Rihm on maas...

Nagu oleks maratoni jooksmas käinud.
Või nagu oleks paar ööpäeva kokku sulanud, vahepeal magamata
Või siis seksuaalkasvatuse kolmetunnises praktikatunnis aktiivse osavõtu eest õppejõult kiita saanud...


No kuidas sa istud kontoris, kui silmad vajuvad iseenesest kinni, kõik kohad valutavad ja peeglist vaatab vastu üks loppis nägu, sinised rõngad ümber silmade?

Tõsiselt väsitav nädalalõpp. Ja oleks ma siis eile mingi meeletukaua üleval passinud. Vajusin mingi südaöösel niimoodi ära, et ei jõudnud isegi hambapesuni.
Esimest korda saabus kontakt maailmaga kell 5...
Käisin siis hambaid pesemas ja kobisin tuttu tagasi. Ja plõks! Jälle must auk.
Uuesti kohtusin maailmaga kell pool kaheksa ja siis ei olnud enam võimalik edasi magada, sest juuksesassiajamisvõistluse juhtiv maailmameister oli minust jälle üle käinud ja peegelpildile kirja jätnud, et ma võiks end ikka ilusaks teha...
Võtsin ta nõud kuulda.
Või õigemini proovisin, sest sellise unise näoga ei anna ikka eriti midagi teha. Peale juuksepesu ja fööni sõbralikku abi (ja abi oli mul vaja, sest peale külma veega juuksepesutoimingut olid ajusagarad pisut jääs) nägin juba vähemalt inimese moodi välja.

Aga mida kauem ma siin arvuti ees istun, seda rohkem lössi ma vajun. Nagu pooltühi jalgpall...
Hea vähemalt see, et tuju ei ole kehalise nõrkusega eriti kooskõlas.

Eks ma siis "oksendan" siin edasi.
Mõttetöö on täna täpselt selline...

Päev, mis algas nullidega

Lepime praegu kokku, et praegusel juhul hakkame uut päeva arvestama südaööst eks. (Kuigi ma ise olen endale alati selgeks püüdnud teha, et uus päev algab siis, kui ma vahepeal magada ka olen saanud. See tähendab siis seda, et minnes magama öösel kell pool 3, on endiselt veel eelmine päev. Jah, ma tean, et olen napakas...)
Ühesõnaga, olin maganud juba mingi elukaua, kui lõpuks mõned minutid peale südaööd sisse astuti. Ja üles aeti. Selle vastu mul muidugi ei olnud midagi, sest laual ootas veinipudel ja mangus avamist.
Viskasin Une-Mati uksest välja ja valmistusin öiseks vestluseks. Tõotas tulla pikk õhtu...
Pooleteise tunniga olime veinipudeli sisu ära tarbinud ja jutt hakkas juba üsna uniseks muutuma. Aga no ega mina ju õigel ajal juttu lõpetata ei oska...

Selle asemel, et päev lõpetada ilusti ja rahulikult, suutsime palju üksteisele kurjasti öelda. Hommikul oli peavalu. Tõenäoliselt nii veinist kui pisaratest...
Ja sisemusse jäi halb enesetunne. Kohe väga halb.

Aga kuidas ma ka oma tegusid ei kahetse, paremaks see ikka enam midagi ei muuda. Jääb vaid loota teisepoole mõistlikkusele. Ma ju proovin olla hea. Tegelt ka!

Andesta...

Alates trollipeatusest kuni ühikani oli terve tee vihmausse täis.

Äää...

Lammas all paremas nurgas. Või siis igal pool...

Et oma kurvatuju pisut putitada ja päris kindlasti kohe mitte tööd teha, kolasin veidi jälle huumorilehekülgedel ringi. Selle tulemusena jalutab nüüd arvutiekraani allservas üks vahva lambake ja teeb asju...
Oot, ta pissis hetkel Start-nupu peale ja keeras nüüd tuttu...

Hmm, meelelahutus missugune:)

(PS! Umbes poole tunni pärast võib ta teid oma mõttetu sibamisega juba närvi ajama hakata...)

Seesuur et...

Tunne, et ma tegelen ikka õigel alal, ei ole just eriti tugev (aga üks pisike hääleke seal sisimas karjub "Jajaaa...". Mine võta kinni, ehk isegi räägib tõtt)
Tunne, et ma kevadel lõpetama hakkan, alles kasvab minu sees ja üha kindlamalt ta juurdub.
Tunne, et meil algas taas trennihooaeg, on vastuvaidlematult selge, kindel ja "tunnetatav".
Tunne, et seekordne ainulaadne suvi hakkab vaikselt otsa saama ja enamikel inimestel on juba saabunud sügisenukrus, on samuti veenvalt kindel.

No mis ma oskan ikka öelda. Täna on minulgi moss peal.
Vahin siin nukra näoga arvutit ja ootan, et ta taas midagi naljakat ette võtaks (sest temaga saab ju alati nalja!).

Ja hommikul oleks tahtnud veel tunde veeta seal sooja teki all, Tema kaisus, lihtsalt nurruda ja argipäevast mitteüldse välja teha. Isegi und ei olnud hommikul, oleks soovinud (nii väga oleks soovinud), et see hetk ei lõpeks ja et aeg seisma jääks. et kummalgi ei oleks kiire ja saaks rahulikult kuulata Tema hingamist. Või kasvõi tasast norskamistki. Aga ei.

Sellistest tujudest ei saa ma tavaliselt kergesti välja, kas teate. Nad muudkui tiirlevad ja tiirlevad mu sees, kuni lõpuks väga emotsionaalse väljundi leiavad. Ahh...

Tehke mulle pai (võib ka mõtteline variant olla). Ehk läheb kergemaks ja mul ei teki õhtul soovi maailma eest padja alla peitu pugeda...

Vihi metsade vahelt

Mulle meeldib mu kodumaa.

Sügisese õhtupäikese käest pai saanud rukkipõllud ja pajuvõsa, mille taga kõrgub kuusemets ja rapsipõld ja hilised võililled ja kruusateed ja üksinda kurvastavad lagunenud talumajad...
Või lumehangedesse mattunud lagendikud, heinakõrred lumest välja turritamas ja liivatamata teed ja madala õhtupäikese käes sätendavad tontlikud puud ja see looduse seiskumine vahetult enne päikesetõusu ja jäälilled ja punased pihlamarjad...
Või siis hoopis kevadelõhn ja õrnalt heleroheliste lehepungadega kaetud kased ja päike, mis päeviti soojalt põsele pai teeb ja viimased öökülmad ja esimene kirju liblikas...
Või hoopiski kuum suvepäike ja puhkus ja võimalus, et viljapuuaias ringi käies iga puu või põõsa otsast midagi suhu pista on ja valged ööd ja tähed ja aurav asfalttee peale hoovihma...

Vaheldusrikkus ja pidev muutumine.
Sellised sõnad kangastusid mulle seal raudteeülesõidul...

***

Minu nädalavahetuse arvele jääb siis seekord kaks raamatut.
Bram Stokeri "Dracula", mille kohta palju kuulnud ja mille filmiversioone korduvalt ka näinud olin, mida aga raamatuna kordagi läbinud ei olnud. Nüüdseks siis see ka tehtud ja raamatuga väga rahule jäänud. Peale "KK" lugemist tundub küll iga raamat praegu lihtne olevat:)
Ja laupäeva õhtul võtsin end veelkord kokku ning üldises lugemistuhinas läbistasin Saul Bellow` "Püüa päeva". Ja teate? Üle tüki aja tekkis tahtmine teha ääremärkusi. Tõeliselt mõnus...

