Sama kapriisne kui naine...

Meie autol oli kõht vist õige tühi, et otsustas Queeni plaadi alla neelata ja enam mitte kätte anda. Pärast korduvaid ähvardusi ja nuppudega klõbistamist oli seis sama. Kõikvõimalikud morsesignaalid said antud, koputamised armatuurile, mudimised. Ma isegi korra mõtlesin pea peal seista, sest mine sa tea, mis sellele pirtsakale masinale meeldib. Aga ikka ei midagi.

Ja siis viimaks, kui olime mõlemad käega löönud ja profülaktika mõttes veel korra nupule vajutasin, tuli plaat rahulikult välja, nagu poleks sellega mingeid probleeme olnud...

Meeldiv õhtu.

Kuidas ma kirsipuu otsast alla kukkusin ja peaaegu üldse haiget ei saanud...

Noh, tegelt veidi ju sain. Nüüd ongi põhjus olemas, miks ma ei peaks lühikest seelikut kandma:) Kui te näeks praegu neid sinikaid - mmm, sellised tumesinised ja paistes. Ootan juba põnevusega, millal need värvi vahetama hakkavad:) Sinakas-pruunist rõvekollaseni... Lahe.

Aga üldiselt kui ma ütlen, et samal ajal ei ole vaja redelit kohendada, kui mina seal peal seisan, siis ma tavaliselt mõtlen seda tõsiselt...

"Pea meeles, et ei tasu unistustesse pidama jääda ja elamist unustada"

Ma poleks kunagi arvanud, et Harry Potteri filmides nii palju elutarkust see võib olla. Uut filmi veel vaatama pole läinud, kuna otsustasime, et tuletame kõigepealt vanad meelde ja siis alles läheme uue kallale. Nagu eile õhtul ilmekalt selgus, polnud me kumbki "HP ja Tulepeekrit" näinudki:)
Nojah, ilmselt on Fööniksi Orduga sama...

Igatahes - olgugi, et lastele mõeldud ja eriefektidest lausa kubisev film, ikkagi oli hea ja huvitav. Seda enam, et vanematele on seal peidus nii mõnigi tarkusetera, mis niheleval noorukil võibolla sootuks märkamata jääb...

Ja olgugi, et ma suure meediakära saatel ülesupitatud raamatuid tavaliselt keeldun lugemast, pakuvad need mulle ometi huvi. Mõelda, millised tarkused nendes veel võivad peituda!
Põnev.

Eile oli Ädala tn Verekeskuses poole viie paiku väga vaikne. Meie ees täitis pabereid uus doonor, kellel läks igal pool palju aega. Meie, juba kordi käinud, tuiskasime ustest sisse-välja ja kõige rohkem aega vist võttiski pärast vereandmist istumine ja mahlajoomine:)
Uus küsimustiku täitmissüsteem on nüüd elektrooniliseks tehtud. Kuigi jah, kasu temast ei ole, sest läbivaatuskabinetis trükitakse see ikkagi välja, et seda allkirjastada saaks. Ja kokkuhoid ja point üleüldiselt peitub siis kus?
Peale mahlatopsi ja Kalevi küpsiseruutu juba oligi võimalus jälle head tegema minna. Ja kuigi tavaliselt soovitatakse peale seda puhata ja raskeid asju mitte teha ega tõsta, siis mul oli vaja ju ikkagi küpsisetainast õhtul segama hakata:)
Aga küpsised tulid siis seekord paremakäelised;)
Panin neisse kogu oma hoole ja jõuvaru...

Vastutasuks väike sinikas veeni juures pole ju väga hull! Peaasi, et küpsised maitsevad...

Kui pruudikimbu viskamise ajal seista käed risti rinnal ja samal ajal tegeleda kingakontsa päästmisega üüratust kivipraost, kas siis võib järeldada, et teema mind ei huvita?

Tol õhtul oli seal palju meeleheitlikumaid koduperenaisi, kes välismaa filmide stiilis kingi jalast heitsid ja hüäänkoerte moodi hüppeid tegid, kui samamoodi hollivuudilikult pruudikimpu üle õla heideti.
Bänd oli hea - Hea meelega, kelle repertuaari juba sel suvel katsetanud olen ja kelle järgi vähemalt tantsida saab. Kuigi jah, tantsuplats oli pulmalauast nii kaugel, et isegi teele kaasa võetud kohvitass sai vahepeal tühjaks :) Olgu-olgu, ma poole loksutasin lihtsalt maha ja teise poole jõin peaaegu sõõmuga ära, et veidigi sooja saada... Aga ikkagi oleks võind kompaktsuse mõttes tantsuplats olla pisut lähemal, sest rahvas kippus lõppkokkuvõttes laiali valguma.
Jälle üks asi, mida peaks pulmade korraldamisel jälgima.
Pulmaisa oli tasemel, tulles toime isegi kõige tõrksamate ja ka kõige ebakainemate pulmakülalistega.

Venna pulm sel kevadel pani paika väga kõrged kriteeriumid. Armas ja südamlik ja hingelähedane oli. Kõik oli paigas, midagi polnud liiast. Koht ja ilm olid super ja mis peamine, seltskond oli mõnusalt väike ja lähedane. KUI teha, siis just nii:)
Kunagi.
Ehk.

Maailma parim.

See lihtsalt oli midagi sellist, mis jääb hinge veel kauaks-kauaks. Need lood ja tantsud. Need inimesed ja seiklused. See oli pidu, millesse oli vaja süveneda. Mõelda koos tantsijatega ja lasta sel endale südamesse pugeda. Igaüks võis endale välja mõelda oma fantaasia. Isikliku muinasjutu, millel polnud ette öeldud ei algust ega lõppu...
Ja mul on siiralt kahju neist inimestest, neist pealiskaudsetest virisevatest inimestest, kellele on tähtsad vaid hirmkeerulised joonised või toitlustamisele kulunud rahasumma või tõsiasi, et majanduslikult raskel ajal ikkagi selline suuremastaapne pidu korraldati (süvenemata sellesse, kui palju inimesed tegelikult ohverdama pidid) või ameerikapäraselt lihtsaks tehtud ja läbinämmutatud süžee, et ise palju pingutama ei peaks. See on nii jälk.

Pingutama ei saa kedagi sundida. Aga meie pingutasime. Me kõik. Terve väljak. Ja kui ei tulnudki kõik päris õigesti välja, siis polnudki ju tegelikult hullu. Nagu Ülo ise alati kinnitab: "Oma tehnilised vajakajäämised korvati entusiasmiga!"

Ja nii peabki. Sest emotsioon on see, mis jääb meelde...