Somnambuul

www.adasti.eu

Sügisene öörannak on nüüdseks selja taga.
Lõpptulemuseks jäi umbes 32 km üliägedat seiklust spioonidena pilkases pimeduses mööda Kõrvemaa metsi ja kanarbikuvälju, valusad jalalihased ja hulk adrenaliinirikkaid mälestusi.
Seda seiklust jäävad minu jaoks meenutama kaks totaalset maokat samblasse (tänu taevale ei olnud sel hetkel seal ühtki puuronti ega kändu turritamas), pikutamine keset kanarbikuvälja (sest kuhugi mujale ei olnud võimalik enam peitu joosta, kõige lihtsam oli lihtsalt pikali visata ja vihmasabinat näol nautida), eredad hetked kaardi ja gps-seadme koostöötamises (ja mittetöötamises) ning sörkjooksul finišeerumine (sest käia enam ei viitsinud) :)
Kui ma eelmisel korral olin korduvatest eksimustest lõpuks üsna demotiveeritud, siis sel korral läks kõik hästi - ei ühtki üleliigset kilomeetrit ja kapitaalset möödapanekut. Töölistele jäime vahele vaid ühe korra.

Tundub, et selle seltskonnaga võib luurele minna küll.

Väike jalutuskäik

Kuna eile oli nii mõnus sügisilm, siis võtsin nõuks proovida kodulähedast kergliiklusteed Astangult Nõmmele. Pakkisin poja sisse ja läksin vantsima. Päike paistis üle puulatvade ja paitas veel soojalt põski, tundsin end hästi ja vabalt. Kui hakkasin viimaks otsaga Nõmmele jõudma, tundsin, et enam kuidagi ei viitsi - vanker oli raske ja ebamugavalt võhmale võttis. Imestasin veel ise seejuures, et jube laisaks olen vahepeal muutunud, et isegi lihtne jalutamine võhmale võtab. Otsa ringi keerates sain aru küll, miks pulss salamisi lakke oli roninud - lausa vaimustav tõus oli seljataga ja silmade ees avanes vägev paremkurv alla tagasi :) 

Kokku üle 9 km. 

Win-win!

Tahtsin jagada :)

Tulin just pikalt jalutuskäigult, mis hõlmas endas ka Rocca al Mare kaubanduskeskuse külastust. Tahtsin lihtsalt jagada, et sellel nädalal pakutakse keskmise ukse juures 1 euri eesti lihtsalt taevalikku kakaod :) Selline mõnusalt kreemjas ja magus. Mmm. Oleks ma seda enne teadnud, oleks iga päev teinud põhjust sinna jalutamiseks.

Ma loodan, et nädalavahetusel satun korra veel sinna. Nom-nom!

Ja PS, kes talviste rasvavarude kogunemise kartuses jõutrenni tahab teha, siis tulge minuga jalutama. Iga päev pärast paaritunnist kiirkäimist ligi 20kg raskust esimeselt viiendale viia on tõeline biitsepsi rõõm :)
Päriselt :)

Katki. Korralikult.

Jalka noh :)

Eeskujuliku kuljuslasena ei lõhu mina oma jalgu mitte kibekiirel tantsuhooajal, vaid ikka suvel, omast vabast ajast. Nüüd on nii, et neljapäevaõhtuse mängu haavu saan vist veel mitu nädalat lakkuda:)

Parem hüppeliiges on üles paistetanud nagu punane rannapall ja puutsadest hõõrutud kand (seesama, mis Kadi-Taneli pulmas parmude ja sääskede poolt auklikuks näriti) ei mahu enam vabatahtlikult ühessegi kinnisesse jalanõusse. Nagu bigfoot...

Seega teisipäevasel (ja võibolla ka neljapäevasel) mängul on siis kriips peal.

Ah jaa, selili lamades on vasakus küljes üks roie ka kahtlase tundega ja keset selga ilutseb tore sinikas.

Oijah, oli vast mäng...

Sportlik eluviis

Mulle meeldivad päevalõpud.
Sest siis saab minna trolli peale iidvanade mutikestega eksisteerimise, seismise ja sisenemise pärast võitlema. Ja kui oleks trennivaba päev, läheksin ma tõenäoliselt poodi algajate kassiiride, kaalumata tomatite, udusireenidest beebide ja kurjast vaimust vaevatud inimeste vahele ostlema.
Aga täna lähen hoopis trenni tükkideks keksima ja vaimseid saltosid tegema.
Ja kui veab, jooksen pärast bussi peale ja sõidan koju, et lõpetuseks veel ühe hingetõmbega viis korrust võtta.


