Andestamisest teistele, aga eelkõige iseendale

Pärast tülitsemist on lihtne ja suuremeelne teise osapoole vabandamise peale lausuda: "Ma andestan sulle..." Kas inimene aga ka tegelikult andestab, on juba iga inimese südameasi.

Olen alati teadnud või vähemalt arvanud teadvat, et olen äkilise loomuga ja aegajalt lausa norin tüli. Naisele kohaselt pidi tülitsemise viimane sõna ikka minule jääma, kuidagi ei suutnud ma leppida, kui teisel poolel olid mõjuvamad argumendid või mis veel hullem, palju loogilisemad selgitused kui minul endal. On olnud ka niisama möödarääkimisi erinevate sugupooltega, nii naiste kui meestega. Ja alati olen ma arvanud, et uhkus ja au jäävad mulle alles siis, kui teine inimene esimesena vabandab.

Kui teine osapool oli minu arust sama põikpäine ja keeldus üleüldse tunnistamast, et midagi valesti oli teinud, võisin ma endasse koguda aastaid negatiivseid emotsioone ja mõtteid - miks ta nii käitus/ütles, miks ta ei teinud nii, nagu mina arvasin õige olevat, ma ei kavatse temale kunagi andestada, ma ei kavatse tema tegu kunagi unustada, ma soovin, et tal halvasti läheks jne jne.

Teadupärast on elu keerdkäigud aga hämmastavad ja nende üle imestamine on viimasel ajal minu meelistegevuseks. Päriselt. Elu on saatnud mulle ridamisi õppetükke siit ja sealt küljest - suhetest teiste inimestega, perekonnaga, suhtumisest töösse ja töötusesse, suhtumisest iseendasse ja elu eesmärkidesse üldiselt. Ma olen tänulik, et ma olen õppinud neid õppetükke ära tundma, sisemisele enesearengule vastavalt olen hakanud probleeme lahendama ja aja möödudes on selles vallas üha paremini minema hakanud.

Andestamine, ja seejuures õige andestamine, on praeguseni olnud minu suurimaks väljakutseks elus. Alles nüüd tunnen ma, kuidas need negatiivsed mõtted mind aja jooksul on mõjutanud, ma võin vaid oletada, milliseid tagajärgi on need minu lähiminevikus põhjustanud, aga samas on mul hea meel, et need sündmused minu elus aset on leidnud. Need hetked on mind kasvatanud, on teinud paremaks nii enesetunde kui tõstnud enesehinnangut.

Ja mis kõige tähtsam, ma olen andestanud iseendale, et lasin nendel sündmustel end negatiivselt mõjutada. Mul oli vaja Elult õppetundi, et ennast leida. 

Ma tean, et ma ei ole oma teekonnal ilmselt veel poole pealegi jõudnud, aga sellest hoolimata on see parem, kui paigal seista. Minu otsustada on see, kuidas Elule vastu astuda - võidelda või minna lasta.

Minnalaskmine - see ei tähenda seda, et lasen käed rippu ja võtan kõik saatuselöögid noruspäi vastu. Ei. 

Minnalaskmine- see on leppimine Elu mitmekesisusega, leppimine kõigega enda ümber.
See on harmoonia ja rahu.

Kõiges.