Ja veelkord jällenägemisrõõm:)

Ja siis veel lugu, mille kunagi kahepeale välja mõtlesime. See oli vahva. Ehk siis kahe pea mõtted Villu sõnastuses. Ma loodan, et Sa ei pahanda:)

(Vot selliste asjadega tegeldakse öösel kell 1. Sest pealkiri oli ju asja pärast just selline valitud. Paranda mind, kui valesti mäletan...)


Kell oli üks öösel

Kell oli üks öösel. Mööda kitsast ja pimedat tänavat komberdas alasti mees, longates paremat jalga. Ta oli ilmselgelt purjus, tuikus ühest tänava äärest teise ning lisaks kusagilt peksagi saanud. Mehe käed ja jalad olid lõhki, silmaalune sinine ning naeratusest puudusid mõned hambad.
Hetkeks mees peatus ja heitis selja taha kartliku pilgu. Ta kuulis seal tasast krabinat ja nägi, kuidas kellegi tume vari üle tänava prügikasti taha libises. Veel mõne hetke seisis mees liikumatult paigal, kissitades silmi prügikasti poole, ent mingit liikumist seal enam ei toimunud. Kandes hoolimatult nähtu oma purjusoleku arvele, jätkas mees komberdamist, otsides seintel tuge, kui äkitselt kostus tema eest automootori mürinat ja tulede valgus suunati talle näkku. Kattes silmad käega, üritas mees masinat näha, ent tulutult. Nad seisid seal tänaval, auto ja mees, mõned sekundid teineteise vastas, kuni auto järsult, kummide vilinal, mehe poole kihutas.

* * * *

Kell oli üks öösel. James istus oma neljanda korruse korteri rõdul ja nautis sigaretti. Ta pahvis suuri suitsurõngaid üles tähtede poole, mis nõnda kirkalt pilvitus taevas sirasid, ning jälgis, kuidas need järjest kõrgemale tõustes olematuks muutusid. Päev oli lõppenud nii täiuslikult. Ta oli käinud sõpradega ööklubis, ajanud taga mõnd seelikut ja ühe sellise ka oma kleepuvasse võrku püüdnud. Neiu sulas tema käes kui vaha, ta oli kõigega nõus ning nii vedaski James tüdruku oma neljanda korruse korterisse, kus armatses temaga kogu ülejäänud õhtu. Viimaks jäi neiu magama ja James läks rõdule suitsu tegema.
Järsku kuulis ta all tänaval hääli ning upitanud ennast üle rõduääre, märkas James seal alasti meest. Too lonkas paremat jalga, tuikudes ühest tänava äärest teise. Mees oli silmnähtavalt purjus ning Jamesi arvates ka kusagil peksa saanud, kuidas muidu seletada mehe verist nägu ja lõhkiseid käsi. Ja ülevalt rõdul tundus, et ka silm oli siniseks löödud.
Jamesi üllatuseks mees peatus järsku ning pöördus aeglaselt ringi. Ka Jamesi pilk liikus alasti mehelt pimedusse. Hetkeks tundus talle, et keegi jooksis üle tänava prügikasti taha peitu, kuid oli pime ning James kandis selle lihtsalt väsimuse arvele.
Ka alasti mees ei teinud sellest välja ning hakkas edasi komberdama, kui järsku kostus tema eest automootori mürinat. James nägi autot alles siis, kui tolle esituled süüdati ning pimestav valgusvihk alasti meest pimestas, kes kaitseks käe silme ette tõstis.
Jamesi süda hakkas kiiremini taguma ning ta tõusis püsti, et paremini näha. Järsku kihutas auto kummide vilinal alasti mehe poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Just mõned minutid tagasi oli Alan märganud pargis alasti meest, kes koledal kombel tuigerdas. Lihtsalt põnevusest ja uudishimust hakkas ta vaest joodikut jälitama ning nüüd olidki nad jõudnud ühte pimedasse ja kitsasse tänavasse. Tänava ääred olid täis prügikaste ja sealt välja pudenenud prügi lendles kerge tuule mõjul teel. Alan oli täheldanud, et too mees polnud asjata alasti - teda oli julmalt pekstud. Muidugi võis ta ka kukkunud olla, kuna mehe nägu ja käed veritsesid ning ta lonkas paremat jalga, kuid miks oli ta siis alasti?
Järsku Alan ehmus. Ta oli komistanud plekkpurgi otsa ning tekkinud heli kuulis ka mees tema ees. Too pöördus ja jäi kuulatama. Kartuses, et joodik võib teda märgata - ja suures hirmus ka rünnata - jooksis Alan kiirelt üle tänava ja peitus suure prügikasti taha.
Õnneks joodik ei märganud teda ning hakkas edasi astuma, kui järsku tardus ta paigale. Alan kuulis automootori mürinat ja selleks, et näha, pistis pea prügikasti tagant välja. Samal hetkel lülitati sisse auto tuled ning ehmunult tõmbus ta tagasi. Raskelt hingates kuulatas Alan automootori mürinat ning järgmisel hetkel kostus kummide vilinat.

