Rihm on maas...

Nagu oleks maratoni jooksmas käinud.
Või nagu oleks paar ööpäeva kokku sulanud, vahepeal magamata
Või siis seksuaalkasvatuse kolmetunnises praktikatunnis aktiivse osavõtu eest õppejõult kiita saanud...


No kuidas sa istud kontoris, kui silmad vajuvad iseenesest kinni, kõik kohad valutavad ja peeglist vaatab vastu üks loppis nägu, sinised rõngad ümber silmade?

Tõsiselt väsitav nädalalõpp. Ja oleks ma siis eile mingi meeletukaua üleval passinud. Vajusin mingi südaöösel niimoodi ära, et ei jõudnud isegi hambapesuni.
Esimest korda saabus kontakt maailmaga kell 5...
Käisin siis hambaid pesemas ja kobisin tuttu tagasi. Ja plõks! Jälle must auk.
Uuesti kohtusin maailmaga kell pool kaheksa ja siis ei olnud enam võimalik edasi magada, sest juuksesassiajamisvõistluse juhtiv maailmameister oli minust jälle üle käinud ja peegelpildile kirja jätnud, et ma võiks end ikka ilusaks teha...
Võtsin ta nõud kuulda.
Või õigemini proovisin, sest sellise unise näoga ei anna ikka eriti midagi teha. Peale juuksepesu ja fööni sõbralikku abi (ja abi oli mul vaja, sest peale külma veega juuksepesutoimingut olid ajusagarad pisut jääs) nägin juba vähemalt inimese moodi välja.

Aga mida kauem ma siin arvuti ees istun, seda rohkem lössi ma vajun. Nagu pooltühi jalgpall...
Hea vähemalt see, et tuju ei ole kehalise nõrkusega eriti kooskõlas.

Eks ma siis "oksendan" siin edasi.
Mõttetöö on täna täpselt selline...