Eeskujuliku kuljuslasena ei lõhu mina oma jalgu mitte kibekiirel tantsuhooajal, vaid ikka suvel, omast vabast ajast. Nüüd on nii, et neljapäevaõhtuse mängu haavu saan vist veel mitu nädalat lakkuda:)
Parem hüppeliiges on üles paistetanud nagu punane rannapall ja puutsadest hõõrutud kand (seesama, mis Kadi-Taneli pulmas parmude ja sääskede poolt auklikuks näriti) ei mahu enam vabatahtlikult ühessegi kinnisesse jalanõusse. Nagu bigfoot...
Seega teisipäevasel (ja võibolla ka neljapäevasel) mängul on siis kriips peal.
Ah jaa, selili lamades on vasakus küljes üks roie ka kahtlase tundega ja keset selga ilutseb tore sinikas.
Oijah, oli vast mäng...
