...ja Mees sai taaskord vihaseks. Naine oli nagu katkine grammofoniplaat, mis muudkui leierdas ja leierdas juba tüütamiseni räägitud teemadel. Üksteist mõista üritades jõuti paratamatult igivanadele radadele, mida mööda on mõlemad juba tuhandeid kordi edasi-tagasi käinud. Aga Naisele sellest ei piisanud. Sest ta teadis, et iga kord puudutab ta neidsamu teemasid erineva külje pealt, aga ta ei suuda seda kunagi Mehele selgeks teha. Sest nad on Mees ja Naine...
"Inimest muuta on väga raske. Palju lihtsam on muuta arvamust mingist situatsioonist. Ehk siis näidata ka medali teist poolt..."
Aga kui palju on maailmas üleüldse neid, kes võtavad arvesse, et medalil on kaks poolt? Tihti kipub see meelest minema ja igaüks leiab, et just tema poolt paistev lahendus on ainuõige. Ja isegi, kui ollakse suutelised tunnistama ka teiste variantide olemasolu, ei suudeta leida kompromisse. Millest muidugi on ääretult kahju. Sest nii tehaksegi teistele haiget. Surutakse peale oma lahendus ja teine inimene peab sellega lihtsalt leppima.
Või ära jalutama.
Millal ma ise jõuan sinnamaale, et minu lahendus ei pea olema ainuvõimalik? Mõtetes olen ma selleni jõudnud...
Aga tegelikult vajan ma vist pisut abi. Et keegi koputaks mulle aegajalt otsa ette ja kutsuks mõistust korrale. Et ma ei muutuks jälle selleks vastikuks jäärapurikaks, kes keeldub igasugusest koostööst ja jookseb peaga vastu kiviseina(nägemata, et mõned meetrid eemal on müüris lukustamata uks...) ning et keegi taltsutaks minu tulihingelisust.
Muide, tülinorimises olen ma maailmameister:)
(Aga see ei ole vist väga hea näitaja)
1 kommentaar:
kõige lihtsam - pahvata kõik välja! ei taha vinguda? no persse kõik vinguvad, miks siis neid ainult kuulata, vahest tuleb huntidega koos hulguda! mis sisse jääb läheb käärima ja sealt tulebki see etapivõit maailmameistriks saamisel...kerge trükkida, raske elluviia, aga mõned targad on siin öistes padjajuttudes vihjanud, et kõige parem viis on rääkimine...
Postita kommentaar