Puhkusest on nüüd pool möödas ja mõtlesin, et võtan aega ja kirjutan pisut.
Esiteks - ilmadega on seekord jälle vedanud. Päikesest igatahes puudus pole olnud. Mõned korrad olen Stroomis rannamõnusidki nautimas käinud, lisaks veel tuhamäe otsas päevitamine ja kanuus põlemine takkaotsa (Nendest hiljem pisut pikemalt)
Teiseks - võtsin kätte ja läksin üle tüki aja jälle Niinule külla. Tõeliselt mõnus oli - nagu vanadel headel aegadel veiniklaasi ja koogiga. Ikka seesama vana hea sarkasm ja huumor, pikad jutud tööst ja erialast, veel pikemad jutud meestest ja poisikestest, perest, vanematest... Ah, nagu vanasti. Aitäh, kallike! Aitäh, et kõigest hoolimata võõraks pole jäänud:)
Kolmandaks - meie tagasihoidlikku elu raputab hetkel tõsine trennipalavik. Tänaseks olen saanud lihastesse meeldiva valu, kuid see ei takista absoluutselt õhtul jälle minemast. Igatahes on hea, et kallis muska seda koos minuga teeb. Koos on ikka lõbusam ja kindlam. Ja vähemalt on keegi, kes sind tagant utsitab, isegi kui endal motivatsioon just laes ei ole. Kahjuks on tänane trenn enne lühikest pausi viimane, homsest alates olen sunnitud pisut hoogu maha võtma. (Kes teab, see teab)
Neljandaks - nädalavahetused on olnud tõsiselt üleorganiseeritud nagu ikka. Möödunud laupäeval (26. aug) olime nimelt Kiviõlis - Hillclimb ja Downhill üritusel - keset musta lendlevat tuhka ja leitsakut. Seejärel, pärast kõike seda päikest ja huumorit ja katkisi mände oodati meid Valgejõe kandis, et ühineksime kanuutajate seltskonnaga. Selle asemel maandusime täiesti spontaanselt Taneli juures Rutjal, nautisime saunamõnusid ja veetsime kvaliteetõhtu Tannu toreda perekonnaga viina visates(!), et siis pühapäeva hommikul kell 9 Valgejõe poole startida. Edasi siis juba kanuudega.
Ahjaa, sellest eelmine nädalavahetus oli muidugi ka märkimisväärne. Kolmapäeval käisime muska kursaõdedega Tabasalu grillis tšillimas:) Ja reedel pidime selle sama seltskonnaga ka klubisse minema. Juhtus nii, et grupp jagunes kaheks ja meie osa maandus pärast huvitavat taksosõitu "360 kraadis". Olete käinud? Noh, meie keegi ei olnud ja ausalt öeldes ei ole ma veel kunagi niiii tühjas klubis käinud. Kõigest hoolimata oli muusika tol õhtul hea ja meil oli väga lõbus, isegi teatud isikuid koju talutades (ajalugu vaikib igaveseks). Võib vaid öelda, et meil oli laupäeva hommikul väga hea ärgata, erinevalt mõnest; meie olime päev läbi kalal, tema öökis vetsupoti kohal ja imestas, kuidas ta koju jõudis; meie sõime õhtul värsket kartulit ja munavõid, tema otsustas pärast pikka vaidlust endale pisut suppi keeta, et pisutki toitaineid saada, isegi kui toit sees ei püsi.
Viiendaks - pühapäeval jõudsime ära käia ka kolmiksünnipäeval ja viimaks oma silmaga imetleda üht pisikest neiut. Tean, et see võttis mul ikka väga kaua aega. Aga tänutäheks nägin ma õnnelikku perekonda, kes naeratas ja imetles oma pisikest, kes tundis end kindlalt ja rahulikult. Palju õnne teile veelkord ja loodame teid varsti jälle näha.
Kuuendaks - noh, ma arvan, et olen jälle mõnda aega kadunud. Laupäeval kavatsesin ühikas oma elamise kastidesse pakkida ja kolimishetkeks ooteseisundisse jätta. Pühapäeval ootab 4+1 seltskonnal ees reis Võrru ja järgmise nädala alguses olen maal. Kolmapäeva õhtuks plaanin linnas tagasi olla, sest juttude järgi ootab ees pubitrip. Eks näis. Puhkuse lõpp möödub Soome elamumessil ja ongi nagu kõik. Järgmisel korral nendest asjadest ehk pikemalt.
Näeb siis!
kolmapäev, 30. juuli 2008
kolmapäev, 16. juuli 2008
Vahel juhtub palju...
Eelmine neljapäev käisime Keila-Joal. Raketibaasis. Paintballi mängimas. Õnneks ei osanud ma oma rumalusest midagi karta, olin vaid häguselt kuulnud, kui kergesti seal valusaid sinikaid pidi saama. Tagantjärele võin öelda, et otseloomulikult saab seal sinikaid ja liiga lähedalt tabatult veel väga valusaid, aga kogu selle jama korvas minu jaoks adrenaliin ja põnevus. Ja meeskonnatöö sujumine. Ühesõnaga soovitan ka siledanahksetel, meigitud, kreemitatud ja ideaalse maniküüriga neiukestel võimaluse korral pisut metsas roomata ja kasutada oma tarkust, mis peaks teid valusamatest mälestustest säästma.
PS! Kontsakingad võib rahus koju jätta. Vingutuju samuti.
Reedel rallitasime peale tööd rõõmsalt maale, kus juba ootas saun ja õlled ja hea seltskond.
Laupäeva hommik algas igatahes vara ja ühes vihmaga. Emapoolsel suguharul oli suguvõsa kokkutulek Piistaojal. Sinna siis meie pere täiskoosseis ka rõõmsal meelel suundus - ei seganud meid vihm ega tuul. Poest sai soojenduseks üks Vanakas soetatud, seega hea tuju mootor oli olemas.
Õnneks peale lõunat jäi vihm järgi ja nii me siis soojas päikselõõsas nautisimegi päeva - pakuti süüa ja räägiti suguvõsa ajaloost, kohaliku külakese harrastastusteater esitas meile mingi toreda tüki (mille võlu takerdus oluliselt näitlejaoskuste taha), mängud lastele, ujumisvõimalus (mõni hull isegi kasutas seda) ja otseloomulikult tantsida sai:)
Siis hakkasid tulema kärsitud telefonikõned. Järgmine koht juba ootas meid - Martini residents.
Rooli istus igatahes muska (tagantjärele mõeldes oli see isegi positiivne, sest vastasel juhul oleks me Kergu ja P-Jaagupi vahel lihtsalt tee kõrval põllul lõpetanud või siis oluliselt hiljem kohale jõudnud), kes umbes Pärnu-Jaagupisse jõudes ka kaineks suutis saada. Keeruliste kommunikatsioonitõrgete tulemusel meil igatahes kaarti kingituse juurde panna ei olnud. Juhtub vahel.
Igatahes õhtuülesanne sai ruttu täidetud - kuna meie Kaspari auto kinni parkisime, ei saanud ta enam ära minna. Janno tühjendas igaks juhuks Mitsu tagumist vasakpoolset rehvi ka, et asi ikka kindel oleks:)
Oh, vaene Kaspar. Ei jäänudki tal muud üle, kui meiega koos jooma hakata. Olgu öeldud, et ta võttis seda tegevust igatahes väga põhjalikult:)
Oli, mitu rummi oli, aga pidu sai kõige viimaste jaoks läbi pühapäeva hommikul pool 9. See on fakt. Enne keskpäeva juba koju jõudes oli meeldivalt õunabüree tunne ja kohati kassiahastuse meeleolu. Terveks raviti meid korraliku töö ja sooja toiduga. Õhtusse kuulus ka tund aega täistempos rattasõitu, seejärel saabus uni juba poolel teel padjale.
