Kokkuvõtete aeg

scientopia.org

Käes on aeg taas kuidagi aasta kokku võtta.
Jagaks paar auhinda ka sellel aastal välja :)

Jaanuar-Veebruar
Aasta algas suhteliselt rahulikult. Põnniga käisime arstide vahet, oli ta meil ju pisut enneaegne ja poole-aastaselt oli tarvis igasuguste arstide juures käia mõõtmas, kaalumas ja katsumas.

Aasta alguses ma piinlesin ja piinlesin, mida ja kuidas edasi teha? Milline on minu siht? Millest ma võiksin ja peaksin ja tohiksin unistada? Olin oma mõtete ja eluga ummikusse jõudnud ega teadnud enam, kuhu poole minema hakata. Head sõbrad ja tuttavad andsid küll soovitusi, et mine kooli edasi õppima või hakka tööd otsima ja veel hulk häid, kuid absoluutselt ebaolulisi soovitusi, aga ma ei suutnud neid kuidagi südamelähedaseks mõelda.

Tundsin, et vajan hoopis aega iseenda jaoks, aega mõtlemiseks ja tunnetes selguse saamiseks. Ja minu soovidele vastati. Minu kätte sattus suur hulk põnevaid raamatuid. Ma olin seni arvanud, et lapse kõrvalt ei jää aega lugemiseks, kuid ma tõestasin iseendale vastupidist, minu päevakava loksus just täpselt niimoodi paika, et võisin südamerahuga tundideks raamatute maailma ära kaduda. Ja niimoodi nina raamatus möödus hea mitu kuud...

Märts
Käisime Lihaselõdvestusel. Oli taas suurepärane võimalus veeta aega tantsurahva seltsis ja sellest absoluutselt mõnu tunda. Märtsikuusse jäid ka paljud meie pere sünnipäevad ja üks vahva jalgpallielamus.

Aprill
Lisaks tavapärasele sünnipäevarallile täienesid aprillis sõprusringkonna lasteread. Ilmavalgust nägi nii mõnigi punapõskne plikatirts ja poisipõnn. Palju õnne neile, kes puudutatuna tundsid :)

Mai
Mai algas suure kärtsu ja mürtsuga - toimus minu elu esimene öörännak Kõrvemaal. Kevadise öörännaku kohta vist palju kirjutanud pole, aga ega see kõige positiivsema emotsiooniga meelde jäänudki. Tookord oli ikka raske ja kohati muserdav, kuid lõppkokkuvõttes olin enda üle uhke, et end kõigest hoolimata ikka lõpuni välja lohistasin ja poole pealt saapaid nurka ei visanud.

Kuni selle ajani olin igal võimalikul hetkel ninapidi raamatus olnud, ma olin meetrite kaupa raamaturiiuleid läbi töötanud ja tundideviisi e-raamatuid lugenud. Ja siis, ühel maikuu päeval käis klõps - maailm mu ümber oli paika loksunud. Korraga oli kõik selge, kuhu edasi, kuidas edasi ja mis peamine, miks edasi :) Ma ei tea, mis juhatas mind tol hetkel just nende raamatuteni ja nende tarkade inimesteni, kuid ma olen ülimalt õnnelik, et see juhtus. Aasta Hetk, täiesti kindlalt!

Ei tea, kas see tuli sellest, et lasin Elul takistamatult voolama hakata, aga edasi läks aasta aina põnevamaks.

Juuni
Meie ettevõte sai sisse teise käigu ja sellega seoses sai osaletud Haabersti kevadlaadal, millest omakorda saime uut indu ja tahet oma ettevõtmist jätkata.

Üks eriti lahe hetk selles kuus oli ka Segwayga sõit vanalinnas - seda soovitaks küll kõigile. Väga kiiresti harjub selle aparaadiga sõitma ja üleüldse väga lahe kogemus oli!

Ja loomulikult sai vanematekodus käidud, toimus seal ju suurejooneline rattaralli, kuhu järgmisel aastal ka ise sai lubatud minna. Ehk selleks ajaks on oma isiklik jalgratas ka olemas ;)

Juuli - Tegusaim Kuu aastal 2013
Meie põnn sai juba aastaseks ja sünnipäevapidusid oli rohkelt, küll tädide-onudega, küll sõpradega, küll vanavanematega. Aga see oli tore!

Kuu alguses sai tehtud teoks üks pikalt etteplaneeritud otsus, mille tulemusel lisandusid lugemisvaramusse investeerimis- ja finantsalased raamatud, majandusuudised ja börsileheküljed.

Kodukandis toimus emapoolse suguvõsa kokkutulek, kõik meie pere lapsed-elukaaslased-pisipudinad olid vanematekodus. Samal nädalavahetusel pidasime ka kahe suvise sünnipäevalapse ühist sünnipäeva koos kohustuslike õhupallide, grill-liha ja lille- ning rongikujuliste tortidega. Ja lõpetuseks sulgpall, oeh :)

Juulikuu ilmad kogusid tuure, ees ootas kuum ja tuuline nädalavahetus Vilsandil koos parima seltskonnaga. Ma vist pole tükk aega end nii hästi ja lõõgastunult tundnud, kui seal RMK maja terrassil päikest võttes ja teisi tantsimas vaadates :D Seda sündmust jäävad meenutama humoorikas autoreis sihtpunkti, tünnisaun, norskav ülakorrus, ühe pika tüli lõpp, palju päikest ja tuult ja rummikoksi :)

