Äraaetud hobused lastakse maha

Üks paljudest toredatest mõtteavaldustest, mis mulle möödunud nädalavahetust meenutama jääb. Intellektuaalide kodu, ma ütlen:)
Aga kodus oli tõeliselt hea ja värskendav olla. Nohu, mille ma sealt muidugi endale külge suutsin korjata, ei ole nii hea, aga see on pisiasi. Kõiki neid vahvaid hetki seal kasvuhoone juures jäävad meenutama paljud head naljad ja pisarateni naerdud tarkuseterad. Mul on tõeliselt vahva pere, teate.

Minu superema on tüüpiline (mittemeeleheitel) koduperenaine, kes on alati ja igas olukorras oma võsukeste üle uhke ja ülihoolitseval seisukohal. Ja paps on nagu meessoost ja vanem versioon minust. Jäärapurikas, kes teab kõige kohta kõike ning kellele meeldib oma teadmisi jagada. Alati.
Õde on aktiivne noor emme, kes sahmib kõikjal ringi, kasvatab erilist masuurikat ja saab kõigega hakkama. Ka teistele pindakäimisega muide:)
Vennad on erilised fruktid jah. Jüri on muidugi nüüd avastanud, et ka rahulik elu eksiteerib meie maailmas. Tõenäoliselt peame selle eest tänulikud olema Melenale.
Ja Pets muidugi on Pets. Sellelt pere osalt pärinevad muidugi värskeimad uudised, aga jäägu need esialgu meie perre. (Kes teab, see teab)

Ja kodus saab alati naerda. See on parim ravim linna- ja töötülpimuse vastu. Maal käin ma puhkamas. Aktiivselt küll, aga ikkagi puhkamas.

Ma olen oma pere üle meeletult uhke ja õnnelik:)
Jah.