Et siis - carpe diem!

Palve

Palun jätke täna mu telefon rahule:)
Ta on niigi suremas ja mul seisab ees veel kolm päeva ilma laadijata. Sest üks tarkpea unustas selle endale kotti pista...

Aga teate mis. Mul ükskõik tegelt.
Kodu ootab jälle...

Ahniionsiislood:)

Ma võiks varsti vabalt selle Viktori ära kägistada... Tegelt ka! No kaua võib üks asi olla ja mitte olla ja jälle olla, et siis jälle mitte olla. Netiühendusest on siis konkreetselt juttu:)

Jaa, Viki on meil siin netigeenius. Tema haldabki ühika netivõrku ja tavaliselt blokib su lihtsalt ära, kui U-Popis lugusid kuulad. Jah.
Muide, kui sa temaga rääkima pead, siis varu aega ja närve, sest vene-eesti pudikeelest on tavaliselt raske aru saada. Ja mismõttes sa ei saa aru sellest tehnoloogiatermineid täis mulinast, mis sulle tavaliselt telefoni kaudu kõrva tungib? Eriti rumal ikka...

Aga mis tast enam... Lihtsalt närvidele käib pisut.
Teeks ükskõik mida, kui vaid teaks, millest kasu on. Ma ei saa ju niimoodi elada. (Jah, minu elu sõltubki internetist. Mina olengi see, kes sureb peale netiühenduse kadumist lihtsalt ära...)

Ei, tegelt ka.
See ei ole normaalne.

Lõpp

Võite mind õnnitleda.
Sain hakkama selle suve suurima väljakutsega - "Kuritöö ja karistus" sai läbi. Viimaks. Ma ikka tükk aega mõtlesin, et miks ma seda küll lugema hakkasin. Jah.
Sel ajal, kui teised seda gümna ajal lugesid, idioodistusin mina. Ehk siis lugesin Dostojevski teist suurteost - "Idiooti". Ja siis sellel suvel oli tuju täpselt selline, et minagi peaksin "KK" läbima...

Oli ikka paras ajuloputus, ma ütlen. Ja ma isegi ei tahaks seda heade sõnadega kirjeldada.
Gümnas ma kaifisin seda, kui kirjanduse tunnis pidime tegema romaanidest kokkuvõtteid ja leidma selle peamise mõtte. Ja mulle meeldis raamatutesse teha ääremärkusi... (Seekord pliiatsiga käsi kohe kuidagi ei tõusnud)
Ma oleks nõus ka seda romaani uuesti läbi töötama põhimõtteliselt. Kui vaja oleks. Aga antud hetkel ei ole ja ei teegi. Andke andeks, te suured kirjandushuvilised, aga antud romaan jättis liiga palju rahutuid mõtteid endast maha.
Minu niigi ühiskonnakriitiline mõtlemine sai tõsise üledoosi. (Ma vajan vist rohkem positiivseid raamatuid)

Kui ma "KK" teisipäeva õhtul lõpetasin, langes raskus nagu turjalt. Ei olnud lihtne.

Väga raske oli. Aga läbi sain. Ja olen õnnelik.
Võtan nüüd järjekordse suurteose käsile ja jätkan magusas piinlemises:)

Sest teate. Tegelikult on lugemine ikka hea. Ja ma tänan taaskord nii kirjalikult kui mõtetes Noorat, kes meile oma kurja pilguga meeletuid raamatute nimekirju koostas ja julma järjekindlusega lugemust kontrollis. Kui ma poleks saanud seda lugemise-kasvatust, kes teab, milliseks rumalaks saapaks ma siis jäänd oleks...
Jah.

Ralli

(Eile vaatasime jalkat. Telekast. Ma nean maapõhja seda hetke, kui teatati, et meil on trenn ja piletid mängule, aga siis ilmnes, et ikkagi ei ole trenni ja siis ei olnud meil enam ka pileteid, sest jõudsime need juba uuesti tagasi anda. Urr. Nii heast mängust jäime ilma. Eesti võitis Andorrat 2:1. Viimaks ometi väravad...)

Aga üldiselt jooksen ma ajaga võidu:)

Varsti algab jälle kool, teate. Ja enne seda on vaja ainult miljoni asjaga ühele poole saada. Edasine tegevuskava oleks ka vaja läbi mõelda;) Aga selleks küll kahjuks aega ei jää. Juba mul on sada asja ees ja kallite inimeste peale enam aega ei jäägi. Õnneks praktikatega hakkab nüüd asi ühele poole saama juba. Üks nendest oligi mu viimase aja mureliku näo põhjustajaks, nüüd on see ka klaaritud. Ja asi edeneb. :)

Ja ma kavatsen endiselt kooli kõrvalt tööl käima hakata, pluss veel täis kohaga kuljuslane olla ja kõige tipuks veel diplomitööd kirjutada...
Ajast jääb ilmselgelt puudu, aga mis sest. Mulle meeldib mu elu ja siiani olen suutnud mõistlikult oma aega planeerida. Ööpäev on ju 24h ja üks tõeline aktivist kasutab sellest igat sekundit produktiivselt. Hehee.

Aga täna on selline tornaado-tunne. Hommikust saadik lennus olnud, mingil hetkel ka 24 m kõrguse maja otsas vaadet imetlemas käinud ja soojakus paberikaustade sisse ära uppunud. Nüüd omas kontoris ja töödekuhi aina kasvab. Ei teagi, millal täna koju saab...

Aga õhtul näen jälle muskat.
On ju tujutõstev tegur või mis:)

Äraaetud hobused lastakse maha

Üks paljudest toredatest mõtteavaldustest, mis mulle möödunud nädalavahetust meenutama jääb. Intellektuaalide kodu, ma ütlen:)
Aga kodus oli tõeliselt hea ja värskendav olla. Nohu, mille ma sealt muidugi endale külge suutsin korjata, ei ole nii hea, aga see on pisiasi. Kõiki neid vahvaid hetki seal kasvuhoone juures jäävad meenutama paljud head naljad ja pisarateni naerdud tarkuseterad. Mul on tõeliselt vahva pere, teate.

Minu superema on tüüpiline (mittemeeleheitel) koduperenaine, kes on alati ja igas olukorras oma võsukeste üle uhke ja ülihoolitseval seisukohal. Ja paps on nagu meessoost ja vanem versioon minust. Jäärapurikas, kes teab kõige kohta kõike ning kellele meeldib oma teadmisi jagada. Alati.
Õde on aktiivne noor emme, kes sahmib kõikjal ringi, kasvatab erilist masuurikat ja saab kõigega hakkama. Ka teistele pindakäimisega muide:)
Vennad on erilised fruktid jah. Jüri on muidugi nüüd avastanud, et ka rahulik elu eksiteerib meie maailmas. Tõenäoliselt peame selle eest tänulikud olema Melenale.
Ja Pets muidugi on Pets. Sellelt pere osalt pärinevad muidugi värskeimad uudised, aga jäägu need esialgu meie perre. (Kes teab, see teab)

Ja kodus saab alati naerda. See on parim ravim linna- ja töötülpimuse vastu. Maal käin ma puhkamas. Aktiivselt küll, aga ikkagi puhkamas.

Ma olen oma pere üle meeletult uhke ja õnnelik:)
Jah.

Eksole...

Ja kohe siis, kui peavalu pisutki mõistlikumaks muutub, suudan ehk paari sagarakest oma ajus niipaljugi liigutada, et siia paar asjalikku rida kirjutada. Või umbes nii.

- *** küll! -

Seniks head reedepäeva kõigile! Jah.

*Vali suvalises järjekorras kolm roppust


Parandused kell 13:42
Ja jälle kord loksub elu ise vaikselt oma õige koha peale. Oleks ma terve see aeg siin ainult närveldanud, oleks ma varsti ataki saanud vist. Aga üle tüki aja oli mul kannatust oodata ja elu tasus selle eest heldelt. Aitäh!
Võta nüüd peavalu ka ära, eks:)


Parandused kell 16:18
Ja isegi plussi sain täna kirja. Olin nii kena ja aitasin kaks välismaalast Kopli trammi peale. Nad ei olnud väga kindlad, kas number 2 trammiga ikka saab Baltasse. "Saab küll," kinnitasin neile kena naeratusega. Nad olid kohe nii õnnelikud. Ilusad olid nad muidugi ka:) Ja siis olin ise ka nii õnnelik, et pärast trollis ainult ühe vanaema ja kahe superväänikust lapselapsega võitlema pidin, et oma peatuses ikka väljuda saaks. Ahh, elu on vahva:)

Ja nüüd neljakümne mintsa pärast rallitan koju.

Nurr

hullu koera trahteris
kaktusviina pudelis on peidus mälestused
häälest ära klaveril
mängib ühesilmne vana mees
ta laulab üht laulu
mis mulle on tuttav
kui preeriatuul

kui kõik lahingud on peetud
laibad sõjaväljalt veetud
ellujääjad kogunevad siin
kui ka vaibub sõjakära
selle eest ei joosta ära
ravib meie haavu kaktusviin

põlend püssirohuga
langend sõbra verega on määritud mu poncho
lõbunaiste naeruga
veel ei suuda harjuda sest siis
kui silmad pigistan kinni
taas kangastub sõjatandri õud

kui kõik lahingud on peetud
laibad sõjaväljalt veetud
ellujääjad kogunevad siin
kui ka vaibub sõjakära
selle eest ei joosta ära
ravib meie haavu kaktusviin
/Terminaator "Kaktusviin"/

See laul on mind kummitanud juba terve nädala. Ei teagi, kas põhjus on selles, et pühapäeval kaajotist tagasi sõites Termikas just seda laulu laulis või siis selles, et meil ühikas üks selline sarnase nimega asi laua peal seisab:)

Jah.

Ja veelkord jällenägemisrõõm:)

Ja siis veel lugu, mille kunagi kahepeale välja mõtlesime. See oli vahva. Ehk siis kahe pea mõtted Villu sõnastuses. Ma loodan, et Sa ei pahanda:)

(Vot selliste asjadega tegeldakse öösel kell 1. Sest pealkiri oli ju asja pärast just selline valitud. Paranda mind, kui valesti mäletan...)


Kell oli üks öösel

Kell oli üks öösel. Mööda kitsast ja pimedat tänavat komberdas alasti mees, longates paremat jalga. Ta oli ilmselgelt purjus, tuikus ühest tänava äärest teise ning lisaks kusagilt peksagi saanud. Mehe käed ja jalad olid lõhki, silmaalune sinine ning naeratusest puudusid mõned hambad.
Hetkeks mees peatus ja heitis selja taha kartliku pilgu. Ta kuulis seal tasast krabinat ja nägi, kuidas kellegi tume vari üle tänava prügikasti taha libises. Veel mõne hetke seisis mees liikumatult paigal, kissitades silmi prügikasti poole, ent mingit liikumist seal enam ei toimunud. Kandes hoolimatult nähtu oma purjusoleku arvele, jätkas mees komberdamist, otsides seintel tuge, kui äkitselt kostus tema eest automootori mürinat ja tulede valgus suunati talle näkku. Kattes silmad käega, üritas mees masinat näha, ent tulutult. Nad seisid seal tänaval, auto ja mees, mõned sekundid teineteise vastas, kuni auto järsult, kummide vilinal, mehe poole kihutas.

* * * *

Kell oli üks öösel. James istus oma neljanda korruse korteri rõdul ja nautis sigaretti. Ta pahvis suuri suitsurõngaid üles tähtede poole, mis nõnda kirkalt pilvitus taevas sirasid, ning jälgis, kuidas need järjest kõrgemale tõustes olematuks muutusid. Päev oli lõppenud nii täiuslikult. Ta oli käinud sõpradega ööklubis, ajanud taga mõnd seelikut ja ühe sellise ka oma kleepuvasse võrku püüdnud. Neiu sulas tema käes kui vaha, ta oli kõigega nõus ning nii vedaski James tüdruku oma neljanda korruse korterisse, kus armatses temaga kogu ülejäänud õhtu. Viimaks jäi neiu magama ja James läks rõdule suitsu tegema.
Järsku kuulis ta all tänaval hääli ning upitanud ennast üle rõduääre, märkas James seal alasti meest. Too lonkas paremat jalga, tuikudes ühest tänava äärest teise. Mees oli silmnähtavalt purjus ning Jamesi arvates ka kusagil peksa saanud, kuidas muidu seletada mehe verist nägu ja lõhkiseid käsi. Ja ülevalt rõdul tundus, et ka silm oli siniseks löödud.
Jamesi üllatuseks mees peatus järsku ning pöördus aeglaselt ringi. Ka Jamesi pilk liikus alasti mehelt pimedusse. Hetkeks tundus talle, et keegi jooksis üle tänava prügikasti taha peitu, kuid oli pime ning James kandis selle lihtsalt väsimuse arvele.
Ka alasti mees ei teinud sellest välja ning hakkas edasi komberdama, kui järsku kostus tema eest automootori mürinat. James nägi autot alles siis, kui tolle esituled süüdati ning pimestav valgusvihk alasti meest pimestas, kes kaitseks käe silme ette tõstis.
Jamesi süda hakkas kiiremini taguma ning ta tõusis püsti, et paremini näha. Järsku kihutas auto kummide vilinal alasti mehe poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Just mõned minutid tagasi oli Alan märganud pargis alasti meest, kes koledal kombel tuigerdas. Lihtsalt põnevusest ja uudishimust hakkas ta vaest joodikut jälitama ning nüüd olidki nad jõudnud ühte pimedasse ja kitsasse tänavasse. Tänava ääred olid täis prügikaste ja sealt välja pudenenud prügi lendles kerge tuule mõjul teel. Alan oli täheldanud, et too mees polnud asjata alasti - teda oli julmalt pekstud. Muidugi võis ta ka kukkunud olla, kuna mehe nägu ja käed veritsesid ning ta lonkas paremat jalga, kuid miks oli ta siis alasti?
Järsku Alan ehmus. Ta oli komistanud plekkpurgi otsa ning tekkinud heli kuulis ka mees tema ees. Too pöördus ja jäi kuulatama. Kartuses, et joodik võib teda märgata - ja suures hirmus ka rünnata - jooksis Alan kiirelt üle tänava ja peitus suure prügikasti taha.
Õnneks joodik ei märganud teda ning hakkas edasi astuma, kui järsku tardus ta paigale. Alan kuulis automootori mürinat ja selleks, et näha, pistis pea prügikasti tagant välja. Samal hetkel lülitati sisse auto tuled ning ehmunult tõmbus ta tagasi. Raskelt hingates kuulatas Alan automootori mürinat ning järgmisel hetkel kostus kummide vilinat.

