Mulle meeldib mu kodumaa.
Sügisese õhtupäikese käest pai saanud rukkipõllud ja pajuvõsa, mille taga kõrgub kuusemets ja rapsipõld ja hilised võililled ja kruusateed ja üksinda kurvastavad lagunenud talumajad...
Või lumehangedesse mattunud lagendikud, heinakõrred lumest välja turritamas ja liivatamata teed ja madala õhtupäikese käes sätendavad tontlikud puud ja see looduse seiskumine vahetult enne päikesetõusu ja jäälilled ja punased pihlamarjad...
Või siis hoopis kevadelõhn ja õrnalt heleroheliste lehepungadega kaetud kased ja päike, mis päeviti soojalt põsele pai teeb ja viimased öökülmad ja esimene kirju liblikas...
Või hoopiski kuum suvepäike ja puhkus ja võimalus, et viljapuuaias ringi käies iga puu või põõsa otsast midagi suhu pista on ja valged ööd ja tähed ja aurav asfalttee peale hoovihma...
Vaheldusrikkus ja pidev muutumine.
Sellised sõnad kangastusid mulle seal raudteeülesõidul...
***
Minu nädalavahetuse arvele jääb siis seekord kaks raamatut.
Bram Stokeri "Dracula", mille kohta palju kuulnud ja mille filmiversioone korduvalt ka näinud olin, mida aga raamatuna kordagi läbinud ei olnud. Nüüdseks siis see ka tehtud ja raamatuga väga rahule jäänud. Peale "KK" lugemist tundub küll iga raamat praegu lihtne olevat:)
Ja laupäeva õhtul võtsin end veelkord kokku ning üldises lugemistuhinas läbistasin Saul Bellow` "Püüa päeva". Ja teate? Üle tüki aja tekkis tahtmine teha ääremärkusi. Tõeliselt mõnus...
Et siis - carpe diem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar