Kuidas ma aegajalt neid venelasi ei salli! (vabandan poliitiliselt ebakorrektse pöördumise pärast...)
Eile toimus korteriühistu koosolek siis. Eelmisel korral kaks nädalat tagasi ei tulnud foorumit kokku ja ühistu polnud hääleõiguslik. Seekord oli.
Korteriomanike hääletuse teel valiti kiirelt koosoleku juhataja ja protokollija. Ja enne, kui läbiviija esimese lause öelda suutis, oli üks vene mammi (vabandust veelkord) juba püsti ja kukkus kriiskama. Einoh, et ta on revisjonikomisjoni liige ja et komisjoni aruannet ei saa esitada, kuna seal on mingi numbriviga see ja et saadame ikka koosoleku laiali ja et nii ei saa asju ajada ja et tuleb ikka aastaaruanded uuesti üle vaadata ja ikka viie aasta lõikes, et kuhu meie raha ikka läheb, blablablaa, blablablaa... Kõik vene keeles. Koosoleku läbiviija teeb märkuse, et tõlkida on vaja ka eesti keelde. Muti (veelkord vabandan) tõlgib siis väga kangelt paar sõna, mille ühendamine ka parema tahtmise juures väga keeruline on ja eestlastele jääb mure arusaamatuks. Need, kes aru saavad, vastavad talle eesti keeles, et pole vaja koosolekut laiali saata. Et kuulaks ikka enne aruanded ära ja siis saab otsustada, kas aktsepteerida seda või mitte. Palutakse teistpidi tõlkida. Sama krõhva (andke mulle andeks), kes enne eesti keeles väga kidakeelne on, tõlgib vene kuulasjaskonnale nüüd väga mahlakalt, et vastasleer teeb neile ikka liiga ja et ei olda nõus aruandeid uurida laskma ja et ju siis on midagi varjata.
Siis pannakse hääletusele, et kes on poolt, et koosolek katkestada. Tõusevad käed, mis enamikus ongi nende vene kaagutajate (mhmh, vabandust) küljes. Siis hüppab püsti veel üks väga koleda soengu ja veel koledama meigiga daame, kellel on 13 kuni 15 (?!) volitust venkudelt (andke andeks!), kes ise kohale ei julgenud/tahtnud/saanud tulla. No selge. Tädi lehvitas nendega veidi ja keeldus nende protokolli lisadeks jätmast.
Juhatus otsustas seepeale, et koosolek on kehtetu ja määras uue aja. Vene mamuljad (taaskord vabandan...) moodustasid seepeale mingi initsiatiivgrupi, kes siis aruanded läbi töötavad ja kes otsustava, kas raha on kadunud, kuhu raha on kadunud ja keda põhiliselt süüdistada. Kuna meie juhatus suures osas raharöövimisega tegeleb ja peaasjalikult vene elanikkonna suhtes vaenulikult meelestatud on, siis see kõige esimesena rääkinud baba võttis koosoleku kokku lausega, et jumal tänatud, et me sel aastal valime uue juhatuse ja revisjonikomisjoni. Oleks me siis selle päevakorrateemani jõudnud! Me ei jõudnud esimese punktinigi, mis oli juhatuse esimehe aruanne, mis oleks kõiki asju seletanud lihtsate arusaadavate lausetega. Selle asemel hakati kohe karjuma, et kõik on valesti ja halvasti ja meile tehakse liiga...
Ja siis ära minnes koridoris nimetasid need samad mammid (enam ei viitsi vabandada...) meid fašistideks.
No pagan! Kui see sama muti juba esimesel koosolekul vingub, et miks aruannet vene keelde tõlgitud pole, kui sa terve koosoleku karjud vene keeles, et me oleme rumalad, et juhatust pimesi usaldame ja teed kihutuskõnet ka noorte vene elanike hulgas, kes asjast üldse veel aru ei saa ja siis rahuldava tulemuseni jõudes võidukalt käsi plaksutad ja "vaenuliku" seltskonna peale põlastavalt irvitad.
Olen jah fašist, mis siis?

