Nr 168

Kui ma eelmise nädala alguses sain maha eelviimase projektiga, siis preemiaks käisime teisipäeval kinos. Tark inimene ei suutnud muidugi töölt kuidagi ära tulla, viimase hetkeni redutasin seal ja tormasin siis jooksuga "sossasoolasse".
"Hitman". Mängu põhjal tehtud film. Selle mänguga on mul muidugi eraldi diil. Ja mälestused...
Aga see selleks.

Nüüdseks siis olen maha saanud ka viimase projektiga. Uskumatu tõepoolest. Jaanuari alguses tõotab tulla veel paar unetut ööd, seekord küll kõigest õpikute seltsis, aga see on juba kökimöki.

Ja siis lõputöö.

Aga täna õhtul linna jõudes sadas siin lund! Saa siis aru, eks.
Ja väikese hilinemisega tuli isegi jõulutunne...

Niuts

Ma olen jälle siin ja praeguseks hetkeks taas sammukese lähemal kooli lõpetamisele. Umbes meeletu arv kilomeetreid on küll veel minna, aga vähemalt lootus tuli tänasega tagasi.
Tegin seda, mis mulle tõeliselt meeldis ja sain kiita. Grupitöö sai väärilise hindega tasutud.

Ainult meeletu uni on. Muidu on kõik ookaa.
Kõik. Rohkem ei tahtnud seekord midagi öelda.

Ahjaa, ükspäev otsustas üks onku järjekordselt minu teadmisi linnatänavatest testida. Ma pole endiselt tervet linnakaarti pähe õppinud.
Ja see ka veel, et täna öösel, kui olin olin juba mitmeid tunde kruntidele viirutusi ja ruudutusi peale pannud, tulid ka mu unenäod lõpuks ruudulised. Veel üks võimalus saada värvilisi unenägusid:)

Nr 166

...ärkasin veidi pärast seda, kui mu pea vastu kontorilauda kolksas...

Tegelt pole asi nii hull, aga varsti võibolla on, kui ma nii edasi jätkan.
Aga päris tegelikult tahtsin teha kiirkokkuvõtte sellest, mis ma vahepeal teinud olen.

Kolmapäev oli nagu iga teinegi kolmapäev. Jäin akadeemilise hilinemisega eetika loengusse hiljaks, kus just jagati hindeid. Ei jõudnud veel salligi ümber kaela ära kerida, kui kõlas minu nimi. Ausalt, see õppejõud võis ju ise olla väga huvitatud oma ainest, aga mina tavaliselt lihtsalt magasin seal tunnis. Või siis tegin miljon muud asja... Matriklisse kirjutas mulle nelja. Napikas.
Jõudsin ära käia ka trennis ja valmistusin mõnuga nädalalõppu vastu võtma.

Neljapäev oli muska sünnipäev. Käisin pisut koolis (st istusin loengus ja rääkisin läbi msn-i Katsiga juttu ja arutasime elulistel teemadel nagu lapsed-mehed-abielu(!)) Peale seda loivasin rõõmsalt tööle ja ootasin päeva lõppu. Seejärel ostsime pool Selverit sünnipäeva tarbeks tühjaks ja maandusime Merxu juures, et sünnipäevalapsele järgmise õhtu peo jaoks kook teha. Väike vein ja mõnus kodune äraolemine. Õhtul veel tipsutasime kodus ka:)
Vanakas kõlbab muide ka Hapsiga juua (meil sai piim otsa...)

Reede oli huvitav päev;) Loeng hakkas kell 8:37 (?) ja mind valdas kindel teadmine, et kuna meil ei ole referaadi esitlust tehtud, teeme seda tol hommikul või hinnet ei saa. Sõna lausumata hakkas õppejõud meile hindeid välja jagama. Lõpuks jõudis meie grupini: "Noh, et referaat oli teil selline tavaline, aga korralik ja ettekanne oli ka päris veenev." Ah? Matriklisse kirjutas nelja. Jälle napikas. Siis tuiskasin tööle ja oleks end tööhunnikusse peaaegu ära uputanud. Õnneks tööandja meenutas, et oleks vast aeg lahkuda. Vahepeal olin jõudnud ka kingituse valmis meisterdada.
Ja siis võttis muska mind auto peale, sõitsime ühikast läbi, kus tegin elu kiiremate liigutustega mundrivahetuse ja siis Aivari juurde asju valmis sättima, et siis juba Ühispanga hoonesse edasi tuisata. Ma ei tea, mul oli lõpuks silme ees selline virr-varr. Ime, et ma üldse õhtu lõpuks püsti püsisin. Pidu peoks. Kes käis, see teab, mida tehti, kuidas tehti, kes tegi:)
Viimased alkoninad (hahaa) lahkusid kell pool kuus. Sünnipäevalaps oli traditsiooniliselt pisut väsinud ja mul kulus umbes poolekas, et ta uuesti püsti saada. Jalutasime kõik oma asjad viimaks autosse ja politseile vahele jäämata hiilisime autoga koju. Tuttu kell 7:30.

Laupäev oleks pidanud olema väljamagamise päev. Aga ei olnud. Kell 11 helistas ema ja teatas, et nad hakkavad varsti linna jõudma ja meenutas rõõmsalt, et pidime Jürka juures kokku saama. Melena sünnipäev. Oijah, sel kellaajal me küll veel väga suhtlusaltid ei olnud ja magasime rahus edasi. Kella ühe ajal peksis kohusetunne meid viimaks voodist välja ja kogusime jälle kõik oma kodinad kokku, et siis peale Melena-Jüri juures käiku sõita Kumnasse.
Kahepeale üks Vanakas ja kolm liitrit piima. Aus kaup mu meelest:)

Ja pühapäeval oli vaja jälle varakult linna sõita, kuna kell kaks pidime olema Salme kultuurikeskuses esinemise peaproovis. See eeldas muidugi riiete triikimist ja iseenda kordasättimist, mis ühel normaalsel neiul muidugi kiirelt ja valutult ei lähe.

Ja uus nädal algas tavapäraselt. Kooli mõistes muidugi. Kõik muu oli ebatavaline.
Mu nädalaalguse tuju oli ebatavaliselt mürgine. Marianni juures said kokku ebatavalised inimesed (pooled olid tavalised, ausõna) ja tegid ebatavalisi asju. Teisipäev oli veel ebatavalisem, sest tolle päeva puhul ei tabanud ebaõnn mitte mind (nagu tavaliselt), vaid hoopis kedagi teist. Ja kolmapäeva veetsin tavapäratult hoopis kellegi teise kodus ja õhtuks muundusin üleüldse kodukanaks:)

Lühike jutt tuli jah:)
Oh jeerum!
Aga kes seda teab, millal jälle kuuleb. Nädalavahetusel oleme tõenäoliselt maal ja magame välja Reeno sünnipäeva, kui me suudame rõõmsalt laupäeva hommikul rongi peale istuda.

Edasised plaanid teadmata.

Nr 165

Kõik mehed on sead, kõik naised on naised.
Õieti sellepärast ongi kõik mehed sead, et naised on vaid naised.
Naised on meestest jumalad loonud. On tõstnud nad isandatena troonile ja toovad neile kingituseks lapsi, lõunasööke, toatuhvleid ja pisaraid.
Mehed ei märka naiste kingitusi.
Nad arvavad, et nõnda peabki. Mees on puuslik – juhm ja tiirane.
Naine teab seda ja ometi kummardab ta ette, heidab rõivad ült, pakub ennast ja otsib õnne.
Mees on õnnelik oma mehelikkuses. Naise õnn – perekond, lapsed, köök, tolmuimeja ning orgasm on võimalikud vaid koos mehega, läbi tema, tema kaudu. Naise töö on mehe jaoks vaid mäng. Naise mälestused ja naise vanadus on ainsad, mis on päriselt tema omad.
Mees haigutab ja planeet pöörab ennast.
Naine karjub ja kaja ei jõua tähtedelt temani.
Ei jõua mitte kuhugi.

katkend näidendist “Mina, naine” (Kati Murutar)

Nr 164

Mulle meenus täna mingipärast eelmise aasta esimene lumesadu, kui käisime Kuljuse rahvaga lumeingleid tegemas. Ehitasime veel keset sõidutee eraldussaart aasta esimese lumememme... Ja mina kaotasin ära oma kingakontsa:)
Aega möödub sellest varsti aasta. (Täpne kuupäev oli 18.12.06. Ma kontrollisin järele...) Ja sellega seoses võib öelda ka, et minu uue elu algusest saab varsti aasta. Sellest nalja ja naeru täis ööst (muide ma läksin järgmine päev tehnoseadmete eksamit tegema, absoluutselt ettevalmistamata ja paaritunnise magamisega. Viie sain eksami!) läks veel mitu kuud, kui ma oma elus uue lehekülje keerasin.
Aga umbes sellel ajahetkel aasta tagasi tutvusin inimesega, kes on nüüd mulle väga kalliks ja armsaks saanud. Kõiges on süüdi need "traditsioonide õhtud", mis viimasel ajal on kuidagi eriti harvaks jäänud. Millest on muidugi ääretult kahju.
Alles ükspäev arutasime, et kas Meil ka oma isiklik ajaarvestus on. Ma ei tea, ma pole sellele just väga palju mõelnud. Ma leidsin, et meil pole vaja seda ahistavalt täpset kuupäevamääratlust. Umbkaudu oskan aga küll öelda...

Aga miks sellest siin räägin? Mul oleks vaja teha umbes miljon muud asja, selle asemel et siin nostalgitsega.

Aga lihtsalt hea on vahel lasta mõtetel puhata ja meenutada. Mälestused on head. Ka halvad mälestused, sest tänu nendele tunnen, kui hea on mul praegu.
Kõigest hoolimata.

Ja mul on hea meel, et mu kõrval seisab kaljukindlalt keegi, kes suudab mulle praegustel rasketel hetkedel toeks olla.

Olgem ausad,mulle meeletult meeldib, kui ta on puhtalt solidaarsusest minuga poole ööni üleval, kui mina õpin; või kui mul katus pealt lendab ja ta mu hoolitsevalt kaissu võtab ja uuesti maha rahustab; või kui ta leebelt kurjustab, miks ma oma tervise huvides sokke jalga pole pannud; või kui ta teeb mulle midagi head süüa, kui olen end projekti taha unustanud nii umbes paariks ööpäevaks...

Kõik

Enam ei jõua.
Tõesti.

Moraalselt, vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt - kõikvõimalikul viisil tühi.

Taskurätikute-maailm

Mina, kes ma toitun tervislikult (hahahaa), teen kaks korda nädalas trenni ja kord nädalas käin ujumas - kõigist ohumärkidest hoolimata veel vitamiinideni jõudnud ei ole, enne külma aega riideid selga ei märganud lisada ja kuni reedeni käisin ilma mütsi-salli-kinnasteta...

Nüüd on nohu ja tunne ütleb, et sellest võib areneda veel midagi halvemat. Lihased valutavad ja nõrkus istub turjal.
Aeg üles otsida oma Fervexid ja taskurätikud ning ka see "vapra-jonnaka naise käitumine", kuna mul pole lihtsalt aega haige olla...

Homme vahehindamine, neljapäeval vahehindamine, reedel õnneks on kooli sünnipäev ja päevakava seega lühem ja kergem. Kordki kasu sellest suurest hallist kivimajast:) Aga ega ma tööst ikka ei pääse.

Ja reede õhtul pidavat olema soolaleib ja laupäeval juba Kuljus sünnipäevitab.
Tegevusrohke viispäevak vist.
Ühesõnaga, leidke siis mu graafikus see koht, kus ma võin kõik projektid põrgu saata ja jalad seinale visata. Pole ju!
No ei ole.

Nuuskan edasi.
Terviseks!

Siuke värk siis

Olin jälle paha inimene.
No kuidas mul küll jätkub jultumust mõelda, et minuga ka võiks arvestada...

Ei, tegelt ma ei tulnud siia üldse ulguma jälle, et küll mu elu on ikka kole/paha/vastik. Ei.
Ma tulin hoopis mainima, et Laura uus plaat on ikka vääääga hea. Eritii hea on teda kuulata just sellistel ilusatel sügispäevadel, kui päike paistab, tuul puhub külmalt ja ise oled soojalt riidesse pakitud. Siis nuusutad seda sügiselõhna, sahistad lehtedes ja kuulad näiteks "581C"-d.
Päris huvitav.

Aga ma olen rahul.
Üldiselt.
Kõigega.

Üks päev paljude samasuguste seas

Julgen pakkuda, et magama saime kella viie ajal...
Õhtukokteiliks oli Nael Piimas... (Ehk siis 45kraadine Vana Tallinn piimaga)

Hommikune tõusmine. Ja hakkaski pihta.
Kõigepealt oli vaja end ühikasse transportida. Õnneks sai sellega hakkama autojuht, kes mu pool-elutu keha autoukse vahelt sisse toppis ja selle ruttu kinni lõi, et ma istmelt maha ei voolaks.
Nii.
Siis jõudsin ühikasse. Hommikune esimene pilk peeglisse. Hmm. Võiks öelda, et seda vaatepilti kirjeldaks vast kõige paremini sõnaühendid Metsik/Lootusetult sassis/Siniste silmaalustega/Tapvalt unine. Et mind taas enam-vähem normaalseks muuta, kutsusin appi oma parimad sõbrad kammi, fööni, jumestuskreemi ja energiajoogi ning kõik probleemid olidki lahendatud.
Nii.
Kui uksest lõpuks uuesti välja sain, probleemid tegelt alles algasid.
Umbes jalutuskäigu esimese veerandi lõpus jäi vastassuunas seisma üks pisibuss, sealt hüppas välja vanem härrasmees ja jooksis üle tee minu poole. Mul oli aju jumalast hangunud ja ei saand mõhkugi aru, mis ta mulle juba poole tee pealt karjuma hakkas. Küsis mingit tänavat. Onu muudkui vehkis kätega ja kurjustas a la "elavad küll linnas, aga mitte midagi nad ei tea..."
Onku sai aru, et ma targemaks ei muutu ja võttis ette järgmise inimese, kes õnnetuseks minu selja taga juhtus tulema.
Ja kaks veerandit edasi arvas veel üks onku, et mulle on linnakaart ajju skännitud ja võiks teada, kus asub mingi järgmine tänav. Ikka ei teadnud midagi.
Nii.
Jõudsin viimaks pärast läbiligunenud lehehunnikutega võitlemist ilusti kooli ja alustasin loengu ootamist. Kohal oli meid päris palju. Umbes poole tunni pärast suvatses keegi meist viimaks püsti tõusta ja läks dekanaati uurima, milles probleem. Sealt teatati, et õppejõud unustas meid ära. Aga lahkuda ei lubanud, kuna hakkas just kontorist kooli poole sõitma. Selge. Ei saagi kohe ühikasse tagasi magama minna.
Ootasime siis seal, kui selgus, et üks mu grupikaaslane ei suvatsegi ilmuda, kuna tal oli vaja tööle minna. Selge.
Üleüldine "meeletu" vastutustundlikkus.

