Seesuur et...

Tunne, et ma tegelen ikka õigel alal, ei ole just eriti tugev (aga üks pisike hääleke seal sisimas karjub "Jajaaa...". Mine võta kinni, ehk isegi räägib tõtt)
Tunne, et ma kevadel lõpetama hakkan, alles kasvab minu sees ja üha kindlamalt ta juurdub.
Tunne, et meil algas taas trennihooaeg, on vastuvaidlematult selge, kindel ja "tunnetatav".
Tunne, et seekordne ainulaadne suvi hakkab vaikselt otsa saama ja enamikel inimestel on juba saabunud sügisenukrus, on samuti veenvalt kindel.

No mis ma oskan ikka öelda. Täna on minulgi moss peal.
Vahin siin nukra näoga arvutit ja ootan, et ta taas midagi naljakat ette võtaks (sest temaga saab ju alati nalja!).

Ja hommikul oleks tahtnud veel tunde veeta seal sooja teki all, Tema kaisus, lihtsalt nurruda ja argipäevast mitteüldse välja teha. Isegi und ei olnud hommikul, oleks soovinud (nii väga oleks soovinud), et see hetk ei lõpeks ja et aeg seisma jääks. et kummalgi ei oleks kiire ja saaks rahulikult kuulata Tema hingamist. Või kasvõi tasast norskamistki. Aga ei.

Sellistest tujudest ei saa ma tavaliselt kergesti välja, kas teate. Nad muudkui tiirlevad ja tiirlevad mu sees, kuni lõpuks väga emotsionaalse väljundi leiavad. Ahh...

Tehke mulle pai (võib ka mõtteline variant olla). Ehk läheb kergemaks ja mul ei teki õhtul soovi maailma eest padja alla peitu pugeda...