Aasta Matk 2013
Aga vaevalt olime taas mandrile jõudnud, kui pakkisime taas oma asjad - ees ootas neli päeva jalgrattasadulas. Kihutasime hommikul vara autoga Vändrasse, sest sealt oli plaanis oma matka alustada. Lõuna-Eesti trip mööda kruusa- ja asfaltteid ei alanud aga sugugi ideaalselt, esimesel päeval sadulas olles ladistas vihma ja me olime trussikuteni märjad. Esimene ööbimispunkt oli kaardil pisut ebalev ja me kippusime ära eksima. Pärast pikka kolistamist mööda kruusateid me oma idüllilise ööbimispaiga kuskil Soomaast edelas viimaks ka leidsime. Oleks vaid ilm ilusam olnud. Ehtsate vandersellide kombel olime telgi kaasatassimisest loobunud ja selle asemel tegime magamisaseme kuuseokstest ning telkmantlist. Ütleme ausalt, et selline ööbimine oli minu jaoks esmakordne kogemus ja üsnagi ekstreemne, aga endalegi ootamatult suutsin isegi magada seal.
Järgmine päev algas küll samamoodi vihmaselt ja vilult, kuid viimaks Kablisse jõudes lõõskas juba päike. Õhtupäikest nautides sõime Kabli kõige popima pagari juures sooja lihapirukat ja nautisime elu. Telgiplatsil istusime ja kuulasime vaikust, sussutasime teevett ja plärasime maad-ja-ilmad kokku. Magamiseks viskasime pikali RMK varjualuse pinkidele ning magasime nagu kanad õrrel. Vähemalt oli peakohal olev katus kindlam ja küljealune ühtlane, mitte ükski kuuseoks ei turritanud sinnasamusesse...
Kolmandal päeval külastasime Mõisaküla ja sealt mööda imekaunist ja imeväsitavat (me olime endiselt jalgratastega, remember :) ja selleks hetkeks oli juba kohutav sadula maitse tagumikul) kuppelmaastikku Hallistesse onule külla. Onu juures sai pesta, süüa ja normaalse inimese kombel voodis magada.
Öö möödus kiirelt ja ees ootas kõige pikem teelõik tagasi koju. Pärast pikki kilomeetreid kruusateedel, kohutavat paanikahoogu parmupilves, lugematuid joogipeatusi ja mõttes selle kõige kuradile saatmist jõudsime viimaks tagasi alguspunkti. Nädalane nohu ja valutavad lihased olid aga kõike seda väärt ja ma oleksin valmis seda retke uuesti tegema. Vist.

August
Aasta Pulmapeo tiitli saab üks omamoodi pulmapidu. Omamoodi oli see sellepärast, et pruutpaar oli juba aastakese abielus olnud ja sellisel tagantjärgi pulmapeol oli minul au esmakordselt osaleda. Iseenesest oli pulm nagu pulm ikka, sai söödud ja joodud, lauldud ja mängitud, tantsitud ja suheldud. Tore pidu, mida igapäevaselt aitavad meeles pidada kapil seisvad küüslauguviin ja mustikaviin :)

Aasta Kontsertelamus - Robbie Williams! Autos tinistatud vein ja vetsusabas tarbitud lisapudel olid kontserdi alguseks küll juba ammu verest kadunud, kuid hea ja kerge tunne oli alles. Isegi kaasa kisada ei olnud tahtmist. Lihtsalt kuulasin ja vaatasin ja nautisin. Jumalik!

September
Aasta Jalgpallielamus - Eesti-Holland! See möll ja emotsioon seal staadionil oli ikka vaieldamatult äge.

Ja eelneva üritusega seoses tuleb välja anda veel üks auhind - Aasta Lambikas - pärast jalkat läksime linna head koondise esitust tähistama ja Dublineri ukse taga sai maha peetud aasta parim vestlus täiesti võõraste inimestega :) Kõige parem selle juures oli veel see, et kolmetunnise vestluse jooksul ei küsinud keegi kellegi nime ega muid kontakte. Lihtsalt Üks Rändom Vestlus. Äge!

Aasta Sünnipäeva tiitel läheb vist seekord Siimu ja Ergo üritusele Paides. See emotsioon ja päikseline ilm olid just nii õiged ja ehedad, kui sel hetkel vajasin.  Õhtupäikese paistel tintopuntot juues ja Taukarit kaasa üürates oli lausa naeruväärselt hea olla. Elu on lill ja sajaga elamist väärt!

Oktoober
Aasta Ärisündmuse tiitli saab Londonis toimunud Euroopa Konventsioon. Nii palju häid mõtteid, emotsioone, äratundmist ja entusiasmi pole ma veel mitte üheltki seminarilt kaasa saanud. Koju tulles ei teadnud, mida oma ülevoolava tegutsemistuhinaga peale hakata, proovisingi siis seda õigesti rakendama hakata ja kassanäe, asjad hakkasidki liikuma!

Kuljuse sünnipäev oktoobri lõpus tõi taas meelde kõik vanad mälestused seoses selle seltskonnaga. Vanad ja kinnistunud traditsioonid, õhinas noortantsijad ja hea huumor annavad kinnitust, et Kuljus püsib veel kaua. Ja kuigi organisatsioon ei ole enam ammu selline, nagu minu tantsukarjääri ajal, siis on hea teada, et aeg ei ole jäänud seisma ja et kõik areneb ikka edasi. Jõudu ja jaksu neile tantsijatele, kes alles alustasid, kes on juba staažikad ja ka neile, kes on juba dinosauruseks saanud :)

Aga et põnevad üritused kipuvad alati ühele nädalavahetusele kuhjuma, siis ei ole ju midagi imestada, et pärast pikka tantsumaratoni Glehni lossis tuli end järgmine päev taas kokku võtta ja kottpimedas matkama minna, ees ootas Aasta Elamusretk - Öörännak! (vt eelnevaid postitusi)

November
November oli üks Suur Suhtlemiskuu, terve aastajagu kohvikukülastusi, seminare, külaskäike ja ärikohtumisi toimus just sellel kuul. Paljud vanad sõbrad-tuttavad sai üles otsitud ja nende eludega end pisutki kurssi viidud. Uudiseid oli palju, tundub, et ka kõigil teistel on elutempo suhteliselt kiireks kruvitud.

Aasta Tantsuelamuse tiitli saab Tehnikaülikoolide kontsert TTÜs. Balti riikide tehnikaülikoolide ansamblite ühiskontsert, mm. Kuigi ma algul pelgasin leedukate esinemist (oli eredalt meeles nende haigutamapanev leelotamine ühel ammusel kontserdil), siis nad suutsid mind meeldivalt üllatada. Rahulik algus kruvis lõpuks ikka päris tempokaks. Lätlaste ja eestlaste omavaheline kergematsorti mõõduvõtt oli samuti väga nauditav, suur osa eestlaste repertuaarist oli uus ja ilmselt seepärast oligi niivõrd põnev. Kõige lõpus ühine kaera-jaan. Ajee!

Detsember
Pool detsembrit täis ärikohtumisi, seminare ja nende ettevalmistamisi ning muid toredaid kohtumisi möödus linnutiivul. Aastalõpule iseloomulik hoog oli nii suur, et ettevalmistused pühadeks jäid sedapuhku õige lühikeseks.

Jõulud ja aeg perega jõudis kätte nii, et napilt jõudsime kingid ära osta. Piparkookide küpsetamiseni jõudsime peale jõule, kuusega sel aastal veel jändama ei hakanud. Aga päkapikud hakkasid ka meie viienda korruse akna taga piilumas käima, lapsele meeldis igatahes väga hommikuti kuivatatud puuvilju, mandariine ja piparkooke nosida :)

Ja olekski kõik!
Selline see aasta sai - tegus, väga tegus. Aga hea. Naljakas. Täis muutusi ja muudatusi. Edasipürgiv. Tulevikku suunatud.

Mida toob uus aasta? Noh, see on juba järgmiste postituste teema :)
Seniks aga kõike kaunist ja kohtumiseni juba uuel aastal!

Universumi sügavustes

www.powerfulintentions.org

Kas teie mediteerite vahel?
Mina küll mediteerin. Kuigi see protsess tundub kirjapandult ehk üsna veider, siis minu puhul vähemalt töötab :) See aitab mul iseendas tasakaalu leida ja mõtteid puhastada.

Ehk siis...
Ma lülitan välja kõik elektroonikaseadmed, istun rätsepistes diivanile või põrandale ja sulen silmad. Seejärel kuulatan enda ümber olevaid helisid ja luban neil hetkeks oma teadvuses lihtsalt olla, seejärel keskendun hingamisele ja südamerütmile ja keha lõdvestades aeglustan hingamist. Pärast mitmeid aeglaseid ja sügavaid hingetõmbeid sirutan käed üles ja keeran peopesad taeva poole.
Rahulikult hingates lasen oma kujutlusvõimel maalida pildi, kus ülevalt taevast suundub minu peale kuldsete osakeste voog. Minu käed on nagu liivakella ülaosa, mida mööda see sädelev voog minu peale langeb, minu pea ja ülejäänud keha on liivakella kitsaskoht, see sädelev voog täidab mind vähehaaval varbaotstest kuni pealaeni ja kui ma olen üleni "kuldseks" muutunud, avan enda jalgade juures oleva luugi ja kuldsete osakeste voog liigub sujuvalt läbi minu. Ma hõljun õhus ja ümber minu on moodustunud osakeste keerised - osakeste voog suundub ülevalt läbi minu alla kõiksusesse ja minust veidi eemaldudes keerab osakeste voog jälle ülespoole, et siis ülevalt jälle minu poole laskuma hakata.
Seejärel eemaldun ma mõtetes oma kehast ja näen seda pilti veidi eemalt, ma tunnen end kerge, vaba, rõõmsa ja õnnelikuna.
Ja selles hetkes viibin ma mõnda aega, seejärel vaatan seda pilti ja näen enda rinnus südant tuksumas ning siis pildil hajuda lastes keskendun taas enda südamelöökidele ning langetan käed. Lasen aeglaselt ja rahulikult välismaailmal jälle enda kuulmismeelde tungida ja avan aeglaselt silmad. Tavaliselt järgneb sellele veel meeldiv ringutus ja kui on aega, siis heidan selili ning sulen veelkord silmad, et tunnetada rahu ja rõõmu iseenda sees.

Veider, tean-tean.
Kujutlusvõime on ikka üks hämmastav jõud.

Vahel, kui on eriti palju aega käes, käin Linnuteel ja Hobusepea udukogus ka.
Vot SEE on veider :)

Kasvuvalud

www.abduzeedo.com

Või noh, kas just valud, pigem rõõm kasvamisest ja sellest tulenevatest tagajärgedest. Mõni asi rõõmsam, mõni asi õpetlikum, aga selline see elu kord on.

Olen viimasel ajal üleüldse palju õppinud ja ka õpetanud, näinud teisi ja ennast koos teistega arenemas, liikumas, kindlamat suunda võtmas. Mõnele jääb ehk lootusetult arusaamatuks, millest ma siin hetkel jahun, kuid see postitus ongi vist rohkem mulle endale - meeldetuletuseks, et minu suund on õige, et ma ei ole sellel teel üksi ja et iga asi on millekski hea.

Seega, kui ma mõnel päeval kaldungi oma eesmärkidest kõrvale ja kuulen oma alateadvuses seda väikest Pätut, kes ütleb "pole vaja", "sa ei suuda seda", "mida teised sinust küll mõtlevad" jne, siis ma tean, et sügaval minu sees on alles see MIKS, mis pani mind minu teekonna alguses liikuma, mis on juba praeguseks toonud minu ellu nii palju suurepärast, imelist ja tänuväärset. Ja see teadmine toob mind tagasi rajale. Ma tean, et mul on elus veel palju õppida, kogeda, meelde jätta, tänulikult vastu võtta ja kogu südamest vastu anda. Ja see on hea,  seda kõike tasub oodata ja selle poole tasub püüelda. Sest ma tean, miks ja kellele ma seda kõike teen.

Me kõik oleme siia ilma sündinud piiratud ajaks, miks enamik inimesi elab aga nii, nagu oleks neil veel vähemalt miljon aastat ees? Miks inimesed teevad asju, mis neile ei meeldi ja lükkavad edasi asju, mida nad tahaks teha? Elu on elamiseks - Elamiseks.
Nüüd ja praegu.

Personal development

Oeh, päev on on olnud pikk ja põnev ja täis huumorit, ärevust ning rahulolu.
Seminaripäev.
Inimesi oli kohal üksjagu, sai kuulatud rootsi äripartneri presentatsiooni, sai kohtuda vanade äripartnerite ja tuttavatega, söögilaua ääres sai naerda ja juua ja süüa ja tõsist juttu ajada. Nagu ikka, senimaripäevad on tihedad, kiired ja emotsionaalsed. Päeva lõpus on tihti tunne nagu tühjaks pigistatud sidrunil. Aga see on tore, see tähendab, et me areneme :) Mul on superhea meel, et meil on selline tore meeskond, kes on pühendunud, abivalmis ja motiveeriv.

Ps, kas keegi Bahamale tahaks minna? Enne aasta lõppu oleks vaja tulemusi näidata, see on kõik.
Baila-baila, eksole :)

Kuulmiseni!

"Fiesta, fiesta"

www.musclemixes.com

Millegi pärast on mind mitu päeva kummitanud üks laul noorusajast. Täna õhtul lennukipiletite otsimise vahele hüppas see lugu jälle pähe ja mul ei jäänudki üle muud, kui Youtube`i minna ja ta üles otsida.

Laul, mida ma otsisin, oli R. Kelly ja Jay-Z "Fiesta", mille järel jõudsin otsapidi Punjabi MC juurde. Mõned ehk mäletavad seda umbes kümne aasta tagust aega, kui Eestimaad vallutasid järgemööda muusikalised imelood Indiast, Türgist, Hispaaniast ja ei tea kust veel. No selle fiesta juurest edasi tulidki juba kõik Ricki Martinid, Arashid, Cheb Khaledid, Tarkanid ja muud kaunihäälsed tegelased soojadelt maadelt. Siis eksisid otsingusse kogemata Rammstein ja Scooter ja hulk teisi vanu tuttavaid :) Seejärel juba rahulikumate toonide juurde Simply Redi ja Stingi näol.

Tükk aega ei ole olnud aega sellist muusikalist ringvaadet teha, aga mul oli väga hea meel, et paljud lood tulid nime nähes jälle meelde ja taaskuulmise rõõm oli väga-väga suur.

Lõpetuseks veel üks Moloko :)
Pidu jätkub!

Somnambuul

www.adasti.eu

Sügisene öörannak on nüüdseks selja taga.
Lõpptulemuseks jäi umbes 32 km üliägedat seiklust spioonidena pilkases pimeduses mööda Kõrvemaa metsi ja kanarbikuvälju, valusad jalalihased ja hulk adrenaliinirikkaid mälestusi.
Seda seiklust jäävad minu jaoks meenutama kaks totaalset maokat samblasse (tänu taevale ei olnud sel hetkel seal ühtki puuronti ega kändu turritamas), pikutamine keset kanarbikuvälja (sest kuhugi mujale ei olnud võimalik enam peitu joosta, kõige lihtsam oli lihtsalt pikali visata ja vihmasabinat näol nautida), eredad hetked kaardi ja gps-seadme koostöötamises (ja mittetöötamises) ning sörkjooksul finišeerumine (sest käia enam ei viitsinud) :)
Kui ma eelmisel korral olin korduvatest eksimustest lõpuks üsna demotiveeritud, siis sel korral läks kõik hästi - ei ühtki üleliigset kilomeetrit ja kapitaalset möödapanekut. Töölistele jäime vahele vaid ühe korra.

Tundub, et selle seltskonnaga võib luurele minna küll.

Luba

www.jucoolimages.com

Hea, kui sul on sõbrad. Isegi siis, kui oled aasta või kaks kuhugi kadunud, on nad ikkagi alles, vastavad kõnedele ja kirjadele. Neid kuulates ja lugedes on aga aimata, et inimesed on oma maalilma asjadesse ja toimetustesse ära uppunud. Kes kasvatab lapsi ja ootab uusi kõhuelanikke, kes rabab mitmel rindel tööd teha ja kes käib kõige eelneva kõrvalt veel kooliski.

Inimene on üks naljakas olend, ta teeb ja jõuab täpselt nii palju, kui palju ta endale asju kokku ahnitsenud on. Enamik inimesi tõdeb, et nende elu on nii kiire ja et neil ei ole näiteks kohvitama või teaatrisse aega minna. Aga kui juttu tuleb kohustuste koormast, siis selgub õige pea, et endi õlule on suur ja ajamahukas koorem võetud ning kui asi puudutab tööd või karjääri või eneseteostust, siis võetakse kohustusi veel juurdegi.

Aga pere?

Aga need inimesed, kellega sa oled oma mõtetes otsustanud terve elu koos veeta?

Kui neid vaid õhtuhämaruses või varavalges voodis magamas nähakse, kuidas see siis peaks neile tõestama, et hoolid neist ja kogu see rabelemine on nende heaolu pärast? 

Kuidagi vildakas tundub see mõtteviis.

Meie kliimavöötme inimesed on nii hõivatud mõtetega, et raha teenimiseks tuleb terve elu tõsise näoga rügada, rassida, elada peost suhu ja rikkaid kiruda. Meile on terve elu pähe raiutud, et lõbutsemine ja elust rõõmu tundmine on narrus - korraks küll võib, aga siis tuleb kohe-kohe jälle pea ees töösse hüpata. Me tunneme piinlikkust, kui me peame end lõdvaks laskma ja hetke nautima, enamik meist suudab antud olukorras ikkagi leida mõne pisiasja, mis pole täpselt õige või mis kogu üritusest sootuks halva mälestuse jätab.

Me oleme ise oma elutempo kiireks ajanud, et taeva pärast ei oleks aega mõtiskleda, nautida ja lihtsalt elu ning elamise eest tänulik olla. Me keelame endile kõike seda sellepärast, et teised, meie pereliikmed ja sõbrad ja tuttavad ja isegi see võhivõõras mees sealt kõrvaltänavalt, arvavad selle pillamise või logelemise olevat. Sulaselge laisklemine.

Me otsime kõikjalt enda ümber vaid halba ja negatiivset, me ahmime endasse meedia poolt pakutavaid õuduslugusid ja ahhetame iga kord, kui mõni tõeliselt rikas inimene tahab maailma parandada - raudselt pettus või vale. Meile meeldib draama ja häda ja viletsus, sest me tahame kinnitust sellele, et maailm meie ümber ongi vaid hale pettus ja üleni süsimustades värvides. 

Me otsime kõikjalt kinnitust sellele, et meie ebaõnn ja vaesus on tingitud ümbritsevast keskkonnast, mitte meie vildaka mõtteviisiga sisemaalimast. 

Milleks?

Milleks, küsin ma endalt üha jälle ja jälle?

Miks ma pean terve elu taluma kannatusi ja vaeva? Miks peaks mulle korda minema, mida arvavad teised inimesed minu tegemistest? Miks ma peaksin terve elu tegema tööd, mis mulle tegelikult ei meeldi, aga mis ühiskonnas on tunnustatud ja mõne arvates ka prestiižne? Miks ma peaksin tegema terve elu mingeid asju lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks, nii on õige või ühiskonna poolt aktsepteeritud? 

Vastus on tegelikult ju lihtne - ei peagi.

Me saame seda, millele keskendume. Kas keskenduda halvale või heale, selles on küsimus.

Mina olen oma otsuse teinud.

Ma luban endal olla just selline, nagu ise soovin, teha ja teada ja mõtelda just neid asju, mis minule südamelähedased on, olla vaba kõigest halvast ja nautida Elu. Ma luban endal olla õnnelik.

Ma olen seda väärt.

Just nüüd, just praegu.

See on minu elu.

Minu.

Lennelda priiks

Oeh, kuidas mulle meeldib lennata.

Allikas: weheartit.com

Enne veel, kui õhku tõusime, vaatasin salongis ringi ja mõtlesin valjusti, et kas kellelgi seekord lendamise hirmu ka on ja nagu tellitult oli ta seekord minu kõrvale maandunud. Iga õhuaugu peale haaras ta seljatoest kinni ja tegi närviliselt lehvikuga tuult. Tore. Tuleb oma soovidega vähe ettevaatlikum olla :) :)
Aga meil oli tore.
Tööreis küll, aga ikkagi tore.
Reede õhtust kuni pühapäeva lõunani seminaridel istuda oli taguotsale küll paras katsumus, aga laupäevaõhtune pidulik dinner imeliste inimeste seltsis korvas kõik. Mis kõige naljakam, kõige rohkem hinge läksidki need, kelle lugu oli äravahetamiseni sarnane minu enda omale. Taaskord tõestas Elu mulle, et inimesed SUUDAVAD saavutada kõik, kui neil on piisavalt kirglikku tahtejõudu ja entusiasmi. Kõik muu tuleb juba õppimise käigus.

Mõtteid, mida suutsin nädalavahetusel endasse ammutada:
Kõik, mis meiega juhtub, juhtub põhjusega.
Kui Sa midagi kogu hingest soovid, kuid eesmärk libiseb käest, siis lase sellel minna - lase Elul lahendus leida.
Kui Sina seda ei tee, ei tee mitte keegi.
You can go as far as you grow.
Focus on yourself.
Attitude is everything.
Dream big :)
Edu on õpitav oskus
Edukad ei sünni võimlas, edukad inimesed on need, kellel on unistused, iha ja visioon. /Muhammad Ali/
Julge loota millesegi erilisse!

Kodumaale kaasa sai ühesõnaga võetud hulga toredaid mõtteid, mälestusi ja eesmärke.

Lähen lendan siis edasi.
Oma mõtetes ja unistustes :)

Peace. Love.

Ootamatused

Allikas: www.skyelightphotos.com

Eks see on ikka nii, et kui plaanid mingit asja väga pikalt ja põhjalikult, siis kokkuvõttes ei pruugi
lõpptulemusega rahule jääda, sest ootused olid liiga kõrgele kerkinud.
Aga kui juhtub vastupidi - ootamatult antakse sulle võimalus teha asju, mida sa oma ellu planeerinud ei ole, on tulemus hingetukstegevalt vahva.

Nagu näiteks laupäev vabaõhumuuseumis.
Täiesti ebatraditsiooniliselt otsustas meie põnn lõunaunest loobuda ja seetõttu otsustasin välja jalutama minna, lootuses et ehk ta vankris lõpuks ikka magama jääb. Jajahh. Sellest hoolimata, mööda Randvere teed ja Lõuka tänavat jalutades tuli lausa naeruväärselt hea tuju peale - päike paistis ja sügis näitas end kõige ilusamast küljest kõigi oma kuldsete kaskede, tammetõrude ja sahisevate lehehunnikutega. Sõbrad tegid vabaõhumuuseumis mingit pulli (no olgem ausad, meigitud noormehi ei saa ju normaalseks pidada :)) ja aeg möödus lennates, päev oli täis nalja ja naeru, värsket õhku ja meretuult - uuesti kodus olles pärast kuuma tee ärajoomist magasime kõik ühe peatäie päevaund. Ja ega õhtul enam õigesti käima saanudki ennast - vaatasime ära ühe ammusalvestatud filmi, jõime veel teed ja juba ma magasin jälle.
Kvaliteetpäev kvaliteetseltskonnas. Imeline :)

Või nagu näiteks ootamatult sülle sadanud vaba pühapäev.
Täiesti plaanivabast päevast kujunes tõeline energialaks ja ometi ei teinud ma midagi suurejoonelist. Lihtsalt, mul oli võimalik ärgata siis, kui uni viimaks ära läks, kusjuures hommikusöök juba ootas mind. Seejärel sain pühendada aega iseendale, sain rahulikult meikida ja riietuda ning trollipeatuses päikese paistel peesitada. Seejärel jalutasin vanalinnas, nautisin Sinilinnus imemaitsvat hõõgveini, lobisesin telefoniga ja nautisin sügist, Jah, seda ilusat ja värvilist sügist.

Ma loodan, et tihedas argipäevas ja rutiinses elurütmis on ka teil võimalik üks hetk peatuda ja pilk tõsta, vaadata enda ümber ja nautida kõike seda ilu ning mitmekesisust.

Elu tuiskab meist mööda samal kiirusel, millega meie sööstame tema poole, seega, aeglusta sammu ja ka elu aeglustub. Vaid nii on võimalik näha ja tabada seda Imelist Elu.

Viva!

Suur maalritöö

Suvisesed sünnipäevalapsed said kumbki oma mänguasjakasti. Inspiratsioon internetist, otseloomulikult :)
Üle miljoni aasta sai pintslit käes hoida, rõõm maalimisest oli üüratu.
Ootan uut võimalust :)

Minna kast

Ja Sandri kast

Hetkes elamine

... Päev mu akna taga on vihmatriibuline.
Sinule mõtlen, et süda ei jahtuks...

Ühed ammused luuleread hakkasid mind täna kummitama. On need read kellegi tuntud luuletaja omad või mu enda üllitis, enam ei meenugi. Aga sellel polegi tähtsust.

Ma vaatan aknast välja ja imetlen vihmasadu - vaikne krabin aknaplekile toob meelde palju mälestusi. Ma lasen oma mõtetel rännata, rüüpan lonksu sooja kohvi ja naeratan - Sügis. Juba mõne hetke pärast tõmban ma jalga oma ägedad kummikud ja lähen õue, kahlan veelompides ja hingan kaskede all sisse sügisehõngu. Langevad lehed, tõrud ja kastanid...
Sügis on ilus.

Tumedate vihmapilvede taustal hõljub taevalaotuses üks Lotte-kujuline pilveke, mis hetke pärast põrkab kokku Pacmaniga. Naljakas, ma pole nii ammu pilvi vaadanud. Fantaseerimise soon on täitsa umbes.

Kohe näha, et sügis on saabunud - bussipeatuses seisavad inimesed, kes on ühtlaselt halli, tumesinisesse ja musta riietatud. Minu lillad kummikud ja kollane dressikas mõjuvad ootamatult värvikirevana. Aga mulle meeldibki nii:)

Elu ongi nautimiseks. Iga hetk sellest.
Osata näha ilu igas pisiasjas, ka vihmapiiskade langemises ja puulehtede kolletumises - see ongi Elamine. Hetkes elamine.

Nagu vanadel headel aegadel

Asjatoimetusi jagub kella neljani öösel :)

Uued projektid vanal moel, vanad projektid uuel moel.
Jah, eile öösel aja kulgu vaadates tuli tahtmatult naer peale - meenusid kõik need kreisid ja humoorikad projektiööd ühikas, kui Triinuga sai pelmeene söödud ja Prodigy saatel laua peal tantsitud, kui keset ööd sai käidud Staabis šokolaadi ostmas, kui pärast tõsisemat viga joonestuspaberil sai loobitud joonlaudu ja rapidograafe ja kui kõik viimaks laitmatult valmis sai, selgus et poole tunni pärast on vaja loengusse minema hakata. Jajaa...
Olid ajad, olid majad :)

Möödunud ööl küll asju lendama ei hakanud, aga mingi hetk tuli hüsteeriline naeruhoog peale ja ma tundsin ennast natuke kohatult. Aga see läks üle. Nüüd ma olen jälle kohal, täis elujõudu ja teotahet ja otsusekindlust.

Ja mis on teie vabandus?
:P

Elu annab, kui oskad õigesti küsida

Miks mu elu peab nii keeruline olema?
Miks juhtusid just sellised asjad minu minevikus?
Mida toob mulle tulevik?
Miks minu unistused ei täitu?
Miks ei ole minu ellu siiani tulnud seda hr/pr Õiget?
Kas ma olen ikka valinud õige elukutse?
Ja miks...?
Miks?

Loetelu oleks ilmselt lõputu, millega me oma elus tavaliselt rahul ei ole ja mis meile lõputult tuska tekitavad.
Tõde on see, et mida rohkem rahulolematust me välja näitame, seda hullemaks asjad tavaliselt lähevad. Öeldakse ju ikka, et hädad käivad mitmekaupa.

Tõsi on, et on raske olla tänulik keeruliste õppetundide eest elus, kui nendeks õigesti ette valmistunud pole. Kuidas sa neid raskemaid ja kergemaid saatuselööke ikka ette oskad näha, eksole. Aga ka kõige hullemas olukorras on võimalik leida midagi head - olgu see nii tühine ja naeruväärselt üürike kui tahes, kui sa oskad seda märgata ja selle eest tänulik olla, on saatuselt saadav löök tunduvalt pehmem.

Jah, täielikult ette valmistuda ehk tõesti ei saa, aga oma mõtteviisi elu erinevatesse situatsioonidesse saab muuta sellegipoolest. Nautige väikseid ja suuri võite, õnnestumisi, sündmusi, hetki, toredaid inimesi, ilusat muusikat ja imekauneid sõnu, mis teie elus ette tulevad.

Lubage kõigel enda elus juhtuda, rahulikult ja võitluseta. Ühel hetkel võite ootamatult avastada, et elus ongi kõik hästi, et polegi vaja enam millegi vastu võidelda.

Ja siis oled sa oma elu õigesti elanud :)

Aeg maha

Kui ise ei oska õigel ajal aega maha võtta, siis ütleb laps, millal seda tegema peaks.
Polegi tükk aega nii väljapuhanud olnud, koos on tore põõnata.
Mida sellise vihmase ilmaga muud ikka teha.

Mina vabanen unevõlast ja tema saab terveks :)
Diil!

Mis on õnn?

Mis on õnn?

Kas see on midagi, mis meil oli kunagi minevikus või midagi, mis ootab ees tulevikus? Kas me peame elama pidevalt olnut meenutades ja midagi uut ning paremat oodates? Kas õnn saabub siis, kui maailm meie ümber muutub?

Õnn - see on meeleseisund, just siin ja praegu, just sellises maailmas.

Mitte keegi teine ega üksi sündmus ei saa sind õnnelikuks teha, kui sa seda iseenda sees juhtuda ei lase.

Naljakas, et selleks oli vaja nii palju elu õppetunde ja valatud pisaraid, et see lihtne tõde endale selgeks teha. Ja kui enam ei püüa meeleheitlikult tabada tabamatut, vaid keskendun Elamisele, on korraga aega kõigeks.
Elu voolab, tõketeta.

Probleemidele ja takistustele, mis varem suurt peavalu ja negatiivseid üleelamisi tekitasid, saab vaadata rahu säilitades; inimesed, kelle käitumisega varem rahul ei olnud, on parimateks õpetajateks, kuidas teistmoodi elada ja mõelda; tuska tekitavad isiklikud iseloomujooned ja välimuse detailid on nüüd osake endast, niisama ebatäiuslikud, kuid ometi armsad ja kallid; viha, miks teatud asjad ja sündmused suure soovimise järel ikkagi täitunud pole, on asendunud rõõmsa ootusärevusega....

Tulevik ei tekita enam trotsi - Elu on ilus ja iga minut elamist väärt!
Tuleb kõik, mis tulema peab.

See ongi õnn - Elada hetkes ja sellest rõõmu tunda!

In love. Totally :)

Vähe sellest, et elu on viimasel ajal pakkunud hulga kauneid kontsertelamusi, olen lisaks Tanel Padarile ja Robbie Williamsile lootusetult armunud ka hispaanlasesse nimega Santiago Cruz :D
See keel, ma ei või!

Andestamisest teistele, aga eelkõige iseendale

Pärast tülitsemist on lihtne ja suuremeelne teise osapoole vabandamise peale lausuda: "Ma andestan sulle..." Kas inimene aga ka tegelikult andestab, on juba iga inimese südameasi.

Olen alati teadnud või vähemalt arvanud teadvat, et olen äkilise loomuga ja aegajalt lausa norin tüli. Naisele kohaselt pidi tülitsemise viimane sõna ikka minule jääma, kuidagi ei suutnud ma leppida, kui teisel poolel olid mõjuvamad argumendid või mis veel hullem, palju loogilisemad selgitused kui minul endal. On olnud ka niisama möödarääkimisi erinevate sugupooltega, nii naiste kui meestega. Ja alati olen ma arvanud, et uhkus ja au jäävad mulle alles siis, kui teine inimene esimesena vabandab.

Kui teine osapool oli minu arust sama põikpäine ja keeldus üleüldse tunnistamast, et midagi valesti oli teinud, võisin ma endasse koguda aastaid negatiivseid emotsioone ja mõtteid - miks ta nii käitus/ütles, miks ta ei teinud nii, nagu mina arvasin õige olevat, ma ei kavatse temale kunagi andestada, ma ei kavatse tema tegu kunagi unustada, ma soovin, et tal halvasti läheks jne jne.

Teadupärast on elu keerdkäigud aga hämmastavad ja nende üle imestamine on viimasel ajal minu meelistegevuseks. Päriselt. Elu on saatnud mulle ridamisi õppetükke siit ja sealt küljest - suhetest teiste inimestega, perekonnaga, suhtumisest töösse ja töötusesse, suhtumisest iseendasse ja elu eesmärkidesse üldiselt. Ma olen tänulik, et ma olen õppinud neid õppetükke ära tundma, sisemisele enesearengule vastavalt olen hakanud probleeme lahendama ja aja möödudes on selles vallas üha paremini minema hakanud.

Andestamine, ja seejuures õige andestamine, on praeguseni olnud minu suurimaks väljakutseks elus. Alles nüüd tunnen ma, kuidas need negatiivsed mõtted mind aja jooksul on mõjutanud, ma võin vaid oletada, milliseid tagajärgi on need minu lähiminevikus põhjustanud, aga samas on mul hea meel, et need sündmused minu elus aset on leidnud. Need hetked on mind kasvatanud, on teinud paremaks nii enesetunde kui tõstnud enesehinnangut.

Ja mis kõige tähtsam, ma olen andestanud iseendale, et lasin nendel sündmustel end negatiivselt mõjutada. Mul oli vaja Elult õppetundi, et ennast leida. 

Ma tean, et ma ei ole oma teekonnal ilmselt veel poole pealegi jõudnud, aga sellest hoolimata on see parem, kui paigal seista. Minu otsustada on see, kuidas Elule vastu astuda - võidelda või minna lasta.

Minnalaskmine - see ei tähenda seda, et lasen käed rippu ja võtan kõik saatuselöögid noruspäi vastu. Ei. 

Minnalaskmine- see on leppimine Elu mitmekesisusega, leppimine kõigega enda ümber.
See on harmoonia ja rahu.

Kõiges.

Nii-nii palju...

...aega on möödas minu viimasest postitusest
...asju on mul korraga käsil - õpin hispaania keelt, harin end investeerimise alaselt, maalin ja joonistan ja teen käsitööd, küpsetan, tegelen sügavuti Elu Mõtte otsingutega. Ehk siis Elan täiel rinnal :)
...toredaid inimesi, kellega ma pole ebamõistlikult pikka aega suhelnud, on jälle üles leitud
...raamatuid olen viimasel ajal läbi lugenud - inglise keeles, eesti keeles, ilukirjandusteosed, eneseabiõpikud, investeerimisõpikud, e-raamatud, muinasjuturaamatud, luulekogumikud, paar sõnastikkugi on ette jäänud :D
...head muusikat on minu teele sattunud
...häid filme on jõutud ära vaadata (viimase aja eredaim mälestus on filmist "Before Midnight", ma pole vist mitte kunagi näinud nii suurepäraste dialoogidega filmi, ennast nii paljudes situatsioonides ära tundud ja selle üle ennastunustavalt naernud. Fantastiline!)
...muid sündmusi on vahepeal juhtunud - äramärkimata on jäänud ühe imearmsa neiu sünd, õnnelikult on mööda saadetud suur hulk kallite inimeste sünnipäevi, terve juulikuu sai tähistatud meie aastaseks saanud põnni sünnipäeva (pikk ja põhjalik protseduur, tean :)), sai külastatud tuulist Vilsandi saart ja nauditud toredat tantsupidu toredate inimeste seltsis, jalgratastel sai läbitud üle 300km kauneid Eesti kruusa- ja maanteid vihmas ja tuules ja päikselõõsas, suvehooajale traditsiooniliselt sai käidud ka pulma-tüüpi üritusel (abielu oli kestnud juba aasta ja sõbrad-tuttavad said viimaks kauaoodatud pulmapeo)
...imelisi asju on veel ainuüksi sellel suvel tulemas. On, mida oodata ja mille poole püüelda :D

See oli vaid lühike nimekiri endale meeldetuletuseks, et elatud on kiirelt ja põnevalt.
Antud postitusega ei üritagi ma kellelgi muljet avaldada, ma lihtsalt tahan seda kõike mäletada.

Elul on pakkuda hulgaliselt imelisi inimesi, sündmusi ja õppetunde.

LiveLoveLaugh!

Väidetavalt kõige rahustavam muusikapala maailmas

Lyz Cooper, founder of the British Academy of Sound Therapy notes:

"While listening, your heart rate gradually comes to match that beat. It is important that the song is eight minutes long because it takes about five minutes for this process, known as entrainment, to occur. The fall in heart rate also leads to a fall in blood pressure.

The harmonic intervals - or gaps between notes - have been chosen to create a feeling of euphoria and comfort. And there is no repeating melody, which allows your brain to completely switch off because you are no longer trying to predict what is coming next.

Instead, there are random chimes, which helps to induce a deeper sense of relaxation. The final element is the low, whooshing sounds and hums that are like buddhist chants. High tones stimulate but these low tones put you in a trance-like state."

***

Minu süda hakkas ka samas rütmis lööma. Veider tunne...

Infoallikaks see link siin. Allpool on ära toodud veel paar meeletult head lugu, mille lummuses ma viimasel ajal olnud olen :)

Peace. 

Elu õppetunnid

Elul on igaühe jaoks meist midagi erilist varuks.

Juba mitu kuud olen tegelenud enese harimisega - lugenud kõikvõimalikke eneseabiraamatuid, blogisid, internetiportaale jpm. Kõige rohkem neist on mind ja minu mõtteviisi mõjutanud ilmselt portaal Alkeemia.

Kontakt iseenda minaga, kohalolek ja hetke nautimine.

Kui uskuda iseendasse ja anda oma elu saatuse meelevalda, võib juhtuda imelisi asju.

Ma ei usu jumalasse, küll aga kõrgemate jõudude olemasolusse - olgu see siis Jumal, Saatus, Karma või veel mingi muu nimetus sellele kosmilisele energiale, mis meie elusid juhib ja juhatab.

Ei ole mõtet punnida vastu oma saatusele - tema talitab ikka nii, nagu on juba sündimise hetkel ette määratud. Igaüks meist on tulnud siia ilma selleks, et midagi korda saata. Oma saatuse ja elutee ära tundmine ning selle järgi elamine ongi inimese suurim väljakutse terves elus.

Elu on õpetanud mind hingama ja vabaks laskma - ei saa kontrollida kontrollimatut, saab kas võidelda või leppida. Kui võidelda, on tagajärjeks haigused, vigastused, maohaavad. Kui leppida, avab elu end täies hiilguses ja kõik loksub oma koha peale paika.

On öeldud, et sisetunne või intuitsioon on eelkõige naiste pärusmaa. Ei oska meeste koha pealt küll kaasa rääkida, aga naiselik sisetunne ja selle kuulamaõppimine on viimastel kuudel olnud minu peamiseks eesmärgiks. On öeldud ka, et sisetunne ei ole muud kui kosmilise energia avaldumine inimese sees - kõik võib olla. Aga üha rohkem ja tihti olen ma avastanud, et sisetunde kuulamine teatud olukorras oleks mind säästnud väga suurtest jamadest.

Luule Viilma online-raamatu õpetussõnad kõlavad juba kuid minu kõrvus - lase lahti oma minevikust, andesta neile, kes sulle on haiget teinud ja eelkõige andesta iseendale, et lasid endale haiget teha ning energia sinu ümber muutub positiivseks ning tõmbab ligi vaid positiivseid inimesi ja hetki.
Luule Viilma on öelndu ka, et positiivne järelkaja ei pruugi olla kohe nähtav, see võib tulla sinu juurde kuude või isegi aastate pärast, aga sina ise oled vähemalt teinud kõik selleks, et ta saaks üldse tulla.

Kõik inimesed on meie ellu saadetud kindla eesmärgiga - kõik on tulnud meile õpetama mingit elu õppetundi. Ka see põhimõte pärineb Luule Viilmalt. Kes on tulnud meile õpetama kannatlikkust, armukadedust, teotahet, loobumist, andestamist jne. Elu õppetükid tuleb lihtsalt selgeks õppida, andestada tehtud valu ja vaev, tänada õppetundide eest ja elada.

Elada, elada, elada!

Hingele pai:)

Hetk endale

Kui õhtuti see hetk viimaks kätte jõuab, ei teagi kohe, mida peale hakata - raamatud, ajakirjad ja uudised ootavad lugemist, mitme nädala jagu sarju ootab järelevaatamist, käsitöö ja maalimine seisavad ja ootavad oma aega, kindlasti ootab oma järge veel must miljon asja, mille praegu ära unustasin...

Ja siis, kui lõpuks ongi aega ja võiks mingi asjaga otsast alustada, on isu läinud :)
Nähh.

2013. aasta esimene

Ema soovis selle aasta jõuludeks lastelastest pilte saada, seepeale tuli mu õel suurepärane idee, et kingime vanematele hoopis kalendri kõikidest lastelastest korraga. Kokku on meie peres pudinaid neli, seega igast lapsest sai kalendrisse kolm pilti panna. Kuna mõte oli nii suurepärane, siis tellisime iga pere endalegi ühe kalendri. Nüüd võib terve aasta nendest naerusuudest rõõmu tunda. Lõpptulemus oli suisa nii vahva, et võiks lausa iga-aastaseks traditsiooniks kujuneda see kalendri koostamine.

Uus aasta tuli üle tüki aja vaiksemalt ja perekesksemalt - olime kodus, nautisime telekanalite poolt pakutavat,  sõime kartulisalatit ja jõime köömneteed :) Tõeline idüll. Kolmekesi sai ära vaadatud ka kohalik ilutulestik. Kuna õues oli tõeline koerailm, siis isegi ei mõelnud õueminemise peale, vaid imetlesime kõike läbi aknaklaaside. Isegi põnn vaatas, silmad suured ja suu ammuli :D

Aasta viimasel päeval sai mõttes ka 2012 kokku võetud. Iseenesest lühike ja lööv - pool aastat ootasin last ja teise poole kasvatasin :) Üldpilti põhjalikumalt süvenedes on muidugi rohkem saavutusi ette näidata, aga need kaks on ikka kõige olulisemad ja mõjuvamad olnud. Ja ma olen superrahul.

Aga et siis uuel aastal uue hooga...

Peatse kohtumiseni!