See, et ma siia viimasel ajal just väga tihti ei satu, pole küll laiskusest tingitud. Ma loodan, et teil jätkub piisavalt kannatust, et minu kuuvarjutusena ilmuvaid postitusi oodata.
Tänane hommik algas koolis järjekordse psühholoogia-loenguga. Teemaks isiksus, temperament ja enesehinnang. Gümnaasiumi psühho oli piisavalt sügav, seega täna midagi uut teada ei saanud:)
Endiselt olen puhastverd sangviinik (sangveinik? viinasangik?) ja veidi üle keskmise temperamentne. Teada kõik.
Ja siis algas tehnoseadmete loeng, kus maailma kõige igavam õppejõud räägib kõige igavamalt üldse. Onu on umbes 70-aastane ja loengu näited pärinevad kuumadest seitsmekümnendatest. Uuemat arhitektuuri ei poolda, üleüldse ei tea me millestki midagi ja kuidas kurat me küll juba neljandale kursusele oleme jõudnud (seda küsib ta umbes iga kord, kui ta on suutnud järjekordselt sõnastada küsimuse nii, et me mitte halligi aru ei saa...)
Ja tal on kombeks end korrata. Neljandat loengut järjest siis.
Aga jah!
Elu on üks kirjuvärviline sügisene vahtrapuu...
Ja see, et ma eile võisin põõnata kella kaheteistkümneni ja päiksekiired mu kõrvale voodisse pugesid, andis tükiks ajaks kasuliku laengu, et kõik oma tegemata tööd jälle järje peale upitada.
Aga upitama peab mitu korda ja vääga kõrgele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar