Maeivõi, mul oleks vist ööpäevale paaritunnist lisa vaja. Päevad lihtsalt libisevad käest selles meeletus saginas ja askeldamises.

Ma juba ootan huviga, mis elu mulle järgmiseks ette veeretab, et aja maha suudaksin võtta.
Nagu Kats näiteks, kes nüüd paariks kuuks tantsust eemale tiriti, et ta ikka ilusti oma lõputöö saaks ära teha...
Või nagu kursavend U., kes töölt koondati ja saab nüüd rahulikult magistriõppele keskenduda. Enam ei pea kahe koha vahel jooksma ja uneaja arvelt projekte tegema...

Ma aga jätkan samas vaimus. Sama kiirelt ja tegusalt.
Veel.

Kauaks? Kuni mind päris maha murtakse, aga sedagi peab elu ikka täitsa kapitaalselt tegema, et ma asjast aru saaksin:)
Jõudu oravatele rattas!

Reede

Kohe, kui ma olen endale tööl laisklemise eest jalaga tagumikku löönud, kaob see paganama motivatsioon jälle ära...
Reede, ma ütlen:)

Koolilastel juba nädal pinki nühitud, nädala keskel lubatud soe ilm tulemata jäänud, mitu hommikut enne kukke ja koitu juba tööl oldud, Kuljuse hooaja avaüritus ära olnud - selline oli siis minu lõppev nädal.
Elamine ja selle kallal rabelemine on viimaks taas karmi reaalsusena mu teadvusesse jõudnud. Ühe päevaga suutsin kahe nädala õhtud ära broneerida?! Ja ikka on veel sellest vähe! Ikka veel on vaja kedagi, kes üht või teist või kolmandat korraldab...
Daah.
Aga noh, elu ju ongi selline. Ja mina ju olengi selline:)
Alati tegevuses ja alati valmis käsi külge lööma, kui abi vaja peaks minema.

Hakkan vennale maja projekteerima. Ma küll ei tea veel millist, aga lubadus on antud:)
Eks näis, mis sellest välja ükskord tuleb...

Aga olge siis tublid jälle. Ma jälle ei tea, millal on aega endast märku anda, aga ma vähemalt üritan ;)