Eile oli tore päev. Tore selles mõttes, et ma isegi suutsin töö juures midagi ära teha ja ära lõpetada. Vahelduseks...

Viimase aja põhiteemaks on jalgpall. Neljapäeval käisime vaatamas U-19 liiga mängu. Eesti vs Saksa. Tulemus oli katastroofiline, samuti ka laupäevase mängu tulemus Hispaania noorte vastu. Ja täna on neil mäng Tšehhiga. Ootame huviga ka Eesti koondise poolt löödud väravat. Kasvõi ühte:) Ja nagu sellest veel vähe oleks, laupäeva pealelõunal käisin kaasa elamas ka veidi väiksema mastaabiga mängul, kus jõudu katsusid Kumna ja Lehola noored, mille seekord võitis koduväljaku toetusel Kumna:) Ja peale lõunasööki käisime veel palliväljakul hullamas. Polnud üldse imestada, et järgmine päev venituses sügavalt järele mõtlesin, miks pagan mu parema jala lihased nii veidralt kanged on...
Ah jaa, homme on ju Meistrite Liiga finaalmäng. Legendaarne. Jalkateemat jagub ikka kuhjaga kohe.

Tänane tööpäev pole aga üldse nii produktiivne. Üks põhjus kindlasti ka selles, et tööandja täna kodus kõhtu valutamas ja pole kedagi, kes pidevalt urgitsemas käiks... Aga noh, ta oskab ka Skype`i kaudu äärmiselt tüütu olla. Kohati isegi tüütum kui tavaliselt:)

Kuljuse suvepäevade teema on jõudnud mingil määral vahefinišisse. Sajandite suurkujud on nüüd oma koha inimeste südametes leidnud ja tuleb hakata ümberkehastumise peale mõtlema... Ees on veel kõva orgunn võistluste ja korralduslike küsimuste poole peal ja kahe nädala pärast peaks suvepäevade avapauk olema. Enne seda mahub Kuljuse-teemasse veel umbes miljon esinemist ja sahmimist ja siis peaks tulema paariks nädalaks rahu. Ja siis tantsupidu, mis pole niiväga rahu, kuivõrd rohkem suur füüsiline pingutus ühe meeldejääva ürituse nimel.

Aga üldiselt kõik ikka hästi.

Olen enda jaoks avastanud söögitegemise. (Mis mind tundes võibolla polegi nii hästi. Minu gulinaarsed katsetused õnneks väga eluohtlikud pole) Ja mis sest, et muska aegajalt mõne komponendi peale nina kirtsutab. (Eile kartulivormi sisse pandud sinihallitusjuust kujutas endast reaalset ohtu meie kodurahule, mis toidu valmis saades siiski stabiliseerus...) Ju siis oli kõht ikka väga tühi, et ei viitsind rohkem vinguda...
Ja rabarberikooki tegin laupäeva õhtul. Tuli nii hea, et pühapäevaks oli otsas. Ja kisellid. Rabarberi ja mustika ja jälle rabarberi:)
Ma arvan, et varsti on kopp ees muidugi rabarberist, aga niikaua tahaks temast kõiksugu huvitavaid asju teha. Saaks ma nüüd oma koogivormi ka tagasi. Mul uus retsept juba välja valitud:)

Egas muud. Sel nädalal arhitektuuriteaduskonnas lõputööde kaitsmised. Ei tea, kas on veel motivatsiooni kuulama minna. Mõnda tuttavat tahaks kuulata. Aga minna ei taha sinna. Mõni asi teeb ikka veel veidi haiget. Eks näis.

Olge siis tublid edasi!
Kuuleb-näeb jälle
:)

Olnud ja tulemas

Viimasel ajal kohe käsi ei tõuse trükkima. Olnud on ju nii palju sündmusi, ainult kajastada ei jaksa. Ei taha. Ei suuda.

