Hingelt ära

Just siis, kui ma üldse enam ei jaksa olla - kui kõik asjad mu elus on kuhjunud üheks meeletuks Marsini küündivaks töödehunnikuks, kui kõik tahavad minult midagi, ootavad mingit võimast ja müstilist suutlikkust ja ma ise kaasaarvatud, kui kõik päevad mu nädalas on reserveeritud alates seitsmest hommikul kuni poole kaheteistkümneni õhtul - saabub mu ellu tema.

Uuesti ja võimsamana kui eales varem.

Olles mu jaoks ainsana olemas 24 h ööpäevas, kuulates ära ka kõige totramad ja tühisemad mured, süstides minusse sellist positiivsust ja õnnetunnet, et aegajalt teeb lausa haiget (näiteks reede õhtul naeruteraapias hakkas lõpuks valus. Naermisest), tunnen, et keerulisest eluperioodist hoolimata on mu kõrval keegi, kelle peale saab loota.

Kelle abi on alati olemas.

Kelle naeratav ja rõõmus ellusuhtumine ka mind puudutab.

***

Põrgusse kõik! Tähtis on vaid see, et teineteisel olemas oleme :)

Esimene

Eile õhtul käis tihe rebimine koha pärast, kes esimesena mulle õnne jõuab soovida. Otse loomulikult oli muska paremal positsioonil (loe: kohe minu kõrval ja ei pidanud sõnumitega mässama) ja võitis ülekaaluka veerandtunniga võistluse.

Enamik õhtust aga kulus õppimisele - diplomitöö seisis peaaegu kaks nädalat lihtsalt paigal, kuna mul ei jätkunud õhtuti jõudu ja tahtmist temaga tegeleda.
Õnneks oli muska aga kannatlikkus ise.

Hilisöine maitseelamus kõigi meeltega...

Ja hommikul! Hommikul serveeriti mulle kohvi (kuigi Ta ise üldse kohvi ei joo, tuleb see Tal ikkagi super-hästi välja) :) ja toodi hommikusöök voodisse. Ma ei oskaks paremat hommikut tahtagi.
Ja ka sellest oli veel vähe. Tööle jõudes avastasin kotist pisikese karbi. Näuu...

Mehed oskavad vahel ikka tõelised hellitajad olla.
Aga ärgem neile seda ütle - see rikub nende mehelikkuse teiste meeste silmis:)

(Ja nii hea on mõelda, et Ta vahel ikkagi ka selline tahab olla. Olgu siis kui harva tahes.)

Matemaatiline tehe

(Üks hilisõhtune jalutuskäik + üks uus auto +kaks pokaali +
üks šampusepudel) x naerlähedushoolivus² + taldrikutäis maitsvat sööki + üks mõnus voodi + hommikuni kaisusolemine = Meie

Lihtne!

- Huvitav on see, et olenemata erinevatest teguritest ja nende variatsioonidest on vastus alati üks ja sama:) -

Sulle, kes sa oled kaugel

Miks?

Kõikide küsimuste küsimus.
Küsimus, millele ei oska kunagi midagi vastata, aga samas saab kõigest rääkida.
Küsimus, mis ei tähenda midagi, aga samas võib nii oluliseks osutuda.

Miks ma nii käitun?
Miks ma ei taha rääkida?
Miks ma nõuan nii palju?
Miks ma tujutsen (nagu tüüpiline naine)?
Miks...?
Miks...

Sest ma hoolin. Tõesti hoolin, sellest kiuslikust maailmast välja tegemata, ennastunustavalt ja jäägitult.
Hoolin nendest külmadest varvastest, mis teki all mu jalgade vastu puutuvad, hoolin neist ilusatest huultest, neist murekortsudest su laubal, hoolin neist unesegastest lobisemistest (isegi, kui need mind vahel marru ajavad), hoolin sellest, kas sul läheb töö juures hästi, hoolin nendest nääklemistestki, hoolin sinust üleni...

Tule ruttu koju, ma igatsen sind väga.
(kuigi sa neid sõnu tõenäoliselt ei loe...)

Nr 166

...ärkasin veidi pärast seda, kui mu pea vastu kontorilauda kolksas...

Tegelt pole asi nii hull, aga varsti võibolla on, kui ma nii edasi jätkan.
Aga päris tegelikult tahtsin teha kiirkokkuvõtte sellest, mis ma vahepeal teinud olen.

Kolmapäev oli nagu iga teinegi kolmapäev. Jäin akadeemilise hilinemisega eetika loengusse hiljaks, kus just jagati hindeid. Ei jõudnud veel salligi ümber kaela ära kerida, kui kõlas minu nimi. Ausalt, see õppejõud võis ju ise olla väga huvitatud oma ainest, aga mina tavaliselt lihtsalt magasin seal tunnis. Või siis tegin miljon muud asja... Matriklisse kirjutas mulle nelja. Napikas.
Jõudsin ära käia ka trennis ja valmistusin mõnuga nädalalõppu vastu võtma.

Neljapäev oli muska sünnipäev. Käisin pisut koolis (st istusin loengus ja rääkisin läbi msn-i Katsiga juttu ja arutasime elulistel teemadel nagu lapsed-mehed-abielu(!)) Peale seda loivasin rõõmsalt tööle ja ootasin päeva lõppu. Seejärel ostsime pool Selverit sünnipäeva tarbeks tühjaks ja maandusime Merxu juures, et sünnipäevalapsele järgmise õhtu peo jaoks kook teha. Väike vein ja mõnus kodune äraolemine. Õhtul veel tipsutasime kodus ka:)
Vanakas kõlbab muide ka Hapsiga juua (meil sai piim otsa...)

Reede oli huvitav päev;) Loeng hakkas kell 8:37 (?) ja mind valdas kindel teadmine, et kuna meil ei ole referaadi esitlust tehtud, teeme seda tol hommikul või hinnet ei saa. Sõna lausumata hakkas õppejõud meile hindeid välja jagama. Lõpuks jõudis meie grupini: "Noh, et referaat oli teil selline tavaline, aga korralik ja ettekanne oli ka päris veenev." Ah? Matriklisse kirjutas nelja. Jälle napikas. Siis tuiskasin tööle ja oleks end tööhunnikusse peaaegu ära uputanud. Õnneks tööandja meenutas, et oleks vast aeg lahkuda. Vahepeal olin jõudnud ka kingituse valmis meisterdada.
Ja siis võttis muska mind auto peale, sõitsime ühikast läbi, kus tegin elu kiiremate liigutustega mundrivahetuse ja siis Aivari juurde asju valmis sättima, et siis juba Ühispanga hoonesse edasi tuisata. Ma ei tea, mul oli lõpuks silme ees selline virr-varr. Ime, et ma üldse õhtu lõpuks püsti püsisin. Pidu peoks. Kes käis, see teab, mida tehti, kuidas tehti, kes tegi:)
Viimased alkoninad (hahaa) lahkusid kell pool kuus. Sünnipäevalaps oli traditsiooniliselt pisut väsinud ja mul kulus umbes poolekas, et ta uuesti püsti saada. Jalutasime kõik oma asjad viimaks autosse ja politseile vahele jäämata hiilisime autoga koju. Tuttu kell 7:30.

Laupäev oleks pidanud olema väljamagamise päev. Aga ei olnud. Kell 11 helistas ema ja teatas, et nad hakkavad varsti linna jõudma ja meenutas rõõmsalt, et pidime Jürka juures kokku saama. Melena sünnipäev. Oijah, sel kellaajal me küll veel väga suhtlusaltid ei olnud ja magasime rahus edasi. Kella ühe ajal peksis kohusetunne meid viimaks voodist välja ja kogusime jälle kõik oma kodinad kokku, et siis peale Melena-Jüri juures käiku sõita Kumnasse.
Kahepeale üks Vanakas ja kolm liitrit piima. Aus kaup mu meelest:)

Ja pühapäeval oli vaja jälle varakult linna sõita, kuna kell kaks pidime olema Salme kultuurikeskuses esinemise peaproovis. See eeldas muidugi riiete triikimist ja iseenda kordasättimist, mis ühel normaalsel neiul muidugi kiirelt ja valutult ei lähe.

Ja uus nädal algas tavapäraselt. Kooli mõistes muidugi. Kõik muu oli ebatavaline.
Mu nädalaalguse tuju oli ebatavaliselt mürgine. Marianni juures said kokku ebatavalised inimesed (pooled olid tavalised, ausõna) ja tegid ebatavalisi asju. Teisipäev oli veel ebatavalisem, sest tolle päeva puhul ei tabanud ebaõnn mitte mind (nagu tavaliselt), vaid hoopis kedagi teist. Ja kolmapäeva veetsin tavapäratult hoopis kellegi teise kodus ja õhtuks muundusin üleüldse kodukanaks:)

Lühike jutt tuli jah:)
Oh jeerum!
Aga kes seda teab, millal jälle kuuleb. Nädalavahetusel oleme tõenäoliselt maal ja magame välja Reeno sünnipäeva, kui me suudame rõõmsalt laupäeva hommikul rongi peale istuda.

Edasised plaanid teadmata.

Nr 164

Mulle meenus täna mingipärast eelmise aasta esimene lumesadu, kui käisime Kuljuse rahvaga lumeingleid tegemas. Ehitasime veel keset sõidutee eraldussaart aasta esimese lumememme... Ja mina kaotasin ära oma kingakontsa:)
Aega möödub sellest varsti aasta. (Täpne kuupäev oli 18.12.06. Ma kontrollisin järele...) Ja sellega seoses võib öelda ka, et minu uue elu algusest saab varsti aasta. Sellest nalja ja naeru täis ööst (muide ma läksin järgmine päev tehnoseadmete eksamit tegema, absoluutselt ettevalmistamata ja paaritunnise magamisega. Viie sain eksami!) läks veel mitu kuud, kui ma oma elus uue lehekülje keerasin.
Aga umbes sellel ajahetkel aasta tagasi tutvusin inimesega, kes on nüüd mulle väga kalliks ja armsaks saanud. Kõiges on süüdi need "traditsioonide õhtud", mis viimasel ajal on kuidagi eriti harvaks jäänud. Millest on muidugi ääretult kahju.
Alles ükspäev arutasime, et kas Meil ka oma isiklik ajaarvestus on. Ma ei tea, ma pole sellele just väga palju mõelnud. Ma leidsin, et meil pole vaja seda ahistavalt täpset kuupäevamääratlust. Umbkaudu oskan aga küll öelda...

Aga miks sellest siin räägin? Mul oleks vaja teha umbes miljon muud asja, selle asemel et siin nostalgitsega.

Aga lihtsalt hea on vahel lasta mõtetel puhata ja meenutada. Mälestused on head. Ka halvad mälestused, sest tänu nendele tunnen, kui hea on mul praegu.
Kõigest hoolimata.

Ja mul on hea meel, et mu kõrval seisab kaljukindlalt keegi, kes suudab mulle praegustel rasketel hetkedel toeks olla.

Olgem ausad,mulle meeletult meeldib, kui ta on puhtalt solidaarsusest minuga poole ööni üleval, kui mina õpin; või kui mul katus pealt lendab ja ta mu hoolitsevalt kaissu võtab ja uuesti maha rahustab; või kui ta leebelt kurjustab, miks ma oma tervise huvides sokke jalga pole pannud; või kui ta teeb mulle midagi head süüa, kui olen end projekti taha unustanud nii umbes paariks ööpäevaks...

Teadmatus on parem

Tegelt ei ole midagi parem. Praen siin praegu omas rasvas, sest mul jätkus jultumust mitte peole minna.
Jah, kuigi mind tegelt oodatakse seal. Ja sisimas tahan niiväga seal olla. Aga ma ei saa. Ei saa. Sest ma lubasin seda iseendale. Ja mul nüüd tõepoolest kiheleb, sest ma ju ei saa oma lubadust murda. Ei.
Ja ma mõtlen nüüd ennast pooleks, mida kõike seal peol tehakse. Kas jonnist või pahatahtlikkusest või kadeduse tekitamiseks.
Ja ma ei saa neid mõtteid oma peast välja. Ma ei peaks ju muretsema. Ma tean, et pole põhjust.
Aga need närivad mul aju välja ja teevad haiget.

Ma olen nagu ajuhälvikust saabas, kes ei suuda olla ilma endale murede väljamõtlemiseta. Ja see tuleb mul küll superhästi välja.
Ise ka ei tea, miks ma käitun nagu käitun. Naine? Puberteet (järjekordne)? Armukadedus? Tähelepanupuudujäägid?
Kõik ja samas mitte ükski pole õige.

See on see asi, mis teeb mu peast sõgedaks ja paneb mõistusevastaselt käituma. See on see asi, miks ma suudan norskamisega harjuda, miks mulle meeldib, kui mul tekk pealt ära ahnitsetakse. Miks ma ootan nädalavahetuseti neid öiseid sõnumeid ja kui mulle aega ei pühendata, siis vajun endasse ja olen tõeline mossitav naine.
Ja samas on see ka põhjus, miks vaatan heldinult Talle silma, kui mulle valgeid(!) roose kingitakse; miks loen luuletusi ja salamahti neid ka ise kirjutan; miks naudin neid salajasi õrnushetki keset Vabaduse väljakut; miks ma suudan probleemideta kannatada ära kõik valusad nokkimised ja sarkastilised märkused; miks ma tahan, et ka mind aegajalt kuulataks ja märgataks; miks ma vahel võõraid naisi põletava pilguga vaatan.
See on asi, millest pole pääsu ja millest ma ei soovigi pääseda. Ma tahan, et see võtaks mind veel rohkem enda võimusesse ja lubaks mul end oodatud-vajatud-soovitud naisena tunda. Tahan näha seda kõikjal enda ümber.

Eriti aga tahan näha seda Sinu silmades.
Siis olen ma õnnelik.

See nädalavahetus, kui mul magada lasti:)

Aga loomulikult pidin ära kasutama olukorda, et maale ei olnud vaja kiirustada ja erilisi plaane selleks kolmeks päevaks polnud.
Muska oli ainult minu käsutuses.... Mmm!

Laupäevaks plaanisime küll neiudega objektikülastuse. Aga kui ma kell 13 silmad avasin ja kuulsin, et vihma sajab, ma isegi ei vaevunud kätt tõstma, et kellelegi helistada. Aega ju küll! (Jah, umbes järgmise nädalani, siis peab olema juba mingid esimesed mõtted paberil... Naljatilgad! Mul pole üldse mõtteid, isegi mitte kõige elementaarsemate küsimuste kohta. Kooliasjade peale pole ammugi aega mõelda...)
Ühesõnaga, kleepisin oma silmalaud jälle kinni ja keeldusin end sooja teki alt välja vedamast. Läks õnneks.
Viimaks suutsin kella nelja paiku oma õunapüreestunud luud jälle ritta seada ja padjanäo õue vedada. Oi kurat, kui ilus ilm oli! Päike paistis ja see kuradima vaher, mis seal otse keset teed laiutab, oli nii ilusasti kuldkollaseks ja veripunaseks värvunud... (Sügis äkki? Ei usu...)
Peale sööki suutsin hetkeks olla produktiivne ja paar kooliasja veidi paremini organiseerida ja siis tuli jälle väss. (Läbiv teema vist)
Umbes üheksa paiku helistati. Ja kutsuti jooma. Oi üllatust.
Igatahes selle tegevuse tulemusena lõptasime oma õhtu von überblingenis... Suure draama pealtnägijatena.
Korjasime siis sõbra südamekillud põranda pealt uuesti kokku ja tekiilaaurude saatel lõpetasime peo Staabis. Kell oli märkamatult kuus saanud...

Lõpuks ootas jälle pehme voodi. Kell 11 lubasin kooliasju tegema hakata. Valetasin. Täiesti süüdimatult ja kahetsustundeta:) Kell oli nii mõnusalt kolm, kui viimaks horisontaalasendi vertikaalse vastu vahetasin. Lihtsalt uskumatu unekas jätkus muidugi kuni tänase hommikuni, kui mul oli vaja kooli minna, aga ma kuidagi üles ei suutnud tõusta.

Aga see selleks. Paistab, et enamik tuttavaid lausa kohutaval kombel laisklesid nädalavahetusel...
Mina kaasa arvatud.

Aga kas ma ütlesin juba, et see oli üle tüki aja parim nädalavahetus? Naerda sai, kurvastada sai, lohutada sai, kallistusi sai, magada sai, pidutseda sai, tantsida sai, puhata sai...
Ühesõnaga - parim.
Aitäh muskale!

Tegelikkus

Midagi ilusat ja südamele...
Need sõnad ja see hetk ja lähedus ja kallistused ja suudlused...

