Puhkepäevad?! Hahahaa...

Reede õhtul tegime Keskmikutega väikese olengu. Nagu ikka Ühispanga hoone kaheksandal korrusel. Õhtu kulges tavapäraselt hea seltskonna, naeru, tantsu ja alkoholi saatel. Peale koristustoimkonna kiiret tööd (kui Kaspari piparkookide laialiloopimine välja arvata) jõudsime koju pool viis.
... et siis kell 9 jälle üles tõusta, sättida valmis oma rahvariided ja valmistuda reisiks Riiga. Sõprusansambel Vektors tähistas oma viiekümnendat juubelit. Sellest, kuidas Hansabuss arvas, et 33 inimest mahuvad vabalt 26kohalisse bussi ma ei räägi. Sellest, kuidas Riias väliskülaliste vastuvõtt korraldatud oli ja kui palju me neile tegelikult korda läksime, ma ka parem ei räägi. Igatahes kontsert läks korda, süüa saime, tantsida saime, juua saime ka (peale üle mõistuse pikka ootamist) ja peale selle veel pikalt-pikalt bussiga sõita saime.
Ühele kitsele pihta saime, umbes kaheksale kitsele peaaegu pihta saime ja üht rebast ka veel nägime. Peale seda loomaaia paraadi jõudsime linna ja pärast pesu magama sättides oli kell kuus hommikul...
Ja ka see veel ei olnud kõik. Umbes kell üks jälle ärgates aknast välja vaadates tõmbus nägu laiale naerule. Sellist tormi ma ei mäletagi. Egas midagi, panime suusapüksid jalga, talvejope selga, suur hulk sooje pudinaid lisaks ja nii me õue astusime. Kõigepealt oli meie sihtmärgiks A. auto, mis Tondil mingis kõrvaltänavas päästmist ootas. Peale sumpamist ja aegluubis bussidega sõitmist ja pisut kaevamist saime auto kätte, seejärel vurasime, õigemini uisutasime jälle Õismäe poole, et käia kiirelt poes ja sõita Väänasse sünnipäevale. Sealt edasi oli meie sihtmärgiks Kumna, et viia suverehvid talvekorterisse. Peale seda, kui suure hurraaga tuisuvaalu sisse sõitsime ja enam edasi ei liikunud, kaevasime auto ümber ja ette tunneleid, lükkasime ja tõukasime ja tegime veel sada imet. Umbes tunni aja pärast saime siis uuesti liikuma ja peale lühikest kraaviskäiku (hea oli, et tagant tuli üks jeep, kes meid kiirelt jälle teele tõmbas) ootas meid juba aurav teetass A. vanemate juures.
Päeva lõpetuseks võtsime suuna jälle linna poole ja valges vatis kobades jõudsime õnnelikult Mari-Kuuno juurde õhtusöögilegi.
Lõpuks õnnelikult koju jõudes murdis väsimus nagu kloroformiga taskurätik.
Hommik saabus taas peale sügavat und pisut liiga vara, kuid siiski piisavalt puhanud tundega, et õigel ajal uksest väljuda. Muska muidugi kiirustas enne mind välja, et hommikuse liiklusega võideldes mitte tööle hiljaks jääda. Lõppkokkuvõttes ei sõitnud ta muidugi kolme meetritki, enne kui ta jälle lumevalli kinni jäi. Mina pesin niikaua üleval toas rahulikult hambaid ja kammisin juukseid, kui tema autot välja kaevas. Panin jope selga ja jõudsin juba bussipeatusessegi, kui tema viimaks minust mööda sõitis. No ja mina läksin siis ka bussi ja sõitsin töökoha poole. Kuna mul oli vaja poest läbi minna (mis polnud sugugi lihtne ülesanne), jäin selle võrra hiljaks. Palju rohkem jäin aga hiljaks just sellepärast, et olin nii rumal ja otsustasin Selverist jala tulla. Lahtilükkamata kõnniteedel rada leida on päris raske ma ütlen.
Peale põlvini lumes sumpamist ja keset teerada seitvate murdjakoertega võitlemist jõudsin lõpuks õnnelikult tööle.
Ja sugugi mitte viimasena:)

Vägisi tulevad talvelood peale:)

Lumiii....