Tegelikult pole häda midagi.

Teemadest

Nii, nüüd siis olen valmis minema:)
(Võibolla moraalselt veel mitte, aga materiaalse seisukoha pealt küll)
Lumelaua saime täna hommikul kätte, saapad on parajad, jope ja püksid ja kindad juba ammu ootavad.
Nüüd võiks veel ainult tööga kuidagi ühele poole saada, siis saaks rahuliku südamega nädal aega kadunud olla.
Homme õhtul läheb laev ja laupäeva lõuna paiku peaksime olema juba Soomes polaarjoone taga.
Ees ootab üle meetri lund ja kümneid miinuskraade.
Ja puhkus!
Tagasi saabume naistepäeval...
8. märtsi õhtu juba pidigi broneeritud olema. Organiseeritud jooming ühesõnaga.
Ja täna õhtul saab asju pakkida poole ööni, sest veerand ööd kavatsen ma tööl olla.

Siis. Diplomitöö ka vaikselt edeneb. Kuigi kohutavalt visalt, aga mõni pole veel seal maalgi. Vahel ma kahtlen endas, et kas ma ikka saan nii suure ampuga hakkama, mis endale kokku ahnitsesin. Teinekord läheb kõik aga libedalt ja valutult, et säilib lootus siiski kevadel lõpetada...

Siis. Eelmise kirjutise pisipõnn sai endale nüüd ka nime - Mattias. Peetri nägu on:)
Emmel ja lapsel jälle kõik korras ning nüüd juba mõnulevad kodus. Kuna ma ise aga vaevlen kohutava köha-nohu kombinatsiooni käes, siis ei saa ma neile külla minna isegi selleks, et vennalt mett laenata. Irooniline. Tõvetsen edasi.
Ja külvan kõikjale oma patsille. Muhahaa.

Siis. Esmaspäeval trennis ei käinud, kuna karstin hallukaid nägema hakata. Palavik oli nii kõrge. terve päeva mõtlesin, et mul nädalavahetusest on selg kange. Aga kui juba kõik lihased kahtlaselt tuimaks muutusid, siis tuli meelde küll, millal viimati selline tunne oli. Umbes viis aastat tagasi, kui kodus haige olin ja kraadiklaas juba õrnalt 39 hakkas näitama.
Kuna ma muidugi tükk aega terve olen olnud, siis ega mul mingeid tervendavaid imerohtusid ju ei olnud käepärast. Oli ainult tekk ja padi ja kuum tee( loendamatud tassitäied) ning uni. Ja enne magamaminekut õnneks abistati mind kuuma piima ja meega. Aitäh.
Eile siis soetasin endale ülikanged gripiravimid ja nohurohu. Paistab, et õhtul on vaja veel üks pakike võlupulbrit ära tarvitada, sest ega haige ei ole ju aega olla.
Puhkus ootab.

Siis. Täna jälle tunnen, nagu oleks peksa saanud. Tegelt eile käisin trennis. Ei tahtnud nii pikalt laiselda. Ja siis muidugi tegime igast vahvaid tõsteid ja hüppeid ja pöördeid ja saltosid (oki, läksin liiale veidi) ja kätekõverdusi ja mida kõike veel. Pole ime, et lihased kõik tsemendist täna on.

Olgu siis. Järgmine kord kuuleme vast taas juba märtsis. Olge siis kõik tublid ja ärge kihutage/külmetage/laiselge, eks!

Loomaaed pagasis

Jäätmekäitlus-porno: Panin prügi kotti

Selliste pärlitega alustasime oma laupäeva, seltsiks õlu, rumm ja alles purjus kuljuslased.Sõit Elva poole algas varastel hommikutundidel, sellest ka vahe mõistus ja veel promillidega vereringed.
Lihaselõdvestus oli siis selle ürituse nimi, kus suur hulk rahvatantsijaid koos käisid ja luuvalupäeva keelust üle astusid (füüsilist tööd ja sporti ei tohi teha, muidu terve järgneva aasta luud ja kondid valutavad. Eks näis...)
Päevane spordiosa kulmineerus õhtuse loomade sõpruspeoga - lepatriinu tantsis metsseaga, kass mutiga, geko jänesega, üks teine jänku hiirepoisiga, rebane kukega jne
Tõeline tohuvapohu. Aga tantsida sai nagu ikka poole ööni, alkoholi oli hunnikutes, samapalju süüa ja veel suuremas hunnikus head tuju oli.

