Kaardil

Üks oluline võrseke eluvaadete lapsikul põllul on jälle taimeks sirgunud ja kevadet kuulutavana õitsele puhkenud :D

Veel üsna hiljuti vastikust tekitanud teema poliitika on viimaks ka minu huvi äratanud. Omamata pikki aastaid üleüldse mingisugust seisukohta ühiskonna ja igapäevaelu aspektide suhtes ja olles poliitilises mõttes täielik algaja/naiivitar, olen enda üle tegelikult ääretult uhke - valijakompass täidetud, erakondade valimisplatvormidega enam-vähem kurssi viidud, piirkondlike valimisnimekirjadegagi tutvutud...

Eriti huvitav on muidugi viimaks teada saada, kuskohas oma vaadetega siis poliitikamaastikul ka tegelikult paiknen. Ja mis kõige hirmsam - mind päriselt ka huvitab see :)

Ma ei tea, tundub, nagu oleks järksu täiskasvanuks saanud.

Kuna õigel valimiste päeval kodukanti ilmselt ei satu, annan oma hääle e-hääletustel vahemikus 24.02. kuni 02.03. Päris kindlasti kohe.

***

Teleka ees veedetud tunnid said eile hoopis uue tähenduse, sest meil on nüüdsest kodus uus treening-graafik :) Kõik reklaamipausid, mis jäävad vahemikku koju saabumine kuni südaöö, tuleb veeta sportides - olgu selleks siis kätekõverdused, kõhulihased või lihtsalt paigalsörkimine. Eilse Bondi-filmi ajal tuli näiteks kokku pool tundi liigutamist:)

Kui reklaam algab, on tavaline, et inimesed loivavad vetsu või komberdavad külmkapi juurde uut õlut tooma, meie aga kargasime püsti ja kukkusime harjutusi vehkima. Ja kõhulihased saavad tänu naerule veel lisatrenni:)

Telekavaatamine võib ka kasulik tegevus olla!

Kavatsen programmi haarata ka koduse arvutiga töötamise, sest ka selle puhul tavaliselt telekas taustaks mängib ja aitab pausikohti dikteerida ning on igati kasulik, kui iga kolmveerand tunni tagant end natuke liigutama peab:)

Meie odav versioon lööklausest "suveks saledaks" !

Uue aasta esimene

Nonii,

Olles end viimaks kõigist kohustustest korraks vabaks raputanud, leidsin viimaks jälle ka tee sellele saidile üles. Njaa. Viimasest postitusest on möödas ikka hulga aega, vahepeal on aastanumber ja riigis kehtiv rahagi jõudnud vahetuda!

Möödunud aasta oli raske, palju oli muret ja vaeva, kuid seda parem ja mõnusam tuleb uus.

Ma luban seda. Ma tean seda!

Vahemärkusena tahtsin siinkohal ära märkida kõik oma vanad ja igivanad sõbranjed, kes vahepeal poolsalaja või pisut avalikumalt pudenenud või pudenemas on :) Palju õnne teile, noored lapsevanemad!

Eks selliseid uudiseid tuleb viimasel ajal kohe hulgikaupa, aga seda toredam:)

Kui nüüd jälle endast rääkida, siis ega vahepeal polegi midagi muutunud. Mõlgutan viimasel ajal salajasi mõtteid sügisesest kooliminekust, aga päriselt ei ole ma veel midagi otsustanud. On nii üht-koma-teist mõttes :D

Tööd on viimasel ajal jälle palju. Kohe tõsiselt palju. Ja selle üle on ju tegelikult ainult hea meel. Kuigi jah, ega see kerge ei ole päevad otsa arvutiekraani jõllitada. Vahepeal on tõsiseid kahtlusi oma nägemisteravuse suhtes, aga paar tundi puhkust on siiani õnneks aidanud.

Ja kui tööpäev saab läbi, siis asun usinalt oma hobi kallale. Pea igaks päevaks jagub midagi :) Kahel päeval nädalas trennid, siis kabineti sekretäri ametist tulenevad tööd-kohustused ja siis pressiteenistusega koostöös kodulehe ja kuukirjaga tegelemine. Sagimist on palju. Aga see-eest hindamatu väärtusega kogemus, selles olen küll kindel.

Aga üldiselt üritan oma Kuljuse-ajajärku kuidagi kokku tõmbama hakata. Sügis toob uusi tuuli ja uusi suundi, kuhu poole püüelda. Suvel ootab veel ees Gaudeamus ja noorte tantsupeol valikrühmana esinemine, sealt edasi siis on aeg ruumi teha juba noorematele.

No ja kodu?

No koduga on sellised toredad lood, et suvel sai siis valmis elutoa remont. Seinad said uuesti tapeeditud, liistudki kohe sama soojaga seina pandud. Vahepeal lisandus tuppa kaks mahukat raamatukappi, mis mu kahe raamatusarja ja lugematute muude teoste tarvis asendamatuks osutusid ja toanurka tekkis ka väike töönurgake, kus korraliku inimese kombel arvuti taga tööd saab teha. Ainult ühtegi pilti polnud jõudnud selle aja sees maalida. Toa seinad olid aga enne tapeetimist jälle ilusti siledaks tehtud ja kuidagi ei mahtunud pähe mõte, et mõne maali pärast jälle auku on puurima vaja hakata. Jube mõeldagi.

Selle asemel maalisin seekord aga otse seinale. Jah. Kõrgust ja laiust šedöövril siis umbes 1,5m ja kasutatud pruuni akrüülvärvi ning internetist leitud ideekavandit. Aega kulus ainult 6 tundi :)

Jube mõnus oli nokitseda! Päriselt!

Aga koduga seoses muidugi veel juhtumisi - nimelt ostsin eelmisel nädalal ühest internetipoest esikusse kaks jalatsikappi, kuna mul oli juba täiesti kõrini nendest jalatsiriiulitest, mille eelmistelt omanikelt päranduseks saime. Eelmisel nädalal siis käis Aivar kastidel laos järel, kokkupanemisrõõm jäi loomulikult mulle :) Esimest karpi avades sai selgeks, et kapi tagumine seinapapp ja väikese sahtli põhjapapp oli teadmata suunas jalutama läinud - kas siis juba tehases karpi pannes või oli kellelgi laost neid asju vaja. Igatahes, minul oli ka vaja. Seepärast helistasin järgmisel päeval klienditeenindusse ja küsisin, kas ja millal asjad ikkagi minuni jõuavad. Tädi muutus häälest kuidagi eriti leplikuks ja tasaseks ja palus kirjutada kirjalik avaldus, mis täpselt kadund on. Oeh. Kirjutasin siis. Juurde kirjutasin ka konkreetse küsimuse, millal asjad minuni toimetatakse, sest selle paari papiliistaka pärast küll enam ei tahaks kuhugi pärapõrgusse sõita. Järgnes mitmepäevane vaikus. Alles järgmise nädala esmaspäeval helistati ja küsiti, millal mulle sobib nende kulleril kodus vastas olla. Konkreetne. Täna õhtul siis saab teise kapi ka viimaks kokku panna ja kola esikus vähemaks. Nüüd on vaja kallile kaasale veenvalt põhjendada, miks me esiku seinad üle peaks värvima ja miks uut porimatti vaja läheb :)

Kodune diplomaatia.

Ja põhimõtteliselt oleme viimaks jõudnud otsapidi ka uue köögimööblini. Oleme jõudnud ühise visioonini nii paigutusest kui värvilahendusest. Nüüd oleks vaja ainult rahalist ressurssi ;P Aga küll me kogume...

Vot siis,

Hulga aega jälle siin meeldivalt ära raisatud - nii teil kui minul.

Lähen ja hakkan jälle asjalikuks!
Kallid-paid.

Toimekas toimetamine ehk remont edeneb

Nii-nii! Kaks nädalat hullust on nüüdseks läbi saanud. Tiheda Kuljuse trennigraafiku vahele suutsid end edukalt suruda nii mõnedki vanad head sõbrad, kes hoolimata asjaoludest ei jätnud jonni ja mind rutiinist välja tirisid küll kohvi jooma, küll niisama lobisema. Reede õhtugi ei olnud erand. Pika planeerimise peale saime lõpuks kokku Katsi-Priidu juures, kes meid lahkesti kostitasid ja meeldiva ajaviitega varustasid. Ülivägamõnus on niimoodi lobiseda ja chai´d juua, lauamänge mängida ja fotosessioone korraldada. Koju hilja ja magama veel hiljem, kuna enne tuli veel üks jutuhoog peale:)
Laupäeval magasime mõnuga pisut kauem kui plaanisime. Peale kerget hommikusööki käisin trennis ja siis ootas juba remont. Aga enne seda tuiasime kõikvõimalikes poodides, ostsime ära tapeedi ja seinavärvi ja valisime välja parketi, mina sain lõpuks oma juba kinnisideeks kujunenud köögitoolide katted, veel mõned pudipadi detailid ja kell kuus jõudsime koju. Algas pahteldamine ja lae värvimine. Õnneks pidi pahtel kuivama ja seintega eriti midagi teha ei olnud, lae värvimine läks ka suhteliselt valutult. Õhtul käisime sõpradega bowlingus, Pätrikus ja Nimegas, koju jõudsime pühapäeva mõistes varakult - umbes viie paiku. Pühapäeva hommik saabus umbes lõuna paiku ja peale kiiret hommikueinet läksime end lumivalgekesteks maskeerima - seinu lihvima siis. Umbes kella neljaks saime selle tööga ühele poole, siis muundusime hallipäistest vanakestest jälle normaalseteks ja läksime hoopis trenni. Ja õhtul värvisime seinad ka esimest korda üle:) Mmm...
Ja täna algavad tudengite sügispäevad:)

Kes teeb, see jõuab.

Tõdemused

Murphy rääkiski eile tõtt - muska oli ainult kuus korda helistanud, kuna üllatuslikult polnud tal koduvõtmeid kaasas ja varsti pidi juba trenni lippama. Ja Triin oli helistanud, õhtul selgus ka helistamise professionaalselt erialane põhjus - kuidas seletada lahti mõõtkava 1:2000...
Ja siis otsustas telefon mind narritada ja 29nda augusti kuupäevaga sõnumi ka uuesti aktiivseks teha...

Ja õhtul käisid külalised, päris esimesed ja kõige kallimad. Veini(de), kalasaiade, juustu, tortillade ja "kreemipurgikeste" õhtu oli. Ajaa, torti seekord pakkuda ei unustanud:)
Vana mõttetu teadetetahvli saame igatahes asendada nüüd uuega, mis on tuunitud ja igatpidi palju ägedam:)

Nädalavahetusel hakkame remondiga pihta. (Ei-ei, pidu nii suureks ei paisunud. Meil on lihtsalt vaja magamistuba korda teha:))

Täna hommikul tundus muskale, et toa põrand on viltu.
Täna hommikul tundus minule, et diivan on ka viltu.
Uurimine jätkub.

Une defitsiit

-Kui Mirru muska kõrvale lõpuks magama jõudis, oli laupäev juba alanud.-

Reedel peale tööd pakkisime siis oma seitse asja ja panime Vändra poole ajama. Kodus ootasid saun ja pere suuremad/väiksemad ja rahu linnakärast.

Täiesti üllatuslikult läks aga peale sauna kõvemaks andmiseks - õde ja õemees olid tulnud vanemate uut kööki kaema ja liikusid tegema. Kuna aga brändi ei ole just mu lemmikjook, sain mina asja rahulikult võtta ja loota, et ka järgmine päev tuleb meeldiv. Pidu nagu väga pikk ei olnudki, palju pikemaks venitas õhtu aga vestlus ema-isaga, mille lõpuks kolme paiku sunniviisiliselt lõpetasime. Üle tüki aja jälle vanemaid kuulata on hea.
Igatahes sai palju targemaks ja mõtlemist on kohe tükiks ajaks...

Laupäev algas nagu ikka pannkookide ja pika hommikusöögiga. Ja siis arvas ema, et vennal ja muskal on paras võimalus õues vana alõtša- ja kuusekänd välja urgitseda. Tegevust jätkus kohe väga kauaks, kuna viljapuu osutas oluliselt tugevamat vastupanu kui esialgu arvati. Meie Melena ja papsiga seisime muidugi väljakaevamiste kõrval ja targutasime nagu vähegi jaksasime:)
Õues asjatamise lõpetasime täpselt enne vihma.
Mina jõudsin veel peale õhtusööki ja meeldivat logelemist pühapäeva hommikuks tordi valmis meisterdada, samal ajal ku ema koristas vannitoa põrandalt makaronitükke, mis suupilli kurkulükkamise tagajärjel kogemata Andrast väljusid...

Ja pühapäeval peale hommikusööki kappasime juba seda väikest tegelast vaatama, kuna ta otsustas öö jooksul haigeks jääda. Õnneks tõdesime varsti, et tal pole viga eriti midagi - keksis ta ikka samamoodi ringi ja tegi pahandust, ainult silmad olid sellised veidi hallikad, teate küll seda palaviku-pilku...

Ja minipuhkus oligi vaikselt läbi saanud. Türi kaudu Tallinnasse ja kodus me olimegi. Paigalviibimine kestis küll vaid ligi pool tundi, aga asi seegi:) Trenni läksime. Kujuteldavat vastast taguma.

Peale seda sõitsime Kristiinesse, et osta hommikusöögiks jogurtit, juustu ja diivanijalgade alla vilti, et parkett terveks jääks. Kokkuvõtteks ostsime kilo eest kõikvõimalikke vajalikke asju ja juustu unustasime. Mõistlik iseenesest.

Mis ma veel tahtsin öelda, et kased mu tööakna taga juba kolletuvad. Hirmus. Kerge köha paistab olevat samasugune paratamatus. Ja unepuudus on - hommikul oli voodi nii soe ja muska kaisus nii mõnus...

Üks unine porilane tiirleb kontoris ringi. (Mitte mina.) Vahepeal sai veidi kiirema hoo ka sisse - siis kui kõhtupidi kaktuseokka otsa lendas. Taas mõistlik iseenesest-

Natuke

Pere:
Eile kohtasin üle tüki aja oma vendi. Mõlemaid korraga. Tuleb välja, et seda hakkab nüüd iga teisipäev juhtuma. TTÜ spordihoone on ikka üks maagiline paik...
Nädalavahetusel lähme maale hingekosutust saama ja närve rahustama. Lihtsalt. Väga hea on niimoodi lihtsalt minna. Veel parem on etteteatamata sisse sadada - siis ei ole ema valmistunud meie nuumamiseks (kuigi ka siis suudab ta igaks juhuks külmkappi ostetud asjadest sellise kõhutäie valmis meiterdada) ja kõik on lihtsalt õnnelikud, et saavad silmast silma vestelda ja puhata.

Kuljus:
Esmaspäeva õhtul siis sadas Kuljus kaela. Kahesajaga.
Esinemiste graafik läks korraga nii tihedaks ja kõik hakkasid midagi tahtma. Ja trennid. Ja lisatrennid. Hooaeg on olnud avatud nüüdseks kolm päeva, aga mul on juba sellest kõigest villand. Lubasin endale see aasta, et katsun kogu kupatusest kergelt läbi libiseda. Paistab, et varsti hakkan oma sõnu sööma...
Mul on kõrini ülemõtlemisest ja pidevast arutelust teemadel Kuljus ja M. Õnneks suvi möödus suht rahulikult, enamik ajast ma lihtsalt keeldusin antud teemat puudutamast või sellest pikalt rääkimast. Ainult ühe korra Kaspariga rääkisime väga põhjalikult...

Töö:
Njaa. Töö ei edene kuidagi. Kuhi muudkui kasvab ja kasvab, aga tahtmine muudkui väheneb ja väheneb... Olen juba mitu päeva lulli löönud, ükskord ju pean nagunii asja käsile võtma. Aga praegu on nii palju teha ja mõelda, et keskendumisega on raskusi. Ja kõik muudkui helistavad - küll ema, küll vend, küll õde, küll muska...
Ja siis peab koguaeg igast asju meeles pidama ja kirju kirjutama ja raha üle kandma ja sõnumitele vastama.
Võtaks oma töövälisest elust paariks kuuks puhkuse...

Kodu:
Vaikselt edeneb. Kastide kuhi aegamisi kahaneb, asjad salamisi kaovad. Eile raamatuid välja ladudes leidsin Anna Karenina vahelt paar tähtsat dokumenti...
Meie külmkapp teeb endiselt põnevaid hääli ja muuseas avastasin, et pesumasinat on juba hädasti vaja. Tahaks kõik järjest ära teha, magamistoas juba remondiga alustada ja kasutada oma teadmisi kodukujunduses, aga ei. Kardan, et sügisesse plaanitud nädalake puhkust on selleks kõigeks vähe. Ääretult vähe.
Ah jaa, tegin hommikul putru.

Side lõpp.

Päevanali: I'm on a whisky diet. I've lost three days already!

Tehnoloogia ime(b)

Kas ma olen juba rääkinud, et meil on ääretult musikaalne ja õppimisvõimeline külmkapp?

Vanas korteris oli ta alles Algaja - ta kasutas heli, mis sarnases veetilkade kukkumisele plekkämbrisse.
Laupäeval ühest korterist teise transportimise käigus kuulis ta üldises liiklusmüras ilmselt midagi põnevat ja jättis selle meelde.
Tänaseks võin öelda, et ta on edukalt üle läinud Edasijõudnute klassi - tema soolo koosneb umbes kolmest kuni kuuest helikatkest ja see kõik kokku kõlab nii, nagu keegi koputaks ja sooviks tungivalt välja saada. Vahel intensiivsemalt vahel pisut väsinumalt.

Ootame põnevusega hetke, kui talle omistatakse Professionaali kraad...

Astrite ja politseinike päev

Täna hommikul sain aru, kui hea on ärgata oma kodus. Olles mõnuga kakskümmend minutit kauem maganud, tõusin ja tegin voodi ning köögiuksest möödudes avastasin, et keegi ääretult hea inimene on hommikukohvi ja võikud mulle valmis teinud. Kümme punkti selle eest:) Suhkrut meil muidugi ei olnud, aga täiskohaga kohvihoolikuna ei heidutanud see mind sugugi.
Saatsin muska suudluse ja prügikotiga tööle ja ise läksin kööki hommikusööki nautima. Nüüd ma mõtlen, et ma pean hakkama varem tõusma, sest nüüd on võimalus päeva esimesi hetki nautida - hommikukohv rõdul kõlab ju ahvatlevalt. Talvel läheb muidugi keeruliseks:) Aga niikaua, kui päike veel normaalsel ajal tõuseb ja vähegi soojendab, kavatsen ma seda ära kasutada.
Ja siis ma avastasin veel, et kui mul on võimalust, siis ma võin vannitoas väga palju aega kulutada:) No juukseid oli vaja ju pesta ja kindlasti föönitada, siis hambad pesta ja nägu meikida ja lõhnastada ja kammida ja keha kreemitada ja ...
Ja suurest kastidekuhjast oli vaja riided ka üles leida.
Igatahes tööle jäin ma hiljaks:)

Ja mul läks tükk aega taipamaks, miks terve linn politseinikke täis on:)
Hommikud on lahedad!
Eriti tänane:)

Head 1. septembrit neile, kes täna jälle/alles kooli läksid!

Teemadest

Nii, nüüd siis olen valmis minema:)
(Võibolla moraalselt veel mitte, aga materiaalse seisukoha pealt küll)
Lumelaua saime täna hommikul kätte, saapad on parajad, jope ja püksid ja kindad juba ammu ootavad.
Nüüd võiks veel ainult tööga kuidagi ühele poole saada, siis saaks rahuliku südamega nädal aega kadunud olla.
Homme õhtul läheb laev ja laupäeva lõuna paiku peaksime olema juba Soomes polaarjoone taga.
Ees ootab üle meetri lund ja kümneid miinuskraade.
Ja puhkus!
Tagasi saabume naistepäeval...
8. märtsi õhtu juba pidigi broneeritud olema. Organiseeritud jooming ühesõnaga.
Ja täna õhtul saab asju pakkida poole ööni, sest veerand ööd kavatsen ma tööl olla.

