Somnambuul

www.adasti.eu

Sügisene öörannak on nüüdseks selja taga.
Lõpptulemuseks jäi umbes 32 km üliägedat seiklust spioonidena pilkases pimeduses mööda Kõrvemaa metsi ja kanarbikuvälju, valusad jalalihased ja hulk adrenaliinirikkaid mälestusi.
Seda seiklust jäävad minu jaoks meenutama kaks totaalset maokat samblasse (tänu taevale ei olnud sel hetkel seal ühtki puuronti ega kändu turritamas), pikutamine keset kanarbikuvälja (sest kuhugi mujale ei olnud võimalik enam peitu joosta, kõige lihtsam oli lihtsalt pikali visata ja vihmasabinat näol nautida), eredad hetked kaardi ja gps-seadme koostöötamises (ja mittetöötamises) ning sörkjooksul finišeerumine (sest käia enam ei viitsinud) :)
Kui ma eelmisel korral olin korduvatest eksimustest lõpuks üsna demotiveeritud, siis sel korral läks kõik hästi - ei ühtki üleliigset kilomeetrit ja kapitaalset möödapanekut. Töölistele jäime vahele vaid ühe korra.

Tundub, et selle seltskonnaga võib luurele minna küll.

Luba

www.jucoolimages.com

Hea, kui sul on sõbrad. Isegi siis, kui oled aasta või kaks kuhugi kadunud, on nad ikkagi alles, vastavad kõnedele ja kirjadele. Neid kuulates ja lugedes on aga aimata, et inimesed on oma maalilma asjadesse ja toimetustesse ära uppunud. Kes kasvatab lapsi ja ootab uusi kõhuelanikke, kes rabab mitmel rindel tööd teha ja kes käib kõige eelneva kõrvalt veel kooliski.

Inimene on üks naljakas olend, ta teeb ja jõuab täpselt nii palju, kui palju ta endale asju kokku ahnitsenud on. Enamik inimesi tõdeb, et nende elu on nii kiire ja et neil ei ole näiteks kohvitama või teaatrisse aega minna. Aga kui juttu tuleb kohustuste koormast, siis selgub õige pea, et endi õlule on suur ja ajamahukas koorem võetud ning kui asi puudutab tööd või karjääri või eneseteostust, siis võetakse kohustusi veel juurdegi.

Aga pere?

Aga need inimesed, kellega sa oled oma mõtetes otsustanud terve elu koos veeta?

Kui neid vaid õhtuhämaruses või varavalges voodis magamas nähakse, kuidas see siis peaks neile tõestama, et hoolid neist ja kogu see rabelemine on nende heaolu pärast? 

Kuidagi vildakas tundub see mõtteviis.

Meie kliimavöötme inimesed on nii hõivatud mõtetega, et raha teenimiseks tuleb terve elu tõsise näoga rügada, rassida, elada peost suhu ja rikkaid kiruda. Meile on terve elu pähe raiutud, et lõbutsemine ja elust rõõmu tundmine on narrus - korraks küll võib, aga siis tuleb kohe-kohe jälle pea ees töösse hüpata. Me tunneme piinlikkust, kui me peame end lõdvaks laskma ja hetke nautima, enamik meist suudab antud olukorras ikkagi leida mõne pisiasja, mis pole täpselt õige või mis kogu üritusest sootuks halva mälestuse jätab.

Me oleme ise oma elutempo kiireks ajanud, et taeva pärast ei oleks aega mõtiskleda, nautida ja lihtsalt elu ning elamise eest tänulik olla. Me keelame endile kõike seda sellepärast, et teised, meie pereliikmed ja sõbrad ja tuttavad ja isegi see võhivõõras mees sealt kõrvaltänavalt, arvavad selle pillamise või logelemise olevat. Sulaselge laisklemine.

Me otsime kõikjalt enda ümber vaid halba ja negatiivset, me ahmime endasse meedia poolt pakutavaid õuduslugusid ja ahhetame iga kord, kui mõni tõeliselt rikas inimene tahab maailma parandada - raudselt pettus või vale. Meile meeldib draama ja häda ja viletsus, sest me tahame kinnitust sellele, et maailm meie ümber ongi vaid hale pettus ja üleni süsimustades värvides. 

Me otsime kõikjalt kinnitust sellele, et meie ebaõnn ja vaesus on tingitud ümbritsevast keskkonnast, mitte meie vildaka mõtteviisiga sisemaalimast. 

Milleks?

Milleks, küsin ma endalt üha jälle ja jälle?

Miks ma pean terve elu taluma kannatusi ja vaeva? Miks peaks mulle korda minema, mida arvavad teised inimesed minu tegemistest? Miks ma peaksin terve elu tegema tööd, mis mulle tegelikult ei meeldi, aga mis ühiskonnas on tunnustatud ja mõne arvates ka prestiižne? Miks ma peaksin tegema terve elu mingeid asju lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks, nii on õige või ühiskonna poolt aktsepteeritud? 

Vastus on tegelikult ju lihtne - ei peagi.

Me saame seda, millele keskendume. Kas keskenduda halvale või heale, selles on küsimus.

Mina olen oma otsuse teinud.