* * * *

Kell oli üks öösel. Rudolf istus oma tumepunases Jeepis ja ootas. Ta ootas Ralphi. Mr Blackbird oli andnud korralduse Ralph ära koristada, kuid enne seda teda mõnitada. Ta laskis oma meestel Ralph rajalt maha võtta ning läbi peksta, seejärel ta alanduseks paljaks koorida ja kodu poole saata.
Mr. Blackbird teadis, mis teid Ralph koju minemiseks kasutab ning pani ühte kõige pimedamasse lõiku sellest valvama tema - Rudolfi. Rudolf pidi vaese mehe lõplikult kõrvaldama. Nii ta ootaski oma tumepunases Jeepis, kuni Ralph viimaks tänava lõpus välja ilmus. Too tuigerdas mööda tänava ääri talle lähemale ning Rudolf taipas, et alkohol oli oma töö teinud. Lisaks märkas ta, kui ägedalt oli vaene Ralph läbi klohmitud: käed ja nägu verised, silma all sinikas ning Rudolf võis kihla vedada, et ka mõni klahv ta suust on puudu. Rudolfi suu kõverdus õelaks irveks.
Järsku Ralph peatus ning heitis pilgu selja taha. Kas ta kahtlustas midagi? Jälginud pisut pimedust hakkas Ralph tema poole edasi tuigerdama. Nüüd oli Rudolfi hetk, ta käivitas automootori. Ralph otsekui tardus ning jäi tema poole vahtima, kuigi ta ei suutnud kohe kindlasti selles pilkases pimeduses midagi märgata. Nüüd lülitas Rudolf sisse auto tuled ja nägi, kuidas Ralph käe silmade kaitseks näo kohale tõstis. Siis andis Rudolf gaasi ning kihutas kummide vilinal Ralphi poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Mr Blackbird istus oma kabinetis, suures ja pehmes nahktugitoolis, pahvis mõnuga jämedat sigarit ning jõllitas tuimalt must-valget monitoripilti, millel jalutasid inimesed kaardilaudade vahel edasi-tagasi. Jah, mr Blackbird omas kasiinot.
Kuid see, mis toimus ekraanil, ei huvitanud teda üldse. Ta teadis, et just sellel kellaajal leiab oma otsa Ralph. Blackbird ei sallinud teda kohe kuidagi. Ralph oli mees, kes pettis Blackbirdi ning röövis temalt peaaegu kolm miljonit dollarit, kuid ta läks ahneks ja jäi vahele. Ning mr Blackbird oli teda veel usaldanud!
Saades teada, et just Ralph on see, kes teda röövib ja talle kahjumit teeb, organiseeris Blackbird tollele peo ühes kõrtsis. Samas saatis ta kaks tüüpi kõrtsi lähedale valvama, et nad pidulist siis korralikult peksaksid, kui viimane koju hakkab minema, ning lisaks andis karmi korralduse mees alasti kiskuda.
Veel ühe mehe pani ta Roosi tänavale valvama. Rudolfi, mehe, keda mr Blackbird täielikult usaldas ja ta teadis ,et see mees teda ei peta. Too pidi Ralphi elunatukese lõpetama ükskõik, mis viisil - seda mr Blackbird ette ei dikteerinud.
Ja nüüd istus mr Blackbird oma mugavas tugitoolis ning kujutas ette, kuidas Ralph, see vastik ussike, mööda pimedat tänavat komberdab, läbipekstud, verine ja täiesti alasti ning kusagil seal pimeduses passib Rudolf. Ta käivitab auto ning Ralph tardub paigale.
Mr Blackbirdi suule ilmus rahulolev irve. Ta kujutas ette, kuidas tuledevihk Ralphi pimestab ning siis kihutab Rudolf, kummide vilinal, tema poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Surm oli juba viisteist minutit majakatuste kohal tiirelnud, kuid ta ei leidnud seda õiget tänavat. Ta oli hiljaks jäämas, ta oli paanikas. Surm ei suutnud ette kujutadagi, mis saab siis, kui ta hiljaks jääb. Mis saab, kui ta ei jõua hinge vastu võtta?
Aegamisi hakkas Surm juba väsima ning närvipinge muutus talumatuks. Tema kondised peopesad muutusid higiseks ja vikat, see mõttetu aksessuaar, hakkas käest libisema. Ning viimaks jõudis ta kohale. Surm küürutas katuseäärel ja vaatas alla. Seal ta oligi, too hing, kelle pärast ta oma närvirakke pidi kulutama.
See vaene hing komberdas, paremat jalga longates, ühest tee äärest teise, ise ihualasti, käed ja nägu lõhki. Ausalt öeldes hakkas Surmal mehest lausa kahju. Ei, mitte sellepärast, et ta surema pidi - see on ju õnnistus igale inimesele maamunal - vaid seepärast, millistes tingimustes ta seda tegema pidi. Meest oldi pekstud ja mõnitatud. Surm lootis, et kord saab ta selle külmaverelise hinge, võimalikult kiiresti.
Ainus, mida Surm ei teadnud oli viis, kuidas mees sureb ning põnevusega ootas ta seda, küürutades katuseserval. Muidugi oli ta näinud kõikvõimalike suremisviise, küll poomise läbi, küll keetmise läbi, ent alati oli keegi geenius, kes mõtles midagi uut välja.
Mees tänaval peatus järsku ning heitis pilgu selja taha. Kas nüüd? Kas kargab talle keegi kallale? Ei! Ainult mingi vari jooksis üle tänava prügikasti taha ja mees jätkas teed. Äkitselt läbistas õhku automootori mürin ning mees tardus paigale. Surma kondine käsi pigistas vikati vart. Ja kui ere tuledevihk meest pimestas oli Surmale kõik selge. Hetke pärast sööstis auto, kummide vilinal, paigalt.
Kuid alasti mehe järgmine käik tuli Surmale üllatusena ning tekitas segadust. Too hüppas, hoolimata oma äärmiselt joogisest seisukorrast, kõrvale ning auto, mis pidi rammima tema alasti keha, sööstis hirmsa ragina saatel vastu suurt prügikasti. Alasti mees tõusis püsti, vaatas hetke suitsevat autot ning pistis mööda pimedat tänavat jooksu.
Surm oli segaduses. Kui see polnud see mees, kes siis? Äkki oli ta siiski valel tänaval? Ta hüppas katuselt alla ja maandus, nagu sügisene langev leht, pehmelt asfaldile. Ta vaatas autosse. Selles olev mees liigutas ennast vaevumärgatavalt. Järelikult oli elus. Kes siis, mõtles Surm ja alles siis nägi ta prügikasti ja seina vahele surutud elutut meest. Hing on hing, arutles Surm elutargalt ja hakkas oma tööd tegema. Kell oli üks öösel.

Jällenägemiserõõm:)

Leidsin netiavarustest üles oma kunagise jutukese:) Aitäh Villule, kes seda oma jutukogus siiani säilitanud on. Eeldan, et sa selle sõnastust muutnud ei ole...

Park
Mees jalutas rõõmsalt ja rahulolevalt mööda pargialleed. Talle meeldis tihti nõnda jalutamas käia, sest siin sai ta vähemalt veidikenegi oma mõtteid korrastada ja lapsepõlve meenutada. Ilma selliste meeldivate hetkedeta ei osanud ta oma elu kuidagi ette kujutada.

Ta istus pargipingile ja imetles ümbritsevat loodust. Varesed kraaksusid tuttavlikult ja päikegi üritas läbistada veidi eemal kõrguva linna kohale juba aastaid tagasi tekkinud sudupilve. Kõik oli just nii kena ja armas, nagu ta seda alati mäletanud oli. Ka täiesti lehtedeta puud olid just sellised nagu alati. Tema ümber olev hallikas happeline muld eritas endast harjumuspäraselt mingit mürgist gaasi ja see pani mehe näo särama. Ta oli taas looduse keskel.

Kuid kõige enam äratasid mehe tähelepanu ikkagi hääled. Juba poisikesena oli ta siin pargis teiste omavanustega mängimas käinud. Vahel olid nad aga lihtsalt istunud ja kuulanud helisid. Kohe pargi kõrval asuv keemiatööstuse pealaborist kostusid alati huvitavad helid. Nende kõrged korstnad vilisesid tihti kurjakuulutavalt ja laborist kostusid erineva tugevusega plahvatused. Nõnda oli see ka nüüd, mitmeid aastaid hiljem, ja see viis mehe veel sügavamale mälestustesse.

Talle meenusid mitmed mälupildid lapsepõlves juhtunud sündmustest, mis kuidagi olid selle pargiga seotud. Ta meenutas, et kord lapsena oli ta siin rulluisutades ninaluu murdnud, kui vareseparv talle kallale tormas, siin oli ta kohanud oma esimest armastust, kord oleks ta õhtul läbi väävliudu jalutades ühe mõrvari ohvriks langenud ja paljud muud armsad mälestused.

Siis aga kostus üle linna vali ja läbilõikav sireen. Mees ajas end vastumeelselt püsti ja hakkas aeglaselt kodu poole sammuma. Päikese aimatav koht sudupilves liikus aeglaselt horisondi poole. Kerge tuul, mis enne puhus, oli vaikinud ja linnahelidki hakkasid vaikima. Kogu oma pargis veedetud aja jooksul polnud temast möödunud ühtki inimest, nüüd aga kiirustasid mitmed neist piki tänavaid kuhugi. Mees pööras veel kord ringi, seisatas ja heitis pilgu pargile. Mullast tõusev udu hakkas tihenema ja varjaski juba pingi, kus mees oli istunud. Kuskil taamal kõrgusid korstnad ja undasid tuttavlikult. Mees tõstis käe ja viipas sellele idüllilisele pildile. Naerul näo ja kerge sammuga jõudis ta koju just veidi enne seda, kui linna kohal kostus teine, eelmisest pikem ja veel läbilõikavam sireen. Koridoris seistes kuulis ta toast tuttavlikku undamist ja kui käis klõps, võis ta rahulikult tuppa astuda ja hapnikumaski peast ära võtta.

Eilane

Käisime jälle kinos.
Filmiks oli "Murd".

Kokkuvõtteks võib öelda, et ole sa kuitahes tark ja kaval, ikka leidub kuskil sinust kavalamaid. Ja kindlasti pani see film mõtlema selle üle, kas tähtsam on raha või õiglus.

Filmis oli õiglus (elu kohta nii kindlalt öelda ei oskagi).

Ja Anthony Hopkins(kes on ikka meeletult vanaks jäänud vahepeal) ei muundunudki kujutluses Hannibal Lecteriks, vaid kehastus ilma eriliste raskusteta Thomas Crawfordiks, kuigi ega need kaks rolli oma suhtumiselt palju ei erinenudki. Ainult inimliha söömine jäeti seekord mängust välja:)
Ühesõnaga igati aega ja raha vääriv filmiteos.
Mulle meeldis.

* * *

Ja öösel asusin oma tuju putitama.
Ega ta päris korda saanudki, pisut kergemaks ehk läks. Aga aitäh, et vähemalt üritasid kuulata. Ja kõik need sõnad, mida sai öeldud, tulid südame põhjast ja täie mõistuse juures:)

(Olen küll vahepeal vist peapõrutuse saanud, kuna ega ma ju väga mõistusepäraselt ei käitu, aga ma leian siiski, et suudan oma sõnade ja tegude eest vastutada)

Warning!

I have an attitude
and I know how to use it!


Ühesõnaga olen ma sigasitas tujus ja sellel ei paista lõppu olevat. Muhahaa! Ma lihtsalt ei viitsi enam oma vaprast tööarvutist rääkida, ta nagunii paneb pildi tasku mõne hetke pärast.
Ja siis ei viitsi ma lihtsalt enam mõelda. Milleks te kiusate inimesi oma egoismiga?
Jätke mind rahule...

Ja mis mõttega ma siin üldse kõigi heaolu pärast tõmblen, kui seda nagunii ei hinnata. Elu paneb ikka mõnuga näkku. Jah.

MUM-i taaskohtumine:)

Neli tundi lakkamatut rääkimist. Ja koos kõikidest kõige parematega. Seda ei saa lihtsalt sõnadesse panna, kui hea meel mul oli teid jälle näha.
Ja jututeemad nagu vanastigi:) Kirjandus ja kunst ja kodu ja vabaaeg... Ja siis linnaelu ja raha ja kool ja veel umbes miljon samasugust head asja. Tarkade inimestega lihtsalt ON väga mõnus maailmaasju arutada.

Ja meil läkski ju ainult kolm aastat aega, et MUM-i liikmed uuesti kokku organiseerida:)
Lubadust tihedamini kokku saada peab nüüd tõsisemalt võtma hakkama.

Aitäh teile, kallikesed!

Olevikumuusika

It's time to be a big girl now
And big girls don't cry

/Fergie/

Tulevikumuusika

...kohe pärast seda, kui Ta alustas juttu molluskitest, andsin ma alla. Kaua sa ikka jõuad tema isikliku Une-Katiga võidelda....

Eilsete jututeemade valguses muutus tulevik kohe paar tooni tumedamaks. Kui praegu kehtib olukord, et tihti ei ole Temal minu jaoks aega, siis varsti ei ole minul ka enam aega. Ma hakkan kooli lõpetama. Ja see röövib meeeletult palju aega.
Mõtlema hakates meenub, et iga haridusetapi lõpetamise ajal on mu eraelu üsna suur lisakoormus. Muidugi olen ma alati hakkama saanud ja tõenäoliselt saan ka nüüd. Aga kõhedustunne tekib ikkagi.
Aasta pärast on jälle üks osa elust läbi...

Ma rohkem ei paanitse igaks juhuks.
Jätkuks mul ainult närvi ja kannatust ja häid, toetavaid, mõistvaid inimesi...

Võimatute sündmuste võimalikkusest

Ma peaks rääkima sellest, kuidas ma Ida-Virus jämmimas käisin, mitu ämbritäit booli ühe õhtuga ära joodi, kui hea oli Sinivoore mäe otsas tuult ja algavat vihmasadu nautida ja mida kõike seal nägin, teada sain, kuulsin.

Ja võiks rääkida sellest, mida romantilist/üllatavat võib näiteks vannitoast väljudes juhtuda. (tegelikult ei kannata see küll trükimusta, aga noh)

Ja saaks rääkida ka sellest, kui kiiresti on võimalik magama jääda ja hommikul mitte ärgata.

Aga ei räägi.
Pole jõudu. Kunagi hiljem ehk.

Üksik (mööduva nähtusena)

Olen täna õhtuks täitsa üksi linna jäetud.
Pole ei muskat ega Niinut:(
Vaatasin just mingit veidrat filmi nimega "Bossa nova". Mul tuli sellega seoses muidugi kohe meelde, et endal on sellenimelist muusikat terve plaaditäis ja tänase õhtu meeleolu tabas see küll väga täpselt.
Film ise polnud mingi suurem asi, aga see tekitas mu pähe paar mõtet...
Nagu selle reklaamlausegi kõlas, et sina armastad üht, kes armastab kedagi teist ja sind armastab omakorda hoopis keegi tundmatu.

Miks peab elu nii keeruline olema?
Aegajalt tekib endalgi tunne, nagu elaks mingis imelikus seebiseriaalis. Tüüpilise põhjamaalannana ma muidugi ei suuda vihast kedagi tappa, ei vaheta armukesi iga poole kuu tagant(igaks juhuks ütlen, et mul polegi sellist võõrkeha), ei oma võimalust teenijannasid kiusata, kuna too osutub minu eksmehe endise naise tütretütreks (a la ) ega kavatse abielluda mehega, kes hiljem osutub minu vennaks(!) ja veel pisut hiljem selgub, et see siiski oli vale. Päris elu õnneks nii raske ja keeruline pole, vähemalt mitte siin laiuskraadidel. Aga on ka meiekandis pisemaid ja suuremaid draamasid. Põnevat seriaali nendest ei saaks, aga õpetlikud on nad küll. Vastust minu esimesele küsimusele leida on üpris keeruline.
Tarkade inimeste sõnu kasutades - elu on just täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa selle ise elad. Seega peaks pisut vähem mõtlema ja lihtsalt elama. Aga me ju kõik teame, kui lihtne on jälle teise äärmusesse kalduda. Tasakaal siis ühesõnaga. Elu ja enda ambitsioonide vahel.

Kas on üleüldse kedagi enda kõrvale vaja?
Inimese evolutsioon on jõudnud juba üsna kaugele. Naised ei ole enam meestest sõltuvad, ei majanduslikus ega vaimses mõttes. Piisaks ju ainult põgusatest kokkupuudetest, et soojätkamist teostada. Ja isegi selleks ei peaks varsti enam kohtuma. Spermapangast on vaja lihtsalt sobiv nö doonor leida. Ja ongi kõik.
Ja ometi näeb inimkond juba sajandeid vaeva abiellumise ja kooseluga. Ja pidev virin saadab seda ka juba sajandeid. Milleks? Ei suuda mehega elada? No otsi endale hea töö ja ela üksi. Naine on tüütu ja nõudlik? Sa pole ju ketti pandud, astu aga minema.
Inimene peaks aru saama, et mitte igaüks pole kooseluks loodud. Mõni kohe ei oska, ei suuda. Ja mõnel õnnestub see väga hästi. Selle asemel, et viriseda, peaks inimene mõtlema oma personaalsetele oskustele ja individuaalsusele ja vastavalt sellele ka oma otsused tegema.
On inimesi, kes suudavad edukalt üksi olla ja seejuures elus väga kaugele jõuda. Tean ise nii mõndagi neist. Ja mul on nende üle siiralt hea meel.
Veel parem on aga vaadata neid sõpru, kes on kellegi enda kõrvale leidnud ja tõestanud endale ja teistele, et ka kooselul pole häda midagi. Peab ainult üritama ja tahtma.

Mis asi see armastus üleüldse on?
Miks nii palju seda sõna lörtsitakse?

Kõikvõimalikud tarbekaubad, mis on täis punaseid südamekesi ja roosasid ninnu-nännu värke. Kõik reklaamid ja ajakirjad on seda täis, kaardid ja assortiikommid ja padjad ja võtmehoidjad ja...
Ja siis tuleb 14. veebruar... Valentinipäev. Olete te selle päeva ajalooga kursis? Viimastel aastatel on see väga ülespuhutud tähendusega päev. Kui sa soovid oma kallist inimest meeles pidada, siis ei peaks küll ootama 14.veebruarini. Ka kõige tavalisem päev sobib selleks. Seda armsamalt ja ootamatumalt see mõjub. See näitab, et teine inimene on alati su mõtetes.

Oma kiindumust saab kindlasti väljendada ka muude sõnadega kui armastus. See pole ju mingi sidesõna, mida peab koguaeg korrutama. Eesti keel on selles suhtes isegi üsna rikas. Tuleb ainult ise pisut oma fantaasiat kasutada, et stampväljendeid korrutamata romantik välja paista.


Ja tegelikult ajab närvi, et nii neetult tihti aetakse segamini armumist ja armastust. Minu jaoks pole olemas armastust esimesest silmapilgust. Sellisel juhul nimetaksin ma seda pigem meeldimiseks, armumiseks, füüsiliseks veetluseks või veel millekski muuks. Aga mitte armastuseks. Armastamist õpitakse terve oma elu.


* * *




"Anna, kuni hakkab valus, sest tõeline armastus ongi valus" (Ema Teresa)

"Pidage meeles, et armastus pole ajaviide, vaid töö" (Anna Quindlen)

Meenutades kooliaegu:)

Selline vahva küsimustik siis. Joonistaks pildi ka juurde, nagu vanasti nõutud oli, kahjuks jääb see tegemata:) Aga vastan ma ausalt...

Ma tahan: teki alla pugeda ja end lõpuks korralikult välja puhata
Mul on: väga hea ja usaldusväärne kaaslane
Ma vihkan: peavalu, väga tüütuid inimesi, piima-aedviljasuppi ka
Ma igatsen: taga oma vanu sõpru ja sõbrantse
Ma kahetsen: et ma pole jõudnud veel kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid lollusi ära teha
Ma armastan: nädalavahetusi, šokolaadi, kohvi, võõraid maid, uusi olukordi
Ma olen alati: nõus inimesi aitama
Ma ei ole: vähemalt 10 talve uisutanud
Ma tantsin: ja kuidas veel!
Ma laulan: kaasa kõikvõimalikke erinevaid lugusid, mida vähegi kuulen
Ma nutan: haiget saades (nii füüsiliselt kui vaimselt), emotsionaalsetel hetkedel, filmi vaadates
Ma kaotan: pidevalt oma juuksekumme ja klambreid ära
Ma tekitan segadust: oma jonnakuse ja jäärapäisusega
Ma peaks õppima: õigel hetkel vaikima

LEMMIKUD
Number: 22
Värv: veinipunane ja must
Kuu: aprill loomulikult
Laul: omades nii laiahaardelist muusikamaitset, ei suuda ühtegi kindlat välja valida
Toit: kartulipuder hakklihakastmega, kõikvõimalikud jäneste road (loe:toorsalatid), riis erinevates variatsioonides
Jook: alkohoolne või mitte? Esimesel juhul tekiila ja rumm, teisel juhul ananassimahl, piim ja vesi

KAS SA KUNAGI
Sööksid putuka? Iga inimene neelab magades terve oma elu jooksul kokku keskmiselt kaheksa ämblikku, seega …
Hüppaksid benjit? Tehtud juba!
Liugleksid? Et mismõttes?
Tapaksid kellegi? Mõtetes kindlasti ja korduvalt, aga ma leian, et mitte kellelgi ei ole õigust teiste elude üle otsustada
Hüppaksid langevarjuga lennukist? Järgmine siht minu unistustes
Kõnniksid sütel? Kui keegi mulle väga hästi ära põhjendab, mille kuradi pärast ma seda küll tegema peaksin, siis võibolla isegi jah
Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Ma ei saa aru selle küsimuse olulisusest. Ja pealegi, kõik ärilõunad on ju iseenesest kohtumised kellegi täiesti võõraga.
Hakkaksid taimetoitlaseks? Ilmselt mitte, pidades ennast suhteliselt gurmaaniks
Kannaksid triipudega pleedi? Oleks see kuritegu?
Laulaksid karaoket? Vabatahtlikult ja kainelt mitte eriti
Näitaksid punast tuld? Ah?
Oleksid ellujääja? Igal juhul. Umbrohi ju ei hävine.
Paneksid kellegi nutma? Nooh! See on ka juba tehtud, teen tõenäoliselt edasi…
Lööksid last? Ei. Vastus ei kuulu edasiarutamisele
Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Meeletu, eks? Mis see vanus siia üleüldse puutub? Läheksin ka 20a vanemaga…

Kodulinn: Kuidas võtta. Vändra vist. Viimasel ajal tunnen end ka Tallinnas väga hästi
Juuste värv: hetkel tume violett
Juuste stiil: pikad ja tukata, aga olen juba muutuste tuultes:)
Silmade värv: sinakashall, projektinädalate ajal lihtsalt punane
Kinganumber: 37/38
Tuju: muutlik, aga enamasti hea
Naha värv: hetkel keskmiselt pruunikas
Vasakukäeline/paremakäeline: mõlema - kirjutan paremaga, maalin ja igapäevaseid toimetusi teen vasakuga
Elanud välismaal? Ei
Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? A.
Kus sa viimati käisid? Päris viimati? WC-s.
Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Niinu venna (ma tegelt lobisesin enda vennaga ja ei saand teisele kõnele kohe vastata)
Kellele viimati helistasid? Empsule:)
Kas sa naerad tihti? Jah
Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Loodetavasti
Kas oled sentimentaalne? Mõõdukalt
Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Kuidas võtta nüüd. Kui Eesti koorekihti kuulujaid nüüd kuulsusteks nimetada, siis vist jah. Ükskord olin apteegis koos Anu Saagimiga. Mina ostsin plaastrit ja tema aspiriini:)
Kas oled sõbralik? Sarkasmist nõretavalt lausa!
Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Ee, kuidas seda nüüd öelda. Naabrinaise omas?
Viimased filmid, mida vaatasid? ETV dokkaader oli eileõhtune, viimane kinofilm oli "Die Hard 4.0"
Mida sa tegid eelmisel keskööl? Ootasin:)
Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Pikkus pole oluline:)
Kas kannad käevõrusid? Ei
Hetkel kuulad? Raadio Uunot
Lemmikbänd? Valik on liiga suur
Mida sa suitsetad? Hallooo, mitte midagi
Oled rahul praeguse eluga? Miks ka mitte
Teesklesid haiget, et puududa koolist? No ikka mõnikord jah
Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Käsi:)
Kas sulle meeldivad raamatud? Meeletult. Kahju ainult, et lugemiseks nii vähe aega on
Kas sa tahad abielluda? Kui keegi minusugust jonnipurikat peaks tahtma, siis küll jah
Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Plaane pole. Aga eelmine kontsert, kuhu ma ei plaanind minna, aga ikkagi ära käisin, oli Rannapi oma Jaani kirikus:)

Võite ka nendele küsimustele vastata! Elu saab jälle kord pisut selgemaks...

Selline päev siis

Ja pärast seda, kui ma hommikul seitsme minutiga pestud, riidesse ja uksest välja sain, tundub päev venivat. Noh, tegelikult küll mitte eriti, sest tööl valitses mõni hetk tagasi pisike hullar, aga paanikaosakonna peaspetsialistid lahendasid selle kiirelt ja peaaegu valutult...
Ja nüüd on vaikus.
Nokitsen siin vaikselt projekti kallal ja naudin oma kiviaegse arvuti kiirust. Ja seda, kuidas ta aegajalt iseenest restarte teeb. Taaskord.

Ootan põnevusega, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Sest viimasel ajal pole kõik just kõige paremas korras olnud ja ümbruskonnas kipuvad asjad kergelt plahvatama. Asi on vist minus. Oleks aeg maailm mõneks ajaks rahule jätta ja ära kaduda...

Lühidalt

Ärkasin täna hommikul üles ja komistasin oma elu otsa...

Vastassoost ja muust rääkides

• Mul ei ole õnne omada isiklikku "ämbrit", see-eest kuulan toanaabri pangekolistusi alati huviga. Mõni kohe oskab. (Ehk siis teema, kuidas on võimalik mitu korda järjest sama inimese käest haiget saada ja ometi mitte nendest olukordadest õppida...)
• Ma pole kunagi olnud väga armukade. Erandiks muidugi olukorrad, kus kompromiteerivaid situatsioone mulle otse näkku loobitakse. Ja ka siis olen ma pigem kuri ja pettunud. Selles vallas kehtib minu jaoks põhimõte, et ära tee asju, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja samas on nii lihtne see põhimõte nurka visata ja pea ees meeletustesse tormata. Pärast tuleb ainult ise oma südametunnistusega edasi elada. Mina nii ei suuda.
• Ma pole kunagi sallinud lõputult korratavaid armuavaldusi. See ajab mind ainult marru, sest mida tihemini seda öelda, seda totramalt ja mõttelagedamalt see kõlab. Selle korrutamine tekitab minus alati küsimuse, et kellele seda siis õigupoolest tõestada üritatakse - teisele inimesele või hoopis endale? Sõnad armastus ja põrandalapp ei tohiks olla sama kasutussagedusega. Minu meelest.
• Asendusmehed on minu jaoks täiesti olemas. Ehk siis keegi, kes on kättesaamatu, asendatakse kas välimuse või käitumise poolest sarnasega. (Olen jah julm...) Tihti on need suhted sellised ette teada lõpuga. Ja neid võib samahästi ka nimetada enesehinnangu-tõstmise-suheteks
• Mees, kellel on palju sõbrannasid, teab üldiselt paremini naissoo mõttemaailma (just üldiselt, sest on ka erandeid loomulikult). Sama kehtib ka vastupidi muide. Ja taaskord ütlen ma, et mehe sõbrannasid tuleb arvestada kui paratamatuid faktoreid, mitte neid karta.
• Ma ei salli, kui peale suhte algust jäädakse nö loorberitele puhkama. Näind ju liiga lähedalt, kuidas selline mugavus mõjub lõpuks. Ka enda puhul ei salli ma seda muide...
• Ma võin lõputult näägutada ja tänitada igapäevaste asjade kallal, kui mulle miski ei meeldi. Ja ma tean, et olen sellega palju pahandust tekitanud. Tavaliselt on sellise käitumise taga aga hoopis midagi muud...
• Mul on vahel häbi olla naine. Näiteks juhul, kui bussis istub mõni tõsiselt vesinikvalge neiu ja targutab valjul häälel sõbrannale, et iiissake, sul trussikud paistavad seelikust läbi. Või kui selline samasugune keset kohvikut oma meessoost kaaslasele nõmedat draamat etendab, et teenindaja talle vale vett tõi. Või kui baarileti juures mõni niiske kiisupilguga nümfett su meest neelab. Ja mees selle õnge läheb...
• Kuigi ma ei salli tunnetest nõretavaid situatsioone, pean ma väga lugu mõõdukalt romantilistest meestest. Mõni peab selle nimel rohkem pingutama (ja paistab ka seetõttu totramana), mõnel tuleb see iseenesest.
• Ma armastan lilli. Meeletult. Ja samas, alati ei pea tulema poemüüja meisterbuketiga. (Muide, seda olen ma ka alles üsna hiljuti avastanud)
• Riidekapis luukerede hoidmine on kõige halvem tegevus üleüldse. Rääkida, rääkida, rääkida... Sest kunagi ei või teada, millal see neetud luukere endale liha ümber kasvatab ja sulle täesti ootamatus situatsioonis vastu tuleb.
• Kui sul on sõbranna, kes sinult kunagi mehe üle on löönud, aga sa talle siiski andestasid, siis tea, et tõenäoliselt teeb ta seda veel. Olenevalt sellest, kas sa uuesti andestad, võib see siis juhtuda üks kuni mitu korda. Minul on seda juhtunud kahel korral kahe erineva sõbrannaga. Ühe puhul neist andestasin esimesel korral, teise puhul olin juba targem.Palju õnne neile...
• Olles vähem kui 24h tagasi juhtinud teise inimese tähelepanu sellele, et ta võõraste naisolevustega üsna tihti flirdib, olen sunnitud sedasama ka enda puhul nentima. Kui mul on vastav tuju, siis võin ma üsna võimatult käituda.

Täiendused kell 14:20 :

• Ma ei armu jah kergesti. Aga seda sügavamalt ja põhjalikumalt. Mul pole kombeks olla pealiskaudne ja omakasu peal väljas. Mul on väga raske oma tunnetest ja soovidest valjuhäälselt rääkida. Ja sellel teemal ei tehta nalja. Ilma selletagi on enda hinge paljakskiskumine piinarikas ja julgustvajav tegevus.
• Ma vihkan mõisteid minu raha, sinu raha ja meie raha. Ja samuti ei saa aru ma sellest, kuidas oma lähimatele pereliikmetele saab laenu anda. Sõna laen selles lauses on ju täiesti kohatu. See on ju su enda perekond! Sellisel juhul antakse raha, mitte ei laenata. Aga see on vist pigem minu kasvatusest tulenev kiiks. (Aitäh, ema)
• Üldiselt ei ole ma üldse pereema-tüüpi inimene. Ma vihkan selliseid rutiinseid toimetusi nagu laupäevane koristamine, igaõhtune söögitegemine(enne eelneb sellele meeletu mõttetöö, et mida keegi üldse tahab), söögijärgne telekavaatamine jms. Nojah, tõenäoliselt kui mul oleks oma korter ja rohkem ruumi asjatada, siis tõenäoliselt ma muudaksin oma arvamust pisut (olgu-olgu, üsna palju tegelt). Aga senikaua, kui minu tuba koosneb elutoast, kabinetist, söögitoast ja magamistoast, ei ole isu neid kodukana asju ajada. Aga kui mees on köögis, olen igal võimalusel nõus söömisel abi pakkuma:)
• Ja ma ei saa aru noormeestest, kes üsna sageli nokivad neiu kallal, kuna too on mõned minutid kuhugi hiljaks jäänud. Samas kui antud tegelane ise on krooniline hilineja. Ei ole ju vaja targutada eks.
• Küsimus, et kelle jaoks sa ennast küll nii kaua ilusaks teed, unustage ka parem kohe ära. Kui naine veedab peegli ees küllalt kaua aega, siis järelikult just sinu pärast, tehke juba ükskord selgeks see endale. Ei lähe teisi mehi õngitsema, vaid et sul oleks uhke tunne ringi käia, kuna kaaslane on kena ja hoolitsetud ja pilkupüüdev.

Mõnikord...

...ja Mees sai taaskord vihaseks. Naine oli nagu katkine grammofoniplaat, mis muudkui leierdas ja leierdas juba tüütamiseni räägitud teemadel. Üksteist mõista üritades jõuti paratamatult igivanadele radadele, mida mööda on mõlemad juba tuhandeid kordi edasi-tagasi käinud. Aga Naisele sellest ei piisanud. Sest ta teadis, et iga kord puudutab ta neidsamu teemasid erineva külje pealt, aga ta ei suuda seda kunagi Mehele selgeks teha. Sest nad on Mees ja Naine...

"Inimest muuta on väga raske. Palju lihtsam on muuta arvamust mingist situatsioonist. Ehk siis näidata ka medali teist poolt..."
Aga kui palju on maailmas üleüldse neid, kes võtavad arvesse, et medalil on kaks poolt? Tihti kipub see meelest minema ja igaüks leiab, et just tema poolt paistev lahendus on ainuõige. Ja isegi, kui ollakse suutelised tunnistama ka teiste variantide olemasolu, ei suudeta leida kompromisse. Millest muidugi on ääretult kahju. Sest nii tehaksegi teistele haiget. Surutakse peale oma lahendus ja teine inimene peab sellega lihtsalt leppima.
Või ära jalutama.

Millal ma ise jõuan sinnamaale, et minu lahendus ei pea olema ainuvõimalik? Mõtetes olen ma selleni jõudnud...
Aga tegelikult vajan ma vist pisut abi. Et keegi koputaks mulle aegajalt otsa ette ja kutsuks mõistust korrale. Et ma ei muutuks jälle selleks vastikuks jäärapurikaks, kes keeldub igasugusest koostööst ja jookseb peaga vastu kiviseina(nägemata, et mõned meetrid eemal on müüris lukustamata uks...) ning et keegi taltsutaks minu tulihingelisust.

Muide, tülinorimises olen ma maailmameister:)
(Aga see ei ole vist väga hea näitaja)

Ilusa helikopteri surm

Jep, me käisime eile taas kinos.
(Sry, N., aga me ei suutnud sinuga koos minemist ära oodata. Aga kui me kiirustame, siis Kosmoses pidavat "Lõikus" ikka veel jooksma. Lähipäevil siis?)

Die Hard 4.0.
Bruce lammutas taas vägevalt ja võimsalt. You know, tapeti ilus tsikk, möödaminnes ka üks helikopter, tehti suurest rekkast kabriolett-versioon, lõhuti meeletus koguses head riigimaanteed(andke parem meile, raisad...) ja veel hulk häid asju, mis kohe ei meenu. Ja kuradima palju nalja sai.

Ainult sellest ei saand ma aru, miks peaaegu terve saalitäis inimesi vene keelt kõneles (loe:kisas) ja miks on vaja filmi ajal padrata. Ei saa aru. Istus mu kõrvale kena venelanna, alkoholihaisune, pidevalt telefoninäppiv ja valjuhäälne. Ja muutkui patras...
Tüütus selline.
Aga lõpuks jäi vait (umbes täpselt pärast seda, kui ta "meeldivalt" korrale kutsuti).

Kui ma algul arvasin, et tegemist on järjekordse järjega heale filmile, millel läheb nii nagu järgedel ikka, siis ma pidin küll meeldivalt pettuma. Üldteema oli küll sama jah, aga teostus tänapäevastele märulifilmidele igati vastav. Ja sossasoola saali filmiheli oli jälle hea.
Ühesõnaga, väärt filmielamus taaskord;)

Igav?

Kel töö juures väga igav, siis antud link on kindlalt teile. (Mari, sulle eriti kohe :))
Mina kulutasin sellega kaks tundi kallist uneaega:)
Raisake teie nüüd oma tööaega.