Vastassoost ja muust rääkides

• Mul ei ole õnne omada isiklikku "ämbrit", see-eest kuulan toanaabri pangekolistusi alati huviga. Mõni kohe oskab. (Ehk siis teema, kuidas on võimalik mitu korda järjest sama inimese käest haiget saada ja ometi mitte nendest olukordadest õppida...)
• Ma pole kunagi olnud väga armukade. Erandiks muidugi olukorrad, kus kompromiteerivaid situatsioone mulle otse näkku loobitakse. Ja ka siis olen ma pigem kuri ja pettunud. Selles vallas kehtib minu jaoks põhimõte, et ära tee asju, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ja samas on nii lihtne see põhimõte nurka visata ja pea ees meeletustesse tormata. Pärast tuleb ainult ise oma südametunnistusega edasi elada. Mina nii ei suuda.
• Ma pole kunagi sallinud lõputult korratavaid armuavaldusi. See ajab mind ainult marru, sest mida tihemini seda öelda, seda totramalt ja mõttelagedamalt see kõlab. Selle korrutamine tekitab minus alati küsimuse, et kellele seda siis õigupoolest tõestada üritatakse - teisele inimesele või hoopis endale? Sõnad armastus ja põrandalapp ei tohiks olla sama kasutussagedusega. Minu meelest.
• Asendusmehed on minu jaoks täiesti olemas. Ehk siis keegi, kes on kättesaamatu, asendatakse kas välimuse või käitumise poolest sarnasega. (Olen jah julm...) Tihti on need suhted sellised ette teada lõpuga. Ja neid võib samahästi ka nimetada enesehinnangu-tõstmise-suheteks
• Mees, kellel on palju sõbrannasid, teab üldiselt paremini naissoo mõttemaailma (just üldiselt, sest on ka erandeid loomulikult). Sama kehtib ka vastupidi muide. Ja taaskord ütlen ma, et mehe sõbrannasid tuleb arvestada kui paratamatuid faktoreid, mitte neid karta.
• Ma ei salli, kui peale suhte algust jäädakse nö loorberitele puhkama. Näind ju liiga lähedalt, kuidas selline mugavus mõjub lõpuks. Ka enda puhul ei salli ma seda muide...
• Ma võin lõputult näägutada ja tänitada igapäevaste asjade kallal, kui mulle miski ei meeldi. Ja ma tean, et olen sellega palju pahandust tekitanud. Tavaliselt on sellise käitumise taga aga hoopis midagi muud...
• Mul on vahel häbi olla naine. Näiteks juhul, kui bussis istub mõni tõsiselt vesinikvalge neiu ja targutab valjul häälel sõbrannale, et iiissake, sul trussikud paistavad seelikust läbi. Või kui selline samasugune keset kohvikut oma meessoost kaaslasele nõmedat draamat etendab, et teenindaja talle vale vett tõi. Või kui baarileti juures mõni niiske kiisupilguga nümfett su meest neelab. Ja mees selle õnge läheb...
• Kuigi ma ei salli tunnetest nõretavaid situatsioone, pean ma väga lugu mõõdukalt romantilistest meestest. Mõni peab selle nimel rohkem pingutama (ja paistab ka seetõttu totramana), mõnel tuleb see iseenesest.
• Ma armastan lilli. Meeletult. Ja samas, alati ei pea tulema poemüüja meisterbuketiga. (Muide, seda olen ma ka alles üsna hiljuti avastanud)
• Riidekapis luukerede hoidmine on kõige halvem tegevus üleüldse. Rääkida, rääkida, rääkida... Sest kunagi ei või teada, millal see neetud luukere endale liha ümber kasvatab ja sulle täesti ootamatus situatsioonis vastu tuleb.
• Kui sul on sõbranna, kes sinult kunagi mehe üle on löönud, aga sa talle siiski andestasid, siis tea, et tõenäoliselt teeb ta seda veel. Olenevalt sellest, kas sa uuesti andestad, võib see siis juhtuda üks kuni mitu korda. Minul on seda juhtunud kahel korral kahe erineva sõbrannaga. Ühe puhul neist andestasin esimesel korral, teise puhul olin juba targem.Palju õnne neile...
• Olles vähem kui 24h tagasi juhtinud teise inimese tähelepanu sellele, et ta võõraste naisolevustega üsna tihti flirdib, olen sunnitud sedasama ka enda puhul nentima. Kui mul on vastav tuju, siis võin ma üsna võimatult käituda.

Täiendused kell 14:20 :

• Ma ei armu jah kergesti. Aga seda sügavamalt ja põhjalikumalt. Mul pole kombeks olla pealiskaudne ja omakasu peal väljas. Mul on väga raske oma tunnetest ja soovidest valjuhäälselt rääkida. Ja sellel teemal ei tehta nalja. Ilma selletagi on enda hinge paljakskiskumine piinarikas ja julgustvajav tegevus.
• Ma vihkan mõisteid minu raha, sinu raha ja meie raha. Ja samuti ei saa aru ma sellest, kuidas oma lähimatele pereliikmetele saab laenu anda. Sõna laen selles lauses on ju täiesti kohatu. See on ju su enda perekond! Sellisel juhul antakse raha, mitte ei laenata. Aga see on vist pigem minu kasvatusest tulenev kiiks. (Aitäh, ema)
• Üldiselt ei ole ma üldse pereema-tüüpi inimene. Ma vihkan selliseid rutiinseid toimetusi nagu laupäevane koristamine, igaõhtune söögitegemine(enne eelneb sellele meeletu mõttetöö, et mida keegi üldse tahab), söögijärgne telekavaatamine jms. Nojah, tõenäoliselt kui mul oleks oma korter ja rohkem ruumi asjatada, siis tõenäoliselt ma muudaksin oma arvamust pisut (olgu-olgu, üsna palju tegelt). Aga senikaua, kui minu tuba koosneb elutoast, kabinetist, söögitoast ja magamistoast, ei ole isu neid kodukana asju ajada. Aga kui mees on köögis, olen igal võimalusel nõus söömisel abi pakkuma:)
• Ja ma ei saa aru noormeestest, kes üsna sageli nokivad neiu kallal, kuna too on mõned minutid kuhugi hiljaks jäänud. Samas kui antud tegelane ise on krooniline hilineja. Ei ole ju vaja targutada eks.
• Küsimus, et kelle jaoks sa ennast küll nii kaua ilusaks teed, unustage ka parem kohe ära. Kui naine veedab peegli ees küllalt kaua aega, siis järelikult just sinu pärast, tehke juba ükskord selgeks see endale. Ei lähe teisi mehi õngitsema, vaid et sul oleks uhke tunne ringi käia, kuna kaaslane on kena ja hoolitsetud ja pilkupüüdev.