Kõik head emotsioonid ja ootamatud vanad tuttavad on kordaläinud ürituse lahutamatu osa. Kuljus võitis muide!

Järgmine aasta kohtuvad tantsijad aga taas Tallinnas, sest järjekordselt (!) kaotasid Savijalakesed.

Lihased lõdvestunud, ootame põnevusega trenni...

Täiendused teisipäeval kell 23:10
Oh, ma pidin siia nüüd veel palju tarka kirjutama, aga kuidagi ei jookse see jutt enam. Alustame siis kuivalt, ehk oskad ise sellest midagi põnevat kokku meisterdada.
Ühesõnaga, sõit algas mingi poolöösel (tegelt 8:30), ilm oli mõttetu ja oligi hea hetk pealinnast põgeneda. Elvasse jõudsime enne 12 ja 12:15 tehti üritusele avalöök. Kõigepealt kohalolekukontroll (mille käigus said kõik endale käe peale vahva lehmatempli:)) ja siis tipa-tapa alla järve äärde hommik (või siis lõuna-)võimlemist tegema. Kohale oli saabunud kuus tantsuansamblit, kes siis erinevate võistluste käigus enda hulgast parimat üritasid selgitada. Esimene ala oli vastavalt kuumale ühiskonnateemale prügisorteerimine, oli ka sportmänge ja orienteerumistki. Päeva välialad lõpetas õpperetk mööda Elvat, mille käigus oli vaja pildistada erinevaid asju ja lavastada teatud punktides humoorikaid ülesandeid. Peale meeldivat lõunasööki saabus aeg sisealadel jõudu katsuda. Traditsiooniliselt oli olemas viktoriin, lisaks katsuti jõudu arvutiklaviatuuri kokkupanemises, arstiriistadega pähklite purustamises, täispuhutud kummikinnastest torni ehitamises, ajalehe lugemises, TÜ kolledzite geograafilises määramises ja viimase ülesandena sportliku jõu ja ilu numbri sooritamises (vihje TÜ teaduskondadele). Seejärel oli jäänud veel kõige viimane jõukatsumine, mis küll punktiarvestusse ei läinud, kuid sellegipoolest tähtis oli. Teemal "Biodiversiteet ehk täielik loomaaed" oli vaja eelnevalt valmistada ette lühike etteaste, mis siis publikule ette oli vaja kanda. Peale meeletut tantsu ja tralli kuulutati välja võitja - Kuljus! Rändkarikas, mille esimest korda võitis ka Kuljus (1990.aastal), jääb aga nüüdseks meile, kuna ring sai täis - rohkem graveeringuid lihtsalt enam ei mahu. Seega on kuljuslastel taas vastutusrikas ülesanne lasta liikvele uus rändauhind. Võidu puhul on Kuljusele hoiule antud ka Ulla - tantsuneiu, kelle kaaslane (nime ei tea, on vaja targemate käest küsida) aasta aega kaotajate juures viibib. Nagu öeldud, toimub järgmise aasta lihaselõdvestus Tallinnas (või lähiümbruses), kuna kaotajateks jäid savijalakesed.
Kõik!

Ralli

(Eile vaatasime jalkat. Telekast. Ma nean maapõhja seda hetke, kui teatati, et meil on trenn ja piletid mängule, aga siis ilmnes, et ikkagi ei ole trenni ja siis ei olnud meil enam ka pileteid, sest jõudsime need juba uuesti tagasi anda. Urr. Nii heast mängust jäime ilma. Eesti võitis Andorrat 2:1. Viimaks ometi väravad...)

Aga üldiselt jooksen ma ajaga võidu:)

Varsti algab jälle kool, teate. Ja enne seda on vaja ainult miljoni asjaga ühele poole saada. Edasine tegevuskava oleks ka vaja läbi mõelda;) Aga selleks küll kahjuks aega ei jää. Juba mul on sada asja ees ja kallite inimeste peale enam aega ei jäägi. Õnneks praktikatega hakkab nüüd asi ühele poole saama juba. Üks nendest oligi mu viimase aja mureliku näo põhjustajaks, nüüd on see ka klaaritud. Ja asi edeneb. :)

Ja ma kavatsen endiselt kooli kõrvalt tööl käima hakata, pluss veel täis kohaga kuljuslane olla ja kõige tipuks veel diplomitööd kirjutada...
Ajast jääb ilmselgelt puudu, aga mis sest. Mulle meeldib mu elu ja siiani olen suutnud mõistlikult oma aega planeerida. Ööpäev on ju 24h ja üks tõeline aktivist kasutab sellest igat sekundit produktiivselt. Hehee.

Aga täna on selline tornaado-tunne. Hommikust saadik lennus olnud, mingil hetkel ka 24 m kõrguse maja otsas vaadet imetlemas käinud ja soojakus paberikaustade sisse ära uppunud. Nüüd omas kontoris ja töödekuhi aina kasvab. Ei teagi, millal täna koju saab...

Aga õhtul näen jälle muskat.
On ju tujutõstev tegur või mis:)

Eile

Oh jah, jätkates oma sportlikku nädalat siis...
BC Kalev/Cramo sai TÜ Rockilt haledalt tappa.
68:88

Finaalseeria on 1:3 Rocki kasuks.
Süda tilgub verd lausa...

Jalgpallist

UEFA Meistrite Liiga finaalmäng.
AC Milan vs Liverpool.
2:1

Mäng täis emotsioone ja magusat võiduiha. Milan tegi Liverpoolile tagasi selle eest, et too 2005.aastal nende nina eest võidu napsas. Aga olgem ausad, tookord oli mäng pisut huvitavam. Penaltitega on alati põnevam võita ju. Aga ühe targa mehe lauset korrates - parem meeskond võitis;)

Hääl on ära nüüd...
Kriuksun siis edasi:)

No fakk...

Õues on ilus ilm, eksole?
Päike paistab, eksole?
Üleüldse on viimaks soe kevadilm kätte jõudnud, eksole?

No mida kuradit ma siis tujutsen... Nagu mingi naine, ausõna.
Kord kuri, siis kurb, siis mossis, siis lihtsalt apaatne, siis salvav jne jne
Nagu üks tarkpea mainis eile, et pigem sobib mulle naeratus, kui kuri või mossis nägu...
Ähh, vastik on endal ka olla. Võiks ju normaalselt käituda ka vahel. Ei pea pidevalt teisi väsitama oma saja miljoni erineva tujuga! Lihtsalt säraks...
Peaks proovi tegema. Äkki isegi õnnestub;)

Aga ätehh taaskord!
Eilse õhtu eest. See, et Soome jäähokimeeskond sai Kanada käest pähe... Noh, lepime sellega. Aga selle kuti, kes kanadalaste neljanda värava üle rõõmustas, nägu oleks tahtnud küll pisut modelleerida:) Noh nii paari vasakhaagiga...
Kuid see selleks...

Ja RetSept, et õhtusel kurva-hetkel mind ei tüütand. Plusspunkt Sulle! Aga ma tegin olukorra vist ka üsna hästi selgeks, mis siis juhtuda võib...
Just seda ma eile vajasingi. Et oleksid lihtsalt olemas.
Ja sõnu polnudki vaja...

Aga nüüd siis jah, ma proovin oma suunurki pisut kergitada, et päikest mitte ära hirmutada. Pealegi, ma olen juba ise ka endast tüdinud. Kaua võib siuke pirts olla!
(Ära riku teiste tuju vähemalt)
Mõjus:)

...

...ja siis sai Eesti Venemaa käest pähe 0:2. Täitsa masendav mäng! Ma ei ole küll mingi superarvustaja, aga mitte ka just päris võhik aru saamaks, et see mäng ikka sakkis sajaga. Eestlased oleks nagu trenni teinud... Ok-ok, eile sai oma viha päris häälekalt välja elatud, täna proovin lihtsalt leppida asjaoluga, et meie meeskonnale pole abiks ka kodustaadion ja meeletutes kogustes kogalikke vutifänne...

Ma muide käisin eile ka patriotismialget utsitamas. Koos tõsiusklike fännidega mööda linna marssides oli kahju, et endal sel hetkel mängupiletit taskus ja meeletut kisamissoovi südames ei olnud. Kuigi, naeratuse võttis ikka näole küll...

Päris lootusetu ma ikka ei ole...

Aga eilne päev on nüüdseks juba kauge minevik ja ma pean leppima olukorraga, et õues on mingi vahva superilm, aga mina pean istuma ühikas ja projekti moogerdama. Jah ma tean, et see on ju iga aasta nii, aga iga aasta ma mõtlen, kas mitte äkki kooliasjad põrgu saata ja jalutama minna. Sel aastal vastan eitavalt, lülitan välja telefoni ja eemaldan netikaabli.

Ma pean selle pasa ju valmis saama, kurat võtaks! Olen ma jäär või ei?