* * * *

Kell oli üks öösel. Rudolf istus oma tumepunases Jeepis ja ootas. Ta ootas Ralphi. Mr Blackbird oli andnud korralduse Ralph ära koristada, kuid enne seda teda mõnitada. Ta laskis oma meestel Ralph rajalt maha võtta ning läbi peksta, seejärel ta alanduseks paljaks koorida ja kodu poole saata.
Mr. Blackbird teadis, mis teid Ralph koju minemiseks kasutab ning pani ühte kõige pimedamasse lõiku sellest valvama tema - Rudolfi. Rudolf pidi vaese mehe lõplikult kõrvaldama. Nii ta ootaski oma tumepunases Jeepis, kuni Ralph viimaks tänava lõpus välja ilmus. Too tuigerdas mööda tänava ääri talle lähemale ning Rudolf taipas, et alkohol oli oma töö teinud. Lisaks märkas ta, kui ägedalt oli vaene Ralph läbi klohmitud: käed ja nägu verised, silma all sinikas ning Rudolf võis kihla vedada, et ka mõni klahv ta suust on puudu. Rudolfi suu kõverdus õelaks irveks.
Järsku Ralph peatus ning heitis pilgu selja taha. Kas ta kahtlustas midagi? Jälginud pisut pimedust hakkas Ralph tema poole edasi tuigerdama. Nüüd oli Rudolfi hetk, ta käivitas automootori. Ralph otsekui tardus ning jäi tema poole vahtima, kuigi ta ei suutnud kohe kindlasti selles pilkases pimeduses midagi märgata. Nüüd lülitas Rudolf sisse auto tuled ja nägi, kuidas Ralph käe silmade kaitseks näo kohale tõstis. Siis andis Rudolf gaasi ning kihutas kummide vilinal Ralphi poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Mr Blackbird istus oma kabinetis, suures ja pehmes nahktugitoolis, pahvis mõnuga jämedat sigarit ning jõllitas tuimalt must-valget monitoripilti, millel jalutasid inimesed kaardilaudade vahel edasi-tagasi. Jah, mr Blackbird omas kasiinot.
Kuid see, mis toimus ekraanil, ei huvitanud teda üldse. Ta teadis, et just sellel kellaajal leiab oma otsa Ralph. Blackbird ei sallinud teda kohe kuidagi. Ralph oli mees, kes pettis Blackbirdi ning röövis temalt peaaegu kolm miljonit dollarit, kuid ta läks ahneks ja jäi vahele. Ning mr Blackbird oli teda veel usaldanud!
Saades teada, et just Ralph on see, kes teda röövib ja talle kahjumit teeb, organiseeris Blackbird tollele peo ühes kõrtsis. Samas saatis ta kaks tüüpi kõrtsi lähedale valvama, et nad pidulist siis korralikult peksaksid, kui viimane koju hakkab minema, ning lisaks andis karmi korralduse mees alasti kiskuda.
Veel ühe mehe pani ta Roosi tänavale valvama. Rudolfi, mehe, keda mr Blackbird täielikult usaldas ja ta teadis ,et see mees teda ei peta. Too pidi Ralphi elunatukese lõpetama ükskõik, mis viisil - seda mr Blackbird ette ei dikteerinud.
Ja nüüd istus mr Blackbird oma mugavas tugitoolis ning kujutas ette, kuidas Ralph, see vastik ussike, mööda pimedat tänavat komberdab, läbipekstud, verine ja täiesti alasti ning kusagil seal pimeduses passib Rudolf. Ta käivitab auto ning Ralph tardub paigale.
Mr Blackbirdi suule ilmus rahulolev irve. Ta kujutas ette, kuidas tuledevihk Ralphi pimestab ning siis kihutab Rudolf, kummide vilinal, tema poole.

