Puhkepäevad...

Laupäev ja pühapäev möödusid tõepoolest oma nimedele vastavalt:) Puhkasin kohe nii, et küll sai. Ja kui nüüd mõelda, et mis tegelt oleks pidand kõik selle kahe päeva jooksul korda saatma, siis võtab lausa kõhedaks tegelt.

Laupäeval pidime toanaabriga ärkama poole kümnest ja ees ootas Kumu-külastus. Seejärel pidin moonduma kingakontsultandiks ja veel mõneks muuks tähtsaks nõuandjaks. Päev oli kuni hiliste tundideni sisustatud... poetuuriga.
Ja mida tegime meie? Ärkasin lubatud kellaajal ja kuulatasin. Vaikne. Imelik, sest tavaliselt Niinu koperdab ringi palju varem kui mina. Kobistasin vaikselt ta toa uksele ja sisenesin, olles ise täis energiat ja teotahet. Nähes aga voodis lamavat näost kriitvalget neiut, kes ahastavalt peast kinni hoiab, hakkas sisemine alarm tööle ja tõsinesin hetkega.
Ühesõnaga, sõna otseses mõttes sappi pritsivast Niinust tõusjat ei olnud ja minu mõtted said ka sellel hetkel otsa. Võtsin kausitäie hommikuputru, mis suuremeelselt valmis oli tehtud, ja maandusin voodis, et panna paika järgmine sõjaplaan. Puder sai otsa ja koos sellega ka minu mõttelend...
Uuesti ärkasin millalgi ühe ajal:) Niinu juba koperdas vaikselt ringi ja maandus minu kõrval voodis. Kumbki ei viitsind väga liigutada. Meil siuke telepaatiline võime üksteise haigust endale kahmata...
Kahe paiku viimaks leidsime, et juba päris hea on olla ja otsustasime vaikselt poodi loivata, et pisutki süüa. Kiiresti see meil igatahes ei läinud ja tagasi olime lõpuks nelja ajal. Siis sõime ja kuulasime taas voodi kutset.
Telekas. Uni. Kuradi änksa päev ikka oli. Ja kõige uskumatum oli see, et ka ööseks jagus piisavalt väsimust. Nii magus ja hea oli ikka...

Ja pühapäeval äratas kelluke üheksast, sest pidin Kristiines kliendiga kohtuma, aga paar parandust oli projektis veel tegemata. See läks üllatavalt ruttu ja oli aega veel tunnike voodis mõnuleda ja end seal superhästi tunda. Ja just siis, kui alustasin enda korrastamist, helistati ja teatati, et kohtumine jääb kahjuks ära...
No persse!
Mida ma oma pühapäevaga siis nüüd peale hakkan? Jõudsin juba mõelda, et miks ma küll reedel koju ei läinud... Aga siis ärkas Niinu ja tal oli samamoodi nulltegevust plaanis. Ühendasime jõud ja mõistuse ja nii küpseski hea plaan.
Meid ootas ees Rapla. Päike ja niisama lebo. Ühesõnaga puhkus jätkus. Ja pärast sai veel sauna ka! Minu patakad said igatahes maksimumini täis laetud ja napakas naeratus ei tahtnud näost kaduda:)
Lissalt liiga hea päev oli.

Aga ei ole hullu. Just hetk enne unenägusid suudeti mind põhjalikult välja vihastada ja samasuguse kurja näoga ma ka uinusin. Hommikulgi veel ei olnud tahtmist naeratada, kuigi õues paistis päike nii ilusti ja vastu vaatas vastikult rõõmus nägu. Öeldakse küll, et vihaga ei tohi magama minna. Aga mis ma sinna parata sain?
Ja vastuseks teatud küsimusele - ei, Sa ei seganud mind. Lihtsalt sellele eelnes teatud tegu, mis mind hingepõhjani solvas ja sügavalt vihastas. Aga keda huvitab(nagu ma ise alati ütlen)? Kui ei suutnud seda sel hetkel rääkida, siis see on nüüdseks möödanik. Vanu asju meelde ei tuletata ja enda kasuks ära ei kasutata. Aga ebameeldiv on ikka...
Paidevei! Ma ei ole pika vihaga, aga antud hetkel on tegemist kahjuks erandiga...
Ja ära arva, et see oli nüüd koht, kus ma (jälle) üle pingutasin mõtlemisega. Ei.