Kõik-saadetakse-põrgu-päev

Mul on täna kassiahastus.
Konkreetne värk.

Ma isegi ei viitsi viriseda oma kooliasjade pärast ega ka sellepärast, et...
Ah, ma ei taha.
Miks ma peaksin teid oma muredega koormama? Parem poen teki alla, võtan tassi kakaod ja ei tee maailmast väljagi. Olgu ta siis pealegi nii kiuslik ja raske, mind ta sealt voodist küll kätte ei saa.
Ehk veab ja mõne aja pärast saab kaissu ka...

Kes nädalavahetuse maha magas, see võibolla ei märganudki, kui ilus aastaaeg meil hetkel käsil on. Just see mitmekesisus ja pidev muutumine teebki ta nii ilusaks.

Sa teed õues rasket tööd, vananaistesuvelikult soe tuuleõhk ajab sul juuksed lootusetult sassi ja sa tõstad silmad, et taamal kõrguva metsa mitmekesiseid värve imetleda... Ja sa armud. Armud sellesse päikselisse päeva ja sügisesse ja tema värvidesse ja neisse lahkuvatesse linnuparvedesse ja lehehunnikutesse ja kastanitesse ja sügiskündi tegevatesse traktoritesse. Ja oled õnnelik, et su kodumaa parasvöötmes asub:)

Nädalavahetuse sügisidülli mahtusid ka lehmad. Ja hetk, kui padulinlane lauta sattus. Kopsepuhastav virtsahais tahtis neiukese ära tappa...
Masendavalt naermaajav.

(Asjaolu, et piim ei ole tegelikult nt Selveri toodang, vaid pärit siiski lehma seest, võib üsna traumeeriv olla jah...)

Eriliselt tavaline

Esimene päev uues töökohas:)
Kiire on!

See nädalavahetus, kui mul magada lasti:)

Aga loomulikult pidin ära kasutama olukorda, et maale ei olnud vaja kiirustada ja erilisi plaane selleks kolmeks päevaks polnud.
Muska oli ainult minu käsutuses.... Mmm!

Laupäevaks plaanisime küll neiudega objektikülastuse. Aga kui ma kell 13 silmad avasin ja kuulsin, et vihma sajab, ma isegi ei vaevunud kätt tõstma, et kellelegi helistada. Aega ju küll! (Jah, umbes järgmise nädalani, siis peab olema juba mingid esimesed mõtted paberil... Naljatilgad! Mul pole üldse mõtteid, isegi mitte kõige elementaarsemate küsimuste kohta. Kooliasjade peale pole ammugi aega mõelda...)
Ühesõnaga, kleepisin oma silmalaud jälle kinni ja keeldusin end sooja teki alt välja vedamast. Läks õnneks.
Viimaks suutsin kella nelja paiku oma õunapüreestunud luud jälle ritta seada ja padjanäo õue vedada. Oi kurat, kui ilus ilm oli! Päike paistis ja see kuradima vaher, mis seal otse keset teed laiutab, oli nii ilusasti kuldkollaseks ja veripunaseks värvunud... (Sügis äkki? Ei usu...)
Peale sööki suutsin hetkeks olla produktiivne ja paar kooliasja veidi paremini organiseerida ja siis tuli jälle väss. (Läbiv teema vist)
Umbes üheksa paiku helistati. Ja kutsuti jooma. Oi üllatust.
Igatahes selle tegevuse tulemusena lõptasime oma õhtu von überblingenis... Suure draama pealtnägijatena.
Korjasime siis sõbra südamekillud põranda pealt uuesti kokku ja tekiilaaurude saatel lõpetasime peo Staabis. Kell oli märkamatult kuus saanud...

Lõpuks ootas jälle pehme voodi. Kell 11 lubasin kooliasju tegema hakata. Valetasin. Täiesti süüdimatult ja kahetsustundeta:) Kell oli nii mõnusalt kolm, kui viimaks horisontaalasendi vertikaalse vastu vahetasin. Lihtsalt uskumatu unekas jätkus muidugi kuni tänase hommikuni, kui mul oli vaja kooli minna, aga ma kuidagi üles ei suutnud tõusta.

Aga see selleks. Paistab, et enamik tuttavaid lausa kohutaval kombel laisklesid nädalavahetusel...
Mina kaasa arvatud.

Aga kas ma ütlesin juba, et see oli üle tüki aja parim nädalavahetus? Naerda sai, kurvastada sai, lohutada sai, kallistusi sai, magada sai, pidutseda sai, tantsida sai, puhata sai...
Ühesõnaga - parim.
Aitäh muskale!

Tegelikkus

Midagi ilusat ja südamele...
Need sõnad ja see hetk ja lähedus ja kallistused ja suudlused...