Ma luban endal olla just selline, nagu ise soovin, teha ja teada ja mõtelda just neid asju, mis minule südamelähedased on, olla vaba kõigest halvast ja nautida Elu. Ma luban endal olla õnnelik.

Ma olen seda väärt.

Just nüüd, just praegu.

See on minu elu.

Minu.

Lennelda priiks

Oeh, kuidas mulle meeldib lennata.

Allikas: weheartit.com

Enne veel, kui õhku tõusime, vaatasin salongis ringi ja mõtlesin valjusti, et kas kellelgi seekord lendamise hirmu ka on ja nagu tellitult oli ta seekord minu kõrvale maandunud. Iga õhuaugu peale haaras ta seljatoest kinni ja tegi närviliselt lehvikuga tuult. Tore. Tuleb oma soovidega vähe ettevaatlikum olla :) :)
Aga meil oli tore.
Tööreis küll, aga ikkagi tore.
Reede õhtust kuni pühapäeva lõunani seminaridel istuda oli taguotsale küll paras katsumus, aga laupäevaõhtune pidulik dinner imeliste inimeste seltsis korvas kõik. Mis kõige naljakam, kõige rohkem hinge läksidki need, kelle lugu oli äravahetamiseni sarnane minu enda omale. Taaskord tõestas Elu mulle, et inimesed SUUDAVAD saavutada kõik, kui neil on piisavalt kirglikku tahtejõudu ja entusiasmi. Kõik muu tuleb juba õppimise käigus.

Mõtteid, mida suutsin nädalavahetusel endasse ammutada:
Kõik, mis meiega juhtub, juhtub põhjusega.
Kui Sa midagi kogu hingest soovid, kuid eesmärk libiseb käest, siis lase sellel minna - lase Elul lahendus leida.
Kui Sina seda ei tee, ei tee mitte keegi.
You can go as far as you grow.
Focus on yourself.
Attitude is everything.
Dream big :)
Edu on õpitav oskus
Edukad ei sünni võimlas, edukad inimesed on need, kellel on unistused, iha ja visioon. /Muhammad Ali/
Julge loota millesegi erilisse!

Kodumaale kaasa sai ühesõnaga võetud hulga toredaid mõtteid, mälestusi ja eesmärke.

Lähen lendan siis edasi.
Oma mõtetes ja unistustes :)

Peace. Love.

Ootamatused

Allikas: www.skyelightphotos.com

Eks see on ikka nii, et kui plaanid mingit asja väga pikalt ja põhjalikult, siis kokkuvõttes ei pruugi
lõpptulemusega rahule jääda, sest ootused olid liiga kõrgele kerkinud.
Aga kui juhtub vastupidi - ootamatult antakse sulle võimalus teha asju, mida sa oma ellu planeerinud ei ole, on tulemus hingetukstegevalt vahva.

Nagu näiteks laupäev vabaõhumuuseumis.
Täiesti ebatraditsiooniliselt otsustas meie põnn lõunaunest loobuda ja seetõttu otsustasin välja jalutama minna, lootuses et ehk ta vankris lõpuks ikka magama jääb. Jajahh. Sellest hoolimata, mööda Randvere teed ja Lõuka tänavat jalutades tuli lausa naeruväärselt hea tuju peale - päike paistis ja sügis näitas end kõige ilusamast küljest kõigi oma kuldsete kaskede, tammetõrude ja sahisevate lehehunnikutega. Sõbrad tegid vabaõhumuuseumis mingit pulli (no olgem ausad, meigitud noormehi ei saa ju normaalseks pidada :)) ja aeg möödus lennates, päev oli täis nalja ja naeru, värsket õhku ja meretuult - uuesti kodus olles pärast kuuma tee ärajoomist magasime kõik ühe peatäie päevaund. Ja ega õhtul enam õigesti käima saanudki ennast - vaatasime ära ühe ammusalvestatud filmi, jõime veel teed ja juba ma magasin jälle.
Kvaliteetpäev kvaliteetseltskonnas. Imeline :)

Või nagu näiteks ootamatult sülle sadanud vaba pühapäev.
Täiesti plaanivabast päevast kujunes tõeline energialaks ja ometi ei teinud ma midagi suurejoonelist. Lihtsalt, mul oli võimalik ärgata siis, kui uni viimaks ära läks, kusjuures hommikusöök juba ootas mind. Seejärel sain pühendada aega iseendale, sain rahulikult meikida ja riietuda ning trollipeatuses päikese paistel peesitada. Seejärel jalutasin vanalinnas, nautisin Sinilinnus imemaitsvat hõõgveini, lobisesin telefoniga ja nautisin sügist, Jah, seda ilusat ja värvilist sügist.

Ma loodan, et tihedas argipäevas ja rutiinses elurütmis on ka teil võimalik üks hetk peatuda ja pilk tõsta, vaadata enda ümber ja nautida kõike seda ilu ning mitmekesisust.

Elu tuiskab meist mööda samal kiirusel, millega meie sööstame tema poole, seega, aeglusta sammu ja ka elu aeglustub. Vaid nii on võimalik näha ja tabada seda Imelist Elu.

Viva!