Siis. Diplomitöö ka vaikselt edeneb. Kuigi kohutavalt visalt, aga mõni pole veel seal maalgi. Vahel ma kahtlen endas, et kas ma ikka saan nii suure ampuga hakkama, mis endale kokku ahnitsesin. Teinekord läheb kõik aga libedalt ja valutult, et säilib lootus siiski kevadel lõpetada...

Siis. Eelmise kirjutise pisipõnn sai endale nüüd ka nime - Mattias. Peetri nägu on:)
Emmel ja lapsel jälle kõik korras ning nüüd juba mõnulevad kodus. Kuna ma ise aga vaevlen kohutava köha-nohu kombinatsiooni käes, siis ei saa ma neile külla minna isegi selleks, et vennalt mett laenata. Irooniline. Tõvetsen edasi.
Ja külvan kõikjale oma patsille. Muhahaa.

Siis. Esmaspäeval trennis ei käinud, kuna karstin hallukaid nägema hakata. Palavik oli nii kõrge. terve päeva mõtlesin, et mul nädalavahetusest on selg kange. Aga kui juba kõik lihased kahtlaselt tuimaks muutusid, siis tuli meelde küll, millal viimati selline tunne oli. Umbes viis aastat tagasi, kui kodus haige olin ja kraadiklaas juba õrnalt 39 hakkas näitama.
Kuna ma muidugi tükk aega terve olen olnud, siis ega mul mingeid tervendavaid imerohtusid ju ei olnud käepärast. Oli ainult tekk ja padi ja kuum tee( loendamatud tassitäied) ning uni. Ja enne magamaminekut õnneks abistati mind kuuma piima ja meega. Aitäh.
Eile siis soetasin endale ülikanged gripiravimid ja nohurohu. Paistab, et õhtul on vaja veel üks pakike võlupulbrit ära tarvitada, sest ega haige ei ole ju aega olla.
Puhkus ootab.

Siis. Täna jälle tunnen, nagu oleks peksa saanud. Tegelt eile käisin trennis. Ei tahtnud nii pikalt laiselda. Ja siis muidugi tegime igast vahvaid tõsteid ja hüppeid ja pöördeid ja saltosid (oki, läksin liiale veidi) ja kätekõverdusi ja mida kõike veel. Pole ime, et lihased kõik tsemendist täna on.

Olgu siis. Järgmine kord kuuleme vast taas juba märtsis. Olge siis kõik tublid ja ärge kihutage/külmetage/laiselge, eks!

Sünnipäev jagamisel

Koos õde Mari omaga saab tänasest tähistama hakata veel ühe värske ilmakodaniku sünnipäeva.

Poisipõnn saabus siia ilma kell 03:05, oli tema sel hetkel 55 cm pikk ja kaalus 4,2 kg. Tädid-onud-vanavanemad olid ootamisest pisut väsinud, kuid sellegipoolest ülemõistuse õnnelikud, kui hommikul telefonis samasisulise sõnumi avastasid.
Värskete vanemate esimene laps lubas olla ilus kena ja hea tervise juures.
Vanemad on tõenäoliselt õnnest segased.

Juurdlus nime üle veel käib, hellitavalt on teda juba pikemat aega Meinhardiks kutsutud. (Loodan siiralt, et see on nali:))
Igatahes õnnesoovid vennale!

Õhtul lähme kaeme oma silmaga ka üle:)

Unenägudest

Ma pidin hommikul (või noh, umbes nelja aegu päeval) pisaratesse ära lämbuma, kui ärkasin üles verisest ja surma täis unenäost. Mu ema suri.
Siiamaani läheb pilk akvaariumiks, kui see meelde tuleb.
Pool tundi kannatasin ära, siis helistasin ja küsisin, et kas kõik on ikka korras. Meil tavaliselt on selline empaatiline võime üksteise muresid ette näha.

Viimane kord oli siis, kui me Itaalias olime ja eelviimase päeva hommikul kõik pekki keeras. Bussijuht pani näkku ja lubatud Rooma kesklinna asemel pani meid kusagil lennujaamas maha (vahemaa umbes nagu Kohila-Tallinn)
Ja siis ema helistas, et kas kõik ikka on korras. Et ta oli eelmine öö mind unes näinud ja et mul oli kõik pahasti olnud. Raisk.
Mul tõmbas emotsioonid niigi lakke, kuna olin eelmisel päeval just suutnud end poolvigaseks teha ja lonkasin kolmesaja euro eest.

Ma loodan, et see on ainult emade võime näha lapse muresid ka nii kuradi kauge maa tagant.

Ei taha mõeldagi, mis juhtub, kui mulle ka selline ettenägemisvõime on antud. See tekitab meeletult ängistust...

Äraaetud hobused lastakse maha

Üks paljudest toredatest mõtteavaldustest, mis mulle möödunud nädalavahetust meenutama jääb. Intellektuaalide kodu, ma ütlen:)
Aga kodus oli tõeliselt hea ja värskendav olla. Nohu, mille ma sealt muidugi endale külge suutsin korjata, ei ole nii hea, aga see on pisiasi. Kõiki neid vahvaid hetki seal kasvuhoone juures jäävad meenutama paljud head naljad ja pisarateni naerdud tarkuseterad. Mul on tõeliselt vahva pere, teate.

Minu superema on tüüpiline (mittemeeleheitel) koduperenaine, kes on alati ja igas olukorras oma võsukeste üle uhke ja ülihoolitseval seisukohal. Ja paps on nagu meessoost ja vanem versioon minust. Jäärapurikas, kes teab kõige kohta kõike ning kellele meeldib oma teadmisi jagada. Alati.
Õde on aktiivne noor emme, kes sahmib kõikjal ringi, kasvatab erilist masuurikat ja saab kõigega hakkama. Ka teistele pindakäimisega muide:)
Vennad on erilised fruktid jah. Jüri on muidugi nüüd avastanud, et ka rahulik elu eksiteerib meie maailmas. Tõenäoliselt peame selle eest tänulikud olema Melenale.
Ja Pets muidugi on Pets. Sellelt pere osalt pärinevad muidugi värskeimad uudised, aga jäägu need esialgu meie perre. (Kes teab, see teab)

Ja kodus saab alati naerda. See on parim ravim linna- ja töötülpimuse vastu. Maal käin ma puhkamas. Aktiivselt küll, aga ikkagi puhkamas.

Ma olen oma pere üle meeletult uhke ja õnnelik:)
Jah.

Kõik algas 13.juulil...

Millal ma viimati nägin kaht vikerkaart korraga?
Millal viimati pugesin niimoodi vaarikapõõsasse, et ainult plätud paistsid?
Millal keetsin esimest korda kirsikisselli?
Millal viimati oli aega peale lõunasööki pikali visata ja lihtsalt põõnata?
Millal viimati end oimetuks unistasin?
Millal oli aega rahulikult päikese käes lesida ja mööduvaid pilvi vahtida?

Kõikide nende küsimuste vastus on üks - puhkus.

Ma olin kodus just täpselt nii kaua, et jõudsin Tallinna-kodust juba puudust tundama hakata. Noh mitte ainult materiaalsetest asjadest ei tundnud ma puudust...
Kolmapäeval linna jõudes ootas mind ees kinokülastus, millest ma juba eelmises kirjutises rääkisin. Niipalju veel, et film hakkas kell 21:15 ja kestis 3 tundi. Kodu poole muidugi jalgsi:) Lobisedes ja suures tahtmises äsjasest filmielamusest aru saada.

Mõned päevad ja draamad hiljem ootas aga ees hoopis reis Hiiumaale. See oluliselt ülekorraldatud ja vähearutatud reis oli superlahe puhkuse osa, millest ilmajäämine oleks tekitanud aga väiksemamõõtmelise katastroofi. Sai naerda, süüa, juua, Hiiumaad imetleda, Kassaris ujuda, jalutada ja telkida ja Hiiu folgil pea otsast ära keerutada:)
Ja muidugi ka Niinuga lõpmatuseni kõigi kallal nokkida ja Mariga maailma-asju arutada. Oh kui mõnus seltskond oli.
Isegi seitse ja pool tundi praamijärjekorras möödus meeldivalt. Jalad olid küll asfaldil paljajalu tantsimisest sigavalusad ja ninaots tee peal päevitamisest punane, aga see oli ninnu-nännu selle kõrval, kui hea mul tegelikult olla oli.

Ja Mariann kirjutas praami oodates midagi head:

Elu on üks pidev ootamine:
ootad sünnipäeva, päkapikke,
ema koju, kooliaega,
kui oled väike
ja igas päevas paistab Sul veel päike.

Ootad esimest armastust,
kooli lõppu, suve,
esimest tööd,
kui oled noor ja nii tugev
veel ei tundu aja vool.

Ootad puhkust, esimese
lapse sündi,
oma maja valmimist,
kui oled jõudnud keskikka,
kuid asjad oodata ju ikka needki.

ootad vanu tuttavaid külla,
uue kudumisajakirja ilmumist,
vahel ka surma,
kui oled jõudnud
vanadusse,
kuid oodata on põnev siis ka
jõuluks uusi toasusse.

Ühesõnaga oleme pidevalt
ootamisseisundis - ootame
bussi, meest koju, tantsupidu
või praami.

* * *

Siin autos istub
seltskond aplaid noori,
kes igal ajal nõus
on sööma kartulikoori.

Neiud "ätitjuudiga"
ja saavad meestest jagu,
meestel aga palju
alkot kannatab magu.

Ees autos lõbus
seltskond inimesi koos,
mees pühib rehve,
imelik ta poos.

Taga autoks žiguli,
mis viguriga liigub -
käib vahel poes ja
järjekorda tagasi ka kiigub.

Suur suvi käes ja
noored suvitavad koos,
kõigil lahe tsill
ja kõik on hoos.

Ja siis veel kõik need ilusad ja vahvad hetked, mis kohe meelde ei tule. Vähemalt mitte õiges järjekorras;) Paremad ja ilusamad ikka eespool. Aga mis ma siin ikka vatran.
Elu on endiselt lill, teate:)
Viimasel ajal on olnud palju aega, et mõtted jälle õigesse ritta seada. See puhkus on olnud väga produktiivne. Teinud-käinud-mõelnud palju.
Ja see ongi peamine.

