Jällenägemiserõõm:)

Leidsin netiavarustest üles oma kunagise jutukese:) Aitäh Villule, kes seda oma jutukogus siiani säilitanud on. Eeldan, et sa selle sõnastust muutnud ei ole...

Park
Mees jalutas rõõmsalt ja rahulolevalt mööda pargialleed. Talle meeldis tihti nõnda jalutamas käia, sest siin sai ta vähemalt veidikenegi oma mõtteid korrastada ja lapsepõlve meenutada. Ilma selliste meeldivate hetkedeta ei osanud ta oma elu kuidagi ette kujutada.

Ta istus pargipingile ja imetles ümbritsevat loodust. Varesed kraaksusid tuttavlikult ja päikegi üritas läbistada veidi eemal kõrguva linna kohale juba aastaid tagasi tekkinud sudupilve. Kõik oli just nii kena ja armas, nagu ta seda alati mäletanud oli. Ka täiesti lehtedeta puud olid just sellised nagu alati. Tema ümber olev hallikas happeline muld eritas endast harjumuspäraselt mingit mürgist gaasi ja see pani mehe näo särama. Ta oli taas looduse keskel.

Kuid kõige enam äratasid mehe tähelepanu ikkagi hääled. Juba poisikesena oli ta siin pargis teiste omavanustega mängimas käinud. Vahel olid nad aga lihtsalt istunud ja kuulanud helisid. Kohe pargi kõrval asuv keemiatööstuse pealaborist kostusid alati huvitavad helid. Nende kõrged korstnad vilisesid tihti kurjakuulutavalt ja laborist kostusid erineva tugevusega plahvatused. Nõnda oli see ka nüüd, mitmeid aastaid hiljem, ja see viis mehe veel sügavamale mälestustesse.

Talle meenusid mitmed mälupildid lapsepõlves juhtunud sündmustest, mis kuidagi olid selle pargiga seotud. Ta meenutas, et kord lapsena oli ta siin rulluisutades ninaluu murdnud, kui vareseparv talle kallale tormas, siin oli ta kohanud oma esimest armastust, kord oleks ta õhtul läbi väävliudu jalutades ühe mõrvari ohvriks langenud ja paljud muud armsad mälestused.

Siis aga kostus üle linna vali ja läbilõikav sireen. Mees ajas end vastumeelselt püsti ja hakkas aeglaselt kodu poole sammuma. Päikese aimatav koht sudupilves liikus aeglaselt horisondi poole. Kerge tuul, mis enne puhus, oli vaikinud ja linnahelidki hakkasid vaikima. Kogu oma pargis veedetud aja jooksul polnud temast möödunud ühtki inimest, nüüd aga kiirustasid mitmed neist piki tänavaid kuhugi. Mees pööras veel kord ringi, seisatas ja heitis pilgu pargile. Mullast tõusev udu hakkas tihenema ja varjaski juba pingi, kus mees oli istunud. Kuskil taamal kõrgusid korstnad ja undasid tuttavlikult. Mees tõstis käe ja viipas sellele idüllilisele pildile. Naerul näo ja kerge sammuga jõudis ta koju just veidi enne seda, kui linna kohal kostus teine, eelmisest pikem ja veel läbilõikavam sireen. Koridoris seistes kuulis ta toast tuttavlikku undamist ja kui käis klõps, võis ta rahulikult tuppa astuda ja hapnikumaski peast ära võtta.