Esmaspäeval lasin töölt lulli. Olime alles Vändras ja muska ajas ümbruskonnas tööasju. Mina tšillisin lihtsalt kaasas. Käisime Pärnus ja kuskil Häädemeeste kandis ja uuesti Pärnus ja siis Saugas. Ja kell 5 jõudsime lõpuks pealinna ka.
Päev ei olnud aga veel sugugi läbi. Nimelt oli muska endale paari päeva eest soetanud spinningu ja Pärnus olles ostis ta ka muu pahna ära. Detailidesse ma ei lasku, ainult et meil sai tamiiliga ikka kõvasti nalja:) Kohe mitu korda:)
Eile oli peaaegu tavaline ja rahulik päev. Õhtul käisime tuttavatel külas köögis olevat rõdu nautimas ja maailmaasju arutamas. Ja vesistamas...
Aga sellest teemast juba kunagi hiljem.
Teist päeva sissemagatud hommik ei taha kuidagi töölainele minna. Eks ma siis sunnin end veidi. Varsti jälle!
PS! Kontsakingad võib rahus koju jätta. Vingutuju samuti.
Reedel rallitasime peale tööd rõõmsalt maale, kus juba ootas saun ja õlled ja hea seltskond.
Laupäeva hommik algas igatahes vara ja ühes vihmaga. Emapoolsel suguharul oli suguvõsa kokkutulek Piistaojal. Sinna siis meie pere täiskoosseis ka rõõmsal meelel suundus - ei seganud meid vihm ega tuul. Poest sai soojenduseks üks Vanakas soetatud, seega hea tuju mootor oli olemas.
Õnneks peale lõunat jäi vihm järgi ja nii me siis soojas päikselõõsas nautisimegi päeva - pakuti süüa ja räägiti suguvõsa ajaloost, kohaliku külakese harrastastusteater esitas meile mingi toreda tüki (mille võlu takerdus oluliselt näitlejaoskuste taha), mängud lastele, ujumisvõimalus (mõni hull isegi kasutas seda) ja otseloomulikult tantsida sai:)
Siis hakkasid tulema kärsitud telefonikõned. Järgmine koht juba ootas meid - Martini residents.
Rooli istus igatahes muska (tagantjärele mõeldes oli see isegi positiivne, sest vastasel juhul oleks me Kergu ja P-Jaagupi vahel lihtsalt tee kõrval põllul lõpetanud või siis oluliselt hiljem kohale jõudnud), kes umbes Pärnu-Jaagupisse jõudes ka kaineks suutis saada. Keeruliste kommunikatsioonitõrgete tulemusel meil igatahes kaarti kingituse juurde panna ei olnud. Juhtub vahel.
Igatahes õhtuülesanne sai ruttu täidetud - kuna meie Kaspari auto kinni parkisime, ei saanud ta enam ära minna. Janno tühjendas igaks juhuks Mitsu tagumist vasakpoolset rehvi ka, et asi ikka kindel oleks:)
Oh, vaene Kaspar. Ei jäänudki tal muud üle, kui meiega koos jooma hakata. Olgu öeldud, et ta võttis seda tegevust igatahes väga põhjalikult:)
Oli, mitu rummi oli, aga pidu sai kõige viimaste jaoks läbi pühapäeva hommikul pool 9. See on fakt. Enne keskpäeva juba koju jõudes oli meeldivalt õunabüree tunne ja kohati kassiahastuse meeleolu. Terveks raviti meid korraliku töö ja sooja toiduga. Õhtusse kuulus ka tund aega täistempos rattasõitu, seejärel saabus uni juba poolel teel padjale.
Esmaspäeval lasin töölt lulli. Olime alles Vändras ja muska ajas ümbruskonnas tööasju. Mina tšillisin lihtsalt kaasas. Käisime Pärnus ja kuskil Häädemeeste kandis ja uuesti Pärnus ja siis Saugas. Ja kell 5 jõudsime lõpuks pealinna ka.
Päev ei olnud aga veel sugugi läbi. Nimelt oli muska endale paari päeva eest soetanud spinningu ja Pärnus olles ostis ta ka muu pahna ära. Detailidesse ma ei lasku, ainult et meil sai tamiiliga ikka kõvasti nalja:) Kohe mitu korda:)
Eile oli peaaegu tavaline ja rahulik päev. Õhtul käisime tuttavatel külas köögis olevat rõdu nautimas ja maailmaasju arutamas. Ja vesistamas...
Aga sellest teemast juba kunagi hiljem.
Teist päeva sissemagatud hommik ei taha kuidagi töölainele minna. Eks ma siis sunnin end veidi. Varsti jälle!
reede, 11. juuli 2008
Kohe varsti saab keegi peksa
Mingi tüüp reguleerib kontori akna all juba kolmandat tundi järjest auto signalisatsiooni. Meeldivalt ühtlase tempoga - no nii mõned minutid on vait ja seejärel tuututab signalisatsioon rõõmsalt kaks korda nii kaua, kui ta vait oli.
Aga olgem ausad, pisut käib juba närvidele. Mõtetes olen tegevuses oleva härra ja ka auto saatnud juba väga kaugetesse ja koledatesse kohtadesse, kahjuks tulevad nad sealt ruttu tagasi...
Ja pikemat aega olen juurelnud selle üle, kui hästi võiks näiteks suur rauast riidenagi lennata. Uurimine jätkub.
Ja tööpäeva on veel mõni tund jäänud. Andke armu. Reede ju!
Aga olgem ausad, pisut käib juba närvidele. Mõtetes olen tegevuses oleva härra ja ka auto saatnud juba väga kaugetesse ja koledatesse kohtadesse, kahjuks tulevad nad sealt ruttu tagasi...
Ja pikemat aega olen juurelnud selle üle, kui hästi võiks näiteks suur rauast riidenagi lennata. Uurimine jätkub.
Ja tööpäeva on veel mõni tund jäänud. Andke armu. Reede ju!
neljapäev, 3. juuli 2008
Filmitreileritest on kasu...
Mul ei tule hetkel meelde ühtegi situatsiooni, kus ma olen telekast näinud filmi treilerit ja tunni aja pärast seda sama filmi juba kinos vaatan.
Kui eilne õhtu välja jätta.
Muska tuli eile trennist ja olime juba telekavast välja valinud saated, mida kindlasti näha tahaks ja siis tuli reklaam - "Hancock". Film käpardlikust superkangelasest, kellel on probleeme viha taltsutamise ja alkoholiga.
Ideel polnud iseenesest midagi viga, teostus ka normaalne, selline keskmine ühesõnaga. Ei midagi jalustrabavat, parasjagu huumorit ja parasjagu lühike. Palju jäi küsimusi, lahtisi otsi ja suur võimalus järje kirjutamiseks. Loodame, et seda ei juhtu. (Kui just spinoff´i ei juhtu.)
Hilisele seansile vaatamata und peale ei ajanud.
Kui eilne õhtu välja jätta.
Muska tuli eile trennist ja olime juba telekavast välja valinud saated, mida kindlasti näha tahaks ja siis tuli reklaam - "Hancock". Film käpardlikust superkangelasest, kellel on probleeme viha taltsutamise ja alkoholiga.
Ideel polnud iseenesest midagi viga, teostus ka normaalne, selline keskmine ühesõnaga. Ei midagi jalustrabavat, parasjagu huumorit ja parasjagu lühike. Palju jäi küsimusi, lahtisi otsi ja suur võimalus järje kirjutamiseks. Loodame, et seda ei juhtu. (Kui just spinoff´i ei juhtu.)
Hilisele seansile vaatamata und peale ei ajanud.
Ja kuskile eelmise ja eilse kinokülastuse vahele jääb ka Indy viimane üllitis. Esimesed kolm kuuluvad minu lapsepõlve juurde. Kahju ainult, et see osa lapsepõlvest on talletatud VHS-dele. Eriti sellepärast, et mul pole neid nagunii kuskil vaadata(vanematekodu välja arvatud). Ja eriti veel selle pärast, et mul pole enam neid kassettegi...
Ahjaa. Ja oma isiklikele traditsioonidele truuks jäädes soetasime mõni aeg tagasi "Oggy" uuemate osade DVD. Selle vaatamise õhtu kuulub igaveseks kategooriasse KuidasMeNaersimeJaEnamPidamaEiSaanud:)
Ja aina uuesti...
Möödas on terve igavik. Kirjutada oleks vast palju - lõpetasin kooli, jaanipäeva veetsin kodukandis, sain palgatõusu, paari nädala pärast algab puhkus, ühikast on vaja välja kolida, üks imekena pisike neiu on endale nime saanud, nädalavahetusel on Õllesummer...
Ainult kirjutada ei viitsi eriti. Selline sunniviisiline pressimine ei anna just erilist tulemust, kes see ikka seda tüütut raportit lugeda viitsib...
Viimasel ajal eriti erroreid pole esinenud. Mõned sellised pisemad imestamapanevad asjad ehk.
Näiteks paar aega tagasi tehti Siili-maja ees heakorrastustöid - pandi uus kõnnitee, uued äärekivid ja muru kaeti kõik mullaga (ma ei tea, miks). Ühesõnaga - vägev. Ja siis istutati äärekivi juurde metsviinapuu. Vägev. Siiamaani pole ainult aru saanud, kuhupoole ta ennast väänama peab hakkama, kas kaks meetrit üle kõnnitee maja seina äärde ja siis üles või mööda betoonplokki, mööda parkla äärt ja kaskede otsa?
Ja siis tahaks nii väga rääkida liiklushuligaanidest, aga pole vist mõtet. Hoidgem lihtsalt endiselt hammastega uksepolstrist kinni ja lootkem, et kõrvalolev auto sind ikka nägi ja liigseid äkilisi manöövreid sooritama ei hakka. Sest mis teha, sinu mõeldud mõtted teistesse autodesse ei kommunikeeru (küll aga teevad seda kõikvõimalikud karvased ja rahvusvahelises viipekeeles öeldud sõnad...) ja siinses liikluskultuuris tuleb loota ainult iseenda peale.
Hetkel kõik.
Ainult kirjutada ei viitsi eriti. Selline sunniviisiline pressimine ei anna just erilist tulemust, kes see ikka seda tüütut raportit lugeda viitsib...
Viimasel ajal eriti erroreid pole esinenud. Mõned sellised pisemad imestamapanevad asjad ehk.
Näiteks paar aega tagasi tehti Siili-maja ees heakorrastustöid - pandi uus kõnnitee, uued äärekivid ja muru kaeti kõik mullaga (ma ei tea, miks). Ühesõnaga - vägev. Ja siis istutati äärekivi juurde metsviinapuu. Vägev. Siiamaani pole ainult aru saanud, kuhupoole ta ennast väänama peab hakkama, kas kaks meetrit üle kõnnitee maja seina äärde ja siis üles või mööda betoonplokki, mööda parkla äärt ja kaskede otsa?
Ja siis tahaks nii väga rääkida liiklushuligaanidest, aga pole vist mõtet. Hoidgem lihtsalt endiselt hammastega uksepolstrist kinni ja lootkem, et kõrvalolev auto sind ikka nägi ja liigseid äkilisi manöövreid sooritama ei hakka. Sest mis teha, sinu mõeldud mõtted teistesse autodesse ei kommunikeeru (küll aga teevad seda kõikvõimalikud karvased ja rahvusvahelises viipekeeles öeldud sõnad...) ja siinses liikluskultuuris tuleb loota ainult iseenda peale.
Hetkel kõik.
Tellimine:
Postitused (Atom)