K: Kuidas aru saada, et trollis su kõrval seisev inimene on just pikalt telefoniga rääkinud?
V: Parema põse peale on pitserina telefoni jälg vajutatud...
K: Millal trollijuht aru saab, et troll on ikka päriselt katki läinud?
V: Siis, kui kaks trolli on temast mööda läinud(!)...
K: Kuidas aru saada, et linn on ikka tõepoolest tolmune?
V: Kui koju jõudes taskurätikusse muda nuuskad...
Jah, nii see elu käib:)
reede, 27. märts 2009
esmaspäev, 9. märts 2009
Kibe!
Laupäeval, 7. märtsil, oli mul au viibida oma kõige kallima venna pulmas.
Parim vend ja hästi kalliks saanud pruut olid hommikul kella kuuest saadik juba asjatanud, käinud juuksuris, maniküüris, kleidi selgasikutamisel, vahepeal veel vanalinnas ja Pirital ilupilte tegemas, kui meie neid viimaks kell pool neli Õnnepalee ees kohtasime. Registreerimine läks ladusalt, mõlemad vastasid ikka kindlasõnaliselt jah, kiired pildid väljas trepil ja ninaotsaga Saue poole, kus toimus siis pulmapidu. Vahepeal veel peatus Türisalu pangal, kuhu Melena jättis oma vana nime ja ekspromptpeatus Keila Betoonitehase ees, kus tehti tolle õhtu kõige ilusamad pildid päikeseloojangust ja kohal me olimegi. Väga kaval mõte oli inimeste paigutamiseks kasutada nimekaarte:) Lõpuks juhtus nii, et meie kaheksases lauas istusid pulma kell (Peeter), toostimeister (Aivar), hõbekõri (mina) ja lipuvalvurid (Marko ja Marko). Oli hea laudkond;) Sai mänge ja sai pulmatorti ja sai palju tantsida.
Pühapäeva õhtul värskete abikaasadega laua ääres veini tinistades leidsime, et see kõige tähtsam päev saab ikka ruttu otsa. Ja selleks üheks päevaks kulutad sa oma aega ja energiat umbes kaheksa kuud. Aga õnneks on selleks fotograafid ja kõiksugu filmijad, et saaks seda üht päeva veel terve edasise elu meenutada:)
Pruut ja peigmees jäid sajaprotsendiliselt rahule. Kuna kumbki polnud suutnud välja mõelda, milline peaks üks ideaalne pulm olema, siis polnud ju ka milleski pettuda. Ja nii see peakski tegelikult olema. Milleks meenutada asju, mis läksid valesti või mis oleks pidanud teisiti olema, kui lõppude lõpuks on ju tähtis ainult idee - kaks inimest abiellusid ja otsustasid seda sündmust ka teistega jagada. Lihtne.
Ja järelpidu pühapäeval kujunes ka tõenäoliselt mälestusväärseks. Eriti need hetked, kui naistekamp otsustas kogu allesjäänud valge veini hävitada ja mis alles pool kaksteist pähe hakkas (kui ma juba kodus olin ja magama hakkasime minema. Mõned kohad on täitsa hägused ma ütlen...), kuidas me neljakesi peo traditsiooniliselt Staabis lõpetasime ja millest kõigest sai tol päeval räägitud:)
Oh kurat! Oli vast nädalavahetus:)
Ja palju õnne siis veelkord Jürile ja Melenale!
Kallid olete:)
Parim vend ja hästi kalliks saanud pruut olid hommikul kella kuuest saadik juba asjatanud, käinud juuksuris, maniküüris, kleidi selgasikutamisel, vahepeal veel vanalinnas ja Pirital ilupilte tegemas, kui meie neid viimaks kell pool neli Õnnepalee ees kohtasime. Registreerimine läks ladusalt, mõlemad vastasid ikka kindlasõnaliselt jah, kiired pildid väljas trepil ja ninaotsaga Saue poole, kus toimus siis pulmapidu. Vahepeal veel peatus Türisalu pangal, kuhu Melena jättis oma vana nime ja ekspromptpeatus Keila Betoonitehase ees, kus tehti tolle õhtu kõige ilusamad pildid päikeseloojangust ja kohal me olimegi. Väga kaval mõte oli inimeste paigutamiseks kasutada nimekaarte:) Lõpuks juhtus nii, et meie kaheksases lauas istusid pulma kell (Peeter), toostimeister (Aivar), hõbekõri (mina) ja lipuvalvurid (Marko ja Marko). Oli hea laudkond;) Sai mänge ja sai pulmatorti ja sai palju tantsida.