Selliste hetkede nimel oleks vist nõus ükskõik kui kaua istuma ja ootama. Päev võib olla täielikult p***ekukkunud, vanatädikesed võivad lõputult trollis su varvastel talluda, poemüüja kiirus võib olla oluliselt aeglasem kui tatiklimbi venimine mööda seina, mingi ajuhälvik võib sind vabalt bensiinivirvendusega poriloigust läbi sõites kõrvatagusteni märjaks pritsida, tööandja võib vabalt oma pereelulisi puudujääke su peale karjudes välja elada, õppejõud suudab küsida just selliseid küsimusi, et end täieliku lambana tunneksid.
Aga see ei heiduta.
Sest kohe saabub õhtu ja sind ootab üks soe naeratus ja kallistus. Sa võid täiesti suvalisel hetkel Talle kaissu pugeda ja lihtsalt olla.
Lihtsalt niisama.
Arutada igapäevasündmusi või rahulolust hoopiski vaikida, lugeda raamatut ja itsitada maailmakirjanduse üle, vaadata kõige igavamat filmi ever, aga seda mitte tähele panna, kuulata koos head muusikat ja kaasa laulda ka sõnu teadmata, teha padjasõda ja üksteist niikaua kiusata, kuni üks veidi haiget saab, kõdistada, silitada Ta juukseid, lasta end masseerida, kuulata Ta kaisus olles südame tuksumist, arutleda poliitilistel teemadel ja teaduslikel teemadel ja erialastel teemadel ja harukordsetel teemadel ja suhteteemadel ja tulevikuteemadel, rääkida värskemaid anekdoote ja väsimusest ohjeldamatu naermiseni jõuda.

Lihtsalt olla ja tunnetada.
Lähedust.
Kehasoojust.
Armastust.

Vihma trotsides...

Üks ülesanne lubatakse rahulikult edasi lükata ja teine samasugune istub kohe uuesti selga... Hmm. Tundub, nagu ma oleksin elus.
Ja vajalik.
Ja rõõmus selle kõige üle.

Ja kohe, kui mu kontori akna taga kuused jälle otseks lükatakse, läheb äkki peapööritus ka mööda. Täna on ikka rõveproduktiivne päev olnud. Ning kui ma iga päeva esimest loengut maha ei magaks, saaksin ehk veel targemaks ja saaks veel rohkem ringi tormata...

Aga ma olen rahul. Sügis on ilus, teate. See vihm on nii lohutav... ja poriloigud, kuhu tahaks sisse hüpata (ja põlvist saadik auku ära kaduda. Eestimaa asfalt, ma ütlen) ja pühapäeval rongijaama sõites nägin tee ääres üleni sügisvärvides puud...
Ning õunad. Ja see mesi, mis venna käest talve hakuks varutud sai, läks üleeile juba käiku;) Kuigi muska profülaktilised-kulinaarsed katsetused on rõvedad, ei jäänud ma tänu temale siiski rohkem haigemaks. Atehh!

Oh kurat! Mingi nostalgik vist.

Päev, mis algas nullidega

Lepime praegu kokku, et praegusel juhul hakkame uut päeva arvestama südaööst eks. (Kuigi ma ise olen endale alati selgeks püüdnud teha, et uus päev algab siis, kui ma vahepeal magada ka olen saanud. See tähendab siis seda, et minnes magama öösel kell pool 3, on endiselt veel eelmine päev. Jah, ma tean, et olen napakas...)
Ühesõnaga, olin maganud juba mingi elukaua, kui lõpuks mõned minutid peale südaööd sisse astuti. Ja üles aeti. Selle vastu mul muidugi ei olnud midagi, sest laual ootas veinipudel ja mangus avamist.
Viskasin Une-Mati uksest välja ja valmistusin öiseks vestluseks. Tõotas tulla pikk õhtu...
Pooleteise tunniga olime veinipudeli sisu ära tarbinud ja jutt hakkas juba üsna uniseks muutuma. Aga no ega mina ju õigel ajal juttu lõpetata ei oska...

Selle asemel, et päev lõpetada ilusti ja rahulikult, suutsime palju üksteisele kurjasti öelda. Hommikul oli peavalu. Tõenäoliselt nii veinist kui pisaratest...
Ja sisemusse jäi halb enesetunne. Kohe väga halb.

Aga kuidas ma ka oma tegusid ei kahetse, paremaks see ikka enam midagi ei muuda. Jääb vaid loota teisepoole mõistlikkusele. Ma ju proovin olla hea. Tegelt ka!

Andesta...

Seesuur et...

Tunne, et ma tegelen ikka õigel alal, ei ole just eriti tugev (aga üks pisike hääleke seal sisimas karjub "Jajaaa...". Mine võta kinni, ehk isegi räägib tõtt)
Tunne, et ma kevadel lõpetama hakkan, alles kasvab minu sees ja üha kindlamalt ta juurdub.
Tunne, et meil algas taas trennihooaeg, on vastuvaidlematult selge, kindel ja "tunnetatav".
Tunne, et seekordne ainulaadne suvi hakkab vaikselt otsa saama ja enamikel inimestel on juba saabunud sügisenukrus, on samuti veenvalt kindel.

No mis ma oskan ikka öelda. Täna on minulgi moss peal.
Vahin siin nukra näoga arvutit ja ootan, et ta taas midagi naljakat ette võtaks (sest temaga saab ju alati nalja!).

Ja hommikul oleks tahtnud veel tunde veeta seal sooja teki all, Tema kaisus, lihtsalt nurruda ja argipäevast mitteüldse välja teha. Isegi und ei olnud hommikul, oleks soovinud (nii väga oleks soovinud), et see hetk ei lõpeks ja et aeg seisma jääks. et kummalgi ei oleks kiire ja saaks rahulikult kuulata Tema hingamist. Või kasvõi tasast norskamistki. Aga ei.

Sellistest tujudest ei saa ma tavaliselt kergesti välja, kas teate. Nad muudkui tiirlevad ja tiirlevad mu sees, kuni lõpuks väga emotsionaalse väljundi leiavad. Ahh...

Tehke mulle pai (võib ka mõtteline variant olla). Ehk läheb kergemaks ja mul ei teki õhtul soovi maailma eest padja alla peitu pugeda...

Eilane

Käisime jälle kinos.
Filmiks oli "Murd".

Kokkuvõtteks võib öelda, et ole sa kuitahes tark ja kaval, ikka leidub kuskil sinust kavalamaid. Ja kindlasti pani see film mõtlema selle üle, kas tähtsam on raha või õiglus.

Filmis oli õiglus (elu kohta nii kindlalt öelda ei oskagi).

Ja Anthony Hopkins(kes on ikka meeletult vanaks jäänud vahepeal) ei muundunudki kujutluses Hannibal Lecteriks, vaid kehastus ilma eriliste raskusteta Thomas Crawfordiks, kuigi ega need kaks rolli oma suhtumiselt palju ei erinenudki. Ainult inimliha söömine jäeti seekord mängust välja:)
Ühesõnaga igati aega ja raha vääriv filmiteos.
Mulle meeldis.

* * *

Ja öösel asusin oma tuju putitama.
Ega ta päris korda saanudki, pisut kergemaks ehk läks. Aga aitäh, et vähemalt üritasid kuulata. Ja kõik need sõnad, mida sai öeldud, tulid südame põhjast ja täie mõistuse juures:)

(Olen küll vahepeal vist peapõrutuse saanud, kuna ega ma ju väga mõistusepäraselt ei käitu, aga ma leian siiski, et suudan oma sõnade ja tegude eest vastutada)

Tulevikumuusika

...kohe pärast seda, kui Ta alustas juttu molluskitest, andsin ma alla. Kaua sa ikka jõuad tema isikliku Une-Katiga võidelda....

Eilsete jututeemade valguses muutus tulevik kohe paar tooni tumedamaks. Kui praegu kehtib olukord, et tihti ei ole Temal minu jaoks aega, siis varsti ei ole minul ka enam aega. Ma hakkan kooli lõpetama. Ja see röövib meeeletult palju aega.
Mõtlema hakates meenub, et iga haridusetapi lõpetamise ajal on mu eraelu üsna suur lisakoormus. Muidugi olen ma alati hakkama saanud ja tõenäoliselt saan ka nüüd. Aga kõhedustunne tekib ikkagi.
Aasta pärast on jälle üks osa elust läbi...

Ma rohkem ei paanitse igaks juhuks.
Jätkuks mul ainult närvi ja kannatust ja häid, toetavaid, mõistvaid inimesi...

Võimatute sündmuste võimalikkusest

Ma peaks rääkima sellest, kuidas ma Ida-Virus jämmimas käisin, mitu ämbritäit booli ühe õhtuga ära joodi, kui hea oli Sinivoore mäe otsas tuult ja algavat vihmasadu nautida ja mida kõike seal nägin, teada sain, kuulsin.

Ja võiks rääkida sellest, mida romantilist/üllatavat võib näiteks vannitoast väljudes juhtuda. (tegelikult ei kannata see küll trükimusta, aga noh)

Ja saaks rääkida ka sellest, kui kiiresti on võimalik magama jääda ja hommikul mitte ärgata.

Aga ei räägi.
Pole jõudu. Kunagi hiljem ehk.

Üksik (mööduva nähtusena)

Olen täna õhtuks täitsa üksi linna jäetud.
Pole ei muskat ega Niinut:(
Vaatasin just mingit veidrat filmi nimega "Bossa nova". Mul tuli sellega seoses muidugi kohe meelde, et endal on sellenimelist muusikat terve plaaditäis ja tänase õhtu meeleolu tabas see küll väga täpselt.
Film ise polnud mingi suurem asi, aga see tekitas mu pähe paar mõtet...
Nagu selle reklaamlausegi kõlas, et sina armastad üht, kes armastab kedagi teist ja sind armastab omakorda hoopis keegi tundmatu.

Miks peab elu nii keeruline olema?
Aegajalt tekib endalgi tunne, nagu elaks mingis imelikus seebiseriaalis. Tüüpilise põhjamaalannana ma muidugi ei suuda vihast kedagi tappa, ei vaheta armukesi iga poole kuu tagant(igaks juhuks ütlen, et mul polegi sellist võõrkeha), ei oma võimalust teenijannasid kiusata, kuna too osutub minu eksmehe endise naise tütretütreks (a la ) ega kavatse abielluda mehega, kes hiljem osutub minu vennaks(!) ja veel pisut hiljem selgub, et see siiski oli vale. Päris elu õnneks nii raske ja keeruline pole, vähemalt mitte siin laiuskraadidel. Aga on ka meiekandis pisemaid ja suuremaid draamasid. Põnevat seriaali nendest ei saaks, aga õpetlikud on nad küll. Vastust minu esimesele küsimusele leida on üpris keeruline.
Tarkade inimeste sõnu kasutades - elu on just täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa selle ise elad. Seega peaks pisut vähem mõtlema ja lihtsalt elama. Aga me ju kõik teame, kui lihtne on jälle teise äärmusesse kalduda. Tasakaal siis ühesõnaga. Elu ja enda ambitsioonide vahel.

Kas on üleüldse kedagi enda kõrvale vaja?
Inimese evolutsioon on jõudnud juba üsna kaugele. Naised ei ole enam meestest sõltuvad, ei majanduslikus ega vaimses mõttes. Piisaks ju ainult põgusatest kokkupuudetest, et soojätkamist teostada. Ja isegi selleks ei peaks varsti enam kohtuma. Spermapangast on vaja lihtsalt sobiv nö doonor leida. Ja ongi kõik.
Ja ometi näeb inimkond juba sajandeid vaeva abiellumise ja kooseluga. Ja pidev virin saadab seda ka juba sajandeid. Milleks? Ei suuda mehega elada? No otsi endale hea töö ja ela üksi. Naine on tüütu ja nõudlik? Sa pole ju ketti pandud, astu aga minema.
Inimene peaks aru saama, et mitte igaüks pole kooseluks loodud. Mõni kohe ei oska, ei suuda. Ja mõnel õnnestub see väga hästi. Selle asemel, et viriseda, peaks inimene mõtlema oma personaalsetele oskustele ja individuaalsusele ja vastavalt sellele ka oma otsused tegema.
On inimesi, kes suudavad edukalt üksi olla ja seejuures elus väga kaugele jõuda. Tean ise nii mõndagi neist. Ja mul on nende üle siiralt hea meel.
Veel parem on aga vaadata neid sõpru, kes on kellegi enda kõrvale leidnud ja tõestanud endale ja teistele, et ka kooselul pole häda midagi. Peab ainult üritama ja tahtma.

Mis asi see armastus üleüldse on?
Miks nii palju seda sõna lörtsitakse?

Kõikvõimalikud tarbekaubad, mis on täis punaseid südamekesi ja roosasid ninnu-nännu värke. Kõik reklaamid ja ajakirjad on seda täis, kaardid ja assortiikommid ja padjad ja võtmehoidjad ja...
Ja siis tuleb 14. veebruar... Valentinipäev. Olete te selle päeva ajalooga kursis? Viimastel aastatel on see väga ülespuhutud tähendusega päev. Kui sa soovid oma kallist inimest meeles pidada, siis ei peaks küll ootama 14.veebruarini. Ka kõige tavalisem päev sobib selleks. Seda armsamalt ja ootamatumalt see mõjub. See näitab, et teine inimene on alati su mõtetes.

Oma kiindumust saab kindlasti väljendada ka muude sõnadega kui armastus. See pole ju mingi sidesõna, mida peab koguaeg korrutama. Eesti keel on selles suhtes isegi üsna rikas. Tuleb ainult ise pisut oma fantaasiat kasutada, et stampväljendeid korrutamata romantik välja paista.


Ja tegelikult ajab närvi, et nii neetult tihti aetakse segamini armumist ja armastust. Minu jaoks pole olemas armastust esimesest silmapilgust. Sellisel juhul nimetaksin ma seda pigem meeldimiseks, armumiseks, füüsiliseks veetluseks või veel millekski muuks. Aga mitte armastuseks. Armastamist õpitakse terve oma elu.


* * *




"Anna, kuni hakkab valus, sest tõeline armastus ongi valus" (Ema Teresa)

"Pidage meeles, et armastus pole ajaviide, vaid töö" (Anna Quindlen)

Vastassoost ja muust rääkides

• Mul ei ole õnne omada isiklikku "ämbrit", see-eest kuulan toanaabri pangekolistusi alati huviga. Mõni kohe oskab. (Ehk siis teema, kuidas on võimalik mitu korda järjest sama inimese käest haiget saada ja ometi mitte nendest olukordadest õppida...)
• Ma pole kunagi olnud väga armukade. Erandiks muidugi olukorrad, kus kompromiteerivaid situatsioone mulle otse näkku loobitakse. Ja ka siis olen ma pigem kuri ja pettunud. Selles vallas kehtib minu jaoks põhimõte, et ära tee asju, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja samas on nii lihtne see põhimõte nurka visata ja pea ees meeletustesse tormata. Pärast tuleb ainult ise oma südametunnistusega edasi elada. Mina nii ei suuda.
• Ma pole kunagi sallinud lõputult korratavaid armuavaldusi. See ajab mind ainult marru, sest mida tihemini seda öelda, seda totramalt ja mõttelagedamalt see kõlab. Selle korrutamine tekitab minus alati küsimuse, et kellele seda siis õigupoolest tõestada üritatakse - teisele inimesele või hoopis endale? Sõnad armastus ja põrandalapp ei tohiks olla sama kasutussagedusega. Minu meelest.
• Asendusmehed on minu jaoks täiesti olemas. Ehk siis keegi, kes on kättesaamatu, asendatakse kas välimuse või käitumise poolest sarnasega. (Olen jah julm...) Tihti on need suhted sellised ette teada lõpuga. Ja neid võib samahästi ka nimetada enesehinnangu-tõstmise-suheteks
• Mees, kellel on palju sõbrannasid, teab üldiselt paremini naissoo mõttemaailma (just üldiselt, sest on ka erandeid loomulikult). Sama kehtib ka vastupidi muide. Ja taaskord ütlen ma, et mehe sõbrannasid tuleb arvestada kui paratamatuid faktoreid, mitte neid karta.
• Ma ei salli, kui peale suhte algust jäädakse nö loorberitele puhkama. Näind ju liiga lähedalt, kuidas selline mugavus mõjub lõpuks. Ka enda puhul ei salli ma seda muide...
• Ma võin lõputult näägutada ja tänitada igapäevaste asjade kallal, kui mulle miski ei meeldi. Ja ma tean, et olen sellega palju pahandust tekitanud. Tavaliselt on sellise käitumise taga aga hoopis midagi muud...
• Mul on vahel häbi olla naine. Näiteks juhul, kui bussis istub mõni tõsiselt vesinikvalge neiu ja targutab valjul häälel sõbrannale, et iiissake, sul trussikud paistavad seelikust läbi. Või kui selline samasugune keset kohvikut oma meessoost kaaslasele nõmedat draamat etendab, et teenindaja talle vale vett tõi. Või kui baarileti juures mõni niiske kiisupilguga nümfett su meest neelab. Ja mees selle õnge läheb...
• Kuigi ma ei salli tunnetest nõretavaid situatsioone, pean ma väga lugu mõõdukalt romantilistest meestest. Mõni peab selle nimel rohkem pingutama (ja paistab ka seetõttu totramana), mõnel tuleb see iseenesest.
• Ma armastan lilli. Meeletult. Ja samas, alati ei pea tulema poemüüja meisterbuketiga. (Muide, seda olen ma ka alles üsna hiljuti avastanud)
• Riidekapis luukerede hoidmine on kõige halvem tegevus üleüldse. Rääkida, rääkida, rääkida... Sest kunagi ei või teada, millal see neetud luukere endale liha ümber kasvatab ja sulle täesti ootamatus situatsioonis vastu tuleb.
• Kui sul on sõbranna, kes sinult kunagi mehe üle on löönud, aga sa talle siiski andestasid, siis tea, et tõenäoliselt teeb ta seda veel. Olenevalt sellest, kas sa uuesti andestad, võib see siis juhtuda üks kuni mitu korda. Minul on seda juhtunud kahel korral kahe erineva sõbrannaga. Ühe puhul neist andestasin esimesel korral, teise puhul olin juba targem.Palju õnne neile...
• Olles vähem kui 24h tagasi juhtinud teise inimese tähelepanu sellele, et ta võõraste naisolevustega üsna tihti flirdib, olen sunnitud sedasama ka enda puhul nentima. Kui mul on vastav tuju, siis võin ma üsna võimatult käituda.

Täiendused kell 14:20 :

• Ma ei armu jah kergesti. Aga seda sügavamalt ja põhjalikumalt. Mul pole kombeks olla pealiskaudne ja omakasu peal väljas. Mul on väga raske oma tunnetest ja soovidest valjuhäälselt rääkida. Ja sellel teemal ei tehta nalja. Ilma selletagi on enda hinge paljakskiskumine piinarikas ja julgustvajav tegevus.
• Ma vihkan mõisteid minu raha, sinu raha ja meie raha. Ja samuti ei saa aru ma sellest, kuidas oma lähimatele pereliikmetele saab laenu anda. Sõna laen selles lauses on ju täiesti kohatu. See on ju su enda perekond! Sellisel juhul antakse raha, mitte ei laenata. Aga see on vist pigem minu kasvatusest tulenev kiiks. (Aitäh, ema)
• Üldiselt ei ole ma üldse pereema-tüüpi inimene. Ma vihkan selliseid rutiinseid toimetusi nagu laupäevane koristamine, igaõhtune söögitegemine(enne eelneb sellele meeletu mõttetöö, et mida keegi üldse tahab), söögijärgne telekavaatamine jms. Nojah, tõenäoliselt kui mul oleks oma korter ja rohkem ruumi asjatada, siis tõenäoliselt ma muudaksin oma arvamust pisut (olgu-olgu, üsna palju tegelt). Aga senikaua, kui minu tuba koosneb elutoast, kabinetist, söögitoast ja magamistoast, ei ole isu neid kodukana asju ajada. Aga kui mees on köögis, olen igal võimalusel nõus söömisel abi pakkuma:)
• Ja ma ei saa aru noormeestest, kes üsna sageli nokivad neiu kallal, kuna too on mõned minutid kuhugi hiljaks jäänud. Samas kui antud tegelane ise on krooniline hilineja. Ei ole ju vaja targutada eks.
• Küsimus, et kelle jaoks sa ennast küll nii kaua ilusaks teed, unustage ka parem kohe ära. Kui naine veedab peegli ees küllalt kaua aega, siis järelikult just sinu pärast, tehke juba ükskord selgeks see endale. Ei lähe teisi mehi õngitsema, vaid et sul oleks uhke tunne ringi käia, kuna kaaslane on kena ja hoolitsetud ja pilkupüüdev.

Mõnikord...

...ja Mees sai taaskord vihaseks. Naine oli nagu katkine grammofoniplaat, mis muudkui leierdas ja leierdas juba tüütamiseni räägitud teemadel. Üksteist mõista üritades jõuti paratamatult igivanadele radadele, mida mööda on mõlemad juba tuhandeid kordi edasi-tagasi käinud. Aga Naisele sellest ei piisanud. Sest ta teadis, et iga kord puudutab ta neidsamu teemasid erineva külje pealt, aga ta ei suuda seda kunagi Mehele selgeks teha. Sest nad on Mees ja Naine...

"Inimest muuta on väga raske. Palju lihtsam on muuta arvamust mingist situatsioonist. Ehk siis näidata ka medali teist poolt..."
Aga kui palju on maailmas üleüldse neid, kes võtavad arvesse, et medalil on kaks poolt? Tihti kipub see meelest minema ja igaüks leiab, et just tema poolt paistev lahendus on ainuõige. Ja isegi, kui ollakse suutelised tunnistama ka teiste variantide olemasolu, ei suudeta leida kompromisse. Millest muidugi on ääretult kahju. Sest nii tehaksegi teistele haiget. Surutakse peale oma lahendus ja teine inimene peab sellega lihtsalt leppima.
Või ära jalutama.

Millal ma ise jõuan sinnamaale, et minu lahendus ei pea olema ainuvõimalik? Mõtetes olen ma selleni jõudnud...
Aga tegelikult vajan ma vist pisut abi. Et keegi koputaks mulle aegajalt otsa ette ja kutsuks mõistust korrale. Et ma ei muutuks jälle selleks vastikuks jäärapurikaks, kes keeldub igasugusest koostööst ja jookseb peaga vastu kiviseina(nägemata, et mõned meetrid eemal on müüris lukustamata uks...) ning et keegi taltsutaks minu tulihingelisust.

Muide, tülinorimises olen ma maailmameister:)
(Aga see ei ole vist väga hea näitaja)

Kui...

... ma poleks reedel selline napakalt jonn olnud, poleks mul olnud võimalust veeta nii suurepärane nädalavahetus. Naerunäoliselt oleks läinud koju, sisemise viha käes peaaegu lämbudes. Aga üle tüki aja loeti mu salasoove ja tehti tuju rõõmsaks nii lihtsa pakkumisega. Ja andeks, kui kuidagi mõned teised tähtsad plaanid nurjasin. Ma ei teinud seda meelega.

... ma tahan, siis võin vahel päris hea olla. Vahel:)

... ma ei õpi ära seda, et elama peaks ainult enda elu, siis teen oma elu ainult raskemaks. Pole vaja uudishimutseda, pidevalt pärida, uurida, kaevuda detailidesse. Lase elul oma rada minna. Ja sinu ette hakkavad tekkima albumite kuhilad. Ja imestusega avastad, et inimesed räägivad ise. Kõrvalseisjale, mitte uurijale. Ja see on hea tunne.

... keset jutukat päeva järsku mõtlema hakata, siis võib see teisi ehmatada. Täitsa niisama jääd mõttesse, et mida sulle siis parasjagu öeldi või teed hetkeolukorrast parasjagu kokkuvõtet. Ja vastu vaatab ehmunud nägu, et miks nii vaikne ja mõtlik. Lihtsalt:) Kui sa viibid kohas, kus aeg kulgeb hoopis teise tempoga, siis oled ka ise hoopis teistsugune. Aeglasem. Mõtlikum. Mõnikord on mõnus kiirus maha võtta ja lihtsalt kulgeda.

... võõras koht kahe päevaga koduseks muudetakse, siis sa ei ole enam võõras kohas. Pidevalt köögis askeldav ema, kusagil väljas tööd tegev isa, koer, pühapäevased pannkoogid, isegi hommikukohv, mõned aiatööd... Nagu kodu. Päriselt!

... ma vaid oskaks nii olla, et mu headus kohe kokku ei kuivaks, vaid veel tükk aega naeratusena minuga kaasas käiks. Sest hea on olla hea:)

Kõik algas 13.juulil...

Millal ma viimati nägin kaht vikerkaart korraga?
Millal viimati pugesin niimoodi vaarikapõõsasse, et ainult plätud paistsid?
Millal keetsin esimest korda kirsikisselli?
Millal viimati oli aega peale lõunasööki pikali visata ja lihtsalt põõnata?
Millal viimati end oimetuks unistasin?
Millal oli aega rahulikult päikese käes lesida ja mööduvaid pilvi vahtida?

Kõikide nende küsimuste vastus on üks - puhkus.

Ma olin kodus just täpselt nii kaua, et jõudsin Tallinna-kodust juba puudust tundama hakata. Noh mitte ainult materiaalsetest asjadest ei tundnud ma puudust...
Kolmapäeval linna jõudes ootas mind ees kinokülastus, millest ma juba eelmises kirjutises rääkisin. Niipalju veel, et film hakkas kell 21:15 ja kestis 3 tundi. Kodu poole muidugi jalgsi:) Lobisedes ja suures tahtmises äsjasest filmielamusest aru saada.

Mõned päevad ja draamad hiljem ootas aga ees hoopis reis Hiiumaale. See oluliselt ülekorraldatud ja vähearutatud reis oli superlahe puhkuse osa, millest ilmajäämine oleks tekitanud aga väiksemamõõtmelise katastroofi. Sai naerda, süüa, juua, Hiiumaad imetleda, Kassaris ujuda, jalutada ja telkida ja Hiiu folgil pea otsast ära keerutada:)
Ja muidugi ka Niinuga lõpmatuseni kõigi kallal nokkida ja Mariga maailma-asju arutada. Oh kui mõnus seltskond oli.
Isegi seitse ja pool tundi praamijärjekorras möödus meeldivalt. Jalad olid küll asfaldil paljajalu tantsimisest sigavalusad ja ninaots tee peal päevitamisest punane, aga see oli ninnu-nännu selle kõrval, kui hea mul tegelikult olla oli.

Ja Mariann kirjutas praami oodates midagi head:

Elu on üks pidev ootamine:
ootad sünnipäeva, päkapikke,
ema koju, kooliaega,
kui oled väike
ja igas päevas paistab Sul veel päike.

Ootad esimest armastust,
kooli lõppu, suve,
esimest tööd,
kui oled noor ja nii tugev
veel ei tundu aja vool.

Ootad puhkust, esimese
lapse sündi,
oma maja valmimist,
kui oled jõudnud keskikka,
kuid asjad oodata ju ikka needki.

ootad vanu tuttavaid külla,
uue kudumisajakirja ilmumist,
vahel ka surma,
kui oled jõudnud
vanadusse,
kuid oodata on põnev siis ka
jõuluks uusi toasusse.

Ühesõnaga oleme pidevalt
ootamisseisundis - ootame
bussi, meest koju, tantsupidu
või praami.

* * *

Siin autos istub
seltskond aplaid noori,
kes igal ajal nõus
on sööma kartulikoori.

Neiud "ätitjuudiga"
ja saavad meestest jagu,
meestel aga palju
alkot kannatab magu.

Ees autos lõbus
seltskond inimesi koos,
mees pühib rehve,
imelik ta poos.

Taga autoks žiguli,
mis viguriga liigub -
käib vahel poes ja
järjekorda tagasi ka kiigub.

Suur suvi käes ja
noored suvitavad koos,
kõigil lahe tsill
ja kõik on hoos.

Ja siis veel kõik need ilusad ja vahvad hetked, mis kohe meelde ei tule. Vähemalt mitte õiges järjekorras;) Paremad ja ilusamad ikka eespool. Aga mis ma siin ikka vatran.
Elu on endiselt lill, teate:)
Viimasel ajal on olnud palju aega, et mõtted jälle õigesse ritta seada. See puhkus on olnud väga produktiivne. Teinud-käinud-mõelnud palju.
Ja see ongi peamine.

Ega eestlane ju nagunii rahulikult puhata ei oska:)
Kulgen aga edasi ja ootan, mida elul mulle järgmiseks pakkuda on...