Elu annab, kui oskad õigesti küsida

Miks mu elu peab nii keeruline olema?
Miks juhtusid just sellised asjad minu minevikus?
Mida toob mulle tulevik?
Miks minu unistused ei täitu?
Miks ei ole minu ellu siiani tulnud seda hr/pr Õiget?
Kas ma olen ikka valinud õige elukutse?
Ja miks...?
Miks?

Loetelu oleks ilmselt lõputu, millega me oma elus tavaliselt rahul ei ole ja mis meile lõputult tuska tekitavad.
Tõde on see, et mida rohkem rahulolematust me välja näitame, seda hullemaks asjad tavaliselt lähevad. Öeldakse ju ikka, et hädad käivad mitmekaupa.

Tõsi on, et on raske olla tänulik keeruliste õppetundide eest elus, kui nendeks õigesti ette valmistunud pole. Kuidas sa neid raskemaid ja kergemaid saatuselööke ikka ette oskad näha, eksole. Aga ka kõige hullemas olukorras on võimalik leida midagi head - olgu see nii tühine ja naeruväärselt üürike kui tahes, kui sa oskad seda märgata ja selle eest tänulik olla, on saatuselt saadav löök tunduvalt pehmem.

Jah, täielikult ette valmistuda ehk tõesti ei saa, aga oma mõtteviisi elu erinevatesse situatsioonidesse saab muuta sellegipoolest. Nautige väikseid ja suuri võite, õnnestumisi, sündmusi, hetki, toredaid inimesi, ilusat muusikat ja imekauneid sõnu, mis teie elus ette tulevad.

Lubage kõigel enda elus juhtuda, rahulikult ja võitluseta. Ühel hetkel võite ootamatult avastada, et elus ongi kõik hästi, et polegi vaja enam millegi vastu võidelda.

Ja siis oled sa oma elu õigesti elanud :)

Aeg maha

Kui ise ei oska õigel ajal aega maha võtta, siis ütleb laps, millal seda tegema peaks.
Polegi tükk aega nii väljapuhanud olnud, koos on tore põõnata.
Mida sellise vihmase ilmaga muud ikka teha.

Mina vabanen unevõlast ja tema saab terveks :)
Diil!

Mis on õnn?

Mis on õnn?

Kas see on midagi, mis meil oli kunagi minevikus või midagi, mis ootab ees tulevikus? Kas me peame elama pidevalt olnut meenutades ja midagi uut ning paremat oodates? Kas õnn saabub siis, kui maailm meie ümber muutub?

Õnn - see on meeleseisund, just siin ja praegu, just sellises maailmas.

Mitte keegi teine ega üksi sündmus ei saa sind õnnelikuks teha, kui sa seda iseenda sees juhtuda ei lase.

Naljakas, et selleks oli vaja nii palju elu õppetunde ja valatud pisaraid, et see lihtne tõde endale selgeks teha. Ja kui enam ei püüa meeleheitlikult tabada tabamatut, vaid keskendun Elamisele, on korraga aega kõigeks.
Elu voolab, tõketeta.

Probleemidele ja takistustele, mis varem suurt peavalu ja negatiivseid üleelamisi tekitasid, saab vaadata rahu säilitades; inimesed, kelle käitumisega varem rahul ei olnud, on parimateks õpetajateks, kuidas teistmoodi elada ja mõelda; tuska tekitavad isiklikud iseloomujooned ja välimuse detailid on nüüd osake endast, niisama ebatäiuslikud, kuid ometi armsad ja kallid; viha, miks teatud asjad ja sündmused suure soovimise järel ikkagi täitunud pole, on asendunud rõõmsa ootusärevusega....

Tulevik ei tekita enam trotsi - Elu on ilus ja iga minut elamist väärt!
Tuleb kõik, mis tulema peab.

See ongi õnn - Elada hetkes ja sellest rõõmu tunda!

In love. Totally :)

Vähe sellest, et elu on viimasel ajal pakkunud hulga kauneid kontsertelamusi, olen lisaks Tanel Padarile ja Robbie Williamsile lootusetult armunud ka hispaanlasesse nimega Santiago Cruz :D
See keel, ma ei või!

Andestamisest teistele, aga eelkõige iseendale

Pärast tülitsemist on lihtne ja suuremeelne teise osapoole vabandamise peale lausuda: "Ma andestan sulle..." Kas inimene aga ka tegelikult andestab, on juba iga inimese südameasi.

Olen alati teadnud või vähemalt arvanud teadvat, et olen äkilise loomuga ja aegajalt lausa norin tüli. Naisele kohaselt pidi tülitsemise viimane sõna ikka minule jääma, kuidagi ei suutnud ma leppida, kui teisel poolel olid mõjuvamad argumendid või mis veel hullem, palju loogilisemad selgitused kui minul endal. On olnud ka niisama möödarääkimisi erinevate sugupooltega, nii naiste kui meestega. Ja alati olen ma arvanud, et uhkus ja au jäävad mulle alles siis, kui teine inimene esimesena vabandab.