Pühapäeva õhtul värskete abikaasadega laua ääres veini tinistades leidsime, et see kõige tähtsam päev saab ikka ruttu otsa. Ja selleks üheks päevaks kulutad sa oma aega ja energiat umbes kaheksa kuud. Aga õnneks on selleks fotograafid ja kõiksugu filmijad, et saaks seda üht päeva veel terve edasise elu meenutada:)
Pruut ja peigmees jäid sajaprotsendiliselt rahule. Kuna kumbki polnud suutnud välja mõelda, milline peaks üks ideaalne pulm olema, siis polnud ju ka milleski pettuda. Ja nii see peakski tegelikult olema. Milleks meenutada asju, mis läksid valesti või mis oleks pidanud teisiti olema, kui lõppude lõpuks on ju tähtis ainult idee - kaks inimest abiellusid ja otsustasid seda sündmust ka teistega jagada. Lihtne.
Ja järelpidu pühapäeval kujunes ka tõenäoliselt mälestusväärseks. Eriti need hetked, kui naistekamp otsustas kogu allesjäänud valge veini hävitada ja mis alles pool kaksteist pähe hakkas (kui ma juba kodus olin ja magama hakkasime minema. Mõned kohad on täitsa hägused ma ütlen...), kuidas me neljakesi peo traditsiooniliselt Staabis lõpetasime ja millest kõigest sai tol päeval räägitud:)
Oh kurat! Oli vast nädalavahetus:)
Ja palju õnne siis veelkord Jürile ja Melenale!
Kallid olete:)
esmaspäev, 2. märts 2009
Pärast viimast postitust
7. -13. veebruarini veetsime oma väljateenitud puhkust kaugel põhjas polaarjoone taga lumehangedes ja ei muretsenud millegi pärast. Esialgu plaanitud aktiivsest puhkusest sai passiivne tänu intsidendile Tallinna tänavatel, kuid see ei seganud mul reisi nautimast.
-Jõudsin läbi loetud "Anna Karenina", mis vene kirjandusele ebatraditsiooniliselt polnud sugugi piinav ja sunnitud kogemus. Ainult lõpp ei meeldinud (raamat ei lõpe tegelikult Anna ja rongi duelliga, nagu ma siiani arvasin. Edasi tuleb veel 30 lehekülge midagi - tolleaegse usu, poliitilise seisu ja ühe tegelase sisemaailma põhjalikku lahangut...), muidu vägagi nauditav kogemus.
-Käisin viimasel päeval ikka mäe otsas ka ära. Pildid jõuavad ehk ka mingil ajal kuhugi üles, aga läheb veel aega. Avastasin juhuslikult ka, et veel eelmisegi aasta pildid on fotokas. Jajaa.
Sõbrapäeva veetsime muskaga väga ebatraditsiooniliselt Fittesti treeningkava järgi:) Pärast jõutrenni ja lihaste venitust käisime poes ja otsustasime, et läheks õige kinno. Valisime filmi ka juba välja, aga pärast meeldivat õhtusööki ja klaasi veini otsutasime hoopis kahekesi koju mõnulema jääda. Kuna reisiväsimus polnud veel välja magatud, magasime meie poole sõbrapäevast lihtsalt südamerahuga maha:) Ja tegime kodus kino;)
-Vahepeal oleme ikka igast filme ära jõudnud vaadata - tagantjärele vanu ja ette uusi. Viimane oli näiteks Underworld. Kuna kinno jõudis just kolmas osa, vaatasime kõigepealt kaks esimest ära, seejärel kolmanda ja veelkord esimese, kuna selgus, et mõlemal meist oli asi ikka väga segaseks jäänud... Nüüd siis enamvähem arusaadav ja spekulatsioonidki tehtud, millest võiks teha järgmise osa:)
-Paari viimase kuuga olen taastanud ühe vana traditsiooni, mis mulle kodus juba põhikooli aegadest külge jäi - pühapäeva õhtune etv krimisari. Mäletan aega, mil isaga sai koos vaadatud Poirot`d, miss Marple`t (suur osa Christie`t on ka raamatutena läbitud), inspektor DeCock`i ja praegugi jooksvate Midsomeri mõrvade vanu osi. Laupäeva päeval eetris olevad Nero Wolfi osadki suures osas nähtud ja muidugi legendaarne Sherlock Holmes. Jajaa. Ühesõnaga meeldiv harjumus võtta enne algavat nädalat aeg maha ja nautida head sarja.
Vahepeal oli aega ka Marianni külastada ja üle tüki aja jälle lobiseda. Paljud mured said jälle jagatud ja rõõmud kahekordistatud. Eks varsti jälle...
21.veebruar - ma oleks pidanud päeval jõudma Lihaselõdvestusele, kuid tervis vedas alt ja targem oli koju põdema jääda. Kuni õhtuni. Sest õhtul oli Melena tüdrukute õhtu:) Alustasime Mere pst Kuulsaalis, mis oli meeldivalt humoorikas algus meie õhtule, seejärel tegime peale õhupalle ja Melena meenutusi Tammsaare pargis "leinaseisaku". Ees ootas salsatund noormees Andre juhendamisel, mille käigus tulevane pruut tõestas, et ta tegelikult ikka ei ole nii halb tantsija, kui laskis välja paista. Paistab, et pulmavalss ikkagi tuleb:) Pärast seda, kui Andre oli ta uuesti kaineks keerutanud ja Mele juba uuesti aru hakkas saama, seadsime sammud vanalinna poole. Asjalik sekspoe külastus tulevikus tekkiva voodirutiini lõhkumiseks ja ees ootas meeldiv õhtu Clazz`is. Palju naeru, niisama lobisemist ja uusi tuttavaid oli selles õhtus. Korralikus koguses alkoholi, tekiilast nõrgenenud sõbrannasid ja kiilakas ning habemega meesteenindaja Annika oli ka:) Pruut jäi igatpidi rahule ja meie ka.
Esmaspäev (23.veebr) oli minul vaba päev, seetõttu veetsin aega mõnusalt ja võtsin kätte järjekordse raamatu. Kasparilt laenatu oli nii põnev, et isegi trenni polnud aega minna:) Õhtul aga Kersti sünnipäevale, mis sujuvalt läks üle Eesti sünnipäevaks. Öö läbi naermist ja joomist, hommikused traditsioonilised Ado tehtud pelmeenid, Eleriniga küpsisetordi tegemine... Meenutada on taaskord palju. Seejärel enne päikesetõusu trolliga linna, sealt juba Toompeale teiste eestlaste juurde vabariigi lippu heiskama. Hääleharjutused jätkusid Beerhausis, korra sai isegi jalga keerutatud:) Koju jõudes paaritunnine iluuni, millest jäi otseloomulikult väheks ja edasi juba venna sünnipäevale. Pärastlõunane äraolemine pere seltsis tekitas mõnusa pühapäevase tunde. Kodus saabus uni ikka liiga hilja ja kolmapäev koos oma pika-pika Kuljuse trenniga kujunes äärmiselt raskeks katsumuseks.
Ja nüüd reedel veetsime juubelikontserdi-eelse õhtu meeldivalt lauamängu seltsis. Adogi jõudis viimaks meile soolaleivale:) Laupäeva hommik peale kiiret einet liikus veel kiiremalt esinemisasju kokku otsides ja riideid triikides, meeletute riidekottidega poes ja apteegis trügides ja bussi peale tormates. Teekond Võrru läks nagu ikka - pokker ja patsid:) Seitsmest kontsert, pool kümme juba bussi tagasi, seejärel ehmatasime kohalikke Maxima poes ja tekitasime uhkeid järjekordi ja oi üllatust, päev oligi läbi saanud:)
Ema-isa tulid Mäo ristile meile vastu ja viisid Vändrasse õe sünnipäevale.
Pühapäev kujunes toredaks - hommikupoole mängisime Mattiasega ja pealelõunal Andraga:) Tädi on vahva olla:)
Seejärel juba taas linna poole, et õhtut vaikselt kodus veeta.
-Kuigi naabrid vist kutsuvad varsti meile hulluarsti:) Meie korterist kostev rõkkav naer võib praeguse depressiivse aja kohta üsna traumeerivalt kõlada. Aga meil savi:) (või siis plastiliin)
Ei tea, millal on aega hoogu maha võtta. Hetkel on seis pisut nohune, aga ega pole tervist hellitatud ka. Olgem õnnelikud, et hullemat olukorda ei valitse:)
Juba sel laupäeval ootab meid ees venna pulm Õnnepalees ja seejärel Saue mõisas. Pühapäevane aftekas ilmselt Irus. Järgmine esmaspäev on tõenäoliselt üsna helesinine:)
Ja järgmine nädalavahetus on ema juubel, sellest järgmine(21.03.) muska ema juubel ja 28.03. jälle juubelikontsert. Seekord Karksis. Ja millalgi tahaks oma sünnipäeva ka pidada. Ja isa oma. Oijah.
Kohtume taas.
-Jõudsin läbi loetud "Anna Karenina", mis vene kirjandusele ebatraditsiooniliselt polnud sugugi piinav ja sunnitud kogemus. Ainult lõpp ei meeldinud (raamat ei lõpe tegelikult Anna ja rongi duelliga, nagu ma siiani arvasin. Edasi tuleb veel 30 lehekülge midagi - tolleaegse usu, poliitilise seisu ja ühe tegelase sisemaailma põhjalikku lahangut...), muidu vägagi nauditav kogemus.
-Käisin viimasel päeval ikka mäe otsas ka ära. Pildid jõuavad ehk ka mingil ajal kuhugi üles, aga läheb veel aega. Avastasin juhuslikult ka, et veel eelmisegi aasta pildid on fotokas. Jajaa.
Sõbrapäeva veetsime muskaga väga ebatraditsiooniliselt Fittesti treeningkava järgi:) Pärast jõutrenni ja lihaste venitust käisime poes ja otsustasime, et läheks õige kinno. Valisime filmi ka juba välja, aga pärast meeldivat õhtusööki ja klaasi veini otsutasime hoopis kahekesi koju mõnulema jääda. Kuna reisiväsimus polnud veel välja magatud, magasime meie poole sõbrapäevast lihtsalt südamerahuga maha:) Ja tegime kodus kino;)
-Vahepeal oleme ikka igast filme ära jõudnud vaadata - tagantjärele vanu ja ette uusi. Viimane oli näiteks Underworld. Kuna kinno jõudis just kolmas osa, vaatasime kõigepealt kaks esimest ära, seejärel kolmanda ja veelkord esimese, kuna selgus, et mõlemal meist oli asi ikka väga segaseks jäänud... Nüüd siis enamvähem arusaadav ja spekulatsioonidki tehtud, millest võiks teha järgmise osa:)
-Paari viimase kuuga olen taastanud ühe vana traditsiooni, mis mulle kodus juba põhikooli aegadest külge jäi - pühapäeva õhtune etv krimisari. Mäletan aega, mil isaga sai koos vaadatud Poirot`d, miss Marple`t (suur osa Christie`t on ka raamatutena läbitud), inspektor DeCock`i ja praegugi jooksvate Midsomeri mõrvade vanu osi. Laupäeva päeval eetris olevad Nero Wolfi osadki suures osas nähtud ja muidugi legendaarne Sherlock Holmes. Jajaa. Ühesõnaga meeldiv harjumus võtta enne algavat nädalat aeg maha ja nautida head sarja.
Vahepeal oli aega ka Marianni külastada ja üle tüki aja jälle lobiseda. Paljud mured said jälle jagatud ja rõõmud kahekordistatud. Eks varsti jälle...
21.veebruar - ma oleks pidanud päeval jõudma Lihaselõdvestusele, kuid tervis vedas alt ja targem oli koju põdema jääda. Kuni õhtuni. Sest õhtul oli Melena tüdrukute õhtu:) Alustasime Mere pst Kuulsaalis, mis oli meeldivalt humoorikas algus meie õhtule, seejärel tegime peale õhupalle ja Melena meenutusi Tammsaare pargis "leinaseisaku". Ees ootas salsatund noormees Andre juhendamisel, mille käigus tulevane pruut tõestas, et ta tegelikult ikka ei ole nii halb tantsija, kui laskis välja paista. Paistab, et pulmavalss ikkagi tuleb:) Pärast seda, kui Andre oli ta uuesti kaineks keerutanud ja Mele juba uuesti aru hakkas saama, seadsime sammud vanalinna poole. Asjalik sekspoe külastus tulevikus tekkiva voodirutiini lõhkumiseks ja ees ootas meeldiv õhtu Clazz`is. Palju naeru, niisama lobisemist ja uusi tuttavaid oli selles õhtus. Korralikus koguses alkoholi, tekiilast nõrgenenud sõbrannasid ja kiilakas ning habemega meesteenindaja Annika oli ka:) Pruut jäi igatpidi rahule ja meie ka.
Esmaspäev (23.veebr) oli minul vaba päev, seetõttu veetsin aega mõnusalt ja võtsin kätte järjekordse raamatu. Kasparilt laenatu oli nii põnev, et isegi trenni polnud aega minna:) Õhtul aga Kersti sünnipäevale, mis sujuvalt läks üle Eesti sünnipäevaks. Öö läbi naermist ja joomist, hommikused traditsioonilised Ado tehtud pelmeenid, Eleriniga küpsisetordi tegemine... Meenutada on taaskord palju. Seejärel enne päikesetõusu trolliga linna, sealt juba Toompeale teiste eestlaste juurde vabariigi lippu heiskama. Hääleharjutused jätkusid Beerhausis, korra sai isegi jalga keerutatud:) Koju jõudes paaritunnine iluuni, millest jäi otseloomulikult väheks ja edasi juba venna sünnipäevale. Pärastlõunane äraolemine pere seltsis tekitas mõnusa pühapäevase tunde. Kodus saabus uni ikka liiga hilja ja kolmapäev koos oma pika-pika Kuljuse trenniga kujunes äärmiselt raskeks katsumuseks.
Ja nüüd reedel veetsime juubelikontserdi-eelse õhtu meeldivalt lauamängu seltsis. Adogi jõudis viimaks meile soolaleivale:) Laupäeva hommik peale kiiret einet liikus veel kiiremalt esinemisasju kokku otsides ja riideid triikides, meeletute riidekottidega poes ja apteegis trügides ja bussi peale tormates. Teekond Võrru läks nagu ikka - pokker ja patsid:) Seitsmest kontsert, pool kümme juba bussi tagasi, seejärel ehmatasime kohalikke Maxima poes ja tekitasime uhkeid järjekordi ja oi üllatust, päev oligi läbi saanud:)
Ema-isa tulid Mäo ristile meile vastu ja viisid Vändrasse õe sünnipäevale.
Pühapäev kujunes toredaks - hommikupoole mängisime Mattiasega ja pealelõunal Andraga:) Tädi on vahva olla:)
Seejärel juba taas linna poole, et õhtut vaikselt kodus veeta.
-Kuigi naabrid vist kutsuvad varsti meile hulluarsti:) Meie korterist kostev rõkkav naer võib praeguse depressiivse aja kohta üsna traumeerivalt kõlada. Aga meil savi:) (või siis plastiliin)
Ei tea, millal on aega hoogu maha võtta. Hetkel on seis pisut nohune, aga ega pole tervist hellitatud ka. Olgem õnnelikud, et hullemat olukorda ei valitse:)
Juba sel laupäeval ootab meid ees venna pulm Õnnepalees ja seejärel Saue mõisas. Pühapäevane aftekas ilmselt Irus. Järgmine esmaspäev on tõenäoliselt üsna helesinine:)
Ja järgmine nädalavahetus on ema juubel, sellest järgmine(21.03.) muska ema juubel ja 28.03. jälle juubelikontsert. Seekord Karksis. Ja millalgi tahaks oma sünnipäeva ka pidada. Ja isa oma. Oijah.
Kohtume taas.
Tellimine:
Postitused (Atom)