Issandkuiarmas

Hommikul tõustes oli tunne, nagu keegi oleks öösel kurikatega peksmas käinud. Kõik kohad olid sigavalusad ja liigesed keeldusid funkamast.
Uimerdasime mis me uimerdasime, aga lõpuks me voodist välja saime. Kell oli muidugi vahepeal miljon saanud, aga õnneks ei kujunenud hilinemine väga hirmsaks katastroofiks.
Minul nagunii see kooliskäimine väga paindliku ajagraafikuga:) (ehk siis kord viitsin, kord ei viitsi. Minu meelest väga paindlik ja kõiki minu soove arvestav...)

Eilne õhtu oli üleüldse siuke joomisõhtu - veini ja limonchellot tarbisime(kreemiversiooni. Mmm). Toanaabri vananemist tähistasime ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel a la lapsed ja sünnitamine ja töö ja töö ja tantsimine ja geenitehnoloogia ja töö ja lapsed... Viimasel ajal see lasteteema kuidagi väga aktiivseks muutunud mu tutvusringkonnas. Kõik muudkui räägivad, et tahavad või vastupidi - räägivad veel rohkem, et ei taha... Aga räägivad.

Siili jõudsime uuesti kaheteistkümne ajal. Magamajäämiseks kulus täpselt kaheksa sekundit.

Ja nüüd istun koolis ja ootan, et ilmuks veel mõni vastutustundlik inimene, et saaks alustada maketiga, mis peab neljapäevaks valmis olema.
Lihtsalt super!

***

Laupäevane hiline ärkamine on mu lemmiktegevuseks saanud. Seekord muidugi oli kõvasti teki pärast võitlemist ja nihelemist, aga see ei ole oluline. Oluline oli see, et sai kella kolmeni rahulikult põõnata. Ja laiselda.
Ja nurru lüüa seal soojas kaisus sai muidugi ka:)

Laupäeval käisime kinos ka.
Ja pühapäevast ma juba rääkisin:)

Nädalavahetused linnas on päris hubaseks ja nauditavaks muutunud. Vanasti ma vihkasin seda, kui mul oli vaja linna jääda. Kui ma ei saanud kõige hiljemalt reede õhtuks maale, siis tundus see erilise katastroofina. Muidugi, tookord puudutas see katastroof ka mõnda teist inimest... Nüüd aga on kõik hoopis teistmoodi. Igas mõttes teistmoodi.

Aga tegelt mulle meeldib linnas.
Päriselt-päriselt.