Kui teine osapool oli minu arust sama põikpäine ja keeldus üleüldse tunnistamast, et midagi valesti oli teinud, võisin ma endasse koguda aastaid negatiivseid emotsioone ja mõtteid - miks ta nii käitus/ütles, miks ta ei teinud nii, nagu mina arvasin õige olevat, ma ei kavatse temale kunagi andestada, ma ei kavatse tema tegu kunagi unustada, ma soovin, et tal halvasti läheks jne jne.

Teadupärast on elu keerdkäigud aga hämmastavad ja nende üle imestamine on viimasel ajal minu meelistegevuseks. Päriselt. Elu on saatnud mulle ridamisi õppetükke siit ja sealt küljest - suhetest teiste inimestega, perekonnaga, suhtumisest töösse ja töötusesse, suhtumisest iseendasse ja elu eesmärkidesse üldiselt. Ma olen tänulik, et ma olen õppinud neid õppetükke ära tundma, sisemisele enesearengule vastavalt olen hakanud probleeme lahendama ja aja möödudes on selles vallas üha paremini minema hakanud.

Andestamine, ja seejuures õige andestamine, on praeguseni olnud minu suurimaks väljakutseks elus. Alles nüüd tunnen ma, kuidas need negatiivsed mõtted mind aja jooksul on mõjutanud, ma võin vaid oletada, milliseid tagajärgi on need minu lähiminevikus põhjustanud, aga samas on mul hea meel, et need sündmused minu elus aset on leidnud. Need hetked on mind kasvatanud, on teinud paremaks nii enesetunde kui tõstnud enesehinnangut.

Ja mis kõige tähtsam, ma olen andestanud iseendale, et lasin nendel sündmustel end negatiivselt mõjutada. Mul oli vaja Elult õppetundi, et ennast leida. 

Ma tean, et ma ei ole oma teekonnal ilmselt veel poole pealegi jõudnud, aga sellest hoolimata on see parem, kui paigal seista. Minu otsustada on see, kuidas Elule vastu astuda - võidelda või minna lasta.

Minnalaskmine - see ei tähenda seda, et lasen käed rippu ja võtan kõik saatuselöögid noruspäi vastu. Ei. 

Minnalaskmine- see on leppimine Elu mitmekesisusega, leppimine kõigega enda ümber.
See on harmoonia ja rahu.

Kõiges.

Nii-nii palju...

...aega on möödas minu viimasest postitusest
...asju on mul korraga käsil - õpin hispaania keelt, harin end investeerimise alaselt, maalin ja joonistan ja teen käsitööd, küpsetan, tegelen sügavuti Elu Mõtte otsingutega. Ehk siis Elan täiel rinnal :)
...toredaid inimesi, kellega ma pole ebamõistlikult pikka aega suhelnud, on jälle üles leitud
...raamatuid olen viimasel ajal läbi lugenud - inglise keeles, eesti keeles, ilukirjandusteosed, eneseabiõpikud, investeerimisõpikud, e-raamatud, muinasjuturaamatud, luulekogumikud, paar sõnastikkugi on ette jäänud :D
...head muusikat on minu teele sattunud
...häid filme on jõutud ära vaadata (viimase aja eredaim mälestus on filmist "Before Midnight", ma pole vist mitte kunagi näinud nii suurepäraste dialoogidega filmi, ennast nii paljudes situatsioonides ära tundud ja selle üle ennastunustavalt naernud. Fantastiline!)
...muid sündmusi on vahepeal juhtunud - äramärkimata on jäänud ühe imearmsa neiu sünd, õnnelikult on mööda saadetud suur hulk kallite inimeste sünnipäevi, terve juulikuu sai tähistatud meie aastaseks saanud põnni sünnipäeva (pikk ja põhjalik protseduur, tean :)), sai külastatud tuulist Vilsandi saart ja nauditud toredat tantsupidu toredate inimeste seltsis, jalgratastel sai läbitud üle 300km kauneid Eesti kruusa- ja maanteid vihmas ja tuules ja päikselõõsas, suvehooajale traditsiooniliselt sai käidud ka pulma-tüüpi üritusel (abielu oli kestnud juba aasta ja sõbrad-tuttavad said viimaks kauaoodatud pulmapeo)
...imelisi asju on veel ainuüksi sellel suvel tulemas. On, mida oodata ja mille poole püüelda :D

See oli vaid lühike nimekiri endale meeldetuletuseks, et elatud on kiirelt ja põnevalt.
Antud postitusega ei üritagi ma kellelgi muljet avaldada, ma lihtsalt tahan seda kõike mäletada.

Elul on pakkuda hulgaliselt imelisi inimesi, sündmusi ja õppetunde.

LiveLoveLaugh!