Lausa totter, kuidas see valge asjandus tekitab head enesetunnet ja rõõmsat meelt:)

Paar päeva varem, kui korraks katsetati mingi lumeseguse asja sadu, läksin parasjagu kodu poole ja ümisesin rõõmsalt jõululaulukest:)
Piparkoogid on meil juba pikemat aega laua peal õhtuti nosimiseks ja poodidesse on jõudnud ka mandariinid.
Ja glögi.
Jõulutunne? Pole ja ega ma seda enda juures kunagi tuvastanud polegi. Lihtsalt sellel ajal saavad oluliseks mingid kindlad tegevused ja käitumisnormid - saadakse kokku perega ja istutakse laua taha ühiselt sööma ja vestlema. Jõulutunnet ei tekitagi niivõrd need kohutavad kassikullaläikelised kulinad ja jõulutuledemeri kuivõrd need inimesed, kellega selle pimeda aja koos veedad.
Minu meeleseisundite varasalve kuulub vist pigem talvetunne. Ja selle jaoks pole olemas universaalset kalendripäeva - kaks talve tagasi tuli see täpselt 18.detsembril, eelmise talve arvestuses (väga laias laastus) jäi see hoopis naistepäeva paiku Ylläsele (koos minu tervisega jäi sinna), selle aasta talveunistus täitub kindlasti veebruari alguses, aga ilmselt juba varemgi. Ma ei taha nüüd kindlasti öelda, et talvetunde tekitamiseks tuleb kindlasti põhja reisida, lihtsalt eelmine aasta jäi siinsest valgest kihist pisut väheks. Sest ka esimene ärasulav lumi võib tekitada selle õige tunde - meeleolu, keskkond ja inimesed peavad vaid õiged olema.

Mis ma siis veel tahtsin öeldagi...
Jaa, eile õhtul jäin teleka ette magama, pool filmigi jäi nägemata. Igatahes ärkasin ma hommikul oma suurepärases voodis, mis lausa õhkab häid unenägusid ja sügavat und.
Te kujutage siis ette, kui mõnus oli ärgata seal sooja teki all ja silmi lahti tegemata tunda seda talve lõhna (mul viimasel ajal on üldse mingi lõhnade-error).
Kohutavalt mõnus:)
Siis soojad riided ja talvejope selga, madalad papud jalga ja hea muusika kõrva paitama - kui oleks olnud aega, oleks vist terve tee täna jala tööle tulnud.
Aah, see päev meeldib mulle kohe väga:)

Ilusat reedet!

"Minu elu" hooaeg 23, episood 325

Tuumakas. Täielik.
Kohutav peavalu ja lõhnamaailma täiesti jabur elavnemine.
Seoses viimasega tahtsin hommikul korduvalt trollis virutada inimestele, kes tulid mu kõrvale seisma ja täiesti süüdimatult haigutasid laia suuga oma küüslauguhaigutust. No tõesti. Jajaa, ma saan aru ju, et profülaktika ja edasi, aga see on ikka tõeliselt jäle, kui tõused hommikusöögilauast ja veel trollis nokitsed hamba vahelt küüslaugutükikesi. Ma ei tea, ma olen ilmselt imelik, aga mina nii ei suudaks - juba austusest teiste inimeste vastu või nii...
Siis ajasid mind veel närvi vene mamuuljad, kes otseses mõttes napilt-napilt oma lõhnaõlipudelisse uppumisest pääsenud olid. Ja olgu see lõhn kasvõi Chanel No 5 (mis minu lõhnaeelistuste hulka üldse ei kuulu), kui seda on pool pudelit peale pandud ja siis igaks juhuks pisut veel, et "ikka lõhnaks ka", no siis andke andeks, aga seda on ilmselgelt pisut palju...
Ja ma üldse ei räägigi inimestest, kes lõhnasid hommikul tuhatoosidena või inimestest, kelle juures tuvastasin, et ta oli hommikul juukseid pesnud mingi vaniljeteemalise šampooniga, mis tekitas tunde, et tahaks kaugemale. Trolli katusele näiteks.

Aga hommikus oli head ka:)
Need kolm tükki šokolaadi, mis ma pohmakaraviks külmkapist pätsasin, lõhnasid lausa imeliselt. Ja see apelsin, mis ootab lõuna saabumist... Mmm.

Ja ma olin juba unustanud, kui imeliselt lõhnab lumi:)

Kuidas ma tean

Kuidas ma tean kella peale vaatamata, et olen hommikul sisse maganud?

Lihtne. Voodis silmi lahti tehes ja pisut pikutades hakkavad kummitama need meloodiad, mida just minuteid tagasi äratuseks kuulsin ja mille täiesti müstilisel kombel kinni vajutasin (ilma mõistuse koostööta). Kuidas see mul õnnestub, pole veel täiesti selge, aga fakt jääb faktiks. Kroonilise sissemagajana vajan äratuseks tõenäoliselt kahuripauku või sümfooniaorkestrit.
Või siis tassi kohvi (milleni jõuan tavaliselt alles tööle jõudes).

Tegelikult pole selle sissemagamisega asjad ikka nii hullud. Või noh, natukene ehk.
Aga no eks sa katsu sealt voodist välja saada, kui sind kaissu võetakse ja magusalt kõrva sisse nohisetakse.
Urr...

Plära

Eilne päev ja nädalavahetus üldse solgutasid mu nii läbi, et täna hommikul jõudsin ära kuulata kõikvõimalikud äratused kõikvõimalikel kellaaegadel ja mitte üles tõusta. Et siis avastada, et juba umbes tund aega pressib end vabaduse poole eile õhtul peale ränka trenni joodud vesi...
Oeh, eriliselt uimase päeva uimane hommik sai lõpuks kiire alguse. Voodist välja tulles leidsin harjumuspäraselt mõned kanged ja mõned väga kanged lihased ning üleüldine nõrkus kehas ütles, et magamise peale peaks ikka veidi rohkem aega kulutama. Olen sellega täiesti nõus muide:)
Enam ei meenunudki, millal viimati nädalavahetusel täielikult puhkamisele keskendusime. Ikka on vaja kuhugi minna, midagi teha, kellegagi kokku saada, koristada või niisama tormelda.
Mis pole ju ka iseenesest halb.
Aga mõnikord võib niisama ka oleskleda. Ja sellest meil ongi puudus.
Oleksin juba peaaegu täna "haigeks" jäänud:) aga see neetud kohusetunne, ma ütlen:)
Nii ma siis uiman siin töö juures ja tiksun järjekordset esmaspäeva õhtule, et saaks minna tantsima ja seejärel koju magama.
Mm, on, mida oodata.
Igas mõttes.

Talvekuu esimestel päevadel

Kuigi reedel peale tööd Kristiinesse minnes esimese asjana üks maksaplekkidega tädi oma Prisma käruga minust peaaegu üle sõitis ja kuigi ma ülemise korruse noortekamba, kes väga tüütul moel mingisse panka uusi liikmeid värbavad (nad ei saanud ka kuuendal korral aru, et ma siiski ei soovi nende panka üle tulla ja nende arvates olen ma vähemalt neli aastat noorem), vältimise pärast kaks korda rohkem edasi-tagasi liikumist harrastasin, teadsin ma siiski, et nädalavahetus tuleb tore.
Ja tuligi.

Reede õhtul oli Kuljuse 59. sünnipäev. Tants, trall, nali ja väikesed äpardusedki kuuluvad lahutamatult selle õhtu juurde. Üle tüki aja nägin kaht venda korraga ja üle veeeel pikema aja sain ühega neist ka tantsida:)
Tõeliselt mõnus õhtu kallite sõprade seltsis.
Peale päkkasid tulitamapanevat tantsumaratoni, suhteliselt kiiret koristustööd ja omaalgatuslikku laulupidu jõudsime lõpuks rampväsinuna koju. Lühiühendus mingi kell 4?

Laupäeval ei suutnud kuidagi loobuda hommikusest trennist, kuhu läksin veel üsna lapiku ja väsinuna. Sealt sain kätte oma päevase energialaengu ja sellest jätkus päris kauaks.
Ühe soojaga tuiskasime hiljem läbi poest ja ostsime külmkappi veidi toitu, nagu normaalsetel inimestel kombeks. Seejärel ootasid meid magamistoa põrandaliistud, millega me täielikult ei suutnudki lõpuni jõuda. Kuna mul vahepeal midagi teha ei olnud, võtsin ette meie 52 ruutu korterit ja otsustasin selle täies hiilguses ära koristada.
Neli ruutu esikut ühes suure hunniku remonditarvikutega jätsin muskale koristada, ülejäänuga lõpetasin ma öösel kell 4:)

Õhtu jooksul suutsime end lõpuks magamistuppa organiseerida, mööbeldasime kummutite ja kappidega, leidsime nende alt eelmiste omanike huvitavaid asju ja sahkerdasime mitme mehe eest.

Pühapäeva hommikul plaanisin pannkooke teha, aga hommik ei tahtnud kuidagi saabuda. Kui kell lõuna lõpuks silmad lahti tegin, köök juba lõhnas nende järgi. Kibuvitsa tee ja mustsõstramoos veel pealekauba - päikseliselt hommikult polnud enam midagi tahta:)

Pärastlõunal käisime veel Kumnas ja õhtul trennis ja ülejäänud aja nautlesime niisama - hingedepäeva küünla valgel.
Meeldivalt töine nädalavahetus ja kosutav uni teevad ikka imesid:)

Oleks vaid sellisteks hetkedeks rohkem aega...