Luba

www.jucoolimages.com

Hea, kui sul on sõbrad. Isegi siis, kui oled aasta või kaks kuhugi kadunud, on nad ikkagi alles, vastavad kõnedele ja kirjadele. Neid kuulates ja lugedes on aga aimata, et inimesed on oma maalilma asjadesse ja toimetustesse ära uppunud. Kes kasvatab lapsi ja ootab uusi kõhuelanikke, kes rabab mitmel rindel tööd teha ja kes käib kõige eelneva kõrvalt veel kooliski.

Inimene on üks naljakas olend, ta teeb ja jõuab täpselt nii palju, kui palju ta endale asju kokku ahnitsenud on. Enamik inimesi tõdeb, et nende elu on nii kiire ja et neil ei ole näiteks kohvitama või teaatrisse aega minna. Aga kui juttu tuleb kohustuste koormast, siis selgub õige pea, et endi õlule on suur ja ajamahukas koorem võetud ning kui asi puudutab tööd või karjääri või eneseteostust, siis võetakse kohustusi veel juurdegi.

Aga pere?

Aga need inimesed, kellega sa oled oma mõtetes otsustanud terve elu koos veeta?

Kui neid vaid õhtuhämaruses või varavalges voodis magamas nähakse, kuidas see siis peaks neile tõestama, et hoolid neist ja kogu see rabelemine on nende heaolu pärast? 

Kuidagi vildakas tundub see mõtteviis.

Meie kliimavöötme inimesed on nii hõivatud mõtetega, et raha teenimiseks tuleb terve elu tõsise näoga rügada, rassida, elada peost suhu ja rikkaid kiruda. Meile on terve elu pähe raiutud, et lõbutsemine ja elust rõõmu tundmine on narrus - korraks küll võib, aga siis tuleb kohe-kohe jälle pea ees töösse hüpata. Me tunneme piinlikkust, kui me peame end lõdvaks laskma ja hetke nautima, enamik meist suudab antud olukorras ikkagi leida mõne pisiasja, mis pole täpselt õige või mis kogu üritusest sootuks halva mälestuse jätab.

Me oleme ise oma elutempo kiireks ajanud, et taeva pärast ei oleks aega mõtiskleda, nautida ja lihtsalt elu ning elamise eest tänulik olla. Me keelame endile kõike seda sellepärast, et teised, meie pereliikmed ja sõbrad ja tuttavad ja isegi see võhivõõras mees sealt kõrvaltänavalt, arvavad selle pillamise või logelemise olevat. Sulaselge laisklemine.

Me otsime kõikjalt enda ümber vaid halba ja negatiivset, me ahmime endasse meedia poolt pakutavaid õuduslugusid ja ahhetame iga kord, kui mõni tõeliselt rikas inimene tahab maailma parandada - raudselt pettus või vale. Meile meeldib draama ja häda ja viletsus, sest me tahame kinnitust sellele, et maailm meie ümber ongi vaid hale pettus ja üleni süsimustades värvides. 

Me otsime kõikjalt kinnitust sellele, et meie ebaõnn ja vaesus on tingitud ümbritsevast keskkonnast, mitte meie vildaka mõtteviisiga sisemaalimast. 

Milleks?

Milleks, küsin ma endalt üha jälle ja jälle?

Miks ma pean terve elu taluma kannatusi ja vaeva? Miks peaks mulle korda minema, mida arvavad teised inimesed minu tegemistest? Miks ma peaksin terve elu tegema tööd, mis mulle tegelikult ei meeldi, aga mis ühiskonnas on tunnustatud ja mõne arvates ka prestiižne? Miks ma peaksin tegema terve elu mingeid asju lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks, nii on õige või ühiskonna poolt aktsepteeritud? 

Vastus on tegelikult ju lihtne - ei peagi.

Me saame seda, millele keskendume. Kas keskenduda halvale või heale, selles on küsimus.

Mina olen oma otsuse teinud.

Ma luban endal olla just selline, nagu ise soovin, teha ja teada ja mõtelda just neid asju, mis minule südamelähedased on, olla vaba kõigest halvast ja nautida Elu. Ma luban endal olla õnnelik.

Ma olen seda väärt.

Just nüüd, just praegu.

See on minu elu.

Minu.