest üritusest ka pisut kribada.
Reede ennelõunal siis ootas ees sõit lennujaama. Asjad olid juba eelmisest õhtust kenasti pakitud ja mõnus ärevus oli hommikuks põue pugenud, sest mulle teadupärast meeldib lennata. Väheke teistsugune ärevus tungis hinge aga siis, kui juba seitsmendasse või kaheksandasse taksofirmasse helistasime ja järjekindlalt mingit taksot üritasime saada. Viimaks see ka õnnestus ja viperusteta saime antud oma pagasi ning läbitud turvakontrolli. Värava taga lennukit oodates meenutasime kõiki neid vahvaid lende sõprade ja tantsukaaslastega, mida siit lennujaamast oleme aegade jooksul alustanud. Tuleb tunnistada, et neid on juba päris mitu kogunenud :)
Väikese traditsioonina võtsime hüvastijätujoogiks kohvikus kahe peale ka ühe õlle:P See on meie väike veidrus, aga samas nii armas komme. Las ta jääb.
EasyJeti lennukit oodates (aga loomulikult see hilines jälle) oli muidugi äärmiselt üllatav kogemus kuulda lennujaama valjuhääldis oma tuttava nime, kes samuti sama lennukiga samale üritusele oli tulemas. Igatahes hiljem selle kutsungi põhjustanud komöödialaadse kogemuse kirjeldust kuulates pidime kõik naerust lämbuma. Siinkohal vabandame veelkord meie kõrval istunud neiu ees, kes meie tõttu grammigi magada ei saanud, ajakirja lugeda ei suutnud ja seepärast kaks pakki krõpse ära pidi sööma :D
Õnnelikult maandunud, kostitasime end Stanstedi lennujaama pubis kerge lõunasöögi ja inglise õllega. Seejärel seadsime sammud juba paarsada meetrit eemal asuvasse hotelli ning registreerisime sisse, et siis juba täielikult enese harimisele keskenduda.
Juba mõne aja pärast alganud esimene koolitus oli täis emotsioone ja uusi teadmisi, mille järele me ju ka läinud olime. Kogu nädalavahetuse kava oli nii emotsionaalses kui intellektuaalses mõttes vaid kasvav. Kulminatsioon saabus laupäevaõhtuse auhinna-gala ja ülipiduliku õhtusöögiga, kirsiks tordil oli aga pühapäevahommikune team leadership Bo`ga. Sellist emotsiooni on raske kuskilt mujalt saada :)
Seepärast olen ma hetkel laetud nagu Duracelli-jänku ja tahan seda kõigiga jagada:)
Kahjuks pidime pühapäeval aga pisut enne koolituse lõppu ära hiilima, sest muidu oleks me lennukist maha jäänud. Taaskord pagas antud, turvakontroll läbitud ja juba lennuki peale saamise järjekorras seistes oli tõeliselt kurb tunne, et ma ei saa endaga kaasa võtta kõiki neid toredaid inimesi, kes selle nädalavahetuse meie jaoks nii eriliseks tegid ja meiega oma piirituid teadmisi jagasid.
Aitah teile!
Eriti Steve, Al, Colin ja Bo!
Ja aitäh ka kõigile ülejäänutele, kes selle kolme päeva jooksul laval käisid ja oma elu ning teadmisi jagasid.
Hindamatu!
