Kohe, kui ma olen endale tööl laisklemise eest jalaga tagumikku löönud, kaob see paganama motivatsioon jälle ära...
Reede, ma ütlen:)
Koolilastel juba nädal pinki nühitud, nädala keskel lubatud soe ilm tulemata jäänud, mitu hommikut enne kukke ja koitu juba tööl oldud, Kuljuse hooaja avaüritus ära olnud - selline oli siis minu lõppev nädal.
Elamine ja selle kallal rabelemine on viimaks taas karmi reaalsusena mu teadvusesse jõudnud. Ühe päevaga suutsin kahe nädala õhtud ära broneerida?! Ja ikka on veel sellest vähe! Ikka veel on vaja kedagi, kes üht või teist või kolmandat korraldab...
Daah.
Aga noh, elu ju ongi selline. Ja mina ju olengi selline:)
Alati tegevuses ja alati valmis käsi külge lööma, kui abi vaja peaks minema.
Hakkan vennale maja projekteerima. Ma küll ei tea veel millist, aga lubadus on antud:)
Eks näis, mis sellest välja ükskord tuleb...
Aga olge siis tublid jälle. Ma jälle ei tea, millal on aega endast märku anda, aga ma vähemalt üritan ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar