Jalutuskäigud

Igapäevased jalutuskäigud on vahel üsna tüütud ettevõtmised just käru vedamise ja treppidest üles-alla trampimise tõttu, aga pärast on nii mõnus enesetunne. Seda enam, et kaks päeva on juba seda valget ollust saanud nautida. Ilm on mõnus ja tuju on pärast naerune :)
Põnni esimene lumesadu ja tema auks ehitatud lumememm - tehtud!

Nr 337

Kevadet tahan.

Täna, kui ma poodi minnes äärepealt üle-eelmise talve õnnetust kordamas olin (enne suusareisi peapõrutus ja nihestatud põlv), igatsesin ma tõeliselt juba kevadet taga.

Ei, ma ei virise lihtsalt sellepärast, et viriseda. Ausalt, kui ma jaksaks poekotile lisaks veel ka liivaämbrit ja lumelabidat kaasas kanda, siis ma teeks seda. Sest tundub, et päev läbi õues müttavad hooldusmehed lihtsalt ei jaksa loodusega võistelda ja tänavatel valitseb just selline olukord, nagu ikka "ootamatu" talve tuleku korral, seega on minu arust kevade küsimine üsna õigustatud.

Olgem ausad, veel enne jõulupühi oli õues täiesti kevadehõngu tunda. Nüüd siis see. Lumi.

Ps, tuletage mulle meelde, et ma oma ebaseltskondlikkusega midagi ette võtaksin. Ma olen nüüdseks mitu nädalat vaid ninapidi arvutis istunud ja mööda linna ringi vuhisedes vaid võõraste inimestega kohtumistel käinud.

Peale pere ja töö peaks ju ometi muuks ka aega jääma...

Lumiii....

Lausa totter, kuidas see valge asjandus tekitab head enesetunnet ja rõõmsat meelt:)

Paar päeva varem, kui korraks katsetati mingi lumeseguse asja sadu, läksin parasjagu kodu poole ja ümisesin rõõmsalt jõululaulukest:)
Piparkoogid on meil juba pikemat aega laua peal õhtuti nosimiseks ja poodidesse on jõudnud ka mandariinid.
Ja glögi.
Jõulutunne? Pole ja ega ma seda enda juures kunagi tuvastanud polegi. Lihtsalt sellel ajal saavad oluliseks mingid kindlad tegevused ja käitumisnormid - saadakse kokku perega ja istutakse laua taha ühiselt sööma ja vestlema. Jõulutunnet ei tekitagi niivõrd need kohutavad kassikullaläikelised kulinad ja jõulutuledemeri kuivõrd need inimesed, kellega selle pimeda aja koos veedad.
Minu meeleseisundite varasalve kuulub vist pigem talvetunne. Ja selle jaoks pole olemas universaalset kalendripäeva - kaks talve tagasi tuli see täpselt 18.detsembril, eelmise talve arvestuses (väga laias laastus) jäi see hoopis naistepäeva paiku Ylläsele (koos minu tervisega jäi sinna), selle aasta talveunistus täitub kindlasti veebruari alguses, aga ilmselt juba varemgi. Ma ei taha nüüd kindlasti öelda, et talvetunde tekitamiseks tuleb kindlasti põhja reisida, lihtsalt eelmine aasta jäi siinsest valgest kihist pisut väheks. Sest ka esimene ärasulav lumi võib tekitada selle õige tunde - meeleolu, keskkond ja inimesed peavad vaid õiged olema.

Mis ma siis veel tahtsin öeldagi...
Jaa, eile õhtul jäin teleka ette magama, pool filmigi jäi nägemata. Igatahes ärkasin ma hommikul oma suurepärases voodis, mis lausa õhkab häid unenägusid ja sügavat und.
Te kujutage siis ette, kui mõnus oli ärgata seal sooja teki all ja silmi lahti tegemata tunda seda talve lõhna (mul viimasel ajal on üldse mingi lõhnade-error).
Kohutavalt mõnus:)
Siis soojad riided ja talvejope selga, madalad papud jalga ja hea muusika kõrva paitama - kui oleks olnud aega, oleks vist terve tee täna jala tööle tulnud.
Aah, see päev meeldib mulle kohe väga:)

Ilusat reedet!