Maeivõi, mul oleks vist ööpäevale paaritunnist lisa vaja. Päevad lihtsalt libisevad käest selles meeletus saginas ja askeldamises.

Ma juba ootan huviga, mis elu mulle järgmiseks ette veeretab, et aja maha suudaksin võtta.
Nagu Kats näiteks, kes nüüd paariks kuuks tantsust eemale tiriti, et ta ikka ilusti oma lõputöö saaks ära teha...
Või nagu kursavend U., kes töölt koondati ja saab nüüd rahulikult magistriõppele keskenduda. Enam ei pea kahe koha vahel jooksma ja uneaja arvelt projekte tegema...

Ma aga jätkan samas vaimus. Sama kiirelt ja tegusalt.
Veel.

Kauaks? Kuni mind päris maha murtakse, aga sedagi peab elu ikka täitsa kapitaalselt tegema, et ma asjast aru saaksin:)
Jõudu oravatele rattas!