Üksik (mööduva nähtusena)

Olen täna õhtuks täitsa üksi linna jäetud.
Pole ei muskat ega Niinut:(
Vaatasin just mingit veidrat filmi nimega "Bossa nova". Mul tuli sellega seoses muidugi kohe meelde, et endal on sellenimelist muusikat terve plaaditäis ja tänase õhtu meeleolu tabas see küll väga täpselt.
Film ise polnud mingi suurem asi, aga see tekitas mu pähe paar mõtet...
Nagu selle reklaamlausegi kõlas, et sina armastad üht, kes armastab kedagi teist ja sind armastab omakorda hoopis keegi tundmatu.

Miks peab elu nii keeruline olema?
Aegajalt tekib endalgi tunne, nagu elaks mingis imelikus seebiseriaalis. Tüüpilise põhjamaalannana ma muidugi ei suuda vihast kedagi tappa, ei vaheta armukesi iga poole kuu tagant(igaks juhuks ütlen, et mul polegi sellist võõrkeha), ei oma võimalust teenijannasid kiusata, kuna too osutub minu eksmehe endise naise tütretütreks (a la ) ega kavatse abielluda mehega, kes hiljem osutub minu vennaks(!) ja veel pisut hiljem selgub, et see siiski oli vale. Päris elu õnneks nii raske ja keeruline pole, vähemalt mitte siin laiuskraadidel. Aga on ka meiekandis pisemaid ja suuremaid draamasid. Põnevat seriaali nendest ei saaks, aga õpetlikud on nad küll. Vastust minu esimesele küsimusele leida on üpris keeruline.
Tarkade inimeste sõnu kasutades - elu on just täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa selle ise elad. Seega peaks pisut vähem mõtlema ja lihtsalt elama. Aga me ju kõik teame, kui lihtne on jälle teise äärmusesse kalduda. Tasakaal siis ühesõnaga. Elu ja enda ambitsioonide vahel.

Kas on üleüldse kedagi enda kõrvale vaja?
Inimese evolutsioon on jõudnud juba üsna kaugele. Naised ei ole enam meestest sõltuvad, ei majanduslikus ega vaimses mõttes. Piisaks ju ainult põgusatest kokkupuudetest, et soojätkamist teostada. Ja isegi selleks ei peaks varsti enam kohtuma. Spermapangast on vaja lihtsalt sobiv nö doonor leida. Ja ongi kõik.
Ja ometi näeb inimkond juba sajandeid vaeva abiellumise ja kooseluga. Ja pidev virin saadab seda ka juba sajandeid. Milleks? Ei suuda mehega elada? No otsi endale hea töö ja ela üksi. Naine on tüütu ja nõudlik? Sa pole ju ketti pandud, astu aga minema.
Inimene peaks aru saama, et mitte igaüks pole kooseluks loodud. Mõni kohe ei oska, ei suuda. Ja mõnel õnnestub see väga hästi. Selle asemel, et viriseda, peaks inimene mõtlema oma personaalsetele oskustele ja individuaalsusele ja vastavalt sellele ka oma otsused tegema.
On inimesi, kes suudavad edukalt üksi olla ja seejuures elus väga kaugele jõuda. Tean ise nii mõndagi neist. Ja mul on nende üle siiralt hea meel.
Veel parem on aga vaadata neid sõpru, kes on kellegi enda kõrvale leidnud ja tõestanud endale ja teistele, et ka kooselul pole häda midagi. Peab ainult üritama ja tahtma.

Mis asi see armastus üleüldse on?
Miks nii palju seda sõna lörtsitakse?

Kõikvõimalikud tarbekaubad, mis on täis punaseid südamekesi ja roosasid ninnu-nännu värke. Kõik reklaamid ja ajakirjad on seda täis, kaardid ja assortiikommid ja padjad ja võtmehoidjad ja...
Ja siis tuleb 14. veebruar... Valentinipäev. Olete te selle päeva ajalooga kursis? Viimastel aastatel on see väga ülespuhutud tähendusega päev. Kui sa soovid oma kallist inimest meeles pidada, siis ei peaks küll ootama 14.veebruarini. Ka kõige tavalisem päev sobib selleks. Seda armsamalt ja ootamatumalt see mõjub. See näitab, et teine inimene on alati su mõtetes.

Oma kiindumust saab kindlasti väljendada ka muude sõnadega kui armastus. See pole ju mingi sidesõna, mida peab koguaeg korrutama. Eesti keel on selles suhtes isegi üsna rikas. Tuleb ainult ise pisut oma fantaasiat kasutada, et stampväljendeid korrutamata romantik välja paista.


Ja tegelikult ajab närvi, et nii neetult tihti aetakse segamini armumist ja armastust. Minu jaoks pole olemas armastust esimesest silmapilgust. Sellisel juhul nimetaksin ma seda pigem meeldimiseks, armumiseks, füüsiliseks veetluseks või veel millekski muuks. Aga mitte armastuseks. Armastamist õpitakse terve oma elu.


* * *




"Anna, kuni hakkab valus, sest tõeline armastus ongi valus" (Ema Teresa)

"Pidage meeles, et armastus pole ajaviide, vaid töö" (Anna Quindlen)