Aga küll ma toime tulen.
Olemine on. Hellavõitu. Pärast eelmise nädala äärmiselt sotsiaalseid õhtupoolikuid tuli tasakaalustuseks pikem mõõn - enesetunne mängis vingerpussi. Algas see kõik juba neljapäeva hommikul korraliku migreeniga, millega olin sunnitud pealelõunal ka välja minema. Kodus tagasi olles tabas mind raskekujuline kurvameelsus oma enesetunde pärast, mis õhtu lõpuks siiski väheke leevenes. Reede ja laupäeva üritused jäid ülihella enesetunde tõttu läbi käimata, aga küll saab mõni teine kord pidutseda.
Rääkida on. Nii mõndagi. Ainult kuulajatele on raske pihta saada. Viimase aja põhiprobleem, nagu näha. Süüdistada on ainult iseennast.
Musta Vesidraakoni aasta on ka. Kui uskuda horoskoopi, siis minu jaoks raske, närvesööv ja ülimat pingutust nõudev.
Kes teab. Elagem üks päev korraga.
4 kommentaari:
Sõbralik soovitus:
- horoskoopi eirata!
- sõbrad nende mugavustsoonist välja tirida, nad tegelikult tahavad kuulata, mis sul öelda on!
- mõelda positiivselt, ega peod eest ära jookse (solidaarsusest olin ka mina kodus tervise ja töö pärast)!
- siht silme ees, kanna raskusi edasi!
- vot!
Olen Mariga nõus, horoskoop ei määra meie teed :) Vähemalt ma tahan küll endale paremat aastat kui horoskoobid lubavad.
Ja kindlasti tahavad sõbrad kuulata, tuleb vaid sellest märku anda.
See reedene pidu, tundsin teist puudust...
Pai!
Ma nägin kogemata Maalehest oma horoskoopi ja ehmatades viskasin lehe käest. Horoskoobid jäägu tugevamate närvidega inimestele kui mina.
Mina küll tahan kuulata. Me võime skaibi grupikõnesid teha ju :D
ja mis reedesesse pittu puutub..siis see ei olnud üldse mingi õige pidu ilma teieta.
Oh teid kullakallikesi!
Ei ole mina sugugi horoskoopide usku, eluteel on mind palju enam mõjutanud suurmehed ja nende raamatud, viimasel ajal eelkõige Napoleon Hill. Tema teab, et "edu võti on mõtlemises kinni" ehk sa saad selle, millest mõtled. Ja kirjutagu see horoskoop mida tahes:)
Aga nagu meil kõigil, on minulgi oma veendumustes vahel tõuse ja mõõnu, eelmine nädalalõpp oli väiksematsorti mõõn. Aga mõned päevad kodus inspireerivate raamatute ja audio-CD seltsis ja tuju on märksa parem. Ja pärast selle mõru teema kirjapanekut veel lõpetuseks lugeda, kui palju häid sõnu ja mõtteid on minu jaoks mu sõbrantsidel, on halva tuju riismed pühitud. Aitäh, et olemas olete :)
Ps, ma praegu tundsin just, et alati ei peagi kokku saama - vahel piisab ka paarist kirjareast tundmaks, et olulised inimesed on mõtetes sinuga. Ja see on nii imeline!
Postita kommentaar