Ega eestlane ju nagunii rahulikult puhata ei oska:)
Kulgen aga edasi ja ootan, mida elul mulle järgmiseks pakkuda on...

Kisub pilve

Kui midagi ei saa metsa minna, siis midagi ikka läheb. Ah teate ju küll seda nõmedat ütlust. No ja viimasel ajal tundub mulle ka nii.
Elu nagu iseenesest nii kole rahulik, et naerma ajab lausa (kui muidugi mitte arvestada seda, et aegajalt tapjatrollijuhtidega mööda linna ringi lehvin, et aegajalt ülekäigurajal autodega kohtun, et vahel Virus inimhordide vahele kinni jään...)
Aga ikka on tunne, et kõik on liiga korras, et kohe kuskil plahvatab keegi.
Ma käin ikka liiga rabedal jääl praegu, mulle vähemalt näib nii. Ja ma tean, et ma ei peaks seda siin arutama...

Ja et ma ära ei unustaks, siis pean siinkohal mainima, et "Piraadimere kariibid 3" on suuperhea vilm. Kui kõik filmid nii mõnusad oleks, siis vist elakski kinos...
Teisipäeval käisin vaatamas. Ummiga koos käisin;) Ta muidugi vaatas teist head filmi, aga kinos olime samaaegselt. Naljakas kokkusattumus tegelt. Aga jällegi pidin teda alt vedama, jälle ei saand temaga kokku. Kurb kohe.

Igatahes täna siis sõidan koju ära. Tükiks ajaks kohe.
Puhkan.

Mõtlen elu üle järele.
Ja mõelda on oi-oi kui palju...

Muahh!

Hetkel on mul käsil pooleteiseliitrine peavalurohi.
Nimeks Kiss.
Kirsimaitseline muide:)
Mmm...

Ja kodus on vaarikad juba valmis:)

Maasikad on möödanik. Vot!

Et siis hirmasasti tahaks juba koju saada. Olen nädal otsa põhimõtteliselt niisama linnas molutanud. Tegelt, teinud olen palju. Kodus oleks mind raudselt kuidagi muudmoodi rakendatud. Aga nüüd olin linnas ja tegin tööd. Mustad otsad . Aga töö on töö ja raha on raha. Mitte et see minu elus peamine oleks. Aga ma tahan reisima minna. Ja maailma näha.

Ja reisikorraldusfirmad millegipärast ei ole ainult ilusast naeratusest huvitatud. Miks küll?

Ja nüüd ma lähen taon oma pead vastu seina edasi. Sest nagunii ju pole vahet, milline on valu algpõhjus. Pool päeva on valutanud, pole aidanud ei tablett ega alkohol. Mu elu on kurb...

Oeh...

Napakas

Silmad on punased nagu küülikul...
Tegelt ka!
Ise ka ei tea, kust sain, aga valutavad kuramused ka meeletult. Kurrat küll! Tervis viimasel ajal kuidagi supersittsitt olnud...

Kodus käisin. Tegin pika nädalavahetuse. Rihmaks tõmmati korralikult muidugi. Ainsana kodus ja siis on ju vaja maksimumi võtta. Lapsehoidjat sai mängida. Ja tööd teha. Ja veel ja veel ja veel...

Kodus on nii hea vaikne ikka. Kõik on nii kuramuse ilus roheline ja lõhnab nii hästi. Muru ja lilled ja põõsad ja puud.
Ja maasikad.

Kui ma pakuks teile maasikaid, shokolaadi ja kuuma kohvi, kas teie siis tuleks mulle külla?
Njaa. Aga mõni ei tulnud.
:)

No ja eks ma siis pidingi pühapäeva ootama jääma. Aga see tuli oodatust rutem, sest pühapa hommuku magasin nagu nott ja ei liigutand varvastki. Ja kui oleks saand veel kaisus magada...

Tänane hommik oli hea. Lihtsalt mõnus...
Õhtu ja öö ka;)
Ja ma ei kiida niisama. Nii ongi!

Uni vol 3

Ma ei suutnud tõesti hommikul üllatada end avastusega, et taaskord olen unine.
No tõesti!
Ei märgand õigel ajal magama minna ja nüüd võitlen siin projekti ja Mati Unega...

Ja tööle suutsin ka AINULT 20 minutit hilineda. Ei, tegelt see on päris hea tulemus, kui arvestada, et juhatajal on sügavalt savi, millal me ilmume. Peaasi, et ilmume... Aga enda distsipliini huvides meeldib mulle kindlaks kellaajaks siiski saabuda.

No aga täna hommikul oli ikka tõeliselt mõnus uni ja eriliselt soe tekialune. Mmm! Lausa kananahk tuleb peale, kui sellele tagasi mõtlen;)

Aga millal ma üldse puhanud küll olen?
Polegi vist:)
Õnneks on nädalavahetus juba saapaga visata, seega saab jälle kodu poole lipata, vaikselt leviauku ära kaduda ja nautida kevadist loodust.
Saab patakaid laadima minna metsade vahele:) Teate ju küll, kuidas see käib!

Peavalust siniliiliateni :)

Reedet siis kirjeldaks kui järjekordset päeva, mis algas peavaluga:)
Aga ega kaua polnud aega põdeda. Kõik superhead inimesed oli vaja ilusti tööle saata ja ega siis ei tulnudki enam und peale...
Jäin mõtlema ja pikutama sinna mõnusasse voodisse. Mõtlesin ma jee!
Kaifisin lihtsalt teise padja lõhna ja naeratasin totakalt:) Te ju mõistate mind...

Ja siis helistati taas ja küsiti reipa häälega, kas ma ei viitsiks pisut sõitma tulla. Aga loomulikult viitsin! Mis küsimus see on? Olin ju endale päeva vabaks teinud ja tõenäoliselt olekski ma muidu sinna voodisse totra näoga laisklema jäänud (jah, Sul oli selles osas õigus, aga sel hetkel ei soovind küll, et Sulle õigus jääks).
Ühesõnaga, istusin autosse ja algas mitmetunnine sõit. Rääkida sai, head muusikat sai, naerda sai;) Päev oli rohkem kui kordaläinud.

Suure tormamisega jõudsin kursavenna ja naabrinaisega kinno ka. Ai kui rõve film! Mägedel on silmad 2 siis. Nagu kohe eriti rõve noh! Mingi kutt väljub kuivkäimla sitakastist... mingile jobule lüüakse relvatoru konkreetselt silma ja enne seda urgitsetakse peahaava kaudu tema ajus. Nagu päriselt! Närvid olid pärast nii kapi otsas, aga ma nautisin seda mõnuga;)
Give me a hand...
Gänginali(kes teab, see teab...)

Ja õhtu magustoiduks oli soolaleivapidu Kassu ja Miku juures:) Kuna mu kõht polnud päeva jooksul eriti süüa näinud, siis kiired mullijoogid panid aju kihisema. Ja kui ma olin lõpetanud ka veinipudeli, olin jälle kapsauss...
Ja mingi hetke pärast saabus täielik mäller. Selle aja jooksul suutsin ma konkreetselt bitchida ja inimesega tüli norida.

Hommikul muidugi oli paar hämmeldust, aga see selleks...

Ja siis ma hakkasin kodu poole end orgunnima. Tõesti ei viitsind hommikul end rongi peale ajada ja esimese bussi saatsin ka kuradile. Selle asemel võtsin ette pikema teekonna ja maabusin kodus, olles vahepeal end Pärnus surnuks külmetanud;)
Aga asi oli seda väärt. Kodus oli ikka mõnna-mõnna...
Vaikus ja rahu muidugi eelkõige.

Ja tegelt on nii imelik, et pühapäeva hommikul silmi avades oleks tahtnud hoopis linnas olla. Tegelt ka noh!
Terve päev lugesin tunde. Endal hakkas ka juba nõme, kui pool päeva alles läbi oli...
Ja siis ma saatsin end põrgu ja hakkasin asjalikuks. Mingis mõttes noh! Vähemalt ei vahtind iga natukese aja tagant kella...

Aga õhtul tuldi siniliiliatega!
Ja tehti süüa! Mmm, küll oli hää...

Ja siis viimane...

No eila oli siuke vahva nali, et nalja ei olnudki. Jõudsin õhtul ühikasse teadmisega, et saan viimaks vara tuttu kobida. Aga võta näpust...

Ja hommuku ei tahtnd silmad kuidagi lahti tulla. Nii hää ja soe oli... Suure pusimise peale suutsin viimaks sõrgkangi silmalaugude vahele ajada ja need lahti kangutada. Une-Mati oli kalluriga liiva silma orgunnind...

Eh, mai viitsi. Tööle tulles lonksasin ühe hää kohvi sisse, see ajas korraks silmad lahti. Nüüd siin kontoris päikese käes istudes koputab ta jälle mulle õlale. See vastik uni noh...

Eelmisest nädalast veel korralikult välja puhkamata on ikka jube raske endas seda motti leida ja ühiskonnale terve päeva jooksul kasulik olla. Ikka kipub nii minema, et laisklen siin arvuti taga oma aja ära ja kui viitsin, siis teen millimeetri jagu tööd ka;)
Aga homme lähen koju ja siis PEAB midagi tarka ka tegema. Kodu kohe on siuke koht, kus ei ole tahtmist väga pikalt magada. Seal on mu kutsu, kellega on vahva aias ringi joosta.

Ja Andra, kellega me siis kas jookseme toas/õues, mängime klaverit, tantsime, laulame, otsime vanaema, kiusame vanaema, joome iga viie mintsa järel morssi, sööme iga kahe mintsa tagant või teeme niisama pättust... ;) Ja kui ta ära väsib, siis laulame koos karumõmmi laulu ja jääme tuttu. Ja kui mina ära väsin, siis läheb Andra emme või vana juurde ja siis nad hakkavad mind kiusama...

Ühesõnaga, kodus on lahe!
Lilled, linnud ja heinamaa...