Selliste hetkede nimel oleks vist nõus ükskõik kui kaua istuma ja ootama. Päev võib olla täielikult p***ekukkunud, vanatädikesed võivad lõputult trollis su varvastel talluda, poemüüja kiirus võib olla oluliselt aeglasem kui tatiklimbi venimine mööda seina, mingi ajuhälvik võib sind vabalt bensiinivirvendusega poriloigust läbi sõites kõrvatagusteni märjaks pritsida, tööandja võib vabalt oma pereelulisi puudujääke su peale karjudes välja elada, õppejõud suudab küsida just selliseid küsimusi, et end täieliku lambana tunneksid.
Aga see ei heiduta.
Sest kohe saabub õhtu ja sind ootab üks soe naeratus ja kallistus. Sa võid täiesti suvalisel hetkel Talle kaissu pugeda ja lihtsalt olla.
Lihtsalt niisama.
Arutada igapäevasündmusi või rahulolust hoopiski vaikida, lugeda raamatut ja itsitada maailmakirjanduse üle, vaadata kõige igavamat filmi ever, aga seda mitte tähele panna, kuulata koos head muusikat ja kaasa laulda ka sõnu teadmata, teha padjasõda ja üksteist niikaua kiusata, kuni üks veidi haiget saab, kõdistada, silitada Ta juukseid, lasta end masseerida, kuulata Ta kaisus olles südame tuksumist, arutleda poliitilistel teemadel ja teaduslikel teemadel ja erialastel teemadel ja harukordsetel teemadel ja suhteteemadel ja tulevikuteemadel, rääkida värskemaid anekdoote ja väsimusest ohjeldamatu naermiseni jõuda.

Lihtsalt olla ja tunnetada.
Lähedust.
Kehasoojust.
Armastust.

Kaks teadusuudist

Pärinevad horisont.ee leheküljelt.
Sellel lehel tasub üldse silm peal hoida, kui teadus vähegi huvitab.
Tarkust sisaldab ta palju:)

Kahanev kilogramm

Teine silm loeb teisiti


...

Vihma trotsides...

Üks ülesanne lubatakse rahulikult edasi lükata ja teine samasugune istub kohe uuesti selga... Hmm. Tundub, nagu ma oleksin elus.
Ja vajalik.
Ja rõõmus selle kõige üle.

Ja kohe, kui mu kontori akna taga kuused jälle otseks lükatakse, läheb äkki peapööritus ka mööda. Täna on ikka rõveproduktiivne päev olnud. Ning kui ma iga päeva esimest loengut maha ei magaks, saaksin ehk veel targemaks ja saaks veel rohkem ringi tormata...

Aga ma olen rahul. Sügis on ilus, teate. See vihm on nii lohutav... ja poriloigud, kuhu tahaks sisse hüpata (ja põlvist saadik auku ära kaduda. Eestimaa asfalt, ma ütlen) ja pühapäeval rongijaama sõites nägin tee ääres üleni sügisvärvides puud...
Ning õunad. Ja see mesi, mis venna käest talve hakuks varutud sai, läks üleeile juba käiku;) Kuigi muska profülaktilised-kulinaarsed katsetused on rõvedad, ei jäänud ma tänu temale siiski rohkem haigemaks. Atehh!

Oh kurat! Mingi nostalgik vist.

Veel lühemalt kui muidu

Kokkuvõtet meie reisist võite lugeda siit. Ma ei hakka ise sellega jamamagi.

Mul on lisada ainult üks pildike:)





Hehee!

Grazy hair moments

Siin Tallinn!

Et ma siis jah olen tagasi.
Nii kuradi neetult palju oleks rääkida ja nii kuradima vähe aega on olnud viimasel ajal. Teate.
Järjekord algab sõnadega Itaalia ja baila-baila ning teoreetiliselt seal kusagil keskel on ka kool ja töö ja uus töö ja kodu ja külmetushaigused ja püsiv peavalu ja uni ja muska ja kesteabmisveel ning kogu see krempel lõpeb mõistega "interneti mitteolemine minu arvuti läheduses". Ja selle viimase asja taha ongi minu kirjutamistuhin peitunud.
Lihtne!

Kannatust siis, varsti juba ehk ka pikemalt jälle...

Lulli lööma!

Sel ajal, kui teised koolis juba tööd rebivad teha, lähen mina puhkama...

(PS! Mulle pakuti just hetkel lisaraha teenimise võimalust. Ja pakkumine oli nii kuradi ahvatlev...)

Et siis puhkama. Itaalia!
Jaa, ma sain öö jooksul lõpuks oma aruanded valmis ja pool 2 alustasin ka kohvri pakkimist:) Ma olen üleüldse öösiti palju produktiivsem. Ühesõnaga, poole 5ks oli asi põhimõtteliselt koos.

Ja nüüd, poole tunni pärast istun taksosse ja vuran lennujaama. Kadestage nüüd!
Nädala pärast trehvame jälle.

Lehva-lehma!

Mõistus-mõistus, tule koju:)

Ei-ei, ma lihtsalt ei suuda õppida oma vigadest. Millal küll minule lõpuks kohale jõuab, et tühja kõhuga ei tohi jooma minna?
Lammas. Tõsiselt.
Igatahes ühikatuba 405 on näinud kõikvõimalikes versioonides mind.
Ja eile nägi kõige koledamat.
Aga mis sellest. (Mul on lihtsalt kahju nendest inimestest, kes mind eila kantseldasid, muud midagi)

Ma nüüd asjatan edasi:)