Täna hommikul

See tädi, kes täna selle trolli rooli keeras, kihutas küll nagu pidalitõbine...

Mul tekkis vahepeal kahtlus, et äkki ta tahab seal psühhiaatriakliiniku juures maha minna. Tegelikult ka. Need kaks mutikest, kes loomaaia juures üle tee tahtsid minna, said küll südari, kui troll peaagu üle nende varvaste kihutas...

Oeh. Ma nüüd hingan ka:)

Sama kapriisne kui naine...

Meie autol oli kõht vist õige tühi, et otsustas Queeni plaadi alla neelata ja enam mitte kätte anda. Pärast korduvaid ähvardusi ja nuppudega klõbistamist oli seis sama. Kõikvõimalikud morsesignaalid said antud, koputamised armatuurile, mudimised. Ma isegi korra mõtlesin pea peal seista, sest mine sa tea, mis sellele pirtsakale masinale meeldib. Aga ikka ei midagi.

Ja siis viimaks, kui olime mõlemad käega löönud ja profülaktika mõttes veel korra nupule vajutasin, tuli plaat rahulikult välja, nagu poleks sellega mingeid probleeme olnud...

Meeldiv õhtu.

"Minu elu" hooaeg 23, episood 325

Tuumakas. Täielik.
Kohutav peavalu ja lõhnamaailma täiesti jabur elavnemine.
Seoses viimasega tahtsin hommikul korduvalt trollis virutada inimestele, kes tulid mu kõrvale seisma ja täiesti süüdimatult haigutasid laia suuga oma küüslauguhaigutust. No tõesti. Jajaa, ma saan aru ju, et profülaktika ja edasi, aga see on ikka tõeliselt jäle, kui tõused hommikusöögilauast ja veel trollis nokitsed hamba vahelt küüslaugutükikesi. Ma ei tea, ma olen ilmselt imelik, aga mina nii ei suudaks - juba austusest teiste inimeste vastu või nii...
Siis ajasid mind veel närvi vene mamuuljad, kes otseses mõttes napilt-napilt oma lõhnaõlipudelisse uppumisest pääsenud olid. Ja olgu see lõhn kasvõi Chanel No 5 (mis minu lõhnaeelistuste hulka üldse ei kuulu), kui seda on pool pudelit peale pandud ja siis igaks juhuks pisut veel, et "ikka lõhnaks ka", no siis andke andeks, aga seda on ilmselgelt pisut palju...
Ja ma üldse ei räägigi inimestest, kes lõhnasid hommikul tuhatoosidena või inimestest, kelle juures tuvastasin, et ta oli hommikul juukseid pesnud mingi vaniljeteemalise šampooniga, mis tekitas tunde, et tahaks kaugemale. Trolli katusele näiteks.

Aga hommikus oli head ka:)
Need kolm tükki šokolaadi, mis ma pohmakaraviks külmkapist pätsasin, lõhnasid lausa imeliselt. Ja see apelsin, mis ootab lõuna saabumist... Mmm.

Ja ma olin juba unustanud, kui imeliselt lõhnab lumi:)

Kohe varsti saab keegi peksa

Mingi tüüp reguleerib kontori akna all juba kolmandat tundi järjest auto signalisatsiooni. Meeldivalt ühtlase tempoga - no nii mõned minutid on vait ja seejärel tuututab signalisatsioon rõõmsalt kaks korda nii kaua, kui ta vait oli.
Aga olgem ausad, pisut käib juba närvidele. Mõtetes olen tegevuses oleva härra ja ka auto saatnud juba väga kaugetesse ja koledatesse kohtadesse, kahjuks tulevad nad sealt ruttu tagasi...
Ja pikemat aega olen juurelnud selle üle, kui hästi võiks näiteks suur rauast riidenagi lennata. Uurimine jätkub.
Ja tööpäeva on veel mõni tund jäänud. Andke armu. Reede ju!

Ja aina uuesti...

Möödas on terve igavik. Kirjutada oleks vast palju - lõpetasin kooli, jaanipäeva veetsin kodukandis, sain palgatõusu, paari nädala pärast algab puhkus, ühikast on vaja välja kolida, üks imekena pisike neiu on endale nime saanud, nädalavahetusel on Õllesummer...
Ainult kirjutada ei viitsi eriti. Selline sunniviisiline pressimine ei anna just erilist tulemust, kes see ikka seda tüütut raportit lugeda viitsib...

Viimasel ajal eriti erroreid pole esinenud. Mõned sellised pisemad imestamapanevad asjad ehk.
Näiteks paar aega tagasi tehti Siili-maja ees heakorrastustöid - pandi uus kõnnitee, uued äärekivid ja muru kaeti kõik mullaga (ma ei tea, miks). Ühesõnaga - vägev. Ja siis istutati äärekivi juurde metsviinapuu. Vägev. Siiamaani pole ainult aru saanud, kuhupoole ta ennast väänama peab hakkama, kas kaks meetrit üle kõnnitee maja seina äärde ja siis üles või mööda betoonplokki, mööda parkla äärt ja kaskede otsa?

Ja siis tahaks nii väga rääkida liiklushuligaanidest, aga pole vist mõtet. Hoidgem lihtsalt endiselt hammastega uksepolstrist kinni ja lootkem, et kõrvalolev auto sind ikka nägi ja liigseid äkilisi manöövreid sooritama ei hakka. Sest mis teha, sinu mõeldud mõtted teistesse autodesse ei kommunikeeru (küll aga teevad seda kõikvõimalikud karvased ja rahvusvahelises viipekeeles öeldud sõnad...) ja siinses liikluskultuuris tuleb loota ainult iseenda peale.

Hetkel kõik.

Errorid jätkuvad

Msn-st Skype üle minna on sama, mis rate.ee-st Orkutisse... (Ragnar)
Naised on nagu ämblikuvõrgud - vaatad, et ilus asi ja poed sisse, aga välja enam ei saa... (Urmas)

Sellised ja paljud muud põnevad mõttekillud saatsid meie eilse õhtu vestlust. Sõprusring "Seitse arhitekti ja geenitehnoloog" (väikeste modifikatsioonidega numbri suuruses ja isikkoosseisus)kohtusid seekord Kaia uues kodus.
Vestlusi tööst ja koolist, sõjaväest ja jalgpallist, rahvuseripäradest ja kõikvõimalikest muudest maailmaasjadest on võimatu täies mahus meenutada, küll aga jäi meelde, et lõbus oli. Järjekordselt.

Ja üks error ka- viimases trollis nr 3... Noh, esiteks olime meie Niinu ja A. ja trollijuhiga vist ainukesed kained olevused, seal haises kohutavalt nende teiste indiviidide järele, kes lõhna järgi otsustades polnud ilmselt nädalaid kainet hetke, vanni ega tualetti kohanud ja et ühistransporti veel ebameeldivam kasutada oleks, siis igaks juhuks oli keegi põrandale ka oksendanud.
Suurelt ja punaselt.

Täna hommikul sõitsin nr 9-ga, et halvad kogemused mälestustest kustutada...

Hommikune äratus

Kui sõita veidi aega mõne tapja-trollijuhiga, siis avastad eneselegi üllatuseks, et elul pole nagu häda midagi...
Trollist sombusesse hommikusse astuda tundub isegi meeldiv. Tõepoolest, seal ristmikul üle ühe tädi varvaste sõites ja järgmise foori taga trolli kiirendusvõimet katsetades tahtsin olla tööl.
Õnneks nüüd juba olengi.
Ja täitsa elus veel.

Eksole...

Ja kohe siis, kui peavalu pisutki mõistlikumaks muutub, suudan ehk paari sagarakest oma ajus niipaljugi liigutada, et siia paar asjalikku rida kirjutada. Või umbes nii.

- *** küll! -

Seniks head reedepäeva kõigile! Jah.

*Vali suvalises järjekorras kolm roppust


Parandused kell 13:42
Ja jälle kord loksub elu ise vaikselt oma õige koha peale. Oleks ma terve see aeg siin ainult närveldanud, oleks ma varsti ataki saanud vist. Aga üle tüki aja oli mul kannatust oodata ja elu tasus selle eest heldelt. Aitäh!
Võta nüüd peavalu ka ära, eks:)


Parandused kell 16:18
Ja isegi plussi sain täna kirja. Olin nii kena ja aitasin kaks välismaalast Kopli trammi peale. Nad ei olnud väga kindlad, kas number 2 trammiga ikka saab Baltasse. "Saab küll," kinnitasin neile kena naeratusega. Nad olid kohe nii õnnelikud. Ilusad olid nad muidugi ka:) Ja siis olin ise ka nii õnnelik, et pärast trollis ainult ühe vanaema ja kahe superväänikust lapselapsega võitlema pidin, et oma peatuses ikka väljuda saaks. Ahh, elu on vahva:)

Ja nüüd neljakümne mintsa pärast rallitan koju.

Lihtsalt võluv:)

Ehk - mis juhtub siis, kui peale pikka puhkust jälle ühistransporti satud:)

Eile hommikune tööletulek sisendas isegi lootust, et ühiskonda tagasi siirdumine polegi ehk nii valus. Mu lootus lõi aga pisut kõikuma, kui taaskord Viru bussiterminalis vanamutikestega võitlema asusin. Olles aga hommikul üsna heas tujus, lasin need sprinterid kõik istuma ja jäin ise seisma (koos ühe väga raseda tädiga, kes samuti istuma ei mahtunud, sest pimedad mullamutid keeldusid temast välja tegemast)
Juba esimeste peatustega oli selge, et meil on tegemist järjekordse rallikaga. Kaks helepunast foorituld ja üks poolenisti surnuks ehmatatud jalakäija. Hea skoor.

Töölt uuesti koju orienteerudes sättisin end täpselt bussi peale (jama mõte, tean). Buss nr 34A tuligi täpselt õigel ajal, ehk just siis, kui ise soovis. Millega tahtsin minna, oli peatusest juba minema kimand ja järgmine sõitis mu meelest üsna vaba graafiku alusel. Igatahes, sisenesin bussi. Üsna minu kõrval seisis üks naine oma viie-kuue aastase tütrega, kes emme käskude peale tähelepanelikult teed jälgis. Millegipärast tundusin sellele naisele väga igavlevana ja ta otsustas mind kesklinna jõudmiseni lõbustada. Olid nad käinud tütre lasteaeda vaatamas ja nüüd sõidavad kodu poole ja laps õpib teed. Midaiganes, mõtlesin iga tema lause peale, endal võluv naeratus näol. Ja siis jõudsin Viru juurde. No ei oska inimesed selle pöörduksega käituda. Mul oli väga kahju sellest ühestainsast noormehest, kes pidi võitlema terve trobikonna ajukääbikutega, kes pidevalt selle ukse seisma panid. Läbisin Viru takistusraja haavata saamata ja Estonia ees istusin troll nr kahte. Kõik oligi väga kena kuni selle hetkeni, mil Kaarli kiriku juures trollil sarved maha tulid. Tuli siis meie kena venelannast trollijuht ja hakkas sarve otsa mutrivõtmega taguma. Terve trollitäis rahvast vahtis ja imestas. Ja miks keegi appi ei läinud? Trolli uksed olid kinni... Ja siis hakkas ta seda sarve väänama. Sõitis mööda 6 ja siis 1 ja isegi 17A ning siis tuli järgmine 6. Jäi seisma ja ootas. Meie juht läks teise trolli juurde ja palus abi. Juhikabiinist väljus tõsiseilmeline korpulentne tädi, tõmbas kindad kätte ja esimese ropsuga olid sarved korras. Terve trollitäis rahvast itsitas...

Aga vähemalt hea, et koju jõudsin:)

Sitakäru ja 12 km...

Eile käisime kinos. Sõpruses. "Võõrast" vaatamas...
Päris siuke vahva film. Tannu muidugi keksis seal sajaga. Tutvustati meile Kohtla-Järve elu ja inimeste maailmapilti. Änksa oli. Meenutas pisut mu enda kodukoha mentaliteete. Filmis käsitletud probleemid võibolla pole seal Vändra metsade vahel veel nii teravad, aga küllap saabub ka see aeg... Igatahes soovitan vaatama minna. Päris mitu head lausekildu, mis ka tagantjärele naerma ajavad. Aega ei võta teilt palju, täpselt tunni ja 1 minuti veel otsa:)

Ja kuna eile oli fantast ilm, siis otsustasime jalgsi kodu poole lonkida. Igatahes otsisime ebastandardseid tänavaid ja uitasime niisama ringi. Käisime kohtades, kus vaikus oli lausa uskumatu. Mingil hetkel ei tajunud enam ümbritseva suurlinna olemasolu, olid vaid linnud, päike ja vaiksed linnatänavad. Uskumatu jah.
Kaardilt pärast teekonna pikkust mõõtes saime kokku 8 kiltsa...
Selle kaheksa jooksul jõudsime kommenteerida nii paljut arhitektuuri, et oleks lausa võõrutusravi vaja. Lõppkokkuvõttes leidsin, et ega polnudki ühtki sellist hoonet, kuhu kohe oleks tahtnud sisse kolida:) Kriitik ja viriseja nagu ma olen...

Ning peale üürikest puhkepausi ühikas kutsuti piljardit mängima:)
Ma polnud kii´d ikka väga tükk aega käes hoidnud. Aga see ju polnudki oluline. Olulisem oli, et sai heade sõpradega väljas olla ja niisama lobiseda. Onju? Ja see, et meile võit nii toredasti kingiti, jättis tahtmise ka teinekord kutse vastu võtta;)
Jalad muidugi olid nii väsinud, aga koju oli ka veel vaja minna. Peale pääsukest piljardilaua ääres arvasid kõik luud, et nüüd võiks pehmel horisontaalsel esemel maanduda ja tükiks ajaks sinna ka lebama jääda. Ja hommik oli nii halastamatu ju.
Kui äratus helises, oleks tahtnud oma telefoni pooleks murda. Selle asemel teatas toanaaber, et temagi veel ei viitsi krapsakas olla väga ja kinkis mulle lahkesti 15 lisaminutit magusat und. Aitääh...

Aga buss nr kaheksaga Pirita poole sõites oleks kohvitops sülle maandund, kuna bussijuht oli jälle mingi hull ralliäss. Hea, et õiges peatuses viitsis oodata, kui üks iidne tädike bussi pealt maha roomas ja mina nagu napakas tema järgi ootasin...
Peatusest lahkudes võttis muidugi bemmivenna ette ja tegi järgmise foori taga sellele haledalt ära. Uskumatu... Pole siis ime, et 5 mintsa enne bussi väljumist peatusesse jõudes selgub, et too on juba ammuuu mööda kimanud.

Aga et siis jah. Aeg jälle tööle hakata. Kolm projet korraga käsil ja täna on reede. Millegipärast on nädala edenedes iga päevaga üha rohkem tööd tekkinud. Hea, et nädalavahetus vahel on. Ma muidu upuks töösse ära...

Lillelisi unistusi siis...

Mõistlik mees see taksojuht:)

...See laul on meist,
kes on leidnud teineteist,
keera raadio valjemaks,
sest seal kõlab meie laul.
Kõik on kui peab,
meile mõeldud on need read,
igal hetkel ta meid saadab -
see laul on meie...

Laul, mille pärast eile öösel taksojuht meie käest tippi sai;)
Ja ta suutis rahulikult naeratades kuulata, kuidas me Niinuga sellele kaasa üürgame.
Ja tal oli viiesajalisest KA tagasi anda. Täitsa lõpp kohe!

Viimasel ajal me üldse palju sõidame taksodega ringi.
Raha vist palju käes;)