Eile käisime kinos. Sõpruses. "Võõrast" vaatamas...
Päris siuke vahva film. Tannu muidugi keksis seal sajaga. Tutvustati meile Kohtla-Järve elu ja inimeste maailmapilti. Änksa oli. Meenutas pisut mu enda kodukoha mentaliteete. Filmis käsitletud probleemid võibolla pole seal Vändra metsade vahel veel nii teravad, aga küllap saabub ka see aeg... Igatahes soovitan vaatama minna. Päris mitu head lausekildu, mis ka tagantjärele naerma ajavad. Aega ei võta teilt palju, täpselt tunni ja 1 minuti veel otsa:)
Ja kuna eile oli fantast ilm, siis otsustasime jalgsi kodu poole lonkida. Igatahes otsisime ebastandardseid tänavaid ja uitasime niisama ringi. Käisime kohtades, kus vaikus oli lausa uskumatu. Mingil hetkel ei tajunud enam ümbritseva suurlinna olemasolu, olid vaid linnud, päike ja vaiksed linnatänavad. Uskumatu jah.
Kaardilt pärast teekonna pikkust mõõtes saime kokku 8 kiltsa...
Selle kaheksa jooksul jõudsime kommenteerida nii paljut arhitektuuri, et oleks lausa võõrutusravi vaja. Lõppkokkuvõttes leidsin, et ega polnudki ühtki sellist hoonet, kuhu kohe oleks tahtnud sisse kolida:) Kriitik ja viriseja nagu ma olen...
Ning peale üürikest puhkepausi ühikas kutsuti piljardit mängima:)
Ma polnud kii´d ikka väga tükk aega käes hoidnud. Aga see ju polnudki oluline. Olulisem oli, et sai heade sõpradega väljas olla ja niisama lobiseda. Onju? Ja see, et meile võit nii toredasti kingiti, jättis tahtmise ka teinekord kutse vastu võtta;)
Jalad muidugi olid nii väsinud, aga koju oli ka veel vaja minna. Peale pääsukest piljardilaua ääres arvasid kõik luud, et nüüd võiks pehmel horisontaalsel esemel maanduda ja tükiks ajaks sinna ka lebama jääda. Ja hommik oli nii halastamatu ju.
Kui äratus helises, oleks tahtnud oma telefoni pooleks murda. Selle asemel teatas toanaaber, et temagi veel ei viitsi krapsakas olla väga ja kinkis mulle lahkesti 15 lisaminutit magusat und. Aitääh...
Aga buss nr kaheksaga Pirita poole sõites oleks kohvitops sülle maandund, kuna bussijuht oli jälle mingi hull ralliäss. Hea, et õiges peatuses viitsis oodata, kui üks iidne tädike bussi pealt maha roomas ja mina nagu napakas tema järgi ootasin...
Peatusest lahkudes võttis muidugi bemmivenna ette ja tegi järgmise foori taga sellele haledalt ära. Uskumatu... Pole siis ime, et 5 mintsa enne bussi väljumist peatusesse jõudes selgub, et too on juba ammuuu mööda kimanud.
Aga et siis jah. Aeg jälle tööle hakata. Kolm projet korraga käsil ja täna on reede. Millegipärast on nädala edenedes iga päevaga üha rohkem tööd tekkinud. Hea, et nädalavahetus vahel on. Ma muidu upuks töösse ära...
Lillelisi unistusi siis...
Päris siuke vahva film. Tannu muidugi keksis seal sajaga. Tutvustati meile Kohtla-Järve elu ja inimeste maailmapilti. Änksa oli. Meenutas pisut mu enda kodukoha mentaliteete. Filmis käsitletud probleemid võibolla pole seal Vändra metsade vahel veel nii teravad, aga küllap saabub ka see aeg... Igatahes soovitan vaatama minna. Päris mitu head lausekildu, mis ka tagantjärele naerma ajavad. Aega ei võta teilt palju, täpselt tunni ja 1 minuti veel otsa:)
Ja kuna eile oli fantast ilm, siis otsustasime jalgsi kodu poole lonkida. Igatahes otsisime ebastandardseid tänavaid ja uitasime niisama ringi. Käisime kohtades, kus vaikus oli lausa uskumatu. Mingil hetkel ei tajunud enam ümbritseva suurlinna olemasolu, olid vaid linnud, päike ja vaiksed linnatänavad. Uskumatu jah.
Kaardilt pärast teekonna pikkust mõõtes saime kokku 8 kiltsa...
Selle kaheksa jooksul jõudsime kommenteerida nii paljut arhitektuuri, et oleks lausa võõrutusravi vaja. Lõppkokkuvõttes leidsin, et ega polnudki ühtki sellist hoonet, kuhu kohe oleks tahtnud sisse kolida:) Kriitik ja viriseja nagu ma olen...
Ning peale üürikest puhkepausi ühikas kutsuti piljardit mängima:)
Ma polnud kii´d ikka väga tükk aega käes hoidnud. Aga see ju polnudki oluline. Olulisem oli, et sai heade sõpradega väljas olla ja niisama lobiseda. Onju? Ja see, et meile võit nii toredasti kingiti, jättis tahtmise ka teinekord kutse vastu võtta;)
Jalad muidugi olid nii väsinud, aga koju oli ka veel vaja minna. Peale pääsukest piljardilaua ääres arvasid kõik luud, et nüüd võiks pehmel horisontaalsel esemel maanduda ja tükiks ajaks sinna ka lebama jääda. Ja hommik oli nii halastamatu ju.
Kui äratus helises, oleks tahtnud oma telefoni pooleks murda. Selle asemel teatas toanaaber, et temagi veel ei viitsi krapsakas olla väga ja kinkis mulle lahkesti 15 lisaminutit magusat und. Aitääh...
Aga buss nr kaheksaga Pirita poole sõites oleks kohvitops sülle maandund, kuna bussijuht oli jälle mingi hull ralliäss. Hea, et õiges peatuses viitsis oodata, kui üks iidne tädike bussi pealt maha roomas ja mina nagu napakas tema järgi ootasin...
Peatusest lahkudes võttis muidugi bemmivenna ette ja tegi järgmise foori taga sellele haledalt ära. Uskumatu... Pole siis ime, et 5 mintsa enne bussi väljumist peatusesse jõudes selgub, et too on juba ammuuu mööda kimanud.
Aga et siis jah. Aeg jälle tööle hakata. Kolm projet korraga käsil ja täna on reede. Millegipärast on nädala edenedes iga päevaga üha rohkem tööd tekkinud. Hea, et nädalavahetus vahel on. Ma muidu upuks töösse ära...
Lillelisi unistusi siis...
1 kommentaar:
Onju nii, et heade sõpradega on hea väljas käia, onju? ;) On, On! Et siis järgmine kord suuremad kuulid ja väiksem väsimusaste :D
Postita kommentaar