* * * *

Kell oli üks öösel. Surm oli juba viisteist minutit majakatuste kohal tiirelnud, kuid ta ei leidnud seda õiget tänavat. Ta oli hiljaks jäämas, ta oli paanikas. Surm ei suutnud ette kujutadagi, mis saab siis, kui ta hiljaks jääb. Mis saab, kui ta ei jõua hinge vastu võtta?
Aegamisi hakkas Surm juba väsima ning närvipinge muutus talumatuks. Tema kondised peopesad muutusid higiseks ja vikat, see mõttetu aksessuaar, hakkas käest libisema. Ning viimaks jõudis ta kohale. Surm küürutas katuseäärel ja vaatas alla. Seal ta oligi, too hing, kelle pärast ta oma närvirakke pidi kulutama.
See vaene hing komberdas, paremat jalga longates, ühest tee äärest teise, ise ihualasti, käed ja nägu lõhki. Ausalt öeldes hakkas Surmal mehest lausa kahju. Ei, mitte sellepärast, et ta surema pidi - see on ju õnnistus igale inimesele maamunal - vaid seepärast, millistes tingimustes ta seda tegema pidi. Meest oldi pekstud ja mõnitatud. Surm lootis, et kord saab ta selle külmaverelise hinge, võimalikult kiiresti.
Ainus, mida Surm ei teadnud oli viis, kuidas mees sureb ning põnevusega ootas ta seda, küürutades katuseserval. Muidugi oli ta näinud kõikvõimalike suremisviise, küll poomise läbi, küll keetmise läbi, ent alati oli keegi geenius, kes mõtles midagi uut välja.
Mees tänaval peatus järsku ning heitis pilgu selja taha. Kas nüüd? Kas kargab talle keegi kallale? Ei! Ainult mingi vari jooksis üle tänava prügikasti taha ja mees jätkas teed. Äkitselt läbistas õhku automootori mürin ning mees tardus paigale. Surma kondine käsi pigistas vikati vart. Ja kui ere tuledevihk meest pimestas oli Surmale kõik selge. Hetke pärast sööstis auto, kummide vilinal, paigalt.
Kuid alasti mehe järgmine käik tuli Surmale üllatusena ning tekitas segadust. Too hüppas, hoolimata oma äärmiselt joogisest seisukorrast, kõrvale ning auto, mis pidi rammima tema alasti keha, sööstis hirmsa ragina saatel vastu suurt prügikasti. Alasti mees tõusis püsti, vaatas hetke suitsevat autot ning pistis mööda pimedat tänavat jooksu.
Surm oli segaduses. Kui see polnud see mees, kes siis? Äkki oli ta siiski valel tänaval? Ta hüppas katuselt alla ja maandus, nagu sügisene langev leht, pehmelt asfaldile. Ta vaatas autosse. Selles olev mees liigutas ennast vaevumärgatavalt. Järelikult oli elus. Kes siis, mõtles Surm ja alles siis nägi ta prügikasti ja seina vahele surutud elutut meest. Hing on hing, arutles Surm elutargalt ja hakkas oma tööd tegema. Kell oli üks öösel.