Lõpp

Võite mind õnnitleda.
Sain hakkama selle suve suurima väljakutsega - "Kuritöö ja karistus" sai läbi. Viimaks. Ma ikka tükk aega mõtlesin, et miks ma seda küll lugema hakkasin. Jah.
Sel ajal, kui teised seda gümna ajal lugesid, idioodistusin mina. Ehk siis lugesin Dostojevski teist suurteost - "Idiooti". Ja siis sellel suvel oli tuju täpselt selline, et minagi peaksin "KK" läbima...

Oli ikka paras ajuloputus, ma ütlen. Ja ma isegi ei tahaks seda heade sõnadega kirjeldada.
Gümnas ma kaifisin seda, kui kirjanduse tunnis pidime tegema romaanidest kokkuvõtteid ja leidma selle peamise mõtte. Ja mulle meeldis raamatutesse teha ääremärkusi... (Seekord pliiatsiga käsi kohe kuidagi ei tõusnud)
Ma oleks nõus ka seda romaani uuesti läbi töötama põhimõtteliselt. Kui vaja oleks. Aga antud hetkel ei ole ja ei teegi. Andke andeks, te suured kirjandushuvilised, aga antud romaan jättis liiga palju rahutuid mõtteid endast maha.
Minu niigi ühiskonnakriitiline mõtlemine sai tõsise üledoosi. (Ma vajan vist rohkem positiivseid raamatuid)

Kui ma "KK" teisipäeva õhtul lõpetasin, langes raskus nagu turjalt. Ei olnud lihtne.

Väga raske oli. Aga läbi sain. Ja olen õnnelik.
Võtan nüüd järjekordse suurteose käsile ja jätkan magusas piinlemises:)

Sest teate. Tegelikult on lugemine ikka hea. Ja ma tänan taaskord nii kirjalikult kui mõtetes Noorat, kes meile oma kurja pilguga meeletuid raamatute nimekirju koostas ja julma järjekindlusega lugemust kontrollis. Kui ma poleks saanud seda lugemise-kasvatust, kes teab, milliseks rumalaks saapaks ma siis jäänd oleks...
Jah.