Teadmatus on parem

Tegelt ei ole midagi parem. Praen siin praegu omas rasvas, sest mul jätkus jultumust mitte peole minna.
Jah, kuigi mind tegelt oodatakse seal. Ja sisimas tahan niiväga seal olla. Aga ma ei saa. Ei saa. Sest ma lubasin seda iseendale. Ja mul nüüd tõepoolest kiheleb, sest ma ju ei saa oma lubadust murda. Ei.
Ja ma mõtlen nüüd ennast pooleks, mida kõike seal peol tehakse. Kas jonnist või pahatahtlikkusest või kadeduse tekitamiseks.
Ja ma ei saa neid mõtteid oma peast välja. Ma ei peaks ju muretsema. Ma tean, et pole põhjust.
Aga need närivad mul aju välja ja teevad haiget.

Ma olen nagu ajuhälvikust saabas, kes ei suuda olla ilma endale murede väljamõtlemiseta. Ja see tuleb mul küll superhästi välja.
Ise ka ei tea, miks ma käitun nagu käitun. Naine? Puberteet (järjekordne)? Armukadedus? Tähelepanupuudujäägid?
Kõik ja samas mitte ükski pole õige.

See on see asi, mis teeb mu peast sõgedaks ja paneb mõistusevastaselt käituma. See on see asi, miks ma suudan norskamisega harjuda, miks mulle meeldib, kui mul tekk pealt ära ahnitsetakse. Miks ma ootan nädalavahetuseti neid öiseid sõnumeid ja kui mulle aega ei pühendata, siis vajun endasse ja olen tõeline mossitav naine.
Ja samas on see ka põhjus, miks vaatan heldinult Talle silma, kui mulle valgeid(!) roose kingitakse; miks loen luuletusi ja salamahti neid ka ise kirjutan; miks naudin neid salajasi õrnushetki keset Vabaduse väljakut; miks ma suudan probleemideta kannatada ära kõik valusad nokkimised ja sarkastilised märkused; miks ma tahan, et ka mind aegajalt kuulataks ja märgataks; miks ma vahel võõraid naisi põletava pilguga vaatan.
See on asi, millest pole pääsu ja millest ma ei soovigi pääseda. Ma tahan, et see võtaks mind veel rohkem enda võimusesse ja lubaks mul end oodatud-vajatud-soovitud naisena tunda. Tahan näha seda kõikjal enda ümber.

Eriti aga tahan näha seda Sinu silmades.
Siis olen ma õnnelik.