Ja pärast seda, kui ma hommikul seitsme minutiga pestud, riidesse ja uksest välja sain, tundub päev venivat. Noh, tegelikult küll mitte eriti, sest tööl valitses mõni hetk tagasi pisike hullar, aga paanikaosakonna peaspetsialistid lahendasid selle kiirelt ja peaaegu valutult...
Ja nüüd on vaikus.
Nokitsen siin vaikselt projekti kallal ja naudin oma kiviaegse arvuti kiirust. Ja seda, kuidas ta aegajalt iseenest restarte teeb. Taaskord.
Ootan põnevusega, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Sest viimasel ajal pole kõik just kõige paremas korras olnud ja ümbruskonnas kipuvad asjad kergelt plahvatama. Asi on vist minus. Oleks aeg maailm mõneks ajaks rahule jätta ja ära kaduda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar