Einoh, august siis ka varsti läbi...
Kirjutada pole eriti jõudnud. Pole tahtmistki tegelt olnud. Õhtuti pole mingit isu oma arvutit kodus lahti teha ja tööl ei leia mahti. Aga täna kohe kibeles...
Eelmine teisipäev sai siis rahvuslikku meelsust üles näidatud ja ka lauluväljakul ära käidud. Iseenesest oli ju lahe ja tore - eestlust pritsis lausa igal sammul. Põnevaid hetki - kuulutati välja M. Lüdigi "Koit" ja mees meie selja taga hakkas valjul häälel laulma T. Mägi "Koitu" (andke andeks, et ma neil vahet oskan teha); Mai-Liis oli tulnud kohale ratastoolis; otsites kuljuslasi, juhatas Kristjan meid neljast postist tagumise parempoolse juurde, kokku oli kuus (!) posti...
Ja järgmine päev oli vaba, mille me suures osas maha magasime:) Tõeliselt mõnus oli korraks niimoodi puhata.
Eelmine nädal mingi aeg käisime kinos Wall-E`t vaatamas. Oli nummikas küll:) Selline korralik perevärk, emmedele-issidele nalja ja väiksematele põngerjatele ka. Lõpus meenus mulle vägisi "Robotite film", mida kunagi Vändra kinos vaatamas sai käidud - film, kus suured ja väiksed naersid hoopis erinevatel aegadel. Pisut kurb, palju lõbus ja kohutavalt õpetlik.
Avastasime üllatuseks, et Nõmme ujula on reede õhtuti peaaegu tühi. Peab kontrollima, kas asi on suvekuudes või reede lihtsalt ongi nii hea päev. Selle päeva error muidugi pärineb duširuumist, kus üks tädi rahumeeli lõpetuseks hambaid hakkas pesema. Kell oli seitse õhtul...
Ja peale seda läksime Ado juurde pokkerit mängima. Pärast raha peale mängu võtsin ka laua ääres koha sisse ja tuletasin endale uuesti meelde, miks ma selliseid mänge ei mängi...
Nädalavahetusel sai sünnipäeval käidud - kahel suisa. Üks oli muska vanaema ja teine Kaupo. Ühesõnaga kodukandis olin, üle tüki aja nägin selliseid häid inimesi nagu Vallo, Mikk, Sander, Krista ja Priit. Teine osa publikust oli Kuljus, nagu ikka. A mis seal ikka, saunas sai käidud, jões ujumas sai käidud, naerdud ja noritud sai ka, juua ka sai pisut. Hommikul sai mannaputru ja kohvi:) Selline mõnus äraolemine, keegi ei liialdanud ega norinud tüli...
Meie igipõline võitlus parkimiskohtade pärast on viimastel päevadel omandanud sootuks uue mõõtme. Kui me pühapäeval maalt tulles oma tavapärasele kohale parkisime (Mitte oma maja ette, vaid maja kõrvale, kuna meie maja parkla on tõkkepuuga ja majaesine kõnnitee kuulub koeri kakatavatele mutikestele), astus järsku meie juurde üks härrasmees ja kukkus lõugama, miks me nende maja parklasse pargime (?). Uurisime siis, et kas kellelgi on parkimisega probleeme või et kas me jääme kellelegi ette. Vastused oli eitavad. Error saabus sellega, kui too härra teatas, et laseb meie auto teisaldada. Et kui me ette ei jää ja parkimiskohti on, siis võiks nagu ikka teisaldada. Noh nii profülaktika mõttes...
Inimesed on täiesti normaalsed.
Eriti kui pärast katastriplaani uurides selgus, et me ikkagi pargime oma maja maa peal ja et ka kõrvalolev parkla on tegelikult riigimaa peal...
Palun ärgem olgem nii väiklased...
kolmapäev, 27. august 2008
teisipäev, 12. august 2008
Romaaniklassika
Kuigi vahepeal olin sunnitud oma suurt raamatupatakat ainult eemalt vahtima, siis nüüd on võimalus jälle täies pikkuses sinna sisse ronida ja lasta ajal kvaliteetselt mööduda.
Mõned head päevad kulusid Thomas Harrise "Voonakeste vaikimine" seltsis. Hannibali tetraloogia teine raamat (romaan ilmus 1988. aastal) ja selle põhjal vändatud film on olnud üleilmselt väga populaarsed. Arvan, et sisukokkuvõtte tegemine oleks siin äärmiselt tarbetu. Olles filmi juba peaagu oksendamiseni näinud, mõtlesin, et seekord vahelduseks hoopis loeks.
Idee oli hea, aga lõppkokkuvõtteks oli ikka selline tunne, nagu oleks vaadanud. Kõigil tegelaskujudel juba olid näod, fantaasia lihtsalt takerdus nendesse; kuigi täpsed detailid võibolla päris meeles ei olnud, oli tegevus siiski etteaimatav. Lõpp tuli kiirelt ja valudeta (erinevalt mõnest romaanist, mis vahel ei paistagi lõppevat).
Sellest hoolimata oli lugemine nauditav ja ütlemata mahlane - vähemalt see oli pisut teisiti kui filmis. Kokkuvõttes siiski mitte raisatud aeg.
Järgmisena võtsin riiulist sellise huvitava raamatu nagu "Portnoy tõbi" (Philip Roth).
Peategelane ja minajutustaja Alexander Portnoy on raskes vastuseisus ja ägedas võitluses oma juudi- ja seksuaalprobleemidega, mõlemate tekkepõhjuseks on muidugi vanemad ja nende kujundatud reegliterohke lapsepõlv. Väga freudilik, eks ole. Aga minajutustaja kogu romaani vältel just psühhoanalüütiku kušetil istubki. Ning päästab oma alateadvuse valla ja sealt voogab paineid lakkamatult! Portnoy ei taha elada juudi tavade kohaselt, kuid ka mittejuudid äratavad temas kriitikameele. Ta üritab oma ohjeldamatut seksihimu ühendada tõsiseltvõetava armastusega, kuid ei suuda seda.
Raamat oli oma ropust sisust hoolimata paeluv ja põnev. Lugeda oli peaaegu lihtne, algul tundus kuidagi tüütu tagant juudikeelsete sõnade tõlget lapata, aga peagi jäid sõnad meelde. Täielikult üllatas mind aga raamatu lõpp, mis tuli kohe väga ootamatult ja humoorikalt, mõnes mõttes. Head ja mõtlemapanevad leheküljed igatahes.
Ja nädalavahetuse raamatuks osutus ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (Arkadi ja Boriss Strugatski).
Kultusfilmi aluseks olnud 1970. a ilmunud raamat jutustab äreva atmosfääriga detektiiviloo inspektor Glebskyst, kes sõbra soovitusel sõidab puhkama mägihotelli, mis on saanud nime orus surma saanud alpinisti järgi. Inspektorit ootab ees ebamaine õhkkond ja hulk kõhedust tekitavaid tegelasi: kohtlane teenija Kaisa, härra Simonet, kes nimetab end küberneetikavägede ülemleitnandiks ja armastab oma numbritoas lae all rippuda, mustkunstnik du Barnstocre vennatütrega, kellest ei saa aru, kas ta on tüdruk või poiss. Hotellis leiavad aset veidrad sündmused ja seal tundub elavat keegi, keda pole kunagi näha. Ühel tormisel ööl lahutab lumelaviin hotelli muust maailmast ning üks külaline leitakse oma toast, kael kahekorra käänatud...
Ootasin tõelist detektiivilugu, sain hoopis selle. Ei saaks öelda, et lõppseletusega rahule oleks jäänud, tänapäeva inimesed on selle teema suhtes liiga immuunseks tehtud. Aga ei saa ka öelda, et lugemist sugugi ei nautinud, otse vastupidi - leheküljed lausa lendasid käes.
Soovitan soojalt, üldsegi mitte halb valik.
Mõned head päevad kulusid Thomas Harrise "Voonakeste vaikimine" seltsis. Hannibali tetraloogia teine raamat (romaan ilmus 1988. aastal) ja selle põhjal vändatud film on olnud üleilmselt väga populaarsed. Arvan, et sisukokkuvõtte tegemine oleks siin äärmiselt tarbetu. Olles filmi juba peaagu oksendamiseni näinud, mõtlesin, et seekord vahelduseks hoopis loeks.
Idee oli hea, aga lõppkokkuvõtteks oli ikka selline tunne, nagu oleks vaadanud. Kõigil tegelaskujudel juba olid näod, fantaasia lihtsalt takerdus nendesse; kuigi täpsed detailid võibolla päris meeles ei olnud, oli tegevus siiski etteaimatav. Lõpp tuli kiirelt ja valudeta (erinevalt mõnest romaanist, mis vahel ei paistagi lõppevat).
Sellest hoolimata oli lugemine nauditav ja ütlemata mahlane - vähemalt see oli pisut teisiti kui filmis. Kokkuvõttes siiski mitte raisatud aeg.
Järgmisena võtsin riiulist sellise huvitava raamatu nagu "Portnoy tõbi" (Philip Roth).
Peategelane ja minajutustaja Alexander Portnoy on raskes vastuseisus ja ägedas võitluses oma juudi- ja seksuaalprobleemidega, mõlemate tekkepõhjuseks on muidugi vanemad ja nende kujundatud reegliterohke lapsepõlv. Väga freudilik, eks ole. Aga minajutustaja kogu romaani vältel just psühhoanalüütiku kušetil istubki. Ning päästab oma alateadvuse valla ja sealt voogab paineid lakkamatult! Portnoy ei taha elada juudi tavade kohaselt, kuid ka mittejuudid äratavad temas kriitikameele. Ta üritab oma ohjeldamatut seksihimu ühendada tõsiseltvõetava armastusega, kuid ei suuda seda.
Raamat oli oma ropust sisust hoolimata paeluv ja põnev. Lugeda oli peaaegu lihtne, algul tundus kuidagi tüütu tagant juudikeelsete sõnade tõlget lapata, aga peagi jäid sõnad meelde. Täielikult üllatas mind aga raamatu lõpp, mis tuli kohe väga ootamatult ja humoorikalt, mõnes mõttes. Head ja mõtlemapanevad leheküljed igatahes.
Ja nädalavahetuse raamatuks osutus ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (Arkadi ja Boriss Strugatski).
Kultusfilmi aluseks olnud 1970. a ilmunud raamat jutustab äreva atmosfääriga detektiiviloo inspektor Glebskyst, kes sõbra soovitusel sõidab puhkama mägihotelli, mis on saanud nime orus surma saanud alpinisti järgi. Inspektorit ootab ees ebamaine õhkkond ja hulk kõhedust tekitavaid tegelasi: kohtlane teenija Kaisa, härra Simonet, kes nimetab end küberneetikavägede ülemleitnandiks ja armastab oma numbritoas lae all rippuda, mustkunstnik du Barnstocre vennatütrega, kellest ei saa aru, kas ta on tüdruk või poiss. Hotellis leiavad aset veidrad sündmused ja seal tundub elavat keegi, keda pole kunagi näha. Ühel tormisel ööl lahutab lumelaviin hotelli muust maailmast ning üks külaline leitakse oma toast, kael kahekorra käänatud...
Ootasin tõelist detektiivilugu, sain hoopis selle. Ei saaks öelda, et lõppseletusega rahule oleks jäänud, tänapäeva inimesed on selle teema suhtes liiga immuunseks tehtud. Aga ei saa ka öelda, et lugemist sugugi ei nautinud, otse vastupidi - leheküljed lausa lendasid käes.
Soovitan soojalt, üldsegi mitte halb valik.
esmaspäev, 11. august 2008
Kala tagumikus
Adam Sandleri järjekordset ülima sisutihedusega komöödiat "You Don't Mess with the Zohan" käisime vaatamas selle esilinastuspäeval (1.aug).
Zohan (Adam Sandler) on Iisraeli armee parim eriväelane, kes on tüdinud oma ametist ning tahaks kasutada muid tööriistu peale tulirelvade ja granaatide. Mees lavastab enda surma ning lendab salaja New Yorki, et viia seal ellu oma salajane unistus: hakata juuksuriks!
Juuksuriks, kes pakub oma naisklientidele midagi ka lisaks soengule… Midagi, mis toob daamide näole naeratuse ning tagab selle, et järjekord salongi ukse taga ei kao...
Bla-bla-blaa, nagu ikka.
Kui sulle meeldivad naljad allapoole vööd, lapsik kõneviis, häbenemapanev situatsioonikoomika ja sa kindla peale tahad arendada oma siivutut mõtlemisviisi, siis see film on täpselt sulle. Olen üldjuhul siiski paadunud inglise huumori fänn (inglise huumor ei võrdu Benny Hilliga) ja samal ajal hr Sandlerile kaasatundja, kuid sellest hoolimata ajas film ka mind naerma. Sellise ajuvabaduse juures on lihtsalt patt tõsiseks jääda.
Lihtne ja reibas reedeõhtu sisustaja.
Rahast kahju ei olnud:)
Zohan (Adam Sandler) on Iisraeli armee parim eriväelane, kes on tüdinud oma ametist ning tahaks kasutada muid tööriistu peale tulirelvade ja granaatide. Mees lavastab enda surma ning lendab salaja New Yorki, et viia seal ellu oma salajane unistus: hakata juuksuriks!
Juuksuriks, kes pakub oma naisklientidele midagi ka lisaks soengule… Midagi, mis toob daamide näole naeratuse ning tagab selle, et järjekord salongi ukse taga ei kao...
Bla-bla-blaa, nagu ikka.
Kui sulle meeldivad naljad allapoole vööd, lapsik kõneviis, häbenemapanev situatsioonikoomika ja sa kindla peale tahad arendada oma siivutut mõtlemisviisi, siis see film on täpselt sulle. Olen üldjuhul siiski paadunud inglise huumori fänn (inglise huumor ei võrdu Benny Hilliga) ja samal ajal hr Sandlerile kaasatundja, kuid sellest hoolimata ajas film ka mind naerma. Sellise ajuvabaduse juures on lihtsalt patt tõsiseks jääda.
Lihtne ja reibas reedeõhtu sisustaja.
Rahast kahju ei olnud:)
Tellimine:
Postitused (Atom)