Eks igaüks meist tunneb juba, et ilusate ilmadega tahaks töölaua juurest kohe hästi kaugel olla - maal või metsas või heinamaal või kurat teab kus... No ja ega mina ju sugugi teistest ei erine. Üritan siin küll eimillestki motivatsiooni tekitada, aga mida pole, seda pole.

Helgetel hetkedel, siis kui ei peagi kuhugi tormama ja millegi pärast muretsema, on hea istuda kodus rõdul ja ajakirja lugeda. Ja teed juua ja jalga kõigutada:) Vot see mulle meeldib. Ja ma olen superõnnelik, et mul on koht ja võimalus seda ka teha.
Ühesõnaga eile avasime muskaga oma rõduhooaja - viisime laua ja toolid kohale ning veetsime mõnusa päikselise õhtu õhtusöögi ja huvitava lugemise seltsis. Saaks selliseid hetki ainult tihemini olema...

Nädalavahetus oli äärmiselt kreisi - neljapäeva õhtul toimus meie juures väike Cashflow-mängimine, poole pealt sadas sisse mingi meeletu hulk inimesi ja peale lauamängu läks pidu suure hooga käima. Reedel... oot, ma veidi mõtlen. Ahjaa, käisime Kumna noorte jalkamängu vaatamas. Kumnakad said pähe - suurelt ja valusalt, aga see selleks. Õhtul leidsime end täiesti üllatuslikult Gerli-Aivari ja Mele-Jürka seltsist Irus. Tegime grilli, tsilli ja vaatasime filme. Peale seda juba autorattad taas linna poole, et minna külla Priidule-Evelile. Väike ja vaikselt viisakas lauamänguõhtu taaskord:) Hahaa.
Laupäeval oli tantsupeo ülevaatus, mis võttis oma ettevalmistuse ja läbimisega aega terve päeva. Tolle päeva emotsioonid ja energia kõik tantsudesse ära pandud, käisime kiirelt kodus pesemas, et seejärel jälle lahkuda. (Uskumatu, ma ütlen...) Õhtusöök Pirosmanis ja seejärel juba ühikapeole... Kuna mina end ikkagi pisut halvasti ja väsinult tundsin (siit ka põhjus, miks ma musiga tüli norisin...), otsustasime mingi hetk lahkuda. Kodus tuvastati mul palavik, mis pühapäeva hommikuks õnneks kadunud oli. Sest pühapäeval käisime ju Märdi uut kodu vaatamas... Sealt tulles veelkord kiirelt Kumnast läbi ja siis jõudsime viimaks ka koju. Rohkemaks kui pooleks tunniks.

Ja uskuge mind, sellised nädalavahetused on täiesti normaalsed. Ja täiesti normaalne on laupäeval igatseda juba esmaspäevast tööpäeva, et saaks veidikenegi rahulikumalt hingata:) Seekord siis nädalavahetuseks maale. Juhuslikult õnnestus emadepäeva peale rihtida. Noh, tubli on. Pühapäeval saab ka teise ema juurest läbi käia. Ja nagu eile juhuslikult selgus, peab kuhugi veel üks sünnipäev ära mahtuma. Mõistlik ju iseenesest:)

Järgmisel nädalavahetusel võib meid näha Kuressaare kultuurikeskuse laval järjekordset juubelikonserti esitamas. Sealt edasi suhteliselt tume maa. Proovin mitte pikalt ette planeerida, sest nagunii see välja ei tule ju. Olukorrad ja pakkumised muutuvad nii kiirelt, et lausa uskumatu.

Aga pika perspektiivi plaanidest veel 5. - 7. juuni Võrtsjärve ääres Kuljuse suvepäevadel ja juuli alguses tantsupeol. Ja septembrilõpus ootab ees reis armastatud Itaaliasse. Mmm...

Lisaks tööle ja Kuljusele leiab ehk mõned korrad aega ka maal käimiseks, kuhugi mahuvad veel mõned sünnipäevad jne:)

Elu on kiire, keeruline ja samas nii nauditav ning minulik!
Edu!