Kui kell oli saanud kümme kolmkümmend, oma eriti lolli ideega oli õppejõu juures ära konsulteeritud, kõht oli täis söödud ja jope selga tõmmatud, alustasin oma järjekordset päevaosa, mille põhisõnaks on töö.

Ja nüüd ma siin haun kurja kättemaksu kõigile neile, kes täna väga puhanud ja värsked välja näevad. Ja teen tööd. Nüüd.

Issandkuiarmas

Hommikul tõustes oli tunne, nagu keegi oleks öösel kurikatega peksmas käinud. Kõik kohad olid sigavalusad ja liigesed keeldusid funkamast.
Uimerdasime mis me uimerdasime, aga lõpuks me voodist välja saime. Kell oli muidugi vahepeal miljon saanud, aga õnneks ei kujunenud hilinemine väga hirmsaks katastroofiks.
Minul nagunii see kooliskäimine väga paindliku ajagraafikuga:) (ehk siis kord viitsin, kord ei viitsi. Minu meelest väga paindlik ja kõiki minu soove arvestav...)

Eilne õhtu oli üleüldse siuke joomisõhtu - veini ja limonchellot tarbisime(kreemiversiooni. Mmm). Toanaabri vananemist tähistasime ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel a la lapsed ja sünnitamine ja töö ja töö ja tantsimine ja geenitehnoloogia ja töö ja lapsed... Viimasel ajal see lasteteema kuidagi väga aktiivseks muutunud mu tutvusringkonnas. Kõik muudkui räägivad, et tahavad või vastupidi - räägivad veel rohkem, et ei taha... Aga räägivad.

Siili jõudsime uuesti kaheteistkümne ajal. Magamajäämiseks kulus täpselt kaheksa sekundit.

Ja nüüd istun koolis ja ootan, et ilmuks veel mõni vastutustundlik inimene, et saaks alustada maketiga, mis peab neljapäevaks valmis olema.
Lihtsalt super!

***

Laupäevane hiline ärkamine on mu lemmiktegevuseks saanud. Seekord muidugi oli kõvasti teki pärast võitlemist ja nihelemist, aga see ei ole oluline. Oluline oli see, et sai kella kolmeni rahulikult põõnata. Ja laiselda.
Ja nurru lüüa seal soojas kaisus sai muidugi ka:)

Laupäeval käisime kinos ka.
Ja pühapäevast ma juba rääkisin:)

Nädalavahetused linnas on päris hubaseks ja nauditavaks muutunud. Vanasti ma vihkasin seda, kui mul oli vaja linna jääda. Kui ma ei saanud kõige hiljemalt reede õhtuks maale, siis tundus see erilise katastroofina. Muidugi, tookord puudutas see katastroof ka mõnda teist inimest... Nüüd aga on kõik hoopis teistmoodi. Igas mõttes teistmoodi.

Aga tegelt mulle meeldib linnas.
Päriselt-päriselt.

Mina siin:/

Siin ma nüüd siis olen. Üks tund anti öösel juurde ja kohe on tunne, et päev on meeletult pikk. Teha olen jõudnud juba miljoneid asju teha, aga ikka on kell alles kümme. Imelik.

Tegin tööasju ja kella vaadates hakkasin naerma - tavaliselt ma pühapäeval sellel kellajal alles tõusen, tegin kooliasju ja samal ajal vaatasin seitsmesi uudiseid... Sellist asja pole ammu juhtunud. Ja siis tegin veel kooliasju ja veel ja veel ja veel. Kell liikus aeglaselt üheksa peale...
Täiesti uskumatu.

Ja ma jõudsin isegi lugeda täna. Ma ei tea, ei julge ära sõnuda, aga asjad hakkavad oma madalseisust vist vaikselt väljuma. Seda on muidugi ainult rõõmustav teada.

Ja kuigi veel ei tundu elu sugugi roosiline, siis on vähemalt lootust...
Jah, lootust vähemalt on.

Ja see on peamine.
Jah.

Pühapäevane emotsioon

Sinu unenäod
House of games

tuhat naela puhast vaeva selga sööb
mõtlen sinust, ärkan keset ööd
tahan tulla sinu juurde
uinuks vesivoodil suurel
vajuks sinna ning ma ei ärkaks eal

läbi heki ma muldagi mekin, su aeda poen
seisan akna all ning mul on soe
tahan sätin sinu tekki, paitan pead
vastutasuks und sul mekin
tahan teada, kas on hea

sinu unenäod, suurel vesivoodil
need taevalikud, maalilised lood
sinu unenäod, saada kommipoodi
su unelmate prints, üks ruuge roos

unest sa joobunud, argisest loobunud, ärgates näed
paadunud maailma, paadunud hingi su ees
tahan sätin sinu tekki, paitan pead
vastutasuks und sul mekin
tahan teada, kas on hea

sinu unenäod, suurel vesivoodil
need taevalikud, maalilised lood
sinu unenäod, saada kommipoodi
su unelmate prints, üks ruuge roos

(Andke mulle andeks mu komme siia pahna üles toppida. Ma luban, et teinekord heastan selle oma järjekordse suurepöörase maailma kirjeldamisega. Jeevrait!)
Imal värk ju iseenesest, aga mis teha. Laul jäi meelde ja tekitas üleüldse arutelu, kellega tegu.

Kumbki ei võitnud:)

Erialastel teemadel...

A REPORT ON THE ARCHITECTURAL PART

In the beginning there were the cross and the circle
Then came cubes, stairways,
Windows, doors, balconies, colours
The cross and the circle disappeared
A little architect drove on the Nõmme Road
With his heart beating
Excited by a metal cube
Excited by a wooden cube
Excited by a black glass cube
Excited by a green stone cube
Red outer stairways, railings,
Grey-bluish metal of the roof
The whole white body
Full of power, beauty and elan
And the one afternoon
A GIANT CAT arrived
It screwed
The colourful stairwells
Round windows
Ventilation shafts, all toilets and saunas
It screwed the inhabitants
Lonely passers-by
A trolley-bus
A gentle cloud floating above the house
The Architect`s pencil
And the whole machinery
Called Dwellinghouse 54 Nõmme Road
And the trees kept looking
Kept looking
Looking
Looking
Kept looking all the time


/Vilen Künnapu/
translated by Karl Martin Sinijärv

Kurrrrnäuskas...

Tsiteerides klassikuid

Et mitte kasutada aega otstarbekalt (seda mul nagunii ju pole mõtet tehagi) ja et mitte teha interjööride jooniseid, siis otsustasin lihtsalt aega surnuks lüüa, kuna:

1) elu on üks paras pläust / Rax/

2) mu motivatsioon on lähiajaloo madalaim

3) mul on sügavalt kama, kuidas ma semestri ära lõpetan (sest kui kooliasjad kõik pekki keeravad, siis mul on endiselt veel miljon muud asja, mis mu tähelepanu endale nõuavad)

4) mul on sitt tuju

Aga kuna mul on kahjuks olemas selline rõvedus nagu südametunnistus, siis lähevad kasutusele kõik mõeldavad unetunnid, et oma projektid kõik korraga õigeks ajaks valmis saada. See aeg tuleb nii umbes pisut enne jõule.

Seega, kui ma uuel aastal kadunud olen, siis tõenäoliselt ma magan.
Magan talveund.

Ja suvel võite kuulda seda, mida ma sellest kõigest (koolist ja õppekavast ja erialast ja õppejõududest) arvan. Praegu veel ei ütle. Sest mul on ikkagi kuri plaan see plägamülgas täies pikkuses läbi kooserdada...

Öäk!

Unenägudest

Ma pidin hommikul (või noh, umbes nelja aegu päeval) pisaratesse ära lämbuma, kui ärkasin üles verisest ja surma täis unenäost. Mu ema suri.
Siiamaani läheb pilk akvaariumiks, kui see meelde tuleb.
Pool tundi kannatasin ära, siis helistasin ja küsisin, et kas kõik on ikka korras. Meil tavaliselt on selline empaatiline võime üksteise muresid ette näha.

Viimane kord oli siis, kui me Itaalias olime ja eelviimase päeva hommikul kõik pekki keeras. Bussijuht pani näkku ja lubatud Rooma kesklinna asemel pani meid kusagil lennujaamas maha (vahemaa umbes nagu Kohila-Tallinn)
Ja siis ema helistas, et kas kõik ikka on korras. Et ta oli eelmine öö mind unes näinud ja et mul oli kõik pahasti olnud. Raisk.
Mul tõmbas emotsioonid niigi lakke, kuna olin eelmisel päeval just suutnud end poolvigaseks teha ja lonkasin kolmesaja euro eest.

Ma loodan, et see on ainult emade võime näha lapse muresid ka nii kuradi kauge maa tagant.

Ei taha mõeldagi, mis juhtub, kui mulle ka selline ettenägemisvõime on antud. See tekitab meeletult ängistust...

Heino-leino:)

See, et ma siia viimasel ajal just väga tihti ei satu, pole küll laiskusest tingitud. Ma loodan, et teil jätkub piisavalt kannatust, et minu kuuvarjutusena ilmuvaid postitusi oodata.

Tänane hommik algas koolis järjekordse psühholoogia-loenguga. Teemaks isiksus, temperament ja enesehinnang. Gümnaasiumi psühho oli piisavalt sügav, seega täna midagi uut teada ei saanud:)
Endiselt olen puhastverd sangviinik (sangveinik? viinasangik?) ja veidi üle keskmise temperamentne. Teada kõik.
Ja siis algas tehnoseadmete loeng, kus maailma kõige igavam õppejõud räägib kõige igavamalt üldse. Onu on umbes 70-aastane ja loengu näited pärinevad kuumadest seitsmekümnendatest. Uuemat arhitektuuri ei poolda, üleüldse ei tea me millestki midagi ja kuidas kurat me küll juba neljandale kursusele oleme jõudnud (seda küsib ta umbes iga kord, kui ta on suutnud järjekordselt sõnastada küsimuse nii, et me mitte halligi aru ei saa...)
Ja tal on kombeks end korrata. Neljandat loengut järjest siis.
Aga jah!
Elu on üks kirjuvärviline sügisene vahtrapuu...

Ja see, et ma eile võisin põõnata kella kaheteistkümneni ja päiksekiired mu kõrvale voodisse pugesid, andis tükiks ajaks kasuliku laengu, et kõik oma tegemata tööd jälle järje peale upitada.
Aga upitama peab mitu korda ja vääga kõrgele...

Mina ja mu miljon tegevust/mõtet/meeleolu

Vot tuiskan jah ringi, kui tahan.
Ma pole oma toanaabrit reedest saadik näinud. Vahel juhtub nii, et terve nädal ei trehva. Lihtsalt kukub nii välja, sest mõlemal on oma elurütm ja tegevused ja inimesed, kellega muhedalt aega veeta.
Aga vahel ikka näeme ka üksteist. Kasvõi sel hetkelgi, kui järjekordselt oma seljakoti sisu vahetama lähen, et siis jälle tükiks ajaks kaduda.

Tegelt pole ma kellegi jaoks kadunud olnudki. Ma muidugi ei saa ajaülejääkidega teid pahviks lüüa, aga...
Sul on vaba hetk ja tahe kokku saada, mul on tahe. Ja küll ma selle vaba hetke ka siis leian:)

Päeva alguses olin tõeliselt kuri siilike. Hommikul oli vahehindamine ja kartuses hiljaks jääda tegin kõigi elu okkaliseks. Hindamisega läks kõik hästi ja ma loodan, et mulle mu kapriisid andestatakse:)
Ja öösel sain magada. Suures voodis ja suure teki all. Kaisus. Mmm...

Aga no selge siis. Selleks mõnusaks korraks kõik. Lähen ja säran siis edasi:)

Teadmatus on parem 2

Teate, et kui ma poleks läinud õppima arhitektuuri, oleks minust saanud lasteaia kasvataja?
Ei teadnud.
Ja parem ongi, sest te tõesti poleks julgenud oma lapsi minuga ühte lasteaeda panna.
Paidevei! Mul oli see endalgi meelest läinud juba oma kolm aastat, aga sellises vahvas loengus nagu suhtlemispsühho(loogia) tuletati seda mulle taaskord meelde.
Ja nüüd mängima!

Vot siis.

Teadmatus on parem

Tegelt ei ole midagi parem. Praen siin praegu omas rasvas, sest mul jätkus jultumust mitte peole minna.
Jah, kuigi mind tegelt oodatakse seal. Ja sisimas tahan niiväga seal olla. Aga ma ei saa. Ei saa. Sest ma lubasin seda iseendale. Ja mul nüüd tõepoolest kiheleb, sest ma ju ei saa oma lubadust murda. Ei.
Ja ma mõtlen nüüd ennast pooleks, mida kõike seal peol tehakse. Kas jonnist või pahatahtlikkusest või kadeduse tekitamiseks.
Ja ma ei saa neid mõtteid oma peast välja. Ma ei peaks ju muretsema. Ma tean, et pole põhjust.
Aga need närivad mul aju välja ja teevad haiget.

Ma olen nagu ajuhälvikust saabas, kes ei suuda olla ilma endale murede väljamõtlemiseta. Ja see tuleb mul küll superhästi välja.
Ise ka ei tea, miks ma käitun nagu käitun. Naine? Puberteet (järjekordne)? Armukadedus? Tähelepanupuudujäägid?
Kõik ja samas mitte ükski pole õige.

See on see asi, mis teeb mu peast sõgedaks ja paneb mõistusevastaselt käituma. See on see asi, miks ma suudan norskamisega harjuda, miks mulle meeldib, kui mul tekk pealt ära ahnitsetakse. Miks ma ootan nädalavahetuseti neid öiseid sõnumeid ja kui mulle aega ei pühendata, siis vajun endasse ja olen tõeline mossitav naine.
Ja samas on see ka põhjus, miks vaatan heldinult Talle silma, kui mulle valgeid(!) roose kingitakse; miks loen luuletusi ja salamahti neid ka ise kirjutan; miks naudin neid salajasi õrnushetki keset Vabaduse väljakut; miks ma suudan probleemideta kannatada ära kõik valusad nokkimised ja sarkastilised märkused; miks ma tahan, et ka mind aegajalt kuulataks ja märgataks; miks ma vahel võõraid naisi põletava pilguga vaatan.
See on asi, millest pole pääsu ja millest ma ei soovigi pääseda. Ma tahan, et see võtaks mind veel rohkem enda võimusesse ja lubaks mul end oodatud-vajatud-soovitud naisena tunda. Tahan näha seda kõikjal enda ümber.

Eriti aga tahan näha seda Sinu silmades.
Siis olen ma õnnelik.

Mittemidagieisaaaru

Mida põrgut?
Juhe on nii sõlmes, nagu vähegi olla saab...

Koolis käisin täna asjalikku asja tegemas. Vahehindamine oli. Järgmine nädal on järgmises aines. Elu oleks ikka nii igav, kui ma ei saaks öösiti üleval olla ja projekte valmis vihtuda:) Kui ma ei saaks hommikuti samas asendis ärgata, mis öösel maandudes jäi (mis muidugi võib tekitada põnevaid soenguliike ja valutama panna mõningaid kehaosi nagu näiteks kael), kui ma ei saaks küülikusilmadega hommikul uksest väljuda, kui hommikuste toimingute hulka ei mahu söök ja kuum kohv vaid energiajook - igav oleks siis ju!

Aga me eile mõtlesime hoopis, et aitab küll. Koolist siis. Hakkame hoopis lapsi kasvatama. Ja kusjuures, mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ma nõus olen.

Just.

oMFSeeHAKO

Kasutu oskus nr 233

Mul on ainulaadne oskus oma elu keeruliseks elada. Poleks ju vaja tegelt.
Poleks kohe üldse vaja käia koolis (ok, seda on tegelt vaja) ja samaaegselt lõbutseda tööalaselt kahes kohas (ühest olen lahkumas ja teises sisse elamas), siis veel Kuljuses keksimas käia, olla sealse halduskogu liige ja ka presidendikabineti liige ning kuhugi mahub ka kooli lõpetamine ja diplomitöö.

Ahjaa, eraelu ka...
Ahne, mis ma muud oskan öelda:)

Kes teeb palju, see ka jõuab palju...

Liblikat püüdmas

Keegi võiks mulle nüüd ajudoonoriks hakata. Mõtted on nii laiali viimasel ajal, et samahästi võiks kuldnokad mu tühja ajukolusse juba pesa ehitama tulla.

Kui mu kasulikku mõttetööd paberikuhjadesse ümber arvestada, siis oleks see umbes pisikese märkmepaberilipiku suurune.
Keegi äkki viitsib laenata? Mõistust ja püsivust näiteks.

Kasutu oskus nr 407

Ma suudan olla nädal aega ilma kohvita:)
Aga tavaliselt ma ei tee seda:) Milleks seda vaja? Ega mind asjata kohvihoolikuks ei nimetata.
Võõrutusnähud juba tekkisidki...

Eelmise nädala võib täiega "musta auku" saata.
Tõenäoliselt olidki kõik need ebaõnnestumised ja mittetoredad olukorrad tingitud kofeiini madalast sisaldusest minu veres. Jeevrait!

Põhjuseid iseenda saamatusele ja ülimale rumalusele leiab ju alati.
Eks?

PS! Kas teie teate, mida ma tegin neljapäeva öösel umbes poole kolmest kuni poole viieni? Ei tea? Noh, mina ka ei tea:)
Aga Tedre peatuse pingi peal oli huvitav ärgata...

Eriti ülbe hetk

Tulin töö juurde. Vanasse kohta siis. Mis ma avastasin?
Vahepeal on arvuti välja vahetatud. Kõik tähtsad lingid ja aadressid jalutasid rõõmsalt teise arvutiga minema. Vahva!

Aga see selleks tegelt.
Oluline on hoopis see, et sain oma eilsest kräunutujust üle. Ah et kuidas?
Läksingi teki alla ja nautisin pühapäevaõhtust filmi. Kuna mul oli siuke moss nägu, siis kohe mind kaissu ei julgetud võtta (äkki küünistan või nii...).
Aga nii kuradima hea oli, kui lõpuks ikkagi nurru sai lüüa, nii kaisus ja kaitstud kui vähegi olla saab...

Kassiks suudan ma kehastuda ainult sellistel kenadel hetkedel.

Elu on imeilus!

Kõik-saadetakse-põrgu-päev

Mul on täna kassiahastus.
Konkreetne värk.

Ma isegi ei viitsi viriseda oma kooliasjade pärast ega ka sellepärast, et...
Ah, ma ei taha.
Miks ma peaksin teid oma muredega koormama? Parem poen teki alla, võtan tassi kakaod ja ei tee maailmast väljagi. Olgu ta siis pealegi nii kiuslik ja raske, mind ta sealt voodist küll kätte ei saa.
Ehk veab ja mõne aja pärast saab kaissu ka...

Kes nädalavahetuse maha magas, see võibolla ei märganudki, kui ilus aastaaeg meil hetkel käsil on. Just see mitmekesisus ja pidev muutumine teebki ta nii ilusaks.

Sa teed õues rasket tööd, vananaistesuvelikult soe tuuleõhk ajab sul juuksed lootusetult sassi ja sa tõstad silmad, et taamal kõrguva metsa mitmekesiseid värve imetleda... Ja sa armud. Armud sellesse päikselisse päeva ja sügisesse ja tema värvidesse ja neisse lahkuvatesse linnuparvedesse ja lehehunnikutesse ja kastanitesse ja sügiskündi tegevatesse traktoritesse. Ja oled õnnelik, et su kodumaa parasvöötmes asub:)

Nädalavahetuse sügisidülli mahtusid ka lehmad. Ja hetk, kui padulinlane lauta sattus. Kopsepuhastav virtsahais tahtis neiukese ära tappa...
Masendavalt naermaajav.

(Asjaolu, et piim ei ole tegelikult nt Selveri toodang, vaid pärit siiski lehma seest, võib üsna traumeeriv olla jah...)

Eriliselt tavaline

Esimene päev uues töökohas:)
Kiire on!

See nädalavahetus, kui mul magada lasti:)

Aga loomulikult pidin ära kasutama olukorda, et maale ei olnud vaja kiirustada ja erilisi plaane selleks kolmeks päevaks polnud.
Muska oli ainult minu käsutuses.... Mmm!

Laupäevaks plaanisime küll neiudega objektikülastuse. Aga kui ma kell 13 silmad avasin ja kuulsin, et vihma sajab, ma isegi ei vaevunud kätt tõstma, et kellelegi helistada. Aega ju küll! (Jah, umbes järgmise nädalani, siis peab olema juba mingid esimesed mõtted paberil... Naljatilgad! Mul pole üldse mõtteid, isegi mitte kõige elementaarsemate küsimuste kohta. Kooliasjade peale pole ammugi aega mõelda...)
Ühesõnaga, kleepisin oma silmalaud jälle kinni ja keeldusin end sooja teki alt välja vedamast. Läks õnneks.
Viimaks suutsin kella nelja paiku oma õunapüreestunud luud jälle ritta seada ja padjanäo õue vedada. Oi kurat, kui ilus ilm oli! Päike paistis ja see kuradima vaher, mis seal otse keset teed laiutab, oli nii ilusasti kuldkollaseks ja veripunaseks värvunud... (Sügis äkki? Ei usu...)
Peale sööki suutsin hetkeks olla produktiivne ja paar kooliasja veidi paremini organiseerida ja siis tuli jälle väss. (Läbiv teema vist)
Umbes üheksa paiku helistati. Ja kutsuti jooma. Oi üllatust.
Igatahes selle tegevuse tulemusena lõptasime oma õhtu von überblingenis... Suure draama pealtnägijatena.
Korjasime siis sõbra südamekillud põranda pealt uuesti kokku ja tekiilaaurude saatel lõpetasime peo Staabis. Kell oli märkamatult kuus saanud...

Lõpuks ootas jälle pehme voodi. Kell 11 lubasin kooliasju tegema hakata. Valetasin. Täiesti süüdimatult ja kahetsustundeta:) Kell oli nii mõnusalt kolm, kui viimaks horisontaalasendi vertikaalse vastu vahetasin. Lihtsalt uskumatu unekas jätkus muidugi kuni tänase hommikuni, kui mul oli vaja kooli minna, aga ma kuidagi üles ei suutnud tõusta.

Aga see selleks. Paistab, et enamik tuttavaid lausa kohutaval kombel laisklesid nädalavahetusel...
Mina kaasa arvatud.

Aga kas ma ütlesin juba, et see oli üle tüki aja parim nädalavahetus? Naerda sai, kurvastada sai, lohutada sai, kallistusi sai, magada sai, pidutseda sai, tantsida sai, puhata sai...
Ühesõnaga - parim.
Aitäh muskale!

Tegelikkus

Midagi ilusat ja südamele...
Need sõnad ja see hetk ja lähedus ja kallistused ja suudlused...

Selliste hetkede nimel oleks vist nõus ükskõik kui kaua istuma ja ootama. Päev võib olla täielikult p***ekukkunud, vanatädikesed võivad lõputult trollis su varvastel talluda, poemüüja kiirus võib olla oluliselt aeglasem kui tatiklimbi venimine mööda seina, mingi ajuhälvik võib sind vabalt bensiinivirvendusega poriloigust läbi sõites kõrvatagusteni märjaks pritsida, tööandja võib vabalt oma pereelulisi puudujääke su peale karjudes välja elada, õppejõud suudab küsida just selliseid küsimusi, et end täieliku lambana tunneksid.
Aga see ei heiduta.
Sest kohe saabub õhtu ja sind ootab üks soe naeratus ja kallistus. Sa võid täiesti suvalisel hetkel Talle kaissu pugeda ja lihtsalt olla.
Lihtsalt niisama.
Arutada igapäevasündmusi või rahulolust hoopiski vaikida, lugeda raamatut ja itsitada maailmakirjanduse üle, vaadata kõige igavamat filmi ever, aga seda mitte tähele panna, kuulata koos head muusikat ja kaasa laulda ka sõnu teadmata, teha padjasõda ja üksteist niikaua kiusata, kuni üks veidi haiget saab, kõdistada, silitada Ta juukseid, lasta end masseerida, kuulata Ta kaisus olles südame tuksumist, arutleda poliitilistel teemadel ja teaduslikel teemadel ja erialastel teemadel ja harukordsetel teemadel ja suhteteemadel ja tulevikuteemadel, rääkida värskemaid anekdoote ja väsimusest ohjeldamatu naermiseni jõuda.

Lihtsalt olla ja tunnetada.
Lähedust.
Kehasoojust.
Armastust.

Kaks teadusuudist

Pärinevad horisont.ee leheküljelt.
Sellel lehel tasub üldse silm peal hoida, kui teadus vähegi huvitab.
Tarkust sisaldab ta palju:)

Kahanev kilogramm

Teine silm loeb teisiti


...

Vihma trotsides...

Üks ülesanne lubatakse rahulikult edasi lükata ja teine samasugune istub kohe uuesti selga... Hmm. Tundub, nagu ma oleksin elus.
Ja vajalik.
Ja rõõmus selle kõige üle.

Ja kohe, kui mu kontori akna taga kuused jälle otseks lükatakse, läheb äkki peapööritus ka mööda. Täna on ikka rõveproduktiivne päev olnud. Ning kui ma iga päeva esimest loengut maha ei magaks, saaksin ehk veel targemaks ja saaks veel rohkem ringi tormata...

Aga ma olen rahul. Sügis on ilus, teate. See vihm on nii lohutav... ja poriloigud, kuhu tahaks sisse hüpata (ja põlvist saadik auku ära kaduda. Eestimaa asfalt, ma ütlen) ja pühapäeval rongijaama sõites nägin tee ääres üleni sügisvärvides puud...
Ning õunad. Ja see mesi, mis venna käest talve hakuks varutud sai, läks üleeile juba käiku;) Kuigi muska profülaktilised-kulinaarsed katsetused on rõvedad, ei jäänud ma tänu temale siiski rohkem haigemaks. Atehh!

Oh kurat! Mingi nostalgik vist.

Veel lühemalt kui muidu

Kokkuvõtet meie reisist võite lugeda siit. Ma ei hakka ise sellega jamamagi.

Mul on lisada ainult üks pildike:)





Hehee!

Grazy hair moments

Siin Tallinn!

Et ma siis jah olen tagasi.
Nii kuradi neetult palju oleks rääkida ja nii kuradima vähe aega on olnud viimasel ajal. Teate.
Järjekord algab sõnadega Itaalia ja baila-baila ning teoreetiliselt seal kusagil keskel on ka kool ja töö ja uus töö ja kodu ja külmetushaigused ja püsiv peavalu ja uni ja muska ja kesteabmisveel ning kogu see krempel lõpeb mõistega "interneti mitteolemine minu arvuti läheduses". Ja selle viimase asja taha ongi minu kirjutamistuhin peitunud.
Lihtne!

Kannatust siis, varsti juba ehk ka pikemalt jälle...

Lulli lööma!

Sel ajal, kui teised koolis juba tööd rebivad teha, lähen mina puhkama...

(PS! Mulle pakuti just hetkel lisaraha teenimise võimalust. Ja pakkumine oli nii kuradi ahvatlev...)

Et siis puhkama. Itaalia!
Jaa, ma sain öö jooksul lõpuks oma aruanded valmis ja pool 2 alustasin ka kohvri pakkimist:) Ma olen üleüldse öösiti palju produktiivsem. Ühesõnaga, poole 5ks oli asi põhimõtteliselt koos.

Ja nüüd, poole tunni pärast istun taksosse ja vuran lennujaama. Kadestage nüüd!
Nädala pärast trehvame jälle.

Lehva-lehma!

Mõistus-mõistus, tule koju:)

Ei-ei, ma lihtsalt ei suuda õppida oma vigadest. Millal küll minule lõpuks kohale jõuab, et tühja kõhuga ei tohi jooma minna?
Lammas. Tõsiselt.
Igatahes ühikatuba 405 on näinud kõikvõimalikes versioonides mind.
Ja eile nägi kõige koledamat.
Aga mis sellest. (Mul on lihtsalt kahju nendest inimestest, kes mind eila kantseldasid, muud midagi)

Ma nüüd asjatan edasi:)

Rihm on maas...

Nagu oleks maratoni jooksmas käinud.
Või nagu oleks paar ööpäeva kokku sulanud, vahepeal magamata
Või siis seksuaalkasvatuse kolmetunnises praktikatunnis aktiivse osavõtu eest õppejõult kiita saanud...


No kuidas sa istud kontoris, kui silmad vajuvad iseenesest kinni, kõik kohad valutavad ja peeglist vaatab vastu üks loppis nägu, sinised rõngad ümber silmade?

Tõsiselt väsitav nädalalõpp. Ja oleks ma siis eile mingi meeletukaua üleval passinud. Vajusin mingi südaöösel niimoodi ära, et ei jõudnud isegi hambapesuni.
Esimest korda saabus kontakt maailmaga kell 5...
Käisin siis hambaid pesemas ja kobisin tuttu tagasi. Ja plõks! Jälle must auk.
Uuesti kohtusin maailmaga kell pool kaheksa ja siis ei olnud enam võimalik edasi magada, sest juuksesassiajamisvõistluse juhtiv maailmameister oli minust jälle üle käinud ja peegelpildile kirja jätnud, et ma võiks end ikka ilusaks teha...
Võtsin ta nõud kuulda.
Või õigemini proovisin, sest sellise unise näoga ei anna ikka eriti midagi teha. Peale juuksepesu ja fööni sõbralikku abi (ja abi oli mul vaja, sest peale külma veega juuksepesutoimingut olid ajusagarad pisut jääs) nägin juba vähemalt inimese moodi välja.

Aga mida kauem ma siin arvuti ees istun, seda rohkem lössi ma vajun. Nagu pooltühi jalgpall...
Hea vähemalt see, et tuju ei ole kehalise nõrkusega eriti kooskõlas.

Eks ma siis "oksendan" siin edasi.
Mõttetöö on täna täpselt selline...

Päev, mis algas nullidega

Lepime praegu kokku, et praegusel juhul hakkame uut päeva arvestama südaööst eks. (Kuigi ma ise olen endale alati selgeks püüdnud teha, et uus päev algab siis, kui ma vahepeal magada ka olen saanud. See tähendab siis seda, et minnes magama öösel kell pool 3, on endiselt veel eelmine päev. Jah, ma tean, et olen napakas...)
Ühesõnaga, olin maganud juba mingi elukaua, kui lõpuks mõned minutid peale südaööd sisse astuti. Ja üles aeti. Selle vastu mul muidugi ei olnud midagi, sest laual ootas veinipudel ja mangus avamist.
Viskasin Une-Mati uksest välja ja valmistusin öiseks vestluseks. Tõotas tulla pikk õhtu...
Pooleteise tunniga olime veinipudeli sisu ära tarbinud ja jutt hakkas juba üsna uniseks muutuma. Aga no ega mina ju õigel ajal juttu lõpetata ei oska...

Selle asemel, et päev lõpetada ilusti ja rahulikult, suutsime palju üksteisele kurjasti öelda. Hommikul oli peavalu. Tõenäoliselt nii veinist kui pisaratest...
Ja sisemusse jäi halb enesetunne. Kohe väga halb.

Aga kuidas ma ka oma tegusid ei kahetse, paremaks see ikka enam midagi ei muuda. Jääb vaid loota teisepoole mõistlikkusele. Ma ju proovin olla hea. Tegelt ka!

Andesta...

Alates trollipeatusest kuni ühikani oli terve tee vihmausse täis.

Äää...

Lammas all paremas nurgas. Või siis igal pool...

Et oma kurvatuju pisut putitada ja päris kindlasti kohe mitte tööd teha, kolasin veidi jälle huumorilehekülgedel ringi. Selle tulemusena jalutab nüüd arvutiekraani allservas üks vahva lambake ja teeb asju...
Oot, ta pissis hetkel Start-nupu peale ja keeras nüüd tuttu...

Hmm, meelelahutus missugune:)

(PS! Umbes poole tunni pärast võib ta teid oma mõttetu sibamisega juba närvi ajama hakata...)

Seesuur et...

Tunne, et ma tegelen ikka õigel alal, ei ole just eriti tugev (aga üks pisike hääleke seal sisimas karjub "Jajaaa...". Mine võta kinni, ehk isegi räägib tõtt)
Tunne, et ma kevadel lõpetama hakkan, alles kasvab minu sees ja üha kindlamalt ta juurdub.
Tunne, et meil algas taas trennihooaeg, on vastuvaidlematult selge, kindel ja "tunnetatav".
Tunne, et seekordne ainulaadne suvi hakkab vaikselt otsa saama ja enamikel inimestel on juba saabunud sügisenukrus, on samuti veenvalt kindel.

No mis ma oskan ikka öelda. Täna on minulgi moss peal.
Vahin siin nukra näoga arvutit ja ootan, et ta taas midagi naljakat ette võtaks (sest temaga saab ju alati nalja!).

Ja hommikul oleks tahtnud veel tunde veeta seal sooja teki all, Tema kaisus, lihtsalt nurruda ja argipäevast mitteüldse välja teha. Isegi und ei olnud hommikul, oleks soovinud (nii väga oleks soovinud), et see hetk ei lõpeks ja et aeg seisma jääks. et kummalgi ei oleks kiire ja saaks rahulikult kuulata Tema hingamist. Või kasvõi tasast norskamistki. Aga ei.

Sellistest tujudest ei saa ma tavaliselt kergesti välja, kas teate. Nad muudkui tiirlevad ja tiirlevad mu sees, kuni lõpuks väga emotsionaalse väljundi leiavad. Ahh...

Tehke mulle pai (võib ka mõtteline variant olla). Ehk läheb kergemaks ja mul ei teki õhtul soovi maailma eest padja alla peitu pugeda...

Vihi metsade vahelt

Mulle meeldib mu kodumaa.

Sügisese õhtupäikese käest pai saanud rukkipõllud ja pajuvõsa, mille taga kõrgub kuusemets ja rapsipõld ja hilised võililled ja kruusateed ja üksinda kurvastavad lagunenud talumajad...
Või lumehangedesse mattunud lagendikud, heinakõrred lumest välja turritamas ja liivatamata teed ja madala õhtupäikese käes sätendavad tontlikud puud ja see looduse seiskumine vahetult enne päikesetõusu ja jäälilled ja punased pihlamarjad...
Või siis hoopis kevadelõhn ja õrnalt heleroheliste lehepungadega kaetud kased ja päike, mis päeviti soojalt põsele pai teeb ja viimased öökülmad ja esimene kirju liblikas...
Või hoopiski kuum suvepäike ja puhkus ja võimalus, et viljapuuaias ringi käies iga puu või põõsa otsast midagi suhu pista on ja valged ööd ja tähed ja aurav asfalttee peale hoovihma...

Vaheldusrikkus ja pidev muutumine.
Sellised sõnad kangastusid mulle seal raudteeülesõidul...

***

Minu nädalavahetuse arvele jääb siis seekord kaks raamatut.
Bram Stokeri "Dracula", mille kohta palju kuulnud ja mille filmiversioone korduvalt ka näinud olin, mida aga raamatuna kordagi läbinud ei olnud. Nüüdseks siis see ka tehtud ja raamatuga väga rahule jäänud. Peale "KK" lugemist tundub küll iga raamat praegu lihtne olevat:)
Ja laupäeva õhtul võtsin end veelkord kokku ning üldises lugemistuhinas läbistasin Saul Bellow` "Püüa päeva". Ja teate? Üle tüki aja tekkis tahtmine teha ääremärkusi. Tõeliselt mõnus...

Et siis - carpe diem!

Palve

Palun jätke täna mu telefon rahule:)
Ta on niigi suremas ja mul seisab ees veel kolm päeva ilma laadijata. Sest üks tarkpea unustas selle endale kotti pista...

Aga teate mis. Mul ükskõik tegelt.
Kodu ootab jälle...

Ahniionsiislood:)

Ma võiks varsti vabalt selle Viktori ära kägistada... Tegelt ka! No kaua võib üks asi olla ja mitte olla ja jälle olla, et siis jälle mitte olla. Netiühendusest on siis konkreetselt juttu:)

Jaa, Viki on meil siin netigeenius. Tema haldabki ühika netivõrku ja tavaliselt blokib su lihtsalt ära, kui U-Popis lugusid kuulad. Jah.
Muide, kui sa temaga rääkima pead, siis varu aega ja närve, sest vene-eesti pudikeelest on tavaliselt raske aru saada. Ja mismõttes sa ei saa aru sellest tehnoloogiatermineid täis mulinast, mis sulle tavaliselt telefoni kaudu kõrva tungib? Eriti rumal ikka...

Aga mis tast enam... Lihtsalt närvidele käib pisut.
Teeks ükskõik mida, kui vaid teaks, millest kasu on. Ma ei saa ju niimoodi elada. (Jah, minu elu sõltubki internetist. Mina olengi see, kes sureb peale netiühenduse kadumist lihtsalt ära...)

Ei, tegelt ka.
See ei ole normaalne.

Lõpp

Võite mind õnnitleda.
Sain hakkama selle suve suurima väljakutsega - "Kuritöö ja karistus" sai läbi. Viimaks. Ma ikka tükk aega mõtlesin, et miks ma seda küll lugema hakkasin. Jah.
Sel ajal, kui teised seda gümna ajal lugesid, idioodistusin mina. Ehk siis lugesin Dostojevski teist suurteost - "Idiooti". Ja siis sellel suvel oli tuju täpselt selline, et minagi peaksin "KK" läbima...

Oli ikka paras ajuloputus, ma ütlen. Ja ma isegi ei tahaks seda heade sõnadega kirjeldada.
Gümnas ma kaifisin seda, kui kirjanduse tunnis pidime tegema romaanidest kokkuvõtteid ja leidma selle peamise mõtte. Ja mulle meeldis raamatutesse teha ääremärkusi... (Seekord pliiatsiga käsi kohe kuidagi ei tõusnud)
Ma oleks nõus ka seda romaani uuesti läbi töötama põhimõtteliselt. Kui vaja oleks. Aga antud hetkel ei ole ja ei teegi. Andke andeks, te suured kirjandushuvilised, aga antud romaan jättis liiga palju rahutuid mõtteid endast maha.
Minu niigi ühiskonnakriitiline mõtlemine sai tõsise üledoosi. (Ma vajan vist rohkem positiivseid raamatuid)

Kui ma "KK" teisipäeva õhtul lõpetasin, langes raskus nagu turjalt. Ei olnud lihtne.

Väga raske oli. Aga läbi sain. Ja olen õnnelik.
Võtan nüüd järjekordse suurteose käsile ja jätkan magusas piinlemises:)

Sest teate. Tegelikult on lugemine ikka hea. Ja ma tänan taaskord nii kirjalikult kui mõtetes Noorat, kes meile oma kurja pilguga meeletuid raamatute nimekirju koostas ja julma järjekindlusega lugemust kontrollis. Kui ma poleks saanud seda lugemise-kasvatust, kes teab, milliseks rumalaks saapaks ma siis jäänd oleks...
Jah.

Ralli

(Eile vaatasime jalkat. Telekast. Ma nean maapõhja seda hetke, kui teatati, et meil on trenn ja piletid mängule, aga siis ilmnes, et ikkagi ei ole trenni ja siis ei olnud meil enam ka pileteid, sest jõudsime need juba uuesti tagasi anda. Urr. Nii heast mängust jäime ilma. Eesti võitis Andorrat 2:1. Viimaks ometi väravad...)

Aga üldiselt jooksen ma ajaga võidu:)

Varsti algab jälle kool, teate. Ja enne seda on vaja ainult miljoni asjaga ühele poole saada. Edasine tegevuskava oleks ka vaja läbi mõelda;) Aga selleks küll kahjuks aega ei jää. Juba mul on sada asja ees ja kallite inimeste peale enam aega ei jäägi. Õnneks praktikatega hakkab nüüd asi ühele poole saama juba. Üks nendest oligi mu viimase aja mureliku näo põhjustajaks, nüüd on see ka klaaritud. Ja asi edeneb. :)

Ja ma kavatsen endiselt kooli kõrvalt tööl käima hakata, pluss veel täis kohaga kuljuslane olla ja kõige tipuks veel diplomitööd kirjutada...
Ajast jääb ilmselgelt puudu, aga mis sest. Mulle meeldib mu elu ja siiani olen suutnud mõistlikult oma aega planeerida. Ööpäev on ju 24h ja üks tõeline aktivist kasutab sellest igat sekundit produktiivselt. Hehee.

Aga täna on selline tornaado-tunne. Hommikust saadik lennus olnud, mingil hetkel ka 24 m kõrguse maja otsas vaadet imetlemas käinud ja soojakus paberikaustade sisse ära uppunud. Nüüd omas kontoris ja töödekuhi aina kasvab. Ei teagi, millal täna koju saab...

Aga õhtul näen jälle muskat.
On ju tujutõstev tegur või mis:)

Äraaetud hobused lastakse maha

Üks paljudest toredatest mõtteavaldustest, mis mulle möödunud nädalavahetust meenutama jääb. Intellektuaalide kodu, ma ütlen:)
Aga kodus oli tõeliselt hea ja värskendav olla. Nohu, mille ma sealt muidugi endale külge suutsin korjata, ei ole nii hea, aga see on pisiasi. Kõiki neid vahvaid hetki seal kasvuhoone juures jäävad meenutama paljud head naljad ja pisarateni naerdud tarkuseterad. Mul on tõeliselt vahva pere, teate.

Minu superema on tüüpiline (mittemeeleheitel) koduperenaine, kes on alati ja igas olukorras oma võsukeste üle uhke ja ülihoolitseval seisukohal. Ja paps on nagu meessoost ja vanem versioon minust. Jäärapurikas, kes teab kõige kohta kõike ning kellele meeldib oma teadmisi jagada. Alati.
Õde on aktiivne noor emme, kes sahmib kõikjal ringi, kasvatab erilist masuurikat ja saab kõigega hakkama. Ka teistele pindakäimisega muide:)
Vennad on erilised fruktid jah. Jüri on muidugi nüüd avastanud, et ka rahulik elu eksiteerib meie maailmas. Tõenäoliselt peame selle eest tänulikud olema Melenale.
Ja Pets muidugi on Pets. Sellelt pere osalt pärinevad muidugi värskeimad uudised, aga jäägu need esialgu meie perre. (Kes teab, see teab)

Ja kodus saab alati naerda. See on parim ravim linna- ja töötülpimuse vastu. Maal käin ma puhkamas. Aktiivselt küll, aga ikkagi puhkamas.

Ma olen oma pere üle meeletult uhke ja õnnelik:)
Jah.

Eksole...

Ja kohe siis, kui peavalu pisutki mõistlikumaks muutub, suudan ehk paari sagarakest oma ajus niipaljugi liigutada, et siia paar asjalikku rida kirjutada. Või umbes nii.

- *** küll! -

Seniks head reedepäeva kõigile! Jah.

*Vali suvalises järjekorras kolm roppust


Parandused kell 13:42
Ja jälle kord loksub elu ise vaikselt oma õige koha peale. Oleks ma terve see aeg siin ainult närveldanud, oleks ma varsti ataki saanud vist. Aga üle tüki aja oli mul kannatust oodata ja elu tasus selle eest heldelt. Aitäh!
Võta nüüd peavalu ka ära, eks:)


Parandused kell 16:18
Ja isegi plussi sain täna kirja. Olin nii kena ja aitasin kaks välismaalast Kopli trammi peale. Nad ei olnud väga kindlad, kas number 2 trammiga ikka saab Baltasse. "Saab küll," kinnitasin neile kena naeratusega. Nad olid kohe nii õnnelikud. Ilusad olid nad muidugi ka:) Ja siis olin ise ka nii õnnelik, et pärast trollis ainult ühe vanaema ja kahe superväänikust lapselapsega võitlema pidin, et oma peatuses ikka väljuda saaks. Ahh, elu on vahva:)

Ja nüüd neljakümne mintsa pärast rallitan koju.

Nurr

hullu koera trahteris
kaktusviina pudelis on peidus mälestused
häälest ära klaveril
mängib ühesilmne vana mees
ta laulab üht laulu
mis mulle on tuttav
kui preeriatuul

kui kõik lahingud on peetud
laibad sõjaväljalt veetud
ellujääjad kogunevad siin
kui ka vaibub sõjakära
selle eest ei joosta ära
ravib meie haavu kaktusviin

põlend püssirohuga
langend sõbra verega on määritud mu poncho
lõbunaiste naeruga
veel ei suuda harjuda sest siis
kui silmad pigistan kinni
taas kangastub sõjatandri õud

kui kõik lahingud on peetud
laibad sõjaväljalt veetud
ellujääjad kogunevad siin
kui ka vaibub sõjakära
selle eest ei joosta ära
ravib meie haavu kaktusviin
/Terminaator "Kaktusviin"/

See laul on mind kummitanud juba terve nädala. Ei teagi, kas põhjus on selles, et pühapäeval kaajotist tagasi sõites Termikas just seda laulu laulis või siis selles, et meil ühikas üks selline sarnase nimega asi laua peal seisab:)

Jah.

Ja veelkord jällenägemisrõõm:)

Ja siis veel lugu, mille kunagi kahepeale välja mõtlesime. See oli vahva. Ehk siis kahe pea mõtted Villu sõnastuses. Ma loodan, et Sa ei pahanda:)

(Vot selliste asjadega tegeldakse öösel kell 1. Sest pealkiri oli ju asja pärast just selline valitud. Paranda mind, kui valesti mäletan...)


Kell oli üks öösel

Kell oli üks öösel. Mööda kitsast ja pimedat tänavat komberdas alasti mees, longates paremat jalga. Ta oli ilmselgelt purjus, tuikus ühest tänava äärest teise ning lisaks kusagilt peksagi saanud. Mehe käed ja jalad olid lõhki, silmaalune sinine ning naeratusest puudusid mõned hambad.
Hetkeks mees peatus ja heitis selja taha kartliku pilgu. Ta kuulis seal tasast krabinat ja nägi, kuidas kellegi tume vari üle tänava prügikasti taha libises. Veel mõne hetke seisis mees liikumatult paigal, kissitades silmi prügikasti poole, ent mingit liikumist seal enam ei toimunud. Kandes hoolimatult nähtu oma purjusoleku arvele, jätkas mees komberdamist, otsides seintel tuge, kui äkitselt kostus tema eest automootori mürinat ja tulede valgus suunati talle näkku. Kattes silmad käega, üritas mees masinat näha, ent tulutult. Nad seisid seal tänaval, auto ja mees, mõned sekundid teineteise vastas, kuni auto järsult, kummide vilinal, mehe poole kihutas.

* * * *

Kell oli üks öösel. James istus oma neljanda korruse korteri rõdul ja nautis sigaretti. Ta pahvis suuri suitsurõngaid üles tähtede poole, mis nõnda kirkalt pilvitus taevas sirasid, ning jälgis, kuidas need järjest kõrgemale tõustes olematuks muutusid. Päev oli lõppenud nii täiuslikult. Ta oli käinud sõpradega ööklubis, ajanud taga mõnd seelikut ja ühe sellise ka oma kleepuvasse võrku püüdnud. Neiu sulas tema käes kui vaha, ta oli kõigega nõus ning nii vedaski James tüdruku oma neljanda korruse korterisse, kus armatses temaga kogu ülejäänud õhtu. Viimaks jäi neiu magama ja James läks rõdule suitsu tegema.
Järsku kuulis ta all tänaval hääli ning upitanud ennast üle rõduääre, märkas James seal alasti meest. Too lonkas paremat jalga, tuikudes ühest tänava äärest teise. Mees oli silmnähtavalt purjus ning Jamesi arvates ka kusagil peksa saanud, kuidas muidu seletada mehe verist nägu ja lõhkiseid käsi. Ja ülevalt rõdul tundus, et ka silm oli siniseks löödud.
Jamesi üllatuseks mees peatus järsku ning pöördus aeglaselt ringi. Ka Jamesi pilk liikus alasti mehelt pimedusse. Hetkeks tundus talle, et keegi jooksis üle tänava prügikasti taha peitu, kuid oli pime ning James kandis selle lihtsalt väsimuse arvele.
Ka alasti mees ei teinud sellest välja ning hakkas edasi komberdama, kui järsku kostus tema eest automootori mürinat. James nägi autot alles siis, kui tolle esituled süüdati ning pimestav valgusvihk alasti meest pimestas, kes kaitseks käe silme ette tõstis.
Jamesi süda hakkas kiiremini taguma ning ta tõusis püsti, et paremini näha. Järsku kihutas auto kummide vilinal alasti mehe poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Just mõned minutid tagasi oli Alan märganud pargis alasti meest, kes koledal kombel tuigerdas. Lihtsalt põnevusest ja uudishimust hakkas ta vaest joodikut jälitama ning nüüd olidki nad jõudnud ühte pimedasse ja kitsasse tänavasse. Tänava ääred olid täis prügikaste ja sealt välja pudenenud prügi lendles kerge tuule mõjul teel. Alan oli täheldanud, et too mees polnud asjata alasti - teda oli julmalt pekstud. Muidugi võis ta ka kukkunud olla, kuna mehe nägu ja käed veritsesid ning ta lonkas paremat jalga, kuid miks oli ta siis alasti?
Järsku Alan ehmus. Ta oli komistanud plekkpurgi otsa ning tekkinud heli kuulis ka mees tema ees. Too pöördus ja jäi kuulatama. Kartuses, et joodik võib teda märgata - ja suures hirmus ka rünnata - jooksis Alan kiirelt üle tänava ja peitus suure prügikasti taha.
Õnneks joodik ei märganud teda ning hakkas edasi astuma, kui järsku tardus ta paigale. Alan kuulis automootori mürinat ja selleks, et näha, pistis pea prügikasti tagant välja. Samal hetkel lülitati sisse auto tuled ning ehmunult tõmbus ta tagasi. Raskelt hingates kuulatas Alan automootori mürinat ning järgmisel hetkel kostus kummide vilinat.

* * * *

Kell oli üks öösel. Rudolf istus oma tumepunases Jeepis ja ootas. Ta ootas Ralphi. Mr Blackbird oli andnud korralduse Ralph ära koristada, kuid enne seda teda mõnitada. Ta laskis oma meestel Ralph rajalt maha võtta ning läbi peksta, seejärel ta alanduseks paljaks koorida ja kodu poole saata.
Mr. Blackbird teadis, mis teid Ralph koju minemiseks kasutab ning pani ühte kõige pimedamasse lõiku sellest valvama tema - Rudolfi. Rudolf pidi vaese mehe lõplikult kõrvaldama. Nii ta ootaski oma tumepunases Jeepis, kuni Ralph viimaks tänava lõpus välja ilmus. Too tuigerdas mööda tänava ääri talle lähemale ning Rudolf taipas, et alkohol oli oma töö teinud. Lisaks märkas ta, kui ägedalt oli vaene Ralph läbi klohmitud: käed ja nägu verised, silma all sinikas ning Rudolf võis kihla vedada, et ka mõni klahv ta suust on puudu. Rudolfi suu kõverdus õelaks irveks.
Järsku Ralph peatus ning heitis pilgu selja taha. Kas ta kahtlustas midagi? Jälginud pisut pimedust hakkas Ralph tema poole edasi tuigerdama. Nüüd oli Rudolfi hetk, ta käivitas automootori. Ralph otsekui tardus ning jäi tema poole vahtima, kuigi ta ei suutnud kohe kindlasti selles pilkases pimeduses midagi märgata. Nüüd lülitas Rudolf sisse auto tuled ja nägi, kuidas Ralph käe silmade kaitseks näo kohale tõstis. Siis andis Rudolf gaasi ning kihutas kummide vilinal Ralphi poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Mr Blackbird istus oma kabinetis, suures ja pehmes nahktugitoolis, pahvis mõnuga jämedat sigarit ning jõllitas tuimalt must-valget monitoripilti, millel jalutasid inimesed kaardilaudade vahel edasi-tagasi. Jah, mr Blackbird omas kasiinot.
Kuid see, mis toimus ekraanil, ei huvitanud teda üldse. Ta teadis, et just sellel kellaajal leiab oma otsa Ralph. Blackbird ei sallinud teda kohe kuidagi. Ralph oli mees, kes pettis Blackbirdi ning röövis temalt peaaegu kolm miljonit dollarit, kuid ta läks ahneks ja jäi vahele. Ning mr Blackbird oli teda veel usaldanud!
Saades teada, et just Ralph on see, kes teda röövib ja talle kahjumit teeb, organiseeris Blackbird tollele peo ühes kõrtsis. Samas saatis ta kaks tüüpi kõrtsi lähedale valvama, et nad pidulist siis korralikult peksaksid, kui viimane koju hakkab minema, ning lisaks andis karmi korralduse mees alasti kiskuda.
Veel ühe mehe pani ta Roosi tänavale valvama. Rudolfi, mehe, keda mr Blackbird täielikult usaldas ja ta teadis ,et see mees teda ei peta. Too pidi Ralphi elunatukese lõpetama ükskõik, mis viisil - seda mr Blackbird ette ei dikteerinud.
Ja nüüd istus mr Blackbird oma mugavas tugitoolis ning kujutas ette, kuidas Ralph, see vastik ussike, mööda pimedat tänavat komberdab, läbipekstud, verine ja täiesti alasti ning kusagil seal pimeduses passib Rudolf. Ta käivitab auto ning Ralph tardub paigale.
Mr Blackbirdi suule ilmus rahulolev irve. Ta kujutas ette, kuidas tuledevihk Ralphi pimestab ning siis kihutab Rudolf, kummide vilinal, tema poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Surm oli juba viisteist minutit majakatuste kohal tiirelnud, kuid ta ei leidnud seda õiget tänavat. Ta oli hiljaks jäämas, ta oli paanikas. Surm ei suutnud ette kujutadagi, mis saab siis, kui ta hiljaks jääb. Mis saab, kui ta ei jõua hinge vastu võtta?
Aegamisi hakkas Surm juba väsima ning närvipinge muutus talumatuks. Tema kondised peopesad muutusid higiseks ja vikat, see mõttetu aksessuaar, hakkas käest libisema. Ning viimaks jõudis ta kohale. Surm küürutas katuseäärel ja vaatas alla. Seal ta oligi, too hing, kelle pärast ta oma närvirakke pidi kulutama.
See vaene hing komberdas, paremat jalga longates, ühest tee äärest teise, ise ihualasti, käed ja nägu lõhki. Ausalt öeldes hakkas Surmal mehest lausa kahju. Ei, mitte sellepärast, et ta surema pidi - see on ju õnnistus igale inimesele maamunal - vaid seepärast, millistes tingimustes ta seda tegema pidi. Meest oldi pekstud ja mõnitatud. Surm lootis, et kord saab ta selle külmaverelise hinge, võimalikult kiiresti.
Ainus, mida Surm ei teadnud oli viis, kuidas mees sureb ning põnevusega ootas ta seda, küürutades katuseserval. Muidugi oli ta näinud kõikvõimalike suremisviise, küll poomise läbi, küll keetmise läbi, ent alati oli keegi geenius, kes mõtles midagi uut välja.
Mees tänaval peatus järsku ning heitis pilgu selja taha. Kas nüüd? Kas kargab talle keegi kallale? Ei! Ainult mingi vari jooksis üle tänava prügikasti taha ja mees jätkas teed. Äkitselt läbistas õhku automootori mürin ning mees tardus paigale. Surma kondine käsi pigistas vikati vart. Ja kui ere tuledevihk meest pimestas oli Surmale kõik selge. Hetke pärast sööstis auto, kummide vilinal, paigalt.
Kuid alasti mehe järgmine käik tuli Surmale üllatusena ning tekitas segadust. Too hüppas, hoolimata oma äärmiselt joogisest seisukorrast, kõrvale ning auto, mis pidi rammima tema alasti keha, sööstis hirmsa ragina saatel vastu suurt prügikasti. Alasti mees tõusis püsti, vaatas hetke suitsevat autot ning pistis mööda pimedat tänavat jooksu.
Surm oli segaduses. Kui see polnud see mees, kes siis? Äkki oli ta siiski valel tänaval? Ta hüppas katuselt alla ja maandus, nagu sügisene langev leht, pehmelt asfaldile. Ta vaatas autosse. Selles olev mees liigutas ennast vaevumärgatavalt. Järelikult oli elus. Kes siis, mõtles Surm ja alles siis nägi ta prügikasti ja seina vahele surutud elutut meest. Hing on hing, arutles Surm elutargalt ja hakkas oma tööd tegema. Kell oli üks öösel.

Jällenägemiserõõm:)

Leidsin netiavarustest üles oma kunagise jutukese:) Aitäh Villule, kes seda oma jutukogus siiani säilitanud on. Eeldan, et sa selle sõnastust muutnud ei ole...

Park
Mees jalutas rõõmsalt ja rahulolevalt mööda pargialleed. Talle meeldis tihti nõnda jalutamas käia, sest siin sai ta vähemalt veidikenegi oma mõtteid korrastada ja lapsepõlve meenutada. Ilma selliste meeldivate hetkedeta ei osanud ta oma elu kuidagi ette kujutada.

Ta istus pargipingile ja imetles ümbritsevat loodust. Varesed kraaksusid tuttavlikult ja päikegi üritas läbistada veidi eemal kõrguva linna kohale juba aastaid tagasi tekkinud sudupilve. Kõik oli just nii kena ja armas, nagu ta seda alati mäletanud oli. Ka täiesti lehtedeta puud olid just sellised nagu alati. Tema ümber olev hallikas happeline muld eritas endast harjumuspäraselt mingit mürgist gaasi ja see pani mehe näo särama. Ta oli taas looduse keskel.

Kuid kõige enam äratasid mehe tähelepanu ikkagi hääled. Juba poisikesena oli ta siin pargis teiste omavanustega mängimas käinud. Vahel olid nad aga lihtsalt istunud ja kuulanud helisid. Kohe pargi kõrval asuv keemiatööstuse pealaborist kostusid alati huvitavad helid. Nende kõrged korstnad vilisesid tihti kurjakuulutavalt ja laborist kostusid erineva tugevusega plahvatused. Nõnda oli see ka nüüd, mitmeid aastaid hiljem, ja see viis mehe veel sügavamale mälestustesse.

Talle meenusid mitmed mälupildid lapsepõlves juhtunud sündmustest, mis kuidagi olid selle pargiga seotud. Ta meenutas, et kord lapsena oli ta siin rulluisutades ninaluu murdnud, kui vareseparv talle kallale tormas, siin oli ta kohanud oma esimest armastust, kord oleks ta õhtul läbi väävliudu jalutades ühe mõrvari ohvriks langenud ja paljud muud armsad mälestused.

Siis aga kostus üle linna vali ja läbilõikav sireen. Mees ajas end vastumeelselt püsti ja hakkas aeglaselt kodu poole sammuma. Päikese aimatav koht sudupilves liikus aeglaselt horisondi poole. Kerge tuul, mis enne puhus, oli vaikinud ja linnahelidki hakkasid vaikima. Kogu oma pargis veedetud aja jooksul polnud temast möödunud ühtki inimest, nüüd aga kiirustasid mitmed neist piki tänavaid kuhugi. Mees pööras veel kord ringi, seisatas ja heitis pilgu pargile. Mullast tõusev udu hakkas tihenema ja varjaski juba pingi, kus mees oli istunud. Kuskil taamal kõrgusid korstnad ja undasid tuttavlikult. Mees tõstis käe ja viipas sellele idüllilisele pildile. Naerul näo ja kerge sammuga jõudis ta koju just veidi enne seda, kui linna kohal kostus teine, eelmisest pikem ja veel läbilõikavam sireen. Koridoris seistes kuulis ta toast tuttavlikku undamist ja kui käis klõps, võis ta rahulikult tuppa astuda ja hapnikumaski peast ära võtta.

Eilane

Käisime jälle kinos.
Filmiks oli "Murd".

Kokkuvõtteks võib öelda, et ole sa kuitahes tark ja kaval, ikka leidub kuskil sinust kavalamaid. Ja kindlasti pani see film mõtlema selle üle, kas tähtsam on raha või õiglus.

Filmis oli õiglus (elu kohta nii kindlalt öelda ei oskagi).

Ja Anthony Hopkins(kes on ikka meeletult vanaks jäänud vahepeal) ei muundunudki kujutluses Hannibal Lecteriks, vaid kehastus ilma eriliste raskusteta Thomas Crawfordiks, kuigi ega need kaks rolli oma suhtumiselt palju ei erinenudki. Ainult inimliha söömine jäeti seekord mängust välja:)
Ühesõnaga igati aega ja raha vääriv filmiteos.
Mulle meeldis.

* * *

Ja öösel asusin oma tuju putitama.
Ega ta päris korda saanudki, pisut kergemaks ehk läks. Aga aitäh, et vähemalt üritasid kuulata. Ja kõik need sõnad, mida sai öeldud, tulid südame põhjast ja täie mõistuse juures:)

(Olen küll vahepeal vist peapõrutuse saanud, kuna ega ma ju väga mõistusepäraselt ei käitu, aga ma leian siiski, et suudan oma sõnade ja tegude eest vastutada)

Warning!

I have an attitude
and I know how to use it!


Ühesõnaga olen ma sigasitas tujus ja sellel ei paista lõppu olevat. Muhahaa! Ma lihtsalt ei viitsi enam oma vaprast tööarvutist rääkida, ta nagunii paneb pildi tasku mõne hetke pärast.
Ja siis ei viitsi ma lihtsalt enam mõelda. Milleks te kiusate inimesi oma egoismiga?
Jätke mind rahule...

Ja mis mõttega ma siin üldse kõigi heaolu pärast tõmblen, kui seda nagunii ei hinnata. Elu paneb ikka mõnuga näkku. Jah.

MUM-i taaskohtumine:)

Neli tundi lakkamatut rääkimist. Ja koos kõikidest kõige parematega. Seda ei saa lihtsalt sõnadesse panna, kui hea meel mul oli teid jälle näha.
Ja jututeemad nagu vanastigi:) Kirjandus ja kunst ja kodu ja vabaaeg... Ja siis linnaelu ja raha ja kool ja veel umbes miljon samasugust head asja. Tarkade inimestega lihtsalt ON väga mõnus maailmaasju arutada.

Ja meil läkski ju ainult kolm aastat aega, et MUM-i liikmed uuesti kokku organiseerida:)
Lubadust tihedamini kokku saada peab nüüd tõsisemalt võtma hakkama.

Aitäh teile, kallikesed!

Olevikumuusika

It's time to be a big girl now
And big girls don't cry

/Fergie/

Tulevikumuusika

...kohe pärast seda, kui Ta alustas juttu molluskitest, andsin ma alla. Kaua sa ikka jõuad tema isikliku Une-Katiga võidelda....

Eilsete jututeemade valguses muutus tulevik kohe paar tooni tumedamaks. Kui praegu kehtib olukord, et tihti ei ole Temal minu jaoks aega, siis varsti ei ole minul ka enam aega. Ma hakkan kooli lõpetama. Ja see röövib meeeletult palju aega.
Mõtlema hakates meenub, et iga haridusetapi lõpetamise ajal on mu eraelu üsna suur lisakoormus. Muidugi olen ma alati hakkama saanud ja tõenäoliselt saan ka nüüd. Aga kõhedustunne tekib ikkagi.
Aasta pärast on jälle üks osa elust läbi...

Ma rohkem ei paanitse igaks juhuks.
Jätkuks mul ainult närvi ja kannatust ja häid, toetavaid, mõistvaid inimesi...

Võimatute sündmuste võimalikkusest

Ma peaks rääkima sellest, kuidas ma Ida-Virus jämmimas käisin, mitu ämbritäit booli ühe õhtuga ära joodi, kui hea oli Sinivoore mäe otsas tuult ja algavat vihmasadu nautida ja mida kõike seal nägin, teada sain, kuulsin.

Ja võiks rääkida sellest, mida romantilist/üllatavat võib näiteks vannitoast väljudes juhtuda. (tegelikult ei kannata see küll trükimusta, aga noh)

Ja saaks rääkida ka sellest, kui kiiresti on võimalik magama jääda ja hommikul mitte ärgata.

Aga ei räägi.
Pole jõudu. Kunagi hiljem ehk.

Üksik (mööduva nähtusena)

Olen täna õhtuks täitsa üksi linna jäetud.
Pole ei muskat ega Niinut:(
Vaatasin just mingit veidrat filmi nimega "Bossa nova". Mul tuli sellega seoses muidugi kohe meelde, et endal on sellenimelist muusikat terve plaaditäis ja tänase õhtu meeleolu tabas see küll väga täpselt.
Film ise polnud mingi suurem asi, aga see tekitas mu pähe paar mõtet...
Nagu selle reklaamlausegi kõlas, et sina armastad üht, kes armastab kedagi teist ja sind armastab omakorda hoopis keegi tundmatu.

Miks peab elu nii keeruline olema?
Aegajalt tekib endalgi tunne, nagu elaks mingis imelikus seebiseriaalis. Tüüpilise põhjamaalannana ma muidugi ei suuda vihast kedagi tappa, ei vaheta armukesi iga poole kuu tagant(igaks juhuks ütlen, et mul polegi sellist võõrkeha), ei oma võimalust teenijannasid kiusata, kuna too osutub minu eksmehe endise naise tütretütreks (a la ) ega kavatse abielluda mehega, kes hiljem osutub minu vennaks(!) ja veel pisut hiljem selgub, et see siiski oli vale. Päris elu õnneks nii raske ja keeruline pole, vähemalt mitte siin laiuskraadidel. Aga on ka meiekandis pisemaid ja suuremaid draamasid. Põnevat seriaali nendest ei saaks, aga õpetlikud on nad küll. Vastust minu esimesele küsimusele leida on üpris keeruline.
Tarkade inimeste sõnu kasutades - elu on just täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa selle ise elad. Seega peaks pisut vähem mõtlema ja lihtsalt elama. Aga me ju kõik teame, kui lihtne on jälle teise äärmusesse kalduda. Tasakaal siis ühesõnaga. Elu ja enda ambitsioonide vahel.

Kas on üleüldse kedagi enda kõrvale vaja?
Inimese evolutsioon on jõudnud juba üsna kaugele. Naised ei ole enam meestest sõltuvad, ei majanduslikus ega vaimses mõttes. Piisaks ju ainult põgusatest kokkupuudetest, et soojätkamist teostada. Ja isegi selleks ei peaks varsti enam kohtuma. Spermapangast on vaja lihtsalt sobiv nö doonor leida. Ja ongi kõik.
Ja ometi näeb inimkond juba sajandeid vaeva abiellumise ja kooseluga. Ja pidev virin saadab seda ka juba sajandeid. Milleks? Ei suuda mehega elada? No otsi endale hea töö ja ela üksi. Naine on tüütu ja nõudlik? Sa pole ju ketti pandud, astu aga minema.
Inimene peaks aru saama, et mitte igaüks pole kooseluks loodud. Mõni kohe ei oska, ei suuda. Ja mõnel õnnestub see väga hästi. Selle asemel, et viriseda, peaks inimene mõtlema oma personaalsetele oskustele ja individuaalsusele ja vastavalt sellele ka oma otsused tegema.
On inimesi, kes suudavad edukalt üksi olla ja seejuures elus väga kaugele jõuda. Tean ise nii mõndagi neist. Ja mul on nende üle siiralt hea meel.
Veel parem on aga vaadata neid sõpru, kes on kellegi enda kõrvale leidnud ja tõestanud endale ja teistele, et ka kooselul pole häda midagi. Peab ainult üritama ja tahtma.

Mis asi see armastus üleüldse on?
Miks nii palju seda sõna lörtsitakse?

Kõikvõimalikud tarbekaubad, mis on täis punaseid südamekesi ja roosasid ninnu-nännu värke. Kõik reklaamid ja ajakirjad on seda täis, kaardid ja assortiikommid ja padjad ja võtmehoidjad ja...
Ja siis tuleb 14. veebruar... Valentinipäev. Olete te selle päeva ajalooga kursis? Viimastel aastatel on see väga ülespuhutud tähendusega päev. Kui sa soovid oma kallist inimest meeles pidada, siis ei peaks küll ootama 14.veebruarini. Ka kõige tavalisem päev sobib selleks. Seda armsamalt ja ootamatumalt see mõjub. See näitab, et teine inimene on alati su mõtetes.

Oma kiindumust saab kindlasti väljendada ka muude sõnadega kui armastus. See pole ju mingi sidesõna, mida peab koguaeg korrutama. Eesti keel on selles suhtes isegi üsna rikas. Tuleb ainult ise pisut oma fantaasiat kasutada, et stampväljendeid korrutamata romantik välja paista.


Ja tegelikult ajab närvi, et nii neetult tihti aetakse segamini armumist ja armastust. Minu jaoks pole olemas armastust esimesest silmapilgust. Sellisel juhul nimetaksin ma seda pigem meeldimiseks, armumiseks, füüsiliseks veetluseks või veel millekski muuks. Aga mitte armastuseks. Armastamist õpitakse terve oma elu.


* * *




"Anna, kuni hakkab valus, sest tõeline armastus ongi valus" (Ema Teresa)

"Pidage meeles, et armastus pole ajaviide, vaid töö" (Anna Quindlen)

Meenutades kooliaegu:)

Selline vahva küsimustik siis. Joonistaks pildi ka juurde, nagu vanasti nõutud oli, kahjuks jääb see tegemata:) Aga vastan ma ausalt...

Ma tahan: teki alla pugeda ja end lõpuks korralikult välja puhata
Mul on: väga hea ja usaldusväärne kaaslane
Ma vihkan: peavalu, väga tüütuid inimesi, piima-aedviljasuppi ka
Ma igatsen: taga oma vanu sõpru ja sõbrantse
Ma kahetsen: et ma pole jõudnud veel kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid lollusi ära teha
Ma armastan: nädalavahetusi, šokolaadi, kohvi, võõraid maid, uusi olukordi
Ma olen alati: nõus inimesi aitama
Ma ei ole: vähemalt 10 talve uisutanud
Ma tantsin: ja kuidas veel!
Ma laulan: kaasa kõikvõimalikke erinevaid lugusid, mida vähegi kuulen
Ma nutan: haiget saades (nii füüsiliselt kui vaimselt), emotsionaalsetel hetkedel, filmi vaadates
Ma kaotan: pidevalt oma juuksekumme ja klambreid ära
Ma tekitan segadust: oma jonnakuse ja jäärapäisusega
Ma peaks õppima: õigel hetkel vaikima

LEMMIKUD
Number: 22
Värv: veinipunane ja must
Kuu: aprill loomulikult
Laul: omades nii laiahaardelist muusikamaitset, ei suuda ühtegi kindlat välja valida
Toit: kartulipuder hakklihakastmega, kõikvõimalikud jäneste road (loe:toorsalatid), riis erinevates variatsioonides
Jook: alkohoolne või mitte? Esimesel juhul tekiila ja rumm, teisel juhul ananassimahl, piim ja vesi

KAS SA KUNAGI
Sööksid putuka? Iga inimene neelab magades terve oma elu jooksul kokku keskmiselt kaheksa ämblikku, seega …
Hüppaksid benjit? Tehtud juba!
Liugleksid? Et mismõttes?
Tapaksid kellegi? Mõtetes kindlasti ja korduvalt, aga ma leian, et mitte kellelgi ei ole õigust teiste elude üle otsustada
Hüppaksid langevarjuga lennukist? Järgmine siht minu unistustes
Kõnniksid sütel? Kui keegi mulle väga hästi ära põhjendab, mille kuradi pärast ma seda küll tegema peaksin, siis võibolla isegi jah
Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Ma ei saa aru selle küsimuse olulisusest. Ja pealegi, kõik ärilõunad on ju iseenesest kohtumised kellegi täiesti võõraga.
Hakkaksid taimetoitlaseks? Ilmselt mitte, pidades ennast suhteliselt gurmaaniks
Kannaksid triipudega pleedi? Oleks see kuritegu?
Laulaksid karaoket? Vabatahtlikult ja kainelt mitte eriti
Näitaksid punast tuld? Ah?
Oleksid ellujääja? Igal juhul. Umbrohi ju ei hävine.
Paneksid kellegi nutma? Nooh! See on ka juba tehtud, teen tõenäoliselt edasi…
Lööksid last? Ei. Vastus ei kuulu edasiarutamisele
Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Meeletu, eks? Mis see vanus siia üleüldse puutub? Läheksin ka 20a vanemaga…

Kodulinn: Kuidas võtta. Vändra vist. Viimasel ajal tunnen end ka Tallinnas väga hästi
Juuste värv: hetkel tume violett
Juuste stiil: pikad ja tukata, aga olen juba muutuste tuultes:)
Silmade värv: sinakashall, projektinädalate ajal lihtsalt punane
Kinganumber: 37/38
Tuju: muutlik, aga enamasti hea
Naha värv: hetkel keskmiselt pruunikas
Vasakukäeline/paremakäeline: mõlema - kirjutan paremaga, maalin ja igapäevaseid toimetusi teen vasakuga
Elanud välismaal? Ei
Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? A.
Kus sa viimati käisid? Päris viimati? WC-s.
Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Niinu venna (ma tegelt lobisesin enda vennaga ja ei saand teisele kõnele kohe vastata)
Kellele viimati helistasid? Empsule:)
Kas sa naerad tihti? Jah
Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Loodetavasti
Kas oled sentimentaalne? Mõõdukalt
Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Kuidas võtta nüüd. Kui Eesti koorekihti kuulujaid nüüd kuulsusteks nimetada, siis vist jah. Ükskord olin apteegis koos Anu Saagimiga. Mina ostsin plaastrit ja tema aspiriini:)
Kas oled sõbralik? Sarkasmist nõretavalt lausa!
Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Ee, kuidas seda nüüd öelda. Naabrinaise omas?
Viimased filmid, mida vaatasid? ETV dokkaader oli eileõhtune, viimane kinofilm oli "Die Hard 4.0"
Mida sa tegid eelmisel keskööl? Ootasin:)
Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Pikkus pole oluline:)
Kas kannad käevõrusid? Ei
Hetkel kuulad? Raadio Uunot
Lemmikbänd? Valik on liiga suur
Mida sa suitsetad? Hallooo, mitte midagi
Oled rahul praeguse eluga? Miks ka mitte
Teesklesid haiget, et puududa koolist? No ikka mõnikord jah
Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Käsi:)
Kas sulle meeldivad raamatud? Meeletult. Kahju ainult, et lugemiseks nii vähe aega on
Kas sa tahad abielluda? Kui keegi minusugust jonnipurikat peaks tahtma, siis küll jah
Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Plaane pole. Aga eelmine kontsert, kuhu ma ei plaanind minna, aga ikkagi ära käisin, oli Rannapi oma Jaani kirikus:)

Võite ka nendele küsimustele vastata! Elu saab jälle kord pisut selgemaks...

Selline päev siis

Ja pärast seda, kui ma hommikul seitsme minutiga pestud, riidesse ja uksest välja sain, tundub päev venivat. Noh, tegelikult küll mitte eriti, sest tööl valitses mõni hetk tagasi pisike hullar, aga paanikaosakonna peaspetsialistid lahendasid selle kiirelt ja peaaegu valutult...
Ja nüüd on vaikus.
Nokitsen siin vaikselt projekti kallal ja naudin oma kiviaegse arvuti kiirust. Ja seda, kuidas ta aegajalt iseenest restarte teeb. Taaskord.

Ootan põnevusega, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Sest viimasel ajal pole kõik just kõige paremas korras olnud ja ümbruskonnas kipuvad asjad kergelt plahvatama. Asi on vist minus. Oleks aeg maailm mõneks ajaks rahule jätta ja ära kaduda...

Lühidalt

Ärkasin täna hommikul üles ja komistasin oma elu otsa...

Vastassoost ja muust rääkides

• Mul ei ole õnne omada isiklikku "ämbrit", see-eest kuulan toanaabri pangekolistusi alati huviga. Mõni kohe oskab. (Ehk siis teema, kuidas on võimalik mitu korda järjest sama inimese käest haiget saada ja ometi mitte nendest olukordadest õppida...)
• Ma pole kunagi olnud väga armukade. Erandiks muidugi olukorrad, kus kompromiteerivaid situatsioone mulle otse näkku loobitakse. Ja ka siis olen ma pigem kuri ja pettunud. Selles vallas kehtib minu jaoks põhimõte, et ära tee asju, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja samas on nii lihtne see põhimõte nurka visata ja pea ees meeletustesse tormata. Pärast tuleb ainult ise oma südametunnistusega edasi elada. Mina nii ei suuda.
• Ma pole kunagi sallinud lõputult korratavaid armuavaldusi. See ajab mind ainult marru, sest mida tihemini seda öelda, seda totramalt ja mõttelagedamalt see kõlab. Selle korrutamine tekitab minus alati küsimuse, et kellele seda siis õigupoolest tõestada üritatakse - teisele inimesele või hoopis endale? Sõnad armastus ja põrandalapp ei tohiks olla sama kasutussagedusega. Minu meelest.
• Asendusmehed on minu jaoks täiesti olemas. Ehk siis keegi, kes on kättesaamatu, asendatakse kas välimuse või käitumise poolest sarnasega. (Olen jah julm...) Tihti on need suhted sellised ette teada lõpuga. Ja neid võib samahästi ka nimetada enesehinnangu-tõstmise-suheteks
• Mees, kellel on palju sõbrannasid, teab üldiselt paremini naissoo mõttemaailma (just üldiselt, sest on ka erandeid loomulikult). Sama kehtib ka vastupidi muide. Ja taaskord ütlen ma, et mehe sõbrannasid tuleb arvestada kui paratamatuid faktoreid, mitte neid karta.
• Ma ei salli, kui peale suhte algust jäädakse nö loorberitele puhkama. Näind ju liiga lähedalt, kuidas selline mugavus mõjub lõpuks. Ka enda puhul ei salli ma seda muide...
• Ma võin lõputult näägutada ja tänitada igapäevaste asjade kallal, kui mulle miski ei meeldi. Ja ma tean, et olen sellega palju pahandust tekitanud. Tavaliselt on sellise käitumise taga aga hoopis midagi muud...
• Mul on vahel häbi olla naine. Näiteks juhul, kui bussis istub mõni tõsiselt vesinikvalge neiu ja targutab valjul häälel sõbrannale, et iiissake, sul trussikud paistavad seelikust läbi. Või kui selline samasugune keset kohvikut oma meessoost kaaslasele nõmedat draamat etendab, et teenindaja talle vale vett tõi. Või kui baarileti juures mõni niiske kiisupilguga nümfett su meest neelab. Ja mees selle õnge läheb...
• Kuigi ma ei salli tunnetest nõretavaid situatsioone, pean ma väga lugu mõõdukalt romantilistest meestest. Mõni peab selle nimel rohkem pingutama (ja paistab ka seetõttu totramana), mõnel tuleb see iseenesest.
• Ma armastan lilli. Meeletult. Ja samas, alati ei pea tulema poemüüja meisterbuketiga. (Muide, seda olen ma ka alles üsna hiljuti avastanud)
• Riidekapis luukerede hoidmine on kõige halvem tegevus üleüldse. Rääkida, rääkida, rääkida... Sest kunagi ei või teada, millal see neetud luukere endale liha ümber kasvatab ja sulle täesti ootamatus situatsioonis vastu tuleb.
• Kui sul on sõbranna, kes sinult kunagi mehe üle on löönud, aga sa talle siiski andestasid, siis tea, et tõenäoliselt teeb ta seda veel. Olenevalt sellest, kas sa uuesti andestad, võib see siis juhtuda üks kuni mitu korda. Minul on seda juhtunud kahel korral kahe erineva sõbrannaga. Ühe puhul neist andestasin esimesel korral, teise puhul olin juba targem.Palju õnne neile...
• Olles vähem kui 24h tagasi juhtinud teise inimese tähelepanu sellele, et ta võõraste naisolevustega üsna tihti flirdib, olen sunnitud sedasama ka enda puhul nentima. Kui mul on vastav tuju, siis võin ma üsna võimatult käituda.

Täiendused kell 14:20 :

• Ma ei armu jah kergesti. Aga seda sügavamalt ja põhjalikumalt. Mul pole kombeks olla pealiskaudne ja omakasu peal väljas. Mul on väga raske oma tunnetest ja soovidest valjuhäälselt rääkida. Ja sellel teemal ei tehta nalja. Ilma selletagi on enda hinge paljakskiskumine piinarikas ja julgustvajav tegevus.
• Ma vihkan mõisteid minu raha, sinu raha ja meie raha. Ja samuti ei saa aru ma sellest, kuidas oma lähimatele pereliikmetele saab laenu anda. Sõna laen selles lauses on ju täiesti kohatu. See on ju su enda perekond! Sellisel juhul antakse raha, mitte ei laenata. Aga see on vist pigem minu kasvatusest tulenev kiiks. (Aitäh, ema)
• Üldiselt ei ole ma üldse pereema-tüüpi inimene. Ma vihkan selliseid rutiinseid toimetusi nagu laupäevane koristamine, igaõhtune söögitegemine(enne eelneb sellele meeletu mõttetöö, et mida keegi üldse tahab), söögijärgne telekavaatamine jms. Nojah, tõenäoliselt kui mul oleks oma korter ja rohkem ruumi asjatada, siis tõenäoliselt ma muudaksin oma arvamust pisut (olgu-olgu, üsna palju tegelt). Aga senikaua, kui minu tuba koosneb elutoast, kabinetist, söögitoast ja magamistoast, ei ole isu neid kodukana asju ajada. Aga kui mees on köögis, olen igal võimalusel nõus söömisel abi pakkuma:)
• Ja ma ei saa aru noormeestest, kes üsna sageli nokivad neiu kallal, kuna too on mõned minutid kuhugi hiljaks jäänud. Samas kui antud tegelane ise on krooniline hilineja. Ei ole ju vaja targutada eks.
• Küsimus, et kelle jaoks sa ennast küll nii kaua ilusaks teed, unustage ka parem kohe ära. Kui naine veedab peegli ees küllalt kaua aega, siis järelikult just sinu pärast, tehke juba ükskord selgeks see endale. Ei lähe teisi mehi õngitsema, vaid et sul oleks uhke tunne ringi käia, kuna kaaslane on kena ja hoolitsetud ja pilkupüüdev.

Mõnikord...

...ja Mees sai taaskord vihaseks. Naine oli nagu katkine grammofoniplaat, mis muudkui leierdas ja leierdas juba tüütamiseni räägitud teemadel. Üksteist mõista üritades jõuti paratamatult igivanadele radadele, mida mööda on mõlemad juba tuhandeid kordi edasi-tagasi käinud. Aga Naisele sellest ei piisanud. Sest ta teadis, et iga kord puudutab ta neidsamu teemasid erineva külje pealt, aga ta ei suuda seda kunagi Mehele selgeks teha. Sest nad on Mees ja Naine...

"Inimest muuta on väga raske. Palju lihtsam on muuta arvamust mingist situatsioonist. Ehk siis näidata ka medali teist poolt..."
Aga kui palju on maailmas üleüldse neid, kes võtavad arvesse, et medalil on kaks poolt? Tihti kipub see meelest minema ja igaüks leiab, et just tema poolt paistev lahendus on ainuõige. Ja isegi, kui ollakse suutelised tunnistama ka teiste variantide olemasolu, ei suudeta leida kompromisse. Millest muidugi on ääretult kahju. Sest nii tehaksegi teistele haiget. Surutakse peale oma lahendus ja teine inimene peab sellega lihtsalt leppima.
Või ära jalutama.

Millal ma ise jõuan sinnamaale, et minu lahendus ei pea olema ainuvõimalik? Mõtetes olen ma selleni jõudnud...
Aga tegelikult vajan ma vist pisut abi. Et keegi koputaks mulle aegajalt otsa ette ja kutsuks mõistust korrale. Et ma ei muutuks jälle selleks vastikuks jäärapurikaks, kes keeldub igasugusest koostööst ja jookseb peaga vastu kiviseina(nägemata, et mõned meetrid eemal on müüris lukustamata uks...) ning et keegi taltsutaks minu tulihingelisust.

Muide, tülinorimises olen ma maailmameister:)
(Aga see ei ole vist väga hea näitaja)

Ilusa helikopteri surm

Jep, me käisime eile taas kinos.
(Sry, N., aga me ei suutnud sinuga koos minemist ära oodata. Aga kui me kiirustame, siis Kosmoses pidavat "Lõikus" ikka veel jooksma. Lähipäevil siis?)

Die Hard 4.0.
Bruce lammutas taas vägevalt ja võimsalt. You know, tapeti ilus tsikk, möödaminnes ka üks helikopter, tehti suurest rekkast kabriolett-versioon, lõhuti meeletus koguses head riigimaanteed(andke parem meile, raisad...) ja veel hulk häid asju, mis kohe ei meenu. Ja kuradima palju nalja sai.

Ainult sellest ei saand ma aru, miks peaaegu terve saalitäis inimesi vene keelt kõneles (loe:kisas) ja miks on vaja filmi ajal padrata. Ei saa aru. Istus mu kõrvale kena venelanna, alkoholihaisune, pidevalt telefoninäppiv ja valjuhäälne. Ja muutkui patras...
Tüütus selline.
Aga lõpuks jäi vait (umbes täpselt pärast seda, kui ta "meeldivalt" korrale kutsuti).

Kui ma algul arvasin, et tegemist on järjekordse järjega heale filmile, millel läheb nii nagu järgedel ikka, siis ma pidin küll meeldivalt pettuma. Üldteema oli küll sama jah, aga teostus tänapäevastele märulifilmidele igati vastav. Ja sossasoola saali filmiheli oli jälle hea.
Ühesõnaga, väärt filmielamus taaskord;)

Igav?

Kel töö juures väga igav, siis antud link on kindlalt teile. (Mari, sulle eriti kohe :))
Mina kulutasin sellega kaks tundi kallist uneaega:)
Raisake teie nüüd oma tööaega.

Lihtsalt võluv:)

Ehk - mis juhtub siis, kui peale pikka puhkust jälle ühistransporti satud:)

Eile hommikune tööletulek sisendas isegi lootust, et ühiskonda tagasi siirdumine polegi ehk nii valus. Mu lootus lõi aga pisut kõikuma, kui taaskord Viru bussiterminalis vanamutikestega võitlema asusin. Olles aga hommikul üsna heas tujus, lasin need sprinterid kõik istuma ja jäin ise seisma (koos ühe väga raseda tädiga, kes samuti istuma ei mahtunud, sest pimedad mullamutid keeldusid temast välja tegemast)
Juba esimeste peatustega oli selge, et meil on tegemist järjekordse rallikaga. Kaks helepunast foorituld ja üks poolenisti surnuks ehmatatud jalakäija. Hea skoor.

Töölt uuesti koju orienteerudes sättisin end täpselt bussi peale (jama mõte, tean). Buss nr 34A tuligi täpselt õigel ajal, ehk just siis, kui ise soovis. Millega tahtsin minna, oli peatusest juba minema kimand ja järgmine sõitis mu meelest üsna vaba graafiku alusel. Igatahes, sisenesin bussi. Üsna minu kõrval seisis üks naine oma viie-kuue aastase tütrega, kes emme käskude peale tähelepanelikult teed jälgis. Millegipärast tundusin sellele naisele väga igavlevana ja ta otsustas mind kesklinna jõudmiseni lõbustada. Olid nad käinud tütre lasteaeda vaatamas ja nüüd sõidavad kodu poole ja laps õpib teed. Midaiganes, mõtlesin iga tema lause peale, endal võluv naeratus näol. Ja siis jõudsin Viru juurde. No ei oska inimesed selle pöörduksega käituda. Mul oli väga kahju sellest ühestainsast noormehest, kes pidi võitlema terve trobikonna ajukääbikutega, kes pidevalt selle ukse seisma panid. Läbisin Viru takistusraja haavata saamata ja Estonia ees istusin troll nr kahte. Kõik oligi väga kena kuni selle hetkeni, mil Kaarli kiriku juures trollil sarved maha tulid. Tuli siis meie kena venelannast trollijuht ja hakkas sarve otsa mutrivõtmega taguma. Terve trollitäis rahvast vahtis ja imestas. Ja miks keegi appi ei läinud? Trolli uksed olid kinni... Ja siis hakkas ta seda sarve väänama. Sõitis mööda 6 ja siis 1 ja isegi 17A ning siis tuli järgmine 6. Jäi seisma ja ootas. Meie juht läks teise trolli juurde ja palus abi. Juhikabiinist väljus tõsiseilmeline korpulentne tädi, tõmbas kindad kätte ja esimese ropsuga olid sarved korras. Terve trollitäis rahvast itsitas...

Aga vähemalt hea, et koju jõudsin:)

Kui...

... ma poleks reedel selline napakalt jonn olnud, poleks mul olnud võimalust veeta nii suurepärane nädalavahetus. Naerunäoliselt oleks läinud koju, sisemise viha käes peaaegu lämbudes. Aga üle tüki aja loeti mu salasoove ja tehti tuju rõõmsaks nii lihtsa pakkumisega. Ja andeks, kui kuidagi mõned teised tähtsad plaanid nurjasin. Ma ei teinud seda meelega.

... ma tahan, siis võin vahel päris hea olla. Vahel:)

... ma ei õpi ära seda, et elama peaks ainult enda elu, siis teen oma elu ainult raskemaks. Pole vaja uudishimutseda, pidevalt pärida, uurida, kaevuda detailidesse. Lase elul oma rada minna. Ja sinu ette hakkavad tekkima albumite kuhilad. Ja imestusega avastad, et inimesed räägivad ise. Kõrvalseisjale, mitte uurijale. Ja see on hea tunne.

... keset jutukat päeva järsku mõtlema hakata, siis võib see teisi ehmatada. Täitsa niisama jääd mõttesse, et mida sulle siis parasjagu öeldi või teed hetkeolukorrast parasjagu kokkuvõtet. Ja vastu vaatab ehmunud nägu, et miks nii vaikne ja mõtlik. Lihtsalt:) Kui sa viibid kohas, kus aeg kulgeb hoopis teise tempoga, siis oled ka ise hoopis teistsugune. Aeglasem. Mõtlikum. Mõnikord on mõnus kiirus maha võtta ja lihtsalt kulgeda.

... võõras koht kahe päevaga koduseks muudetakse, siis sa ei ole enam võõras kohas. Pidevalt köögis askeldav ema, kusagil väljas tööd tegev isa, koer, pühapäevased pannkoogid, isegi hommikukohv, mõned aiatööd... Nagu kodu. Päriselt!

... ma vaid oskaks nii olla, et mu headus kohe kokku ei kuivaks, vaid veel tükk aega naeratusena minuga kaasas käiks. Sest hea on olla hea:)

Kõik algas 13.juulil...

Millal ma viimati nägin kaht vikerkaart korraga?
Millal viimati pugesin niimoodi vaarikapõõsasse, et ainult plätud paistsid?
Millal keetsin esimest korda kirsikisselli?
Millal viimati oli aega peale lõunasööki pikali visata ja lihtsalt põõnata?
Millal viimati end oimetuks unistasin?
Millal oli aega rahulikult päikese käes lesida ja mööduvaid pilvi vahtida?

Kõikide nende küsimuste vastus on üks - puhkus.

Ma olin kodus just täpselt nii kaua, et jõudsin Tallinna-kodust juba puudust tundama hakata. Noh mitte ainult materiaalsetest asjadest ei tundnud ma puudust...
Kolmapäeval linna jõudes ootas mind ees kinokülastus, millest ma juba eelmises kirjutises rääkisin. Niipalju veel, et film hakkas kell 21:15 ja kestis 3 tundi. Kodu poole muidugi jalgsi:) Lobisedes ja suures tahtmises äsjasest filmielamusest aru saada.

Mõned päevad ja draamad hiljem ootas aga ees hoopis reis Hiiumaale. See oluliselt ülekorraldatud ja vähearutatud reis oli superlahe puhkuse osa, millest ilmajäämine oleks tekitanud aga väiksemamõõtmelise katastroofi. Sai naerda, süüa, juua, Hiiumaad imetleda, Kassaris ujuda, jalutada ja telkida ja Hiiu folgil pea otsast ära keerutada:)
Ja muidugi ka Niinuga lõpmatuseni kõigi kallal nokkida ja Mariga maailma-asju arutada. Oh kui mõnus seltskond oli.
Isegi seitse ja pool tundi praamijärjekorras möödus meeldivalt. Jalad olid küll asfaldil paljajalu tantsimisest sigavalusad ja ninaots tee peal päevitamisest punane, aga see oli ninnu-nännu selle kõrval, kui hea mul tegelikult olla oli.

Ja Mariann kirjutas praami oodates midagi head:

Elu on üks pidev ootamine:
ootad sünnipäeva, päkapikke,
ema koju, kooliaega,
kui oled väike
ja igas päevas paistab Sul veel päike.

Ootad esimest armastust,
kooli lõppu, suve,
esimest tööd,
kui oled noor ja nii tugev
veel ei tundu aja vool.

Ootad puhkust, esimese
lapse sündi,
oma maja valmimist,
kui oled jõudnud keskikka,
kuid asjad oodata ju ikka needki.

ootad vanu tuttavaid külla,
uue kudumisajakirja ilmumist,
vahel ka surma,
kui oled jõudnud
vanadusse,
kuid oodata on põnev siis ka
jõuluks uusi toasusse.

Ühesõnaga oleme pidevalt
ootamisseisundis - ootame
bussi, meest koju, tantsupidu
või praami.

* * *

Siin autos istub
seltskond aplaid noori,
kes igal ajal nõus
on sööma kartulikoori.

Neiud "ätitjuudiga"
ja saavad meestest jagu,
meestel aga palju
alkot kannatab magu.

Ees autos lõbus
seltskond inimesi koos,
mees pühib rehve,
imelik ta poos.

Taga autoks žiguli,
mis viguriga liigub -
käib vahel poes ja
järjekorda tagasi ka kiigub.

Suur suvi käes ja
noored suvitavad koos,
kõigil lahe tsill
ja kõik on hoos.

Ja siis veel kõik need ilusad ja vahvad hetked, mis kohe meelde ei tule. Vähemalt mitte õiges järjekorras;) Paremad ja ilusamad ikka eespool. Aga mis ma siin ikka vatran.
Elu on endiselt lill, teate:)
Viimasel ajal on olnud palju aega, et mõtted jälle õigesse ritta seada. See puhkus on olnud väga produktiivne. Teinud-käinud-mõelnud palju.
Ja see ongi peamine.

Ega eestlane ju nagunii rahulikult puhata ei oska:)
Kulgen aga edasi ja ootan, mida elul mulle järgmiseks pakkuda on...

Ajuragin

Kui sa lähed vaatama filmi "Siseimpeerium", siis pane parem oma aju kõrvaltooli peale istuma. Lihtsam on teda mitte kasutada. Sa ei saa nagunii sellest filmist halligi aru.

Kusjuures kolm tundi möödus minul lennates, sest lihtsalt proovisin oma aju pooleks pingutada, et midagigi taibata. Ei õnnestunud just hästi...

Igatahes David Lynch on võtmenimeks. Kui huvitab, mille eest see kutt Veneetsia filmifestivalil elutöö preemia sai, siis on see film just sulle;)
Aiman, et tema ülejäänud üllitised on sama põnevad...

Kisub pilve

Kui midagi ei saa metsa minna, siis midagi ikka läheb. Ah teate ju küll seda nõmedat ütlust. No ja viimasel ajal tundub mulle ka nii.
Elu nagu iseenesest nii kole rahulik, et naerma ajab lausa (kui muidugi mitte arvestada seda, et aegajalt tapjatrollijuhtidega mööda linna ringi lehvin, et aegajalt ülekäigurajal autodega kohtun, et vahel Virus inimhordide vahele kinni jään...)
Aga ikka on tunne, et kõik on liiga korras, et kohe kuskil plahvatab keegi.
Ma käin ikka liiga rabedal jääl praegu, mulle vähemalt näib nii. Ja ma tean, et ma ei peaks seda siin arutama...

Ja et ma ära ei unustaks, siis pean siinkohal mainima, et "Piraadimere kariibid 3" on suuperhea vilm. Kui kõik filmid nii mõnusad oleks, siis vist elakski kinos...
Teisipäeval käisin vaatamas. Ummiga koos käisin;) Ta muidugi vaatas teist head filmi, aga kinos olime samaaegselt. Naljakas kokkusattumus tegelt. Aga jällegi pidin teda alt vedama, jälle ei saand temaga kokku. Kurb kohe.

Igatahes täna siis sõidan koju ära. Tükiks ajaks kohe.
Puhkan.

Mõtlen elu üle järele.
Ja mõelda on oi-oi kui palju...

Tehnoloogiaajastu või midagi

Ma siiralt vihkan täna oma tööarvutit. No ei saa ju selline pede olla. Need pole isegi mitte tavalised panged enam, need suisa vannid juba.

Ja ma ei räägi siinkohal küsimusest "Do you really want to do this?"(mkm, ma täiesti juhuslikult võtsin selle projekti lahti ja tahtsin JUHUSLIKULT just sinna seda viirutust panna...) ega ka fatal erroritest, ammugi mitte lihtsalt kinnikiilumistest ega iseeneslikest restartidest...

Ah jaa, mul polegi siis ju midagi rääkida...

(Ja ühtlasi olen valmis klopsinud sada imejuttu oma elust...)