Tihe andmine

Kaks nädalat igal hommikul massaažikabineti vahet jooksmist on viimaks läbi saanud. Huhh. Saab nüüd jälle normaalse koduperenaise kombel elama hakata :) Pühapäev koos mõnusa seltskonna ja heade söökidega tõmbas sellele kiirele ajale mõnusa rasvase joone alla, kuhugi polnud vaja kiirustada ja üle tüki aja anti mulle paar lapsevaba tundi nautimiseks ning lõõgastumiseks. Sellest piisas, et saada uut energiat. Aitäh teile kõigile.

Pühadeaeg võib vaikselt tuure koguma hakata - meie oleme valmis :)

Nokitsen vol 2

Läksime vähe hoogu :)
Homme õhtul tähistavad A. vanemad hõbepulma. Kuna neil päris pulmapidu kunagi olnud pole, siis otsustasime neid väheke üllatada.


Roosadest nelkidest pruudikimp tuleb ka, nii nagu peab. Üllatuspulm - miks ka mitte?! :)

Jalutuskäigud

Igapäevased jalutuskäigud on vahel üsna tüütud ettevõtmised just käru vedamise ja treppidest üles-alla trampimise tõttu, aga pärast on nii mõnus enesetunne. Seda enam, et kaks päeva on juba seda valget ollust saanud nautida. Ilm on mõnus ja tuju on pärast naerune :)
Põnni esimene lumesadu ja tema auks ehitatud lumememm - tehtud!

Nokitsen

Olen kuidagi ootamatult sattunud käsitöö lainele. Võtsin taas kätte vöö kudumise, sest sain esimese tellimuse :) Aga enne on vaja ära lõpetada juba üles rakendatud vöö, alles siis saan tellimustöö kallale asuda. Õnneks oli klient lahkelt nõus ka veidike ootama.

Ja siis meisterdasin sünnipäevakinki õetütrele. Kingi karpi voltides tuligi mõte, et oleks vaja neid oskuseid ka täiendada. Enne jõule on see kindlasti vajalik :)

Aga lõpptulemus siis siin - selline karp ja sellised vidinad. Sünnipäevalaps käis terve õhtu uhkelt oma uute ehetega ringi :)

Väike jalutuskäik

Kuna eile oli nii mõnus sügisilm, siis võtsin nõuks proovida kodulähedast kergliiklusteed Astangult Nõmmele. Pakkisin poja sisse ja läksin vantsima. Päike paistis üle puulatvade ja paitas veel soojalt põski, tundsin end hästi ja vabalt. Kui hakkasin viimaks otsaga Nõmmele jõudma, tundsin, et enam kuidagi ei viitsi - vanker oli raske ja ebamugavalt võhmale võttis. Imestasin veel ise seejuures, et jube laisaks olen vahepeal muutunud, et isegi lihtne jalutamine võhmale võtab. Otsa ringi keerates sain aru küll, miks pulss salamisi lakke oli roninud - lausa vaimustav tõus oli seljataga ja silmade ees avanes vägev paremkurv alla tagasi :) 

Kokku üle 9 km. 

Win-win!

Tahtsin jagada :)

Tulin just pikalt jalutuskäigult, mis hõlmas endas ka Rocca al Mare kaubanduskeskuse külastust. Tahtsin lihtsalt jagada, et sellel nädalal pakutakse keskmise ukse juures 1 euri eesti lihtsalt taevalikku kakaod :) Selline mõnusalt kreemjas ja magus. Mmm. Oleks ma seda enne teadnud, oleks iga päev teinud põhjust sinna jalutamiseks.

Ma loodan, et nädalavahetusel satun korra veel sinna. Nom-nom!

Ja PS, kes talviste rasvavarude kogunemise kartuses jõutrenni tahab teha, siis tulge minuga jalutama. Iga päev pärast paaritunnist kiirkäimist ligi 20kg raskust esimeselt viiendale viia on tõeline biitsepsi rõõm :)
Päriselt :)

Paus 15 minutit

Üle ma ei tea kui pika aja on aega ja tahtmist jälle natuke kribada. Vahepeal on möödunud suur suvi oma suurte ürituste ja emotsioonidega. Isegi meie perre jagus neid kohe kuhjaga:)

Viimati vist kirjutasingi sellest, et hakkan puhkusele jääma. Nii umbes mõned nädalad enne jaanipäeva pakkisingi töölaua taga oma pliiatsid ja dokumendikausta kokku ning ulatasin need järgmisele inimesele. Hiljem muidugi selgus, et tal ei olnudki võimalust minu ülesandeid tegema hakata, sai vaeseke hoopis teised töökohustused. Kes praegu minu tööd teeb, pole aimugi. Paari nädala pärast pean minema kontorisse pabereid viima, eks siis näeb :)

Jaanipäev möödus Vändras, sellest ma vist isegi rääkisin juba. Seejärel oli veel nädalake aega tegeleda Mari tüdrukute õhtu ettevalmistustega - mõelda ja meisterdada. Tuhlasin kodus vanades albumites ja meenutasin heldimusega kooliaegu. Siis tuli meelde igasuguseid toredaid mälestusi - näiteks kuidas E. pangaautomaati "moosis" ja selle tõttu politsei eest põgenema pidime, diskod Jaani trahteris, kaartide ladumine jne jne. See aeg ilma Marita poleks pooltki nii äge olnud, kui ta oli. Aitäh Sulle!

Igatahes tüdrukute õhtu oli väga äge, pildid tulid super-ilusad ja ilm ise oli super. Taaskord pidas paika ütlus, et kui sa vihmavarju kaasa võtad, siis on kindel, et sadama ei hakka. Äärepealt oleks isegi Kalevi staadioni peale tantsima saanud, kui oleks väga soovinud.

Juuni viimasel nädalavahetusel oli jalka EM finaal ja esmaspäeval pidin minema poodidesse, et pulma mineku jaoks midagi selga vaadata. Elu ei läinud aga sugugi minu plaanide järgi :) Esmaspäeva hommikul kell 9 otsustas üks teine tegelane, et nüüd on aeg hakata meie elu juhtima ja dikteerima :)
02.07. kell 23:52 nägi ilmavalgust väikene meeskodanik. Kaalu 2740g ja pikkust 46cm.

Sellest huvitavast ja emotsionaalsest ajast on praeguseks möödas juba kolm ja pool kuud. Ei saaks öelda, et meie elu oleks vahepeal väga kodune ja igav olnud, vastupidi. Pisike härra on nii tubli laps, et laseb emmel-issil palju ringi rännata - juba väga varases nooruses sai temaga käidud sünnipäevadel, rannas, kooli kokkutulekul, väliüritustel, muuseumides ja teaduskeskustes. Kuigi suure osa ajagraafikust paneb paika tema, on hea, et ta aegajalt meile ka natuke sõnaõigust annab :)

Aga eks kohtume jälle!
Loodetavasti nüüd tihedamini :)

Lõhn? Lõhn! Maitse ka !

Tagasi tulid. Nädal aega olid ära. Teate, kui vastik on niimoodi süüa? Ainuüksi see teeb juba kohutavalt tujukaks ja ei lase nohust kuidagi terveks saada. Aga täna, Kadaka Selveris teisele korrusele sõites avastasin üks hetk, et üleval asuvad parfüümiriiulid olid poolele teele tunda. Ja kontrolli mõttes astusin kohe sisse Kadaka Puhvetisse ning tellisin tassi kohvi :) Mmm, aroomid ja maitsed, kõik olid paigas ja täielikult olemas. Tõeline rahulolu.

Nädalavahetusel käsime jälle üle tüki aja Vändras. Jaanikul. Tarkade ja teadlikena alustasime pidutsemisega muidugi juba reedel, sest ilmateade ei lubanud järgnevateks päevadeks midagi rõõmustavat ja nagu selgus, panid sünoptikud ka täiega täppi. Reedel käisime pargis taidlejaid ja suurt jaanituld kaemas. Oli tore taas vanu tuttavaid näha, seisid nad siis lähedal või noogutasid ainult kaugelt :) Üsna pea hiilisime aga koju tagasi, tegime üles oma lõkke ja õgisime grill-liha, jooksutasime vanemate koera oimetuks ja nautisime lihtsalt mõnusat õhtut. Laupäeval ärgates oli meel rõõmus, et just eelmise õhtuga jaanipäeva tunde üles leidsime.

Jaanipäeva eelne nädal möödus aga täielikult vati sees - nohu oli korralik ja murdis ka minusuguse tugeva ikka põhjalikult maha. Nädala esimestel öödel ei saanud ma tilkuva ja kinnise nina tõttu ka korralikult magada ja nii ma siis sumisesingi päeviti kodus diivani peal istudes ja aega lihtsalt surnuks lüües. Järgnevatel päevadel kadusid siis ära lõhnad ja maitsed ja päevad möödusid terviseprotseduure tehes.

Ja kus ma siis nõnda külmetasin, küsite te. Kuljuse suvepäevadel Kosel. Kas oli põhjus see, et reede vastu laupäeva oli mul magades lausa kohutavalt külm või see, et laupäeval päikesepistet ennetades jahedal kaevuveel ja keskmisel tuuleiilil ennast jahutada lasin või mõlemad põhjused kokku, jääbki saladuseks. Fakt on see, et pühapäeval ärgates vajasin esimese asjana taskurätti. Njah.

Ja nädal enne seda algas mul puhkus! Puhkuse esimesel nädalal ei osanud oma vaba ajaga loomulikult midagi ette võtta. Teisipäeval käisin üle miljoni aasta taas juuksuris ja lasin ennast vahelduseks taas kenaks teha, sellega kogu nädala kohustuslik programm ka piirnes. Õnneks sisustas kõik õhtused kellaajad ära jalgpalli EM, mille raames sai Aivariga ka üks väike ennustusmäng tehtud. Käesolevaks hetkeks on minul ennustusi tunduvalt rohkem pihta läinud, aga oma lemmikmeeskonna ebaedust tingitult ilmselt see edu mul lihtsalt sulab sujuvalt ära. Eks näis :)

Ja nii ma siin viimased kolm nädalat olengi elanud-toimetanud. Teinud pole just palju, aga seda enam saab seda puhkuseks nimetada :) Alati ei peagi ennast ogaraks orgunnima ja endale meeletult tegevust otsima, tuleb lihtsalt olla ka osata. Küll ma varsti rabelen jälle :P

Hetkel jälle kõik.
Kallistan.

Hästi ei mahu enam ära

Mhmh.
Kaks nädalat veel tööd vaja rabada ja siis algab puhkus :)

Eelmisest postitusest on ikka hulk aega möödas. Vahepeal on kevad tuurid täisvõimsusel üles võtnud ja viimased nädalavahetused on olnud vapustavad ilmad. Kui viie tööpäevaga jõuab kontoris oma tagumiku üsna kandiliseks istuda, siis nädalavahetuse kaks päeva on tavaliselt nii lennukalt olnud sisustatud, et esmaspäeviti võib tunda lausa nädalavahetuse väsimust.

Üldiselt on olnud suhteliselt kultuurne kevad, on saanud vaadata tantsu ja kuulata head koorimuusikat, televiisori vahendusel nauditud tuliseid jalgpallimatše ja mega-giga muusikaüritusi nagu Eurovisioon.
Paar viimast nädalavahetust oleme aga lihtsalt grüünesse sõitnud, kuulanud jõe vulinat, linnulaulu ning nautinud rahu ja päikest. Mõnus. Kui saaks ja jaksaks, siis vist käiks niiviisi igal nädalavahetusel. Aga ei saa. Ja seepärast ongi sellised hetked nii magusad ja hinnalised...

Aga kuuleb-näeb siis ehk peagi.

/Taustaks mängib Ukraina-Eesti jalka sõpruskohtumine ja Ukraina realiseeris oma kolmanda värava. Et nagu, kas meie poisid ka mängivad või teevad alles trenni? Kohutav.../

99 /red/ balloons...

... ja mina ise 100! :)
Eniveis, aitäh teile kõigile, kes sünnipäeva ajal minu spaa-fondi panustasid. Nädalavahetuse veetsime Pärnus Tervise Paradiisis vaikust ja rahu nautides, mulistasime kaks päeva veekeskuses ja lasime end mudida, koorida ja kreemitada :) Mmm.
Pühapäevane päiksepaisteline ilm laadis patareid pea pilgeni täis ja nüüd jõuab jälle suve oodata ;P

Ja on ka põhjust....

Minu päev :)

Täna ei ole muresid, vastikuid võltse inimesi, ebasõbralikke nägusid ja töömuresid - täna on sünnipäev. Hetk ainult mulle endale.

Päike kiikab pilve tagant, laual on lillekimbud ja ema küpsetatud kringel.

Tuba on vaikne, ainult külmkapp uriseb köögis.

Ja mul on hea:)

Vaid mina ja mu mõtted.

Päike, rsk!

Juhtus nii, et meiegi truu neljarattaline otsustas naistepäeval streikima hakata - diagnostikud ütlesid, et elektroonika läks lolliks. Oli see nüüd magnettormi otsene tagajärg või mitte, igatahes suutis auto jonnimiseks ikka väga paha aja valida. Õhtul jäi väljas käimata, lilled jäid saamata... Ah, mis seal ikka. Kodus olin lihtsalt kurb, ainult hommikul imeväel lauale ilmunud koogitükk andis sellele päevale vähe magusust.

Ja ega kontoriski asjad paremad polnud - tolleks päevaks oli pool meesperest end sujuvalt Soome lähetanud ja kuna transport ka streikis, siis ülejäänud poolel oli vaba päev võetud. Kogu maja peale oligi tol päeval julgenud tööle tulla täpselt kaks meest, kes siiski härrasmehelikkust üles näitasid ja kogu kontoris olevale kanakarjale suure kreemitordi tõid :)

Ühesõnaga väheste kirevate hetkedega üsna mööda päev.

Aga tsiteerides klassikuid (Sky Plus hommikuprogrammi, kus inimesed tsiteerisid omakorda klassikuid) naistepäeva teemal - sa saad seda, mida sa väärid.

Ja tarkusetera veel kõige otsa - tuleb leppida selle vähesega, mis pakutakse. On inimesi, kellel pole sedagi...

Erilisi hetki argipäeva!

Best things

"Aeg ei peatu, ei-ei..."

Kaks nädalat pole päevad otsa interneeduses istunud ja juba ma tunnen, et olen ajast maha jäänud. Väga huvitav iseenesest.

Aga eks ma ütlen teile, kui ma jälle igavuse kätte suremas olen ja 24/7 online viibin.

Seniks, taaskord - kui teil on mind mingil põhjusel vaja, siis palun helistage. Teie kirjad postkastis ja hüüded skaibis lihtsalt lähevad enne vanaks, kui mina nendele jälile jõuan.

Aitäh.

Off.

PS, mul läheb muidu väga hästi, kui kedagi peaks kogemata huvitama :)

I Believe I Can Fly

Tuleb vaid uskuda :)

Mina uskusin. Ja õnnestusin.

/Big-big smile/

When fate hands you a lemon, make lemonade (Dale Carnegie)

On lihtsalt imetabane kuulda hulganisti toredaid uudiseid.

Tuleb tõeliselt toimekas suvi koos armsate inimeste ja suurejooneliste üritustega.

Ma olen siiralt tänulik, et mulle on antud võimalus olla seotud just nende imetabaste inimestega.

Aitäh.

/Smile/

On

Seljavalu on. Üsnagi kohutav. Nojah, pool päeva näputöö juures koogutamine ei tule ilmselgelt ka kasuks, aga tähtaeg pressib peale:) Kuigi muster on tunduvalt lihtsam, edeneb töö seekord ikka kohutavalt aeglaselt. Selle paganama valu pärast muidugi ennekõike.

Aga küll ma toime tulen.

Olemine on. Hellavõitu. Pärast eelmise nädala äärmiselt sotsiaalseid õhtupoolikuid tuli tasakaalustuseks pikem mõõn - enesetunne mängis vingerpussi. Algas see kõik juba neljapäeva hommikul korraliku migreeniga, millega olin sunnitud pealelõunal ka välja minema. Kodus tagasi olles tabas mind raskekujuline kurvameelsus oma enesetunde pärast, mis õhtu lõpuks siiski väheke leevenes. Reede ja laupäeva üritused jäid ülihella enesetunde tõttu läbi käimata, aga küll saab mõni teine kord pidutseda.

Rääkida on. Nii mõndagi. Ainult kuulajatele on raske pihta saada. Viimase aja põhiprobleem, nagu näha. Süüdistada on ainult iseennast.

Musta Vesidraakoni aasta on ka. Kui uskuda horoskoopi, siis minu jaoks raske, närvesööv ja ülimat pingutust nõudev.

Kes teab. Elagem üks päev korraga.

Selline päev siis

- Hmm, kas tõesti migreen?

/piilub kardinate vahelt lumist ilma ja tunneb pussnuge silma kargavat/

- Jep. Naiss.

"Talverõõmud" parasvöötmes

Kuna täna nr 7 trolliga sõites oli tunne, et kõik inimesed köhivad-rögastavad-tatistavad just minu peale ja minu poole, siis võiks Tallinna linn minusugustele tervetele inimestele hoopis peale maksma hakata, et me ühistranspordiga edasi sõidaks. Raudne tervis peab ikka olema, et seda kõike igapäevaselt välja kannatada!

Uh, tulin koju ja peale kätepesu oli kange tahtmine üleni duši alla hüpata...

Nr 337

Kevadet tahan.

Täna, kui ma poodi minnes äärepealt üle-eelmise talve õnnetust kordamas olin (enne suusareisi peapõrutus ja nihestatud põlv), igatsesin ma tõeliselt juba kevadet taga.

Ei, ma ei virise lihtsalt sellepärast, et viriseda. Ausalt, kui ma jaksaks poekotile lisaks veel ka liivaämbrit ja lumelabidat kaasas kanda, siis ma teeks seda. Sest tundub, et päev läbi õues müttavad hooldusmehed lihtsalt ei jaksa loodusega võistelda ja tänavatel valitseb just selline olukord, nagu ikka "ootamatu" talve tuleku korral, seega on minu arust kevade küsimine üsna õigustatud.

Olgem ausad, veel enne jõulupühi oli õues täiesti kevadehõngu tunda. Nüüd siis see. Lumi.

Ps, tuletage mulle meelde, et ma oma ebaseltskondlikkusega midagi ette võtaksin. Ma olen nüüdseks mitu nädalat vaid ninapidi arvutis istunud ja mööda linna ringi vuhisedes vaid võõraste inimestega kohtumistel käinud.

Peale pere ja töö peaks ju ometi muuks ka aega jääma...

.

Sõbrad? Millised sõbrad?

Veel enne, kui Kolmekuningapäev kätte jõuab

Head uut aastat ka minu poolt!

Vana aasta oma rõõmude, murede ja tippsündmustega on nüüdseks ära saadetud, ees ootab uus ja veel põnevam aasta. Ja ausalt öeldes ei peatukski ma pikemalt möödunul, lõppudelõpuks on uus aasta ju mürinaga käima läinud, mis sellest vanast ikka enam torkida.

Aga kuuldavasti on suursündmusi tulemas mitmeid:)

Jääme siis põnevusega ootama ja aasta edenedes räägime juba kõigest